Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Osaühingu G-Haum ja Anatoli Vaino vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-8589
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
1940 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248), esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Kostja Osaühing G-Haum (registrikood 10936270) Kostja Anatoli Vaino
Asja läbivaatamise kuupäev
18. märts 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-8589 osas, millega jäeti Anatoli Vainolt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja mõistmata 1940 eurot 10 senti. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Anatoli Vainolt nimetatud summa Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 3.1 Mõista välja Anatoli Vainolt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks 9534 eurot 49 senti. 3.2 Mõista välja Anatoli Vainolt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks viivis, mille määraks aastas on 7% rahuldatud põhinõudest ajavahemiku eest alates 2. märtsist 2011 kuni nõude täitmiseni. 3.3 Lõpetada menetlus Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagis Osaühingu G-Haum vastu.
3.4 Jätta kõigi kohtuastmete menetluskuludest 88% Anatoli Vaino kanda ja 12% Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda.
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja, liisinguandja) esitas 2. märtsil 2011 Tartu Maakohtule hagi Osaühingu G-Haum ja Anatoli Vaino vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 10 811 eurot 64 senti ning viivise protsendina põhinõudelt lepingus sätestatud määras (s.o 7% aastas) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing G-Haum (liisinguvõtja) 8. detsembril 2006 liisingulepingu, mille alusel sai liisinguvõtja oma valdusesse ja kasutusse maasturi Chevrolet Captiva 3.2 (ehitusaasta 2006) (edaspidi sõiduk või liisinguese) ning kohustus tasuma selle eest hagejale lepingus sätestatud makseid. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ja Anatoli Vaino (kostja) käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtja kohustuse kohane täitmine. Liisinguvõtja jättis hagejale maksed nõuetekohaselt tasumata. Hageja ütles
28.jaanuaril 2009 liisingulepingu erakorraliselt üles. Hageja sai sõiduki oma valdusesse 27. märtsil 2009. Sõiduk võõrandati 12. juunil 2009. Sõiduki müügist saadu ei katnud hageja liisingulepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Hageja palus enda kasuks kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingujärgse võlgnevuse ja sõiduki võõrandamisest saadud summa (käibemaksuta) vahe (20 312 eurot 81 senti – 9501 eurot 17 senti = 10 811 eurot 64 senti), samuti viivise.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostjad leidsid, et sõiduk võõrandati oluliselt alla selle turuhinna ja seetõttu jäid liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad kulutused osaliselt katmata.
3.Tartu Maakohus rahuldas 7. veebruari 2012. a otsusega hagi osalisel ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 5993 eurot 81 senti, samuti rahuldatud põhinõudelt viivise 7% aastas alates 2. märtsist 2011 kuni nõude täitmiseni. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle hageja nõudesumma suuruse üle. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama sätte lg-s 3 sätestatakse, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 3 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p-st 7.4.1 järeldub kokkulepe, et pooled lähtuvad liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid sellise kokkuleppe arvestamise tingimuseks on asjaolu, et liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel
võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja ei ole eeltoodut tõendanud. Lisaks ei ole hageja teavitanud kostjaid liisingueseme võõrandamise tingimustest ja on jätnud kostjad võõrandamisprotsessi kaasamata. Kuivõrd kostjad ei saanud müügiprotsessi mõjutada, ei saa liisingueseme võõrandamise hinnariski panna ainult kostjatele. Seega tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel juhinduda liisingueseme väärtusest. Liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel tuleb lugeda 14 319 eurot, s.o 6. aprillil 2009 ajalehes Kuldne Börs liisinguesemega sarnase maasturi Chevrolet Equinox 3.4 (ehitusaasta 2006) kohta avaldatud müügihind (15 910 eurot), millest on maha arvatud 10% (tavapäraselt võib lõplik müügihind olla 10% võrra müügikuulutuse hinnast madalam). Nimetatud summa hulka kuulub käibemaks. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 5993 eurot 81 senti (s.o 20 312 eurot 81 senti – 14 319 eurot), samuti viivis liisingulepingust tulenevate maksetega viivitamise eest.