Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu 02.04.2012 esitas Swedbank Liising AS Pärnu Maakohtule hagi Osaühingu Total Services ja M L it vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista liisingulepingust tulenev võlgnevus 2075,13 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (1828,29 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingus sätestatud määras (0,25% päevas); jätta kõik menetluskulud (sh maksekäsu kiirmenetluses tasutud 62,25 eurot ja hagiavalduse esitamise eest tasutud 321,21 eurot) solidaarselt kostjate kanda; mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 15.10.2012 nõude täpsustuse kohaselt oli liisingulepingu ülesütlemise seisuga 13.05.2010 liisingueseme maksegraafikujärgne jääkmaksumus 7299,57 eurot. Hageja tegi intressi arvestuses perioodil 16.04.2010 15.05.2010 ümberarvestuse vähendades nõuet 2 euro võrra. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Osaühing Total Services (endine Total Halduse OÜ) 01.02.2006 liisingulepingu nr 0119645L, mille esemeks oli sõiduauto Mercedes-Benz S 320, ehitusaasta 2002. Lepingu järgi kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (s.h intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimääraks sätestati lepingu p-s 2.1 euro 6 kuu Euribor, millele lisandub marginaal 2,25%, viivisemääraks oli lepingu p 5.1 järgi 0,25% päevas. Hageja andis vara 01.02.2006 üle liisinguvõtjale liisingulepingu lisa nr 1 alusel. Liisingulepinguga kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuse lepingu, tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi, tagama kindlustuslepingute katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. 31.01.2006 ja 19.02.2009 sõlmisid hageja ja kostja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustuslepped, mille kohaselt oli kindlustusandjaks Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS ja AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja I ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe järgi kohustus kostja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (iga kuu 15. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele). 01.02.2006 sõlmisid hageja ja M L (kostja II) liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0119645L, millega kostja II võttis endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohast ja täielikku täitmist. Käenduslepingu järgi vastutas kostja II solidaarselt kostjaga I võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 30 008,93 euro tasumise eest. Kostja I rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes hagejale tasumata lepingu alusel esitatud arved (debitoorne võlgnevus, põhiosa- ja intressivõlgnevus, kaskokindlustusmaksete võlgnevus) kokku summas 1 685,84 eurot ning tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivise 0,25% päevas summas 246,84 eurot. Kostja I jättis kohaselt tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja liisinguvõtja eest vara liikluskindlustusmakse summas 166,63 eurot. Seoses võlgnevusega, saatis hageja 22.03.2010 kostjatele teatised liisinglepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris võlgnevuse suurusest ja palus võlgnevuse tasuda täiendava tähtaja jooksul. Samuti palus hageja võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult kostjatel hagejaga ühendust võtta. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Tuginedes

