Rahuldada hagi kostja BJR Osaühing suhtes osaliselt.
2.Mõista kostjalt BJR Osaühing hageja Aktsiaselts SEB Liising kasuks välja 21. augustil 2008 sõlmitud liisingulepingu nr XXX alusel 4. septembri 2009 seisuga sissenõutavaks
muutunud
viivitusintress
(viivis)
13488,02
euro
(kolmeteistkümne tuhande neljasaja kaheksakümne kaheksa euro ja 2 sendi) ulatuses.
3.Mõista kostjalt BJR Osaühing hageja Aktsiaselts SEB Liising kasuks välja 27. 1(12)
2-12-3315 augustil 2008 sõlmitud liisingulepingu nr XXX alusel 4. septembri 2009 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4831,24 euro (nelja tuhande kaheksasaja kolmekümne ühe euro ja 24 sendi) ulatuses.
4.Jätta hagi kostjate MO ja RO suhtes rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta kostjate MO ja RO menetluskulud hageja Aktsiaselts SEB Liising kanda, muud menetluskulud jätta 71% ulatuses hageja kanda ning 29% ulatuses kostja BJR Osaühing kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 30. aprillil 2013. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas 20.01.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse BJR Osaühingu (kostja I), MO (kostja II) ja RO (kostja III) vastu võla nõudes, milles hilisemaid täpsustusi arvestades on esitatud kostjate vastu järgmised nõuded. - Mõista kostjatelt hageja kasuks välja liisingulepingust nr XXX tulenev võlgnevus kokku summas 44 067,50 eurot, millest põhiosavõlgnevus moodustab 22842,93 eurot ja kõrvalnõuded (viivis) 21 224,57 eurot, võttes arvesse, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I ja tema personaalne vastutus on summas 100 000 eurot ning kostja III vastutab solidaarselt kostjaga I ja tema personaalne vastutus on summas 100 000 eurot. - Mõista kostjatelt hageja kasuks välja liisingulepingust nr XXX tulenev võlgnevus kokku summas 19 530,93 eurot, millest põhiosavõlgnevus moodustab 7734,74 eurot ja kõrvalnõuded (viivis) 11 796,19 eurot, võttes arvesse, et kostja II vastutab 2(12)
2-12-3315 solidaarselt kostjaga I ja tema personaalne vastutus on summas 100 000 eurot ja kostja III vastutab solidaarselt kostjaga I ja tema personaalne vastutus on summas 100 000 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja I vahel 21.08.2008 liisinguleping nr XXX (edaspidi ka liisinguleping I), mille esemeks oli harvester (traktor) YYY 901,3 ehitusaasta 2004 (edaspidi liisinguese I). 27.08.2008 sõlmiti poolte vahel liisinguleping nr XXX (edaspidi ka liisinguleping II), mille esemeks oli harvester (traktor) ZZZ 801 ehitusaastaga 2000 (edaspidi liisinguese II). Liisingulepingute tähtaja jooksul kohustus kostja I tasuma hagejale liisinguesemete graafikujärgseid makseid vastavalt hageja poolt esitatud arvetele ning tasuma ka intresse määras EURIBOR+4 % aastas. Kasutusrendilepingute osaks olid lepingute üldised tingimused XXX(edaspidi üldtingimused). PJR Osaühing müüs liisingueseme I hagejale hinnaga 2 541 050,94 krooni s.o. 162 402,75 eurot (sh käibemaks) ja liisingueseme II hinnaga 859 728,04 krooni (s.o 54 946,70 eurot (sh käibemaks). Üldtingimuste p 3.1 kohaselt ostis hageja müüjalt rendiobjektid ja andis need seejärel põhivõlgniku (kostja I) valdusesse tähtajaliseks tasuliseks kasutamiseks. Liisingueseme I valdus läks kostjale I üle 21.08.2008 ja liisingueseme II valdus 29.08.2008. Hageja ja kostja II vahel on sõlminud liisingulepingust I tulenevate kostja I kohustuste tagamiseks käendusleping 21.08.2008 ja liisingulepingust II tulenevate kohususte tagamiseks 29.08.2008. Mõlemad käenduslepingud on sõlmitud käendaja vastutuse maksimumsummaga 100 000 eurot. Kostja II kohustus vastutama täies ulatuses ja solidaarselt põhivõlgnikuga kõikide nõuete täitmise ees, mis tekivad või võivad tekkida põhivõlgniku poolt sõlmitud lepingutest. Hageja ja kostja III on sõlminud liisingulepingu I tagamiseks 21.08.2008 ja liisingulepingu II tagamiseks 29.08.2008 