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja uue otsusega hagi rahuldada. Samuti palub hageja kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja mõista viivise protsendina maakohtu poolt väljamõistmata jäänud põhinõudelt (alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. novembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse, millega lõpetas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 5 alusel menetluse liisinguvõtja suhtes viimase registrist kustutamise tõttu 24. novembril 2011 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7594 eurot 43 senti, samuti rahuldatud põhinõudelt viivise 7% aastas alates 2. märtsist 2011 kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel leidis maakohus õigesti, et liisingueseme väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses on selle turuväärtus liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja esitaud
27.märtsi 2009. a liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktides ei ole liisingueseme turuväärtust märgitud. Hageja väitel pandi sõiduk esialgu müüki hinnaga 12 718 eurot 42 senti, sõiduk müüdi hinnaga 9501 eurot 17 senti. Kuna hageja esitatud sõiduki lõplik müügihind erineb oluliselt hinnast, mille hageja ise nimetas sõidukit müüki andes, ning hageja rikkus müügiprotseduuri korda, siis on hageja tõendamiskoormuseks tõendada, et tegelik turuväärtus oli madalam sellest, millega hageja sõiduki tagastamise järel müüki pani. Hageja ei ole eeltoodut tõendanud. Hageja on turul pikka aega tegutsenud liisinguettevõtja, kes on teadlik või vähemalt pidi olema teadlik liisinguandja tõendamiskoormusest. Seega tuleb liisingueseme väärtuse kindlakstegemisel lähtuda hinnast, mis määrati sõiduki esialgseks müügihinnaks (s.o 12 718 eurot 42 senti) ja mis eeldatavalt vastas sõiduki turuväärtusele sõiduki tagastamise ajal. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7594 eurot 43 senti (s.o 20 312 eurot 85 senti – 12 718 eurot 42 senti). Ringkonnakohtu arvates võttis maakohus liisingueseme tegeliku väärtuse määramisel ebaõigesti aluseks kostjate esitatud Kuldse Börsi müügipakkumise. Kostjad ei soovinud täita nimetatud tõendi esitamisel hageja tõendamiskoormust, vaid soovisid sellega tõendada, et liisingueseme turuväärtuseks
ei saa olla hind, millega see lõpuks müüdi. Liisinguese ja Kuldse Börsi väljavõttes toodud sõiduk ei ole ka sarnased sõidukid, mida saab võrrelda turuväärtuse määramisel. Samuti on maakohus ekslikult liisingueseme väärtuse määramisel arvutanud juurde käibemaksu. See on hageja suhtes põhjendamatu, sest liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada eseme tagastamise aegse väärtusega, arvutas hageja käibemaksuta. Hageja on esitanud kohtule tõendi, millest nähtub, et hageja nõue kostjate vastu ei sisalda käibemaksu. Järelikult on praegusel juhul liisingueseme turuväärtus arvutatud ilma käibemaksuta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis kostjalt 1940 eurot 10 senti välja mõistmata. Hageja palub uue otsusega mõista kostjalt täiendavalt nimetatud summa välja (st rahuldada hagi kogusummas 9534 eurot 53 senti), samuti mõista kostjalt välja viivis rahuldatud põhinõudelt määraga 7% aastas alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus leidis, et liisingueseme turuväärtus tuleb arvutada käibemaksuta, kuid jättis tähelepanuta, et nimetatud sõiduki müügihind 12 718 eurot 42 senti on märgitud koos käibemaksuga (hind ilma käibemaksuta on 10 778 eurot 32 senti). Selles osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline ja põhjendamatu. Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus ekslikult kostjalt välja mõistmata 1940 eurot 10 senti.
7.Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kostjalt jäeti hageja kasuks välja mõistmata 1940 eurot 10 senti. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega mõistab kostjalt nimetatud summa hageja kasuks välja. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja liisingulepingust tulenev võlgnevus 7594 eurot 43 senti ja rahuldatud põhinõudelt viivis 7% aastas alates 2. märtsist 2011 kuni nõude täitmiseni. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest arvestades ringkonnakohtu põhjendusi selle kohta, et liisingueseme turuväärtus tuleb arvutada ilma käibemaksuta (hageja nõustub selle seisukohaga), pidanuks kostjalt hageja kasuks väljamõistetav summa olema 1940 euro 10 sendi võrra suurem (st kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista 9534 eurot 53 senti).
10.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisingulepingujärgse võlgnevuse (sõiduki jääkmaksumuse) ja sõiduki müügist saadud summa vahet. Tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et hageja liisingulepingust tulenev nõue liisinguandja vastu on 20 312 eurot 81 senti. Maakohtu otsuse põhjendustel oli sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise ajal 14 319 eurot.
Arvestades eeltoodut, rahuldas maakohus hageja nõudest 5993 eurot 81 senti (20 312 eurot 81 senti – 14 319 eurot). Ringkonnakohus asus seisukohale, et sõiduki turuväärtus selle tagastamise ajal oli 12 718 eurot 42 senti. Arvestades eeltoodut, rahuldas ringkonnakohus hageja nõudest 7594 eurot 43 senti (20 312 eurot 85 senti – 12 718 eurot 42 senti). Seejuures lahendasid kohtud erinevalt ka küsimuse, kas hageja nõude arvutamisel tuleb sõiduki väärtusena arvestada käibemaksuga või käibemaksuta summat. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb liisingueseme turuväärtust arvestada koos käibemaksuga, ringkonnakohus asus seisukohale, et liisingueseme turuväärtust tuleb arvestada ilma käibemaksuta.
11.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb liisingueseme turuväärtus arvestada ilma käibemaksuta, sest liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, esitas hageja käibemaksuta. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Ringkonnakohus on asjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et hageja märkis oma nõudes liisingulepingujärgse võlgnevuse käibemaksuta. Riigikohus on selgitanud, et juhul kui hageja märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuste määramisel hageja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja p 20). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Viidatud lahendites käsitles kolleegium mh kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvutamist olukorras, kus ei ole alust kohaldada alates
1.maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse § 41 järgset maksustamise erikorda. Kolleegium selgitas, et kuivõrd kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse alates 1. maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt, mh intressilt, tuleb seda tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab esmajoones asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta (vt viidatud otsused vastavalt p 24 ja p 22).
12.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, sest küsimus sellest, kas hageja nõude arvutamisel tuleb sõiduki väärtusena arvestada käibemaksuga või käibemaksuta summat, on lahendatud vastuoluliselt. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning see kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause kohaselt ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-178-07, p 20; Riigikohtu 27. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-07, p 12). Vaidlusaluse otsuse põhjenduste kohaselt tuleb liisingueseme väärtus arvutada ilma käibemaksuta, samas on ringkonnakohus arvutanud hageja kasuks väljamõistetava summa, lähtudes liisingueseme väärtusest koos käibemaksuga. Ringkonnakohus lähtus liisingueseme väärtuse kindlakstegemisel hinnast, mis määrati sõiduki esialgseks müügihinnaks ja mis eeldatavalt vastas sõiduki turuväärtusele sõiduki
tagastamise ajal, s.o 12 718 eurot 42 senti. Ringkonnakohus jättis aga tähelepanuta, et toimikust nähtuvalt (I kd, tl 107) sisaldab nimetatud summa ka käibemaksu ning esialgne müügihind ilma käibemaksuta on sõiduki müüki panemise ajal kehtinud 18%-list käibemaksumäära arvestades 10 778 eurot 32 senti (vt ka I kd, tl 154).
13.Kolleegium saab teha kostjalt väljamõistetava summa kohta uue otsuse ja mõistab eeltoodust tulenevalt kostjalt välja 9534 eurot 49 senti (s.o 20 312 eurot 81 senti (käibemaksuta) – 10 778 eurot 32 senti (käibemaksuta)). Maakohus on tuvastanud, et hageja liisingulepingust tulenev nõue on 20 312 eurot 81 senti ja pooled selle üle ei vaidle. Kolleegium lähtub arvutustes sellest summast. Ringkonnakohus on lähtunud arvutustes ekslikult 20 312 eurost 85 sendist, samast summas on ekslikult lähtunud ka hageja oma kassatsioonkaebuses.
14.Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel kindlaks menetluskulude jaotuse ja jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kõigi kohtuastmete menetluskuludest 88% kostja kanda ja 12% hageja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
15.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Jaak Luik ,Peeter Jerofejev ,Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.