lepingu üldtingimuste p-le 7.1.3, luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks 13.05.2010. Hagejal oli kostja I vastu lepingust tulenev nõue 9825,13 eurot, mis koosnes vara jääkmaksumusest 7299,57 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 1685,84 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 426,25 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest 166,63 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 246,84 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 7750,00 eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt oli kostjal I kohustus hüvitada hagejale 2075,13 eurot. Kostjal II oli solidaarselt kostjaga I kohustus hüvitada hagejale 2075,13 eurot. Kuna kostjad ei täitnud liisingueseme tagastamise kohustust pöördus hageja 13.05.2010 OÜ Reeborn poole liisingueseme valduse taastamiseks. Liisingueseme valdus õnnestus taastada 28.04.2011. Selline olukord tekkis seetõttu, et kostjad andsid liisingueseme hagejalt küsimata kolmanda isiku valdusesse, omamata ülevaadet sõiduki tegelikust asukohast, seisukorrast jne. Kuna kostjad liisingueset ise ei tagastanud, on tagastusteenuse kasutamine põhjendatud ja sellele tehtud kulu põhjendatud lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes. 03.05.2011 suunati liisinguese müüki hinnaga 11 500 eurot (koos käibemaksuga). Sellest teavitas hageja 05.05.2011 teatisega kostjat I. Kuivõrd esialgse hinnaga sõidukile ostjat ei leidunud, langetati hinda veidi enam kui kuu aega hiljem ja määrati uueks müügihinnaks 10 300 eurot (koos käibemaksuga). Hinnaalanduse kohta saatis hageja kostjale I teatise 14.06.2011. Kuu aja möödudes langetati hinda 9300 euroni (koos käibemaksuga), ka selle kohta saadeti kostjale I teatis. 18.07.2011 võõrandati liisinguese hinnaga 9300 eurot (koos käibemaksuga). Kostja II kui kostja I ainus juhatuse liige pidi olema teadlik kostjale II saadetud infost. Veidi enam kui 2 kuuga õnnestus liisinguese võõrandada ja müügiprotsessi olid kaasatud ka kostjad. Ülesütlemisteatisele oli lisatud liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus, milles olid kajastatud kostjate õigused. Hinna määramise teatised saadeti kostjale I tähitud kirjadega kostja avaldatud aadressile XXXXXXX. Kuna kostja I kirjadele postiasutusse järele ei läinud, tagastati need hagejale. Seega on kostjad ise süüdi, et neil ei olnud võimalik liisingueseme müügiprotsessis osaleda. Hageja tegi kõik endast oleneva, et kostjaid müügiprotsessi kaasata. Müügiperioodi pikkus ei anna alust väita, et sõiduki vanuse suurenemine mõjutas hinda. Turuväärtust vähendavate asjaoludena mõjusid sõiduki ülevaatuse käigus tuvastatud puudused: esilogarite esiosad olid kinnitustest lahti, esistange oli alt kriibitud, sõiduk vajas keemilist pesu ning istmed olid kulunud, mootor oli alt õline, sõiduki aku ja rehvid vajasid vahetamist, tagaluugi lukustuse mootor ei töötanud, tagasild krigises, õhkpadja tuli põles, sõiduki hooldus oli tegemata. Lisaks oli tegemist avariilise ajalooga sõidukiga. Hageja leidis, et sõiduki müügihind vastas sõiduki tegelikule turuväärtusele. Hageja kui vara omaniku põhjendatud huvi oli tagada sõidukil kindlustuskaitse olemasolu kuni vara valduse taastamiseni, seega oli kindlustusmaksete hüvitamise nõue põhjendatud. Kostja I oli kohustatud tagama liisingueseme katkematu kindlustuskaitse kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Kaskokindlustusmakseid nõudis hageja kostjalt kuni 15.02.2011 (liisingulepingu järgne tähtaeg). Kaskokindlustuse lõpetamiseks liisingulepingu ülesütlemisel alus puudus, kuna sõiduki valdus oli hagejale tagastamata. Hagejal oli õigus nõuda kaskokindlustusmakseid kuni liisingueseme tagastamiseni, kuid hageja ei teinud seda kostjatele vastu tulles. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Vaidlust ei ole liisingulepingu ja käenduslepingu sõlmimise osas, kuid käenduslepinguga ei võtnud kostja II endale kohustust tagada hageja ja kostja I vahel sõlmitud kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi. Liisingulepingust ega kindlustusleppest ei nähtu, et kindlustusleppe

