2-12-27324/31 - Täitmine - Kolmanda isiku hagi vara arestist vabastamiseks - Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus - lahend.ee

teada alles pärast täitemenetluse alustamist käesoleva aasta aprillis, on autentne, tuleb kindlaks teha, kas mõlemad lepingupooled on oma vastastikused sooritused teinud, kuna müügilepingu poolte kohustuste näol on tegemist vastastikuste kohustustega VÕS § 111 lg 1 mõistes. Hageja poolt vara valdamist kostja 1 kahtluse alla ei sea, kuna nimetatud asjaolu tuleneb sõiduki tehnilisest passist, millest nähtub, et hageja on sõiduki kasutaja kõrvuti kostjaga 2, kes on ARK andmete järgi sõiduki omanik. Samas müügihinna tasumist kostjale 2 ei ole hageja tõendanud. On üheselt selge, et sõiduki omandiõigus sai müügilepingu alusel üle minna vaid müügihinna tasumise korral. Ka müügilepingus sisalduvad asjaolud ei ole kostja 1 hinnangul usaldusväärsed ning kinnitavad veelkord kostja 1 veendumust, et tegelikku müüki ei toimunud ja sõiduauto omanikku ei vahetanud. Nimelt on hageja sidunud kostjale 2 müügilepingus märgitud müügihinna tasumise tingimusega, et kostja 2 kasutab saadud raha * ümberasumiseks ja mitte millekski muuks täpsustades, et kostja 2 kohustub summa eest soetama sõidupiletid ja korraldama oma elu *. Hageja lisas, et juhul kui kostja 2 rikub esitatud tingimust, kohustub ta sõiduki samas vääringus tagasi ostma. Järelikult on mõistlik eeldada, et hageja oli huvitatud väidetavalt tasutud summa sihipärasest kasutamisest. Samas selgub esitatud hagiavalduse punktist 3, et hageja ei olnud tegelikult täpselt teadlik, kuhu kostja 2 Eestist lahkus. Hageja sõnul sai ta oma poja käekäigust informatsiooni alles juunis 2012 * saadetud notariaalsetest dokumentidest, millest nähtub, et kostja 2 saabus * 27.02.2009 ja on muutnud vahepeal elukohta ja elab käesoleval ajal *. Ka ei ole hageja täitnud müügilepingu punktist 7 tulenevat sõiduki enda nimele ümberregistreerimise kohustust, kuigi ülejäänud asjaolude osas on hageja müügilepingut sõlmides olnud äärmiselt detailne ja täpne. Sellest saab kostja 1 samuti järeldada, et tegelikkuses mingit müügihinna tasumist ei toimunud ja sõiduki omandiõigust üle ei antud. Kuivõrd kostja 1 arvates on tegemist näiliku tehinguga, mis on seaduse järgi tühine ega too enesega kaasa õiguslikke tagajärgi, siis ei saanud hageja vaidlusaluse sõiduki omanikuks, mille tõttu puudub hagejal sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus TMS § 222 lg 1 mõistes. Järelikult ei ole hagejal TMS § 222 lg 1-4 alusel õigust nõuda vara arestist vabastamist. Hageja on 07.09.2012.a. vastuseks kostja 1 vastuväidetele esitanud selgitused, mille järgi ei ole kostja1 väide näilisest tehingust usutav ja põhjendatud /tl 88-91/. Kostja 1 väidab alusetult, et vallasasja omandiõigus on tõendatav vaid tõendi olemasolul raha liikumises. Asjas puuduvad vaidlused, et vallasasi on uuele omanikule üle antud pärast ostu-müügi lepingu sõlmimist ja on aastaid hageja omandis ja valduses, hageja kasutab märgitud vallasasja ja märgitud vallasasjaga toimingutes annab korraldusi kohtutäitur hagejale, mitte kostjale 2, kes ei saaks kuidagi vallata vallasasja pärast selle müümist kümnete tuhandete kilomeetrite kauguselt. Hageja oli vallasasja kasutaja VÕS sätete alusel kuni ostumüügi lepingu sõlmimiseni ja edasi on alates 04.02.2009.a. vallasasja valdaja omandiõiguse alusel, seda niikaua kui kostjad ei ole tõendanud vastupidist. Seisuga 03.02.2009.a. ei saanud kostjal olla täitmata kohustusi mahus 18200.60 eurot ja tagamata laenu ja laenu, mille katteks oli kostja 2 ainuke vara sõiduauto. Kostjal võis olla sõiduauto ostumüügilepingu sõlmimisel laenulepingulisi kohustusi, mille täitmise tähtaeg ei olnud saabunud ja saabus 2 aasta pärast, millised olid kogu ulatuses tagatud hüpoteegiga, mille suurus, väärtus kostja 1 poolt oli aktsepteeritud ja hinnatud ning sai olla kostja 1 poolt piisav. Asjaolu, et kostja 1 poolt hinnatud tagatis ei katnud kogu ulatuses kostja 2 ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat nõuet 2011a., ei saanud 03.02.2009.a. olla teada kostjale 2. Ega ka kostjale 1, vastasel juhul oleks kostja 1 nõudnud lisatagatist kostjalt 2 ja teadnud tunduvalt varem kui aastal 2012.a, et laenu on võimalik tagada kostja 1 varaga sõiduautoga. Eelmärgitu tõttu ei ole kostja 1 väide näilisest tehingust usutav ja loogiline. Kostja 2 on 03.12.2012.a. esitanud seisukoha, mille järgi võtab hagi õigeks ja selgitab, et kõnealune sõiduauto on tehingu tulemusena hageja Laine Gaaver oma. Märkides seejuures, et on saanud hagejalt raha Mercedes-Benz nr * müügi eest /tl 110, 135/.

2.Pooled vaidlevad selle üle, kas 03.02.2009.a. sõlmitud lepinguga on tegelikult sõiduauto omand hagejale üle antud. Kõnealuse lepingu p 4 kohaselt läheb asja omand üle alates 04.02.2009.a. ja p 7 järgi tuleb ostjal registreerida sõiduauto ARK-s enda nimele. Kostja 1 leiab, et sõlmitud lepingu näol on tegemist näilise tehinguga TsÜS § 89 lg 1 tähenduses, sest tehingu pooled on soovinud jätta muljet tehingu olemasolust ja on seetõttu tühine. Põhilise väitena on kostja 1 esitanud kohtule asjaolu, et sõiduki omandiõigus sai üle minna vaid müügihinna tasumise korral ja hageja ei ole tõendanud, kas tegelikult raha liikus või mitte. Väite aluseks on kostja 1 märkinud, et müügilepingu näol on tegemist vastastikuste kohustuste täitmisega VÕS § 111 lg 1 mõistes, sest VÕS § 208 lg 1 alusel kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva asja ning tegema võimalikuks omandi ülemiku ostjale ja ostja kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas. Kuna hageja oli enne lepingut asja kasutaja, siis ei saa kostja 1 hinnangul lähtuda AÕS § 92 lg 1 vallasomandi tekkimisest asja üleandmisel, vaid müügihinna tasumisest. Kohus leiab, et vallasasja omandi saamiseks ei tule tingimata tasuda ostuhind, kui ei ole kokkulepitud omandireservatsiooniga asja müümine. Tulenevalt AÕS § 92 lg 2 on reguleeritud olukord, kui vallasasi on juba omandaja valduses, siis piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Nimetatud kokkulepe ilma täiendavate tingimusteta nähtub müügilepingu punktist 4, seega piisab kohtu hinnangul nimetatud tahteavaldusest omandi üleandmiseks. Raha maksmata jätmine võib teiste asjaoludega kogumis tõendada ettekujutuse loomist omandi üleandmisest. TsÜS § 89 lg 1 järgi on tehing näilik, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Nimetatud sättest tuleneb, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste hindamist (RKTKo 3-2-1-139-08, p 8). Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub poolel, kes sellele toetub (RKTKo 3-2-1-13709, p 11). Kostja 1 on vastuväites tuginenud asjaolule, et registris ei ole hageja sõiduautot enda nimele registreerinud ning alles täitemenetluse kestel on esitatud müügileping. Kostja 1 hinnangul on leping sõlmitud ilmse tahtega kahjustada võlausaldaja Swedbank AS huve, sest vastavalt sissenõudjaga sõlmitud laenulepingule oli teada võimalik täitemenetluse alustamine võla sissenõudmiseks ning lisaks võib eeldada ema huvi aidata raskustesse sattunud poega. Kohus ei nõustu kostja 1 vastuväitega ja leiab, et hagi tuleb rahuldada. Ostu-müügilepingu järgi kohustus kostja 2 andma hagejale üle sõiduauto omandi ning kohustus p 5 järgi kasutama saadud raha * ümberasumiseks, so sõidupiletite jaoks ja elu korraldamiseks *. Sama lepingu p 6 järgi oli kostja 2 kohustatud sõiduauto tagasi ostma, kui ta * ümber ei asu. Kohtu hinnangul nähtub lepingust poolte huvi finantseerida kostja 2 emigreerumist, mis on leidnud tõendamist, sest kostja 2 Mihkel Gaaver on pärast lepingu sõlmimist lahkunud Eestist ja elab käesoleval ajal * /tl 12-17/. Kohtu hinnangul on kummutatud kostja 1 väited, et hageja ei olnud võimeline rahaliste vahendite puudumise tõttu maksma auto eest sularahas. Ainuüksi asjaolu, et äriühingult saadi raha nädal pärast lepingu sõlmimist ei tõenda tehingu näilisust. Kostjale 2 raha maksmise tõendamiseks on hageja on vande all andnud ütluseid, mille järgi maksis ta 03.02.2009.a. kostjale 2 sularahas 120 000 krooni müügilepingu sõlmimisel. Raha oli saadud erinevatelt isikutelt lühiajaliste laenudena, mis maksti osaliselt tagasi hageja * V. G. poolt OÜ-lt Nordserv Grupp 09.02.2009.a. võetud laenuga summas * krooni. Raha olemasolu tõendamiseks on esitatud V. G. SEB Pank kontoväljavõte, millest nähtub raha laekumine 10.02.2009.a. ja seejärel ülekanne Laine Gaaveri kontole summas * krooni ning sularaha väljavõtt summas * krooni /tl 133/. Tunnistaja V. G. on kohtuistungil andnud ütluseid, et ta on nimetatud summad andnud edasi hagejale selleks, et ta saaks auto ostmiseks võetud laenud tagasi maksta. Ülejäänud osa laenust pidi tagasi makstama 6(8)

korteri müügist laekuva raha eest. Kohtule esitatud V. G. kontoväljavõttes nähtub samuti, et 16.02.2009.a. on V. G. poolt tasutud sõiduauto remondikulud summas 2950 krooni, mis kogumis teiste tõenditega tõendab hageja ja tema abikaasa tahet kasutada autot, kui enda omandit tasudes remondiga seotud kulutused. Kostja 1 leiab, et sõiduki enda nimele registreerimata jätmisest võib teha järelduse, et sõiduki omandiõigust üle ei antud. Hageja Laine Gaaver kui ka tunnistaja V. G. on oma ütlustega selgitanud, et auto hageja nimele registreerimata jätmine oli tingitud asjaolust, et sellega sooviti hoida kindlustusmakseid madalana, mis oleksid tõusnud, kui Laine Gaaver oleks auto registris enda nimele registreerinud. Sõiduki registreerimistunnistuselt *, mis on väljastatud müügilepingu järgselt 18.02.2009.a., nähtub, et vastutavaks kasutajaks on V. G., kasutaja on Laine Gaaver ja omanikuks Mihkel Gaaver /tl 3/. Hageja väitel oli nimetatud registreerimistunnistuse muudatuste aluseks ostu-müügileping. Kostja 1 leiab, et sellisel juhul oleks saanud ka omandi osas muudatused registrisse kanda ja leiab, et omandi üleandmiseks ei olnud kokkulepet. Kohtu hinnangul on vallasasja omandi üleandmiseks hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud kehtiv asjaõigusleping kokkuleppega omand üle anda ning asjaolu, et hageja ei ole ümberregistreerimist teinud ei muuda käsutustehingut tühiseks. Samuti ei saa sellest teha järeldust, et tegelikult ei soovinud hageja omanikuks saada luues tehingust õigusnäivuse. Tehingu näilisuse osas on kostja 1 väited ka vastuolulised, sest juhul, kui lepingu poolte eesmärk oli vara täitemenetluse eest kõrvale toimetada, siis puuduks neil huvi säilitada Mihkel Gaaveri registrijärgne omand. Kohus leiab, et uue omaniku registreerimata jätmisega ei saa teha järeldust omandi üleandmise kavatsuse puudumise kohta ja loeb tõendatuks hageja väited, mille järgi sooviti jätkata muutusteta odavamate kindlustusmaksete tõttu, mis olid ette nähtud kostjale 2. Kostja seisukoht, et näilise lepingu sõlmimise kavatsus nähtub soovis jätta kohustused panga ees täitmata, ei tulene kohtule esitatud tõenditest. Kohtuotsusest tsiviilasjas nr * nähtub, et võlgniku poolt kostjalt 1 võetud laen summas 18 428,57 eurot oli tagatud hüpoteegiga korteriomandile, mis müüdi 08.12.2010.a. ära 10 297,98 euroga, st müügi tulemusest ei rahuldatud kogu nõuet /tl 64/. Kohus leiab, et sõiduauto ei olnud võlgniku ainsaks varaks, mida kostja 2 pidi kostja 1 hinnangul eelduslikult täitemenetluse eest teadlikult kõrvale toimetama. Seega ei saanud kostjale 2 olla ka teada, et autot asutakse tingimata täitemenetluses realiseerima, sest hüpoteegist ei jätku nõuete rahuldamiseks. Hageja Laine Gaaver ja tunnistaja V. G. on andnud ütlusi, et eesmärgiks oli poega aidata, et talle anda raha elu sisseseadmiseks. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja on andnud kostjale 2 raha eesmärgiga, et viimane võõrandaks hagejale sõiduki reisiraha saamiseks. Kostja 1 märgitud müügilepinguga võlausaldajate kahjustamise tahtlust ei ole kohtule esitatud tõenditega tuvastatud, seetõttu kohus leiab, et tehingu asjaolud ei anna põhjust kahelda, et hageja on soovinud autot omandada. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 123 sätestatust, mille kohaselt võetakse hagi hinna arvutamisel aluseks hagi esitamise aeg. Vastavalt TsMS § 132 lõikele 1 eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, kui lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. Tulenevalt lõikest 5 loetakse mittevaraliseks hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Hageja on esitanud sõiduki hindamisakti, mille kohaselt on auto väärtuseks 3050 euro. TsMS § 132 lg 2 võib kohus määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt TsMS § 132 lg 1 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. Eeltoodust tulenevalt on käesoleva tsiviilasja hind 3050 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule 7(8)