käenduslepingud käendaja vastutuse maksimumsummaga 100 000 eurot (mõlema lepingu puhul). Käenduslepingutega on kostja II kohustunud vastutama täies ulatuses ja solidaarselt põhivõlgnikuga kõikide nõuete täitmise ees, mis tekivad või võivad tekkida põhivõlgniku poolt sõlmitud lepingutest. Käenduslepingutega on tagatud muu hulgas nii põhikohustuste kui kõrvalkohustuste täitmine, sealhulgas viiviste, intresside ja trahvide tasumise kohustus. Kostja I ei täitnud kummastki liisingulepingust tulenevaid kohustusi ning ei tasunud mitte ühtegi graafikujärgset makset. Hageja esitas kostjale I arved maksetähtajaga 15.09.2008-15.01.2009. Kokku oli kostja I poolt tasumata arveid enne lepingu ülesütlemist liisingulepingu I alusel summas 26 461,15 eurot ja liisingulepingu II alusel summas 15 562,36 eurot. Hageja saatis 21.01.2009 kostjale I teatised liisingulepingute I ja II erakorralise (ja kohese) ülesütlemise kohta. Seejuures teavitas hageja kostjat I, et ülesütlemise tagajärjel tuleb tasuda hagejale liisinguesemete hinna osa, mis on lõpetamise hetkel tasumata ja sellega koos kõik ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud kulud. Pärast liisingueseme I valduse üleandmist 26.03.2009 alustas AS SEB Liising liisingueseme müüki. Liisinguesemete müüki korraldanud OÜ BR hindas liisingueseme I müüki suunamise aktis 01.04.2009 eseme väärtuseks 86 280,73 eurot ilma käibemaksuta. Kuna liisingueset nimetatud hinnaga aprillis 2009 müüa ei õnnestunud, langetas hageja koos müügi vahendajaga mais 2009 hinda 76 693,98 euroni. Ka selle hinnaga ei leidunud mais 2009 liisinguesemele ostjat. Hageja tõstis 3(12)
2-12-3315 juuni lõpus müügihinna uuesti 86 280,73 euroni, kuid juuli jooksul selle hinnaga ostjat ei leidnud. Juuli lõpus otsustas hageja liisingueseme oksjonil müüa. Liisinguese I müüdi 04.09.2009 hinnaga 880 000 krooni, s.o 56 242,25 eurot (ilma käibemaksuta). Liisingueseme I liisingumaksete tasumata osa oli kokku 119 721,78 eurot. Arvestades müügihinda oli lepingueseme müügikahju kokku 63 479,54 eurot. Hageja väljastas kostjale I selle nõude kohta 04.09.2009 arve nr XXX, kostja I seda tasunud ei ole. Liisingueseme II otsese valduse sai hageja tagasi 13.03.2009. OÜ BR hindas liisingueseme II müüki suunamise aktis 12.03.2009 eseme väärtuseks 28 769,24 eurot ilma käibemaksuta. Kuna liisingueset nimetatud hinnaga aprillis 2009 müüa ei õnnestunud, langetas hageja koos müügi vahendajaga mais hinda 23 647,31 euroni. Ka selle hinnaga mais liisinguesemele II ostjat ei leitud, hageja langetas juuni lõpus müügihinda 18 534,38 euroni, kuid ka selle hinnaga juulikuu jooksul ostjat ei leitud. Liisinguese II müüdi alles 27.08.2009 hinnaga 220 000 krooni, s.o. 14 060,56 eurot (ilma käibemaksuta). Liisingueseme II liisingumaksete tasumata osa oli kokku 34 800,19 eurot. Arvestades müügihinda oli liisingueseme II müügikahju kokku 20 739,62 eurot. Hageja esitas kostjale I selle nõude kohta 28.08.2009 arve nr A09286168. Kostja I ei tasunud nimetatud arvet tähtaegselt ning ei ole seda teinud käesoleva ajani. Hageja saatis 21.09.2009 kostjale I nõuded liisingulepingutest I ja II tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja I ei tasunud võlgnevust tähtaegselt ega ole seda teinud käesoleva hetkeni. Hageja saatis 21.09.2009 nõudekirjad ka kostjale II ja kostjale III. Hageja leiab, et kostjad on kohustatud hüvitama hagejale liisingvara võõrandamisel tekkinud müügikahju. Üldtingimustes on kokku lepitud viivise määras 0,3% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Üldtingimuste punkti 11.2 kohaselt kohustub liisinguvõtja liisingu ennetähtaegsel lõppemisel mõnes p-s 11.1 toodud alusel maksma liisinguandjale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad ja hüvitama kõik lepingu lõpetamisest tulenevad kahjud, sealhulgas saamata jäänud tulu. Üldtingimuste punkti 11.5 kohaselt kannab kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud rentnik ning kui rendileandja teeb lepingu lõpetamisel mingisuguseid kulutusi, kuuluvad need rentniku poolt viivitamatult hüvitamisele. Hageja on seisukohal, et liisingueseme puudused ei ole käesoleval juhul tavapärase amortisatsiooni tulemusel tekkinud ning kostja ei ole liisingueset võlaõigusseaduse (VÕS) § 363 p-de 1 ja 2 kohaselt heaperemehelikult kasutanud. Hageja leiab, et liisinguesemete reaalne müügihind sai selguda üksnes müügiprotsessi käigus. Samuti oli tegemist varadega, millel ei olnud turunõudlust ning selle tõttu oli ka vara müügihind järelturul madal. Pärast liisingulepingutest tulenevaid nõudeid taganud kinnisasjade müüki on liisingulepingu I osas seisuga 09.10.2012 kostjatel tasumata arve XXX (müügikahju) 22 842,93 euro ulatuses, sellele lisandub viivis summas 21 224,57 eurot. Liisingulepingu II osas on 09.10.2012 seisuga kostjatel tasumata arve A09286168 (müügikahju) 7734,74 euro ulatuses, millele lisandub viivis 11 796,19 eurot.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostjad hagi ei tunnista.
4.Kostjad leiavad, et hageja näidatud müügikahjumid on põhjendamatult suured. Hagejal oleks tulnud arvestada mitte liisinguesemete müügihinda vaid väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostjad on seisukohal, et hageja on võõrandanud liisinguesemed tunduvalt alla oma turuväärtuse ja müügid on toimunud kostjate huve mittearvestavalt. 4(12)
2-12-3315 Liisinguandjale masinate tagastamise ligikaudsel momendil oli liisingueseme I turuhind 2 200 000 krooni, liisingueseme II turuhind aga 730 000 krooni. Seega müüdi liisinguese I hageja poolt 1 320 000 krooni odavamalt, kui oli tema väärtus tagastamise ajal, liisinguese II on müüdud turuhinnast 510 000 krooni odavamalt. Sellises olukorras on kohtupraktika kohaselt juba liisinguandja kohustuseks tõendada, et ta müüs masinad põhjendatud hindadega. Kui liisinguandja oleks müünud esemed turuväärtusele vastavate hindadega, oleks ta saanud oma nõuded liisinguvõtja vastu kaetud ja täiendava vastutuse küsimust ei tekiks.
MENETLUSE KÄIK
5.Asja sisulise arutamise käigus 25.03.2013 kohtuistungil jäid pooled eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kostja taotles lisaks aegumise kohaldamist viivisenõuetele, mis tulenevad 2008. aasta jooksul esitatud arvete tasumisega viivitamisest. Hageja leidis, et viivisenõuded võivad osaliselt aegunud olla, kuid jäi samas siiski oma nõuete juurde.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub kostja I suhtes osaliselt rahuldamisele, teiste kostjate suhtes tuleb hagi jätta rahuldamata.
7.Kohtumenetluse osapooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Hageja on sõlminud 21.08.2008 põhivõlgnikuga (kostjaga I) hagiavalduses nimetatud liisingulepingu I ning 27.08.2008 liisingulepingu II. Mõlemale liisingulepingule laienevad hageja üldtingimused. - Hageja on kostjaga II ja kostjaga III sõlminud käenduslepingud, millega kumbki kostja võttis endale hageja ees kohustuse tagada solidaarselt põhivõlgnikuga liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmine (käendaja vastutuse maksimumsummaga kummagi liisingulepingu korral 100 000 eurot). - Hageja on liisingulepingud 21.09.2009 ennetähtaegselt kehtivalt üles öelnud (st vaidlust ei ole ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu ja/või formaalsete nõuete täitmise üle). - Liisingulepingu ülesütlemisel oli liisingueseme I lepingujärgseks jääkmaksumuseks 119 721,78 eurot ja liisinguesemel II jääkmaksumuseks 34 800,19 eurot. - Hageja sai liisingueseme I tagasi enda valdusesse 26.03.2009 ja liisingueseme II vastavalt 13.03.2009. - Hageja on liisingueseme I pärast selle tagastamist edasi võõrandnud 04.09.2009 hinnaga 56 242,25 eurot (hind käibemaksuta) ning liisingueseme II 27.08.2009 hinnaga 14 060,56 eurot (hind käibemaksuta).