puhul oleks tegemist liisingulepingu lisaga. Seega on kindlustuslepe liisingulepingust eraldiseisev, kuigi sellega olemuslikult seotud kokkulepe kostja I ja hageja vahel. Ainuüksi kindlustuslepingu nimetamine liisingulepinguga sama numbriga ei anna alust lugeda kindlustuslepet liisingulepingu lisaks. Vastupidise seisukoha kohaselt tuleks liisingulepingu lisaks, mitte eraldiseisvaks lepinguks, lugeda ka hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingut. Hageja ei täpsustanud hagiavalduses, millal ja milliste arvete alusel kostjal I hageja ees võlgnevus tekkis. Kostjad ei saanud teatisi liisingulepingu ülesütlemise kohta. Teatise kohaselt esitas hageja lepingu ülesütlemise tahteavalduse tingimuslikult, märkides, et juhul, kui kostja I ei kustuta võlgnevust summas 12 015,71 krooni täielikult hiljemalt 11.04.2010, loeb hageja liisingulepingu alates 12.04.2010 üles öelduks ja lepingu ülesütlemisel 12.04.2010, tuleb kostjal I vara hiljemalt 13.04.2010 tagastada. Hagiavaldusele lisatud 05.04.2010 arvelt nr 8210949144 ja 04.05.2010 arvelt nr 8211118741 nähtuvalt oli kostja I 22.03.2010 seisuga makseviivituses 15.02.2010 tasumisele kuulunud arvega 3335,48 krooni ulatuses ja 15.03.2010 tasumisele kuulunud arvega 7012,45 krooni ulatuses. 04.05.2010 viivisarvelt nähtuvalt tasus kostja I nimetatud arvetest tulenevad võlgnevused 12.04.2010. Võib eeldada, et hageja luges kostja I võlgnevuse tasumise tähtaegseks ja kostjatele kättetoimetamata tahteavalduse alusel liisingulepingut üles ei öelnud. Nimetatut kinnitab asjaolu, et 05.05.2010 väljastas hageja kostjale I arve nr 8575716999 liisingueseme kasutamise eest perioodil 16.04.2010 - 15.05.2010. Juhul, kui hageja oleks 22.03.2010 tahteavalduse alusel liisingulepingu üles öelnud, ei oleks hageja 05.05.2010 saanud väljastada arvet perioodil 16.04.2010 - 15.05.2010 sõiduki kasutamise eest osamakse ja intressi tasumise kohta, kuivõrd sel juhul oleks leping lõppenud 12.04.2010 seisuga. Arvestades, et hageja 22.03.2010 tahteavalduse alusel liisingulepingut üles ei öelnud, ei tekkinud kostjal I ka sõiduki tagastamise kohustust. Ka pärast 22.03.2010 ei teavitanud hageja kostjaid lepingu ülesütlemisest, sh sõiduki tagastamise kohustusest. Hageja vastusega 19.05.2010 said kostjad esmakordselt kätte 22.03.2010 dateeritud ülesütlemisavalduse. Ülesütlemisavalduse kättesaamise ajaks oli selles ülesütlemise alusena märgitud võlgnevus likvideeritud (12.04.2012 seisuga), kostjad ei pidanud liisingulepingu ülesütlemist õiguspäraseks, millest teavitasid ka hagejat. Hageja lepingu tegelikku mitteülesütlemist tõendas ka fakt, et hageja väljastas kostjale I arve liisingueseme kasutamise kohta perioodil 16.04.2010 - 15.05.2010. Hageja oleks pidanud 22.03.2010 teatise alusel lepingu üles ütlema 12.04.2010. Kostjad ei nõustu hageja seisukohaga, et ta võis lepingu üles öelda ükskõik millisel suvalisel ajahetkel tulevikus, sest hageja tahteavaldust võis mõista üksnes selliselt, et kui, siis öeldakse leping üles alates 12.04.2010. Pärast 19.05.2010 hagejaga kontakteerumist hageja enam sõiduki tagastamist ei nõudnud. Seega ei ole õige hageja väide, et tagastusteenust osutanud isik tegi sõiduki tagastamiseks märkimisväärses mahus tööd. Hageja ei tõendanud tagastusteenuse osutaja esitatud väidete usutavust. 02.12.2010 pöördus kostja II kostja I seadusliku esindajana hageja poole sooviga loovutada liisingueseme väljaostuõigus R. K. Hageja teatas kostjale liisingueseme väljaostusumma, kuid ei teavitanud kostjat I liisinglepingu erakorralisest ülesütlemisest ja/või liisingueseme hagejale tagastamise kohustusest. R. K viivitas liisingueseme väljaostumaksumuse tasumisega, kuigi asus liisingueset reaalselt kasutama. Tulenevalt R. K viivitusest teatas kostja I 19.04.2011, et loobub liisingueseme väljaostuõiguse R. K loovutamisest ja lõpetab R. K antud sõiduki ajutise kasutamise õiguse. Kostja I taastas enda õiguspärase otsese valduse liisingueseme suhtes. R. K (või tema isa) esitas politseile sõiduki ärandamise teate. Kuigi kostja I teavitas politseid koheselt ebaõige kuriteoteate esitamisest, kuulutas politsei sõiduki ärandatuks ja võttis sõiduki leidmisel enda valdusesse, teatades, et kuna sõiduki registreeritud omanikuks on hageja, tagastatakse sõiduk kostjale I hageja nõusolekul.

29.07.2011 pöördus kostja I hageja poole, et teada saada, kas politsei on sõiduki hagejale välja andnud ja mis on saanud sõidukist edasi. Kostjale üllatuslikult teatas hageja, et politsei andis sõiduki hagejale välja juba 27.04.2011 ja hageja suunas sõiduki müüki 03.05.2011 ning sõiduk võõrandati 19.07.2011 hinnaga 7750 eurot + käibemaks. Hageja ei teavitanud kostjaid sõiduki politsei poolt hagejale väljaandmisest ega sõiduki müüki suunamisest, sh sõidukile määratud müügihinnast ja selle alandamistest. Hageja ei tõendanud, milline oli sõiduki väärtus hagejale tagastamise hetkel, eelkõige seda, et sõiduki väärtus oli väiksem kui sõiduki liisingulepingu järgne jääkmaksumus (koos tähtaegselt tasumata liisingumaksete võlgnevusega). Sõiduki hilisem müügihind ei tõenda sõiduki turuväärtust sõiduki hagejale tagastamise ajal. Kuni hageja ei ole tõendanud sõiduki turuväärtust, ei pea kostjad esitama omapoolseid tõendeid sõiduki väärtuse kohta. Kostjad ei saanud hagejalt ühtegi teadet sõiduki müüki suunamise, müügihinna ega selle alandamise kohta. Kostjate kinnitusel ei ole nad aadressil XXXXXXXX tähtkirja teatisi kätte saanud. Hageja ei tõendanud, et kostjatele on püütud tähtkirju kätte toimetada, kuid nad on vastuvõtmisest keeldunud. Ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahteavaldust kätte antud; tahteavaldus loetakse kättesaaduks üksnes juhul, kui juriidilisest isikust saaja töötaja keeldub tähtkirja vastu võtmast. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjatel võimalik sõiduki müümisel aktiivselt osaleda, et leida ostja võimalikult kõrge hinnaga. Kostjad pidasid alusetuks hageja nõuet tagastusteenuse tasu ja kindlustusmaksete võlgnevuse osas summas 1348,95 eurot. Hagejale andis sõiduki üle politsei (hageja 05.08.2011 vastuse kohaselt 27.04.2011, hagiavalduse kohaselt 28.04.2011), seega on ebakohane hagiavalduses väidetu, nagu oleks sõiduki nn tagastamisega tegelenud Reeborn OÜ. Asjaolu, et hageja volitas Reeborn OÜ-d sõidukit politseilt vastu võtma, ei anna alust sisse nõuda kostjatelt Reeborn OÜ-le nimetatud teenuse eest makstud tasu. Kostjad vaidlesid vastu hageja nõudele liisingueseme kaskokindlustuse kindlustusmaksete eest perioodil 16.05.2010 - 15.02.2011 kokku summas 1027,32 eurot. Kuna liisingulepingu p 6.1 ja kindlustuslepete kohaselt oli kostjal I liisingueseme kindlustamise kohustus üksnes kuni liisingulepingu lõppemiseni ja hageja luges liisingulepingu alates 13.05.2010 erakorraliselt üles öelduks, ei olnud kostjal I eelnimetatud kuupäevast alates liisingueseme kindlustamise kohustust. Kostja II käendajana ei võtnud kohustust tagada kindlustusleppest tulenevate kostja I kohustuste täitmist, millest tulenevalt ei olnud kostja II kindlustusleppest tulenevate nõuete eest vastutav. Samal põhjusel vaidlesid kostjad vastu liikluskindlustuse võlgnevusele perioodi 07.02.2011 - 06.02.2012 eest summas 166,63 eurot. Kuivõrd sõiduk ei osalenud liikluses alates 28.04.2011, oleks hageja saanud nimetatud kuupäevast alates sõiduki liikluskindlustuse peatada. Sõiduki võõrandamisega läks kohustusliku liikluskindlustuse osas kindlustuskohustus üle uuele omanikule ja senisel kindlustusvõtjal tekkis nn ettetasutud perioodi eest kindlusmakse tagasisaamise õigus. Hageja ei avaldanud, millises ulatuses tagastati temale kui väidetavale kohustusliku liikluskindlustuse sõlminud isikule kindlustusmakse pärast sõiduki võõrandamist. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 140,13 eurot (millest põhivõlg 84,80 eurot ja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 55,33 eurot) ning viivise 0,25% tasumata põhivõlast (84,80 eurot) päevas alates 20.12.2012 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud jäid täies ulatuses hageja kanda. Hageja esitas kostjate vastu solidaarse nõude liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja II vastutab kostja I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest käenduslepingu alusel. Kuigi kostjate väitel liisingulepingut hageja määratud ajal 13.05.2010

tegelikult üles ei öeldud, puudub asjas vaidlus, et faktiliselt tagastati liisinguese hagejale 2011. aprillis ja sõiduk müüdi 18.07.2011 hinnaga 9300 eurot (koos käibemaksuga). Seega puudub poolte vahel vaidlus, et liisinguleping on poolte vahel lõppenud. Sõiduki tagastamiskulude ja kindlustusmaksete nõude osas omavad tähtsust lepingu ülesütlemise asjaolud ja aeg. Kostjad olid seisukohal, et hageja ei tõendanud sõiduki tagastamisaegset väärtust ja seega on tõendamata, et vara väärtus ei katnud liisingulepingust tulenevaid hageja nõudeid ning hagejale tekkis nn müügikahju. Kostjad ei esitanud vastuväiteid hageja nõudele osas, mis puudutas vara lepingujärgset jääkmaksumust summas 7299,57 eurot, samuti debitoorset võlgnevust summas 1683,84 eurot ega viivisevõlgnevust summas 246,84 eurot. Kostjad leidsid, et need summad olid kaetud liisingueseme tagastamisaegse väärtusega. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingu p 3.7 järgi liisingulepingu ülesütlemise järel liisinguandjale hüvitatav summa sõltub vara võõrandamisel saadavast hinnast, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Hageja sellele lepingupunktile nõudes ei tuginenud, kuid leidis, et vara võõrandamisel saadud hind vastab selle tegelikule turuväärtusele sõiduki hagejale tagastamise ajal. Kohus leidis, et üksnes liisingueseme suhteliselt lühike müügiperiood ja müügihind ei tõenda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Sõiduk tagastati hagejale 28.04.2011 ja 05.05.2011 suunati müüki hinnaga 11 500 eurot (sisaldab käibemaksu), 9583,33 eurot (ilma käibemaksuta). Samal kuupäeval koostati kaks vara üleandmisevastuvõtmise akti: esimene selle kohta, et vara on vastu võtnud Reeborn OÜ, sellel aktil puuduvad andmed vara üleandja kohta, kuid menetluses toodi esile, et OÜ Reeborn sai sõiduki politseilt; aktile märgitud vara hoiustaja on BRC Autokeskus. Aktile ei ole kantud märkusi sõiduki visuaalsete puuduste/tehnilise seisukorra lahtrisse. Teine akt on samal kuupäeval (28.04.2011) vormistatud Balti Realiseerimiskeskus OÜ blanketile (akt nr BRC-S174) selle kohta, et Reeborn OÜ annab üle ja Elvis Pormann võtab vastu vaidlusaluse sõiduki. Selles aktis on märkus, et puudused on märgitud tehnoaktis; hooldus tegemata; airbag’i tuli põleb. Tehnoaktis on märgitud, et sõiduki välimus (kere) vajab remonti, kommentaarina on lisatud, et esilogarite esiosade kinnitused on lahti, esistange alt kriibitud. Salong vajab keemilist pesu, istmed kulunud. Mootor vajab remonti õlilekete tõttu, sest mootor on alt õline; vaja on vahetada aku ja rehvid. Käigukasti seisukord, rihmad, generaator, starter, valgustus, töövedelikud, heitgaasitorustik on hinnatud rahuldavaks. Muude puudustena on esile toodud, et tagaluugi lukustuse mootor ei tööta ja tagasild krigiseb; vajab lisa defekteerimist; airbag’i tuli põleb; hooldus tegemata. Sellises seisukorras sõidukile on määratud müüki suunamisel hinnaks 11 500 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esitatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi tõendist nähtub, et sõiduk osales 17.07.2009 liiklusavariis. Hageja oletas, et avariis osalemine võis sõiduki müügihinda mõjutada, kuna avarii järel taastatud sõiduki väärtus ei ole võrreldav tavalise kasutamise käigus kulunud sõidukiga. Hageja ei esitanud tõendeid, millises ulatuses sõiduk avariis kannatada sai. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses avariis osalemine võis mõjutada sõiduki väärtust selle hagejale tagastamise ajal. Kohtul puuduvad autotehnilised eriteadmised, kuid kohtu hinnangul ei ole tehnoaktis märgitud puudused sellised, mida ei võiks lugeda tavapäraseks kulumiseks sõiduki kasutamisel 5 aasta jooksul. 02.10.2012 eelistungil hageja selgitas, et sõiduki hinna kooskõlastab hageja müüma hakkava koostööpartneriga, kuid hindamisakti ei koostata. Hageja koostööpartneriks vaidlusaluse

sõiduki müümisel oli Balti Realiseerimiskeskuse OÜ, kes tegeleb liisingusõidukite võõrandamisega majandustegevusena. Mõistlik on eeldada, et hageja koostööpartner omab sõiduki tegeliku turuväärtuse määramiseks piisavat kompetentsi. Paljasõnaline on hageja väide, et müüki suunamisel määratakse sõidukile selle tegelikust väärtusest kõrgem hind. Kohus leidis, et sõiduki väärtus 2011. aprillis hagejale tagastamise ajal ei saanud olla väiksem sõidukile müüki suunamisel määratud hinnast. Kohus leidis, et sõiduki tagastamisaegseks väärtuseks tuleb lugