Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, kostja seisukohad ja kohtuotsuse põhjendused

lisas 1 on hageja märgitud nii liisinguandjaks kui liisingueseme müüjaks, nähtuvalt lepingu p 18.8 oli liisinguese varasemalt XXXOÜ kasutuses muu liisingulepingu alusel. Liisingulepingu p 14.1 kohaselt läheb lepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja osamaksete ja intressi täielikul tasumisel liisinguvõtjale üle liisingueseme omandiõigus. Kohus leiab, et hageja ja XXX OÜ vahel sõlmitud leping on omandireservatsiooniga müügileping. Vastavalt hageja ja XXX OÜ vahel sõlmitud lepingu p 21 on lepingu osaks mh liisingulepingu üldtingimused. Üldtingimuste p 1.4 kohaselt annab liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja liisingueseme valduse üle liisinguandja volitatud esindajale, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus leiab, et tõlgendades lepingu p 14.1 ja üldtingimuste p 1.4 koostoimes, nähtub, et XXX OÜ-l oli kohustus tagastada lepinguese lepingu lõppemisel juhul, kui omandiõigus talle üle ei lähe. Kuivõrd XXX OÜ ei tasunud kõiki osa- ja intressimakseid, ei saanud ta lepingu lõppemisel lepingueseme omanikuks, mistõttu tekkis tal kohustus lepinguese hagejale tagastada. Vastavalt üldtingimuste p 8.1 lõpeb leping mh liisingulepingu tähtaja möödumisel ja lepingu ülesütlemisel. Hageja väitel ütles ta lepingu üles 10.08.2010. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 69 lg 1 alusel muutub kindlale isikule tehtud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kuivõrd XXX OÜ kustutati äriregistrist 30.06.2009, ei saanud hageja tema suhtes teha kehtivat tahteavaldust 10.08.2010, kuivõrd vastavat subjekti enam ei eksisteerinud. Lepingus ei olnud kokku lepitud lepingu lõppemises liisinguvõtja registrist kustutamisel. Registrist kustutamine ei ole alus võlasuhte lõppemiseks ka VÕS § 186 järgi. Seetõttu ei saa kohus nõustuda kostjate I-II seisukohaga, et nõue muutus sissenõutavaks 30.06.2009, mil XXX OÜ kustutati. Kuivõrd hageja lepingut kehtivalt üles ei öelnud, lõppes leping 30.08.2011 ehk tähtaja saabumisel. Kohustus lepinguese tagastada tekkis 30.08.2011. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 2 kohaselt kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. VÕS § 115 lg 3 järgi kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. VÕS § 145 lg 3 kohaselt kui käendus on antud kohustuse tagamiseks, mis ei seisne raha maksmises, siis loetakse, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise kohustust kohustuse rikkumise juhuks. Kuivõrd XXX OÜ oli lepingu lõppemise ajal registrist kustutatud, ei olnud hagejal võimalik temalt lepingueset tagasi saada sõltumata täiendava tähtaja määramisest. Vastavalt VÕS § 145 lg 3 sätestatule puudus hagejal alus nõuda lepingueseme tagastamist kostjatelt. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks samaaegselt kohustuse sissenõutavaks muutumisega 30.08.2011. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Kuivõrd hagi esitati 17.08.2012, ei ole hageja nõue aegunud. Kohus on tuvastanud, et XXX OÜ-l oli kohustus lepinguese tagastada 30.08.2011. Pooled ei vaidle, et lepingueset tagastatud ei ole. Seega rikkus XXX OÜ lepingust tulenevat kohustust. Vastavalt VÕS § 103 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 101

lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vastavalt hagi lisale 5 ei õnnestunud vara tagastusteenuse pakkujal vara hagejale tagastada. Hageja vara ei olnud identifitseeritav. Seega on hageja vara kaotsi läinud. Kui XXX OÜ oleks hagejale vara tagastanud, siis ei oleks vara kaotsi läinud. Vastavalt VÕS § 128 lg 3 hõlmab otsene varaline kahju mh eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse. Kuivõrd osaliselt oli XXX OÜ vara väärtuse hagejale osamaksetena hüvitanud, on hagejale tekkinud kahju lepingueseme väärtuse hüvitamata osas. Vaidlust ei ole, et vara väärtus, millest on maha arvestatud tasutud osamaksed, on 14 044,24 eurot. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus leiab, et üldtingimuste p 1.4 eesmärgiks oli ära hoida varalise kahju tekkimine hagejal olukorras, kus lepingueseme väärtus on temale välja maksmata, kuid lepingueset ta samuti tagasi ei saa. Kahju tekkimine kohustuse rikkumise tagajärjel pidi olema XXX OÜ-le lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, kuivõrd tal puudus alus eeldada, et ta saab lepingueseme omanikuks kokkulepitud hinda tasumata. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et XXX OÜ tekitas kohustuse rikkumisega hagejale kahju 14 044,24 eurot. Kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ning kahju hüvitamine ei ole välistatud VÕS § 127 lg 2 või 3 järgi. Vastavalt hagile lisatud käenduslepingutele kohustusid kostjad tagama solidaarselt XXX OÜ-ga liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase ja täieliku täitmise. VÕS § 145 lg 3 kohaselt kui käendus on antud kohustuse tagamiseks, mis ei seisne raha maksmises, siis loetakse, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise kohustust kohustuse rikkumise juhuks. Kuna kostjad käendasid kõiki lepingust tulenevaid kohustusi, käendasid nad ka lepingueseme tagastamise kohustust. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõude 14 044,24 euro kostjatelt solidaarselt väljamõistmiseks VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 145 lg 1 ning lg 3 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. Hageja ja XXX OÜ on liisingulepingu p 5.1 kokku leppinud viivisemääras 0,25% päevas. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist TsMS § 367 järgi hagi esitamisest põhinõude täitmiseni. Kohus rahuldab viivisenõude VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel ning mõistab kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt viivise protsendina põhinõudelt (14 044,24 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on nõudnud kostjatelt kahju hüvitamist 29.09.2011 nõudekirjadega. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega lahendites 3-2-1-8-13 (p 12) ja 3-2-1-136-12 (p 15), ei ole viivisenõude ulatus piiratud käenduslepingutes märgitud vastutuse piirsummadega, kuivõrd tegemist on käendajatest endast sõltuva käenduslepingutest tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisega.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Jaanus Saaremõts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.