8.Hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingud (t lk 13-15 ja 36-38) on kvalifitseeritavad (n-ö kasutusrendi tüüpi) liisingulepingutena VÕS § 361 mõttes. Lepingutega on hageja kohustunud omandama PJR osaühingult (registrikood 11308592) liisingulepingute objektiks olnud liisinguesemed (metsatööseadmed) ja andma need kostja I (kui liisinguvõtja) kasutusse, liisinguvõtja kohustus aga maksma liisinguesemete kasutamise eest hagejale tasu. Samuti saab hageja ja kostja II vahel ning hageja ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepinguid (t lk 33, 34, 50 ja 51) lugeda liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste osas käenduslepinguks VÕS § 142 lg 1 tähenduses. Sõlmitud käenduslepingute järgi on kostjad II ja III käendajana võtnud kohustuse vastutada täies ulatuses põhivõlgniku liisingulepingust tulenevate kohustuse eest. Käenduslepingutes on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas – 100 000 eurot. Ka VÕS § 145 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt vastutab käendaja (teistsuguste kokkulepete puudumisel) käendatava kohustuse eest 5(12)
2-12-3315 täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
9.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt otsustab pool ise selle üle, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1). Hageja nõuab kostjatelt liisinguandja poolt seoses liisinguesemetega kantud kulude hüvitamist (ulatuses, milles vastavad nõuded ei ole rahuldatud nende tagamiseks seatud pantide arvel), samuti viivitusintressi (viivise) tasumist, sh liisingumaksete tasumisega viivitatud aja eest. Hageja põhinõuded võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1.
10.Kohus käsitleb esmalt hageja põhinõudeid. Liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkiva kulutuste hüvitamise nõude ulatuse sätestab VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad paragrahvi teine ja kolmas lõige. VÕS § 367 lg-st 3 tuleneb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Nagu eelpool märgitud, ei ole praeguses asjas vaidluse all, et liisinguesemed jäid pärast liisingulepingute üleütlemist liisinguandja omandisse (ja hageja müüs need edasi). Poolte vahel on vaidlus eeskätt selles, milline oli liisinguesemete väärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel.
11.Eseme väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi selle harilikku väärtust, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtupraktikas on mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustatud mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega (vt: Riigikohtu 08.10.2008 otsus tsiviilasjas 3-2-177-08, p 15).
12.Kohtu hinnangul kajastavad seadmete turuhinda nende liisinguandjale tagastamise hetkel praegusel juhul kõige selgemini hageja enda esitatud seadmete müüki suunamise aktid ning neid saab lugeda vaidlusaluste esemete väärtuse tuvastamisel asjas kõige kaalukamateks tõenditeks. Liisingueseme I puhul on 01.04.2009 koostatud müüki suunamise aktis (t lk 151) seadme väärtuseks (e müüki suunamise alghinnaks) märgitud 1 350 000 krooni (hind käibemaksuta). Liisingueseme II puhul on 12.03.2009 koostatud müüki suunamise aktis (t lk 153) seadme väärtuseks (e müüki suunamise alghinnaks) märgitud 450 000 krooni (hind käibemaksuta).
13.Kostjad on esitanud samade seadmete kohta hindamisaktid, milles on 30.07.2008 seisuga liisingueseme I turuhinnaks (käibemaksuta) märgitud 2 200 000 krooni (t lk 85) 6(12)
2-12-3315 ja liisingueseme II turuhinnaks (käibemaksuta) 26.08.2008 seisuga 730 000 krooni (t lk 86). Kohtu arvates ei saa neid hindamisakte VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 kohaldamise seisukohast arvesse võtta, nendel saab olla üksnes kaudne tõenduslik tähtsus. Kõnealused hindamisaktid ei kajasta seadmete turuhinda nende liisinguandjale tagastamise hetkel (2009. aasta märtsis), vaid oluliselt varasema seisuga. Tõenäoliselt kajastavad need seadmete väärtust liisingulepingute I ja II sõlmimise ajal. Liisingueset I ei ole 01.04.2009 koostatud müüki suunamise aktis märgitud töötunde arvestades ilmselt kostja I poolt reaalselt kastutatud. Müüki suunamise aktis on mingil põhjusel märgitud isegi väiksem seadme töötundide arv (12 083) kui 30.07.2008 hindamisaktis (12 200). Samas ei sõltu seadmete turuhinna muutus ainult nende kasutamisest või kasutamise intensiivsusest. Ka tehnikaseadme pikemaajaline mittekasutamine võib selle seisukorda halvendada. Samuti ei ole teada, millistes tingimustes kostja I poolt seadmeid hoiti, kas ja kuidas neid hooldati jms. Lisaks võis seadmete turuhinna langus liisinguesemete hagejale tagastamise ajaks olla tingitud Eesti üldiste majandustingimuste muutumisest (e majanduslangusest) ning sellest tingitud potentsiaalsete ostjate huvi vähenemisest sarnaste seadmete vastu. Arvestades, et tegelikult õnnestus hagejal seadmed lõpuks müüa vastavalt 880 000 krooni ja 220 000 krooni eest, langes seadmete turuhind majandustingimuste halvenemise tõttu pärast nende tagastamist tõenäoliselt veel.
14.Lähtudes eeltoodust, tuleb kohtu hinnangul liisingueseme I turuhinnaks (väärtuseks) selle liisinguandjale tagastamise hetkel lugeda 86 280,73 eurot (1 350 000 krooni) ja liisingueseme II turuhinnaks (väärtuseks) selle liisinguandjale tagastamise hetkel lugeda 28 760,24 eurot (450 000 krooni). Seega tuleb liisingulepingu I korral hagejale VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvast jääkmaksumusest 119 721,78 eurot VÕS § 367 lg 3 alusel maha arvata 86 280,73 eurot (1 350 000 kr) ning liisinguvõtjal tulnuks hagejale hüvitada liisingulepingu I osas 33 441,05 eurot. Liisingulepingu II puhul tuleb hagejale VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvast jääkmaksumusest 34 800,19 eurot VÕS § 367 lg 3 alusel vastavalt maha arvata 28 760,24 eurot (450 000 kr) ning liisinguvõtja poolt tulnuks hagejale hüvitada liisingulepingu II osas 6039,95 eurot.
15.Hageja avaldustest järelduvalt on liisingulepingutest tulenevate nõuete tagamiseks seatud pantide realiseerimise arvel liisingulepingu I järgset nn müügikahju nõuet vähendatud algselt 63 479,54 eurolt 22 842,93 euroni (t lk 128, 145-149) ehk 40 636,61 euro võrra. Liisingulepingu II järgset sarnast nõuet on pantide realiseerimisest saadu arvel vähendatud algselt 20 739,62 eurolt 7734,74 euroni ehk 13 004,88 euro võrra. Kui samad summad (vastavalt 40 636,61 eurot ja 13 004,88 eurot) arvestada õiguslikult põhjendatud hüvitisnõuete katteks (s.o liisingulepingu I puhul 33 441,05 eurot ja liisingulepingu II puhul 6039,95 eurot), ilmneb, et hageja põhinõuded on tegelikult käesolevaks hetkeks täielikult pantide arvel rahuldatud.
16.Lähtudes eeltoodust, tuleb hageja põhinõuded jätta mõlema liisingulepingu osas rahuldamata.
17.Seonduvalt hageja väidetega liisinguesemete oluliselt väiksema väärtuse kohta märgib kohus täiendavalt järgmist. Hageja käsitluse kohaselt saab liisinguesemete kohalik keskmine müügihind (hageja poolt ilmselt ekslikult märgitud reaalne müügihind) selguda üksnes müügiprotsessi käigus. Seejuures on hageja lisanud, et seadmetel ei olnud turunõudlust ning selle tõttu oli ka müügihind järelturul madal. Liisinguese I müüdi hagist nähtuvalt septembris 2009 hinnaga 880 000 krooni (56 242,25 eurot) ning liisinguese II augustis 2009 hinnaga 220 000 krooni (14 060,56 eurot). Kohus möönab, 7(12)
2-12-3315 et seadmete turunõudlus võis 2009. aasta majandustingimustes olla madal. Samas ei pea liisingueseme hinna languse riski pärast selle tagastamist üldjuhul kandma liisinguvõtja, sellise järelduse saab muu hulgas teha ka VÕS § 367 lg 3 regulatsioonist. Hageja käsitlus, mille kohaselt saab üksnes eseme tegelik müügihind kajastada selle väärtust (TsÜS § 65 mõttes), on sisuliselt vastuolus hageja enda poolt osundatud Riigikohtu 17.06.2008 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08. Riigikohus on viidatud lahendis ja ka teistes analoogsetes õigusvaidlustes rõhutanud, et VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ei ole praegusel juhul suutnud kohtu hinnangul tõendada, et seadmete müügihinnad vastasid nende turuhinnale tagastamise hetkel. Muu hulgas puuduvad tõendid liisingueseme I müümiseks väidetavalt korraldatud enampakkumise (oksjoni) toimumise, sellel osalejate, tehtud pakkumiste jms kohta. Kohtute senise praktika põhjal vajab samas märkimist, et praegusel juhul ei ole liisingulepingutes kokkulepeteid, mille kohaselt lähtutakse VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast (hageja ei ole taoliste kokkulepete olemasolule ka tuginenud). Taolised kokkulepped võiksid kohtupraktika järgi tüüptingimusena põhimõtteliselt kehtida, kui need vastavad teatud täiendavatele tingimustele (ehk müügiprotsess peaks olema võrdlemisi detailselt reguleeritud) (vt nt: Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18; või 06.02.2013 otsus tsiviilasjas nr 32-1-184-12, p 18).
18.Hageja on ka väitnud, et kostja I ei kasutanud liisitud seadmeid heaperemehelikult, mistõttu liisinguesemetel esines nende tagastamise selliseid muutusi, mis ei ole tingitud nende sihtotstarbelisest kasutamisest. Kohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid, mis hageja taolisi väiteid kinnitaksid. Lisaks peaks olema seadmete väidetavalt halba seisukorda ülalviidatud müüki suunamise aktides eelduslikult juba arvestatud.
19.Edasi käsitleb kohus hageja esitatud viivisenõuet. VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatu annab võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Liisingulepingute lisaks olevate üldtingimuste (t lk 16-19) punktist 6.9 tuleneb, et kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingumakse või muu lepingujärgse summa maksmisega (välja arvatud intress), maksab ta iga viivitatud päeva eest liisinguandjale viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summast päevas. Viivise arvestamist alustatakse vastavale maksepäevale järgnevast päevast ja arvestatakse kuni tegeliku maksmise päevani (kaasa arvatud). Hageja nõuab esitatud arvestustest nähtuvalt eelnimetatud määras viivist enne liisingulepingute ülesütlemist esitatud liisingu- ja kindlustusmaksete tasumisega viivitamise eest, liisingulepingu I puhul lisaks ka nn müügikahju arve (nr XXX) tasumisega viivitamise eest (t lk 35 ja 55).
20.Kohus peab vajalikuks võtta esmalt seisukoht kostjate poolt viivisenõudele esitatud aegumise vastuväite osas. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada (vt nt: Riigikohtu 14.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07, p 11). 8(12)
2-12-3315
21.Kostjad on taotlenud aegumise kohaldamist nendest (hageja viivisearvestustes kajastatud) arvetest tulenevate viiviste osas, mille maksetähtaeg on jäänud 2008. aasta sisse (t lk 179-180). Kohus märgib siinkohal esmalt, et solidaarvõlgnikena ei ole kostjad n-ö vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid kõik kostjad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt: Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). Kohtu hinnangul on kostjate esitatud aegumise vastuväide põhjendatud kostjate II ja III osas. Vastavalt TsÜS §-le 154 on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastavalt TsÜS § 136 lg-le 2 viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti.
22.Liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks 2008. aastal, algas aegumise tähtaeg seega 31.12.2009 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2011 kell 24.00. TsÜS §-st 144 lähtuvalt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega aegunuks 31.12.2011 kell 24.00 igal juhul ka 2008. aastal sissenõutavaks muutnud kohustuste täitmisega seotud viivisenõuded. Kostjate II ja III puhul viivisenõuded nimetatud ajahetkel ka aegusid.
23.Kostja I suhtes on aegumine asja materjalidest nähtuvalt aga vahepeal katkenud. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hageja on 10.01.2013 menetlusdokumendis selgitanud, et 27.10.2009 alustati hageja avalduse alusel täitemenetlust (täiteasjas nr 022/2009/7208) nõuete rahuldamiseks hüpoteegiga koormatud kostja I kinnisasjade müügist saadu arvel. Hüpoteekidega olid vaidlustamata asjaolude kohaselt tagatud ka liisingulepingutest I ja II tulenevad hageja nõuded. See nähtub muu hulgas ka liisingulepingu eritingimustest (p 1.13). Tsiviilasja materjalide põhjal otsustades on täitedokumendid võetud täitmiseks ning täitemenetlus täiteasjas nr 022/2009/7208 ka läbi viidud (t lk 83, 84, 91 ja 105-111). Eeltoodust johtuvalt katkes liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise nõuete aegumine kostja I suhtes 27.10.2009 ning algas uuesti 28.10.2009. Samas aegumise katkemine kostja I osas ei mõjutanud VÕS § 68 lg-st 3 lähtuvalt kõnealuse nõude aegumist kostjate II ja III (st teiste solidaarvõlgnike) suhtes.
24.Tsiviilasja esemeks olev hagi on kohtule esitatud 20.01.2012, seega on hagi kostjate II ja III suhtes esitatud pärast aegumistähtaja lõppu, kostja I suhtes ei olnud (vahepeal katkenud) aegumistähtaeg hagi esitamise hetkeks lõppenud.
9(12)
2-12-3315
25.Võttes aluseks eeltoodu ja lähtudes ülalviidatud hageja viivisearvestustest, tuleks liisingulepingust I tulenev viivisenõue jätta kostjate II ja III suhtes aegumise tõttu rahuldamata 16 621,80 euro ulatuses ning liisingulepingust II tulenev viivisenõue vastavalt 9667,44 euro ulatuses. Seonduvalt poolte väidetega lisab kohus, et aegumise kohaldamist ei välista 2008. aastal sissenõutavaks muutnud kohustuste (st põhinõuete) hilisem täidetuks lugemine pantide realiseerimise arvel.
26.Lisaks eeltoodule on kohtu hinnangul osaliselt õiguslikult põhjendamatu viivise nõudmine liisingulepingu I puhul nn müügikahju arve tasumisega viivitamise eest. Hageja on arvestanud viivist kogu arve summalt 63 479,54 eurot perioodil 16.09.200921.09.2009 (6 päeva) kokku 1142,63 eurot. Kohtu ülalesitatud põhjendustest järelduvalt (vt otsuse põhjenduste p 14) on kõnealuses arves kajastatud nõue sisuliselt põhjendatud üksnes 33 441,05 euro ulatuses. Seega võiks hageja arve tasumisega viivitamise eest samal perioodil viivist nõuda maksimaalselt summas 601,64 eurot (33 441,05*0,3%*6).
27.Ülaltoodust lähtuvalt moodustaks aegumata ja õiguslikult põhjendatud viivisenõue kostjate II ja III vastu hageja arvestustest lähtudes liisingulepingu I puhul 4061,78 eurot ja liisingulepingu II osas 2128,73 eurot. Kostja I puhul võiks hageja viivisearvestustest lähtuvalt õiguslikult põhjendatuks lugeda liisingulepingust I tulenevat viivisenõuet summas 20 683,58 eurot ja liisingulepingust II tulenevat viivisenõuet summas 11 796,17 eurot. Samas, kui lähtuda VÕS § 367 lg 1 järgsetest põhjendatud hüvitisenõuetest (vt ka otsuse põhjenduste p 15), jätkub hageja kinnistute müügist saadust osaliselt mõlemast liisingulepingust tulenevate viivisenõuete rahuldamiseks, täpsemalt liisingulepingu I puhul 7195,56 euro ulatuses ning liisingulepingu II puhul 6964,93 euro ulatuses. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud käendajatest kostjate suhtes siiski ka eelmärgitud osas viivisenõudeid rahuldada. Viivisenõuded saab hageja rahuldada pantide müügist saadud raha arvel (VÕS § 149 lg 5). Kostja I osas tuleb viivised (20 683,58 eurot ja 11 796,17 eurot) välja mõista vastavalt 7195,56 euro ja 6964,93 euro võrra väiksemas summas, seega 13 488,02 euro ning 4831,24 euro ulatuses. Viivisenõudeid hüpoteetiliselt arvestamata tuleks osa hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müügist saadud rahast hagejal käesolevas menetluses tuvastatud asjaoludel kostjale I alusetult saaduna (VÕS § 1028 lg 1) tagastada. Kohtu hinnangul ei oleks hageja esitatud viivisenõuete rahuldamine kostja I suhtes 20 683,58 euro ja 11 796,17 euro ulatuses seetõttu ka hea usu põhimõttega kooskõlas (TsÜS § 138; VÕS § 6 lg 1) kooskõlas. Hageja saaks sellisel juhul raha, mis tuleks teisel õiguslikul alusel kostjale I tagasi anda.
28.Eeltoodud kaalutlustest lähtudes rahuldab kohus kostja I vastu esitatud liisingulepingust I tuleneva viivisenõude 13 488,02 euro ulatuses ja liisingulepingust II tuleneva viivisenõude 4831,24 euro ulatuses. Kostjate II ja III suhtes jätab kohus hageja viivisenõuded rahuldamata.
29.Ülaltoodud seisukohtade osas tuleb täiendavalt märkida, et kohtu antav hinnang nõude aegumisele on õiguse kohaldamise küsimus, kus kohus ei ole poolte õiguslike väidetega seotud. Hageja ei ole menetluses nõude aegumise katkemisele iseenesest tuginenud ning kohus ei ole seda aspekti menetluses pooltega ka arutanud. Kuivõrd kostjate esitatud aegumise vastuväide puudutab üksnes kõrvalnõudeid, peab kohus TsMS § 436 lg-st 5 lähtudes siiski võimalikuks nõude aegumise peatumisele otsuses tugineda.
30.Seonduvalt kostjate väidetega lisab kohus järgmist. Kostjad on kohtuvaidlustes leidnud, et hageja on liisingulepingu II puhul arvestamas viivist, mis on hagis märgitud 10(12)
2-12-3315 põhivõlgnevusest suurem. Tunnustatud parktika kohaselt ei saa kostjate arvates nõuda viivist, mis ületab põhivõlgnevust (t lk 187). Kohus märgib, et esiteks ei ole kostjad asja sisulise arutamise raames nõutavate viiviste vähendamist (VÕS § 113 lg 8 ja § 162) taotlenud. TsMS § 402 lg-st 2 tulenevalt võib menetlusosaline kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Teiseks ei ole õiguslikult põhjendatud käsitleda põhivõlgnevusena hagis märgitud põhinõude summat, vaid rahalise kohutuse (põhikohustuse) algset suurust, millelt viivist nõutakse. Viivisearvestusest (t lk 55) järelduvalt oli liisingulepingu puhul põhikohustus algselt suurem kui nõutav viivis 11 796,17 eurot. Samuti on kostjad esmakordselt kohtuvaidluste käigus väitnud, et nn müügikahju nõue ei ole käsitletav üldtingimuste punktis 6.9 märgitud lepingujärgselt tasutava summana. Seetõttu ei oleks kostjate hinnangul põhjendatud nõuda viivist liisingulepingus sätestatud määras, vaid üksnes seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1). Kohus märgib, et liisingulepingu üldtingimusi tuleb pidada praegusel juhul hageja tüüptingimusteks VÕS § 35 lg 1 mõttes. VÕS § 195 lg 2 esimese lause kohaselt vabastab lepingu kehtiv ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Nimetatud säte puudutab aga üksnes täitmisnõuet, lepingust tulenevad võimalikud kõrvalkohustused peaksid jääma eelduslikult kehtima. Kohtu hinnangul võivad lepingupooled võlaõigusseaduse dispositiivsuse põhimõttest (VÕS § 5) lähtudes lepingus kokku leppida ka lepingu ülesütlemisele järgnevate õigussuhete reguleerimises, eeskätt nt leppetrahvide ja viiviste tasumine, tagastamis- ning hüvitamiskohustused jms. Sellised kokkulepped võivad kehtida ka liisinguandja tüüptingimustel sõlmitud lepingu puhul, vähemalt sellisel juhul, kui liisinguvõtja sõlmib liisingulepingu enda majandus- ja kutsetegevuse raames. Puudub mõistlik põhjus kahelda, et põhivõlgnik kui äriühing sõlmis hagejaga liisingulepingud enda majandus- ja kutsetegevuses. Ka VÕS § 188 lg-st 3 tuleneb sisuliselt, et lepingu ülesütlemine ei mõjuta lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingu ülesütlemist. Kohtu arvates saab osundaud sätet analoogia korras kohaldada ka lepingu ülesütlemise puhul.
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Praegusel juhul jätab kohus kostjate II ja III suhtes hagi rahuldamata ning rahuldab kostja I suhtes (ka viivisenõudeid arvestades) ligikaudu 29% ulatuses. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kostjate II ja III menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, muud menetluskulud tuleb jätta 71% ulatuses hageja kanda ning 29% ulatuses kostja I kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. 11(12)
2-12-3315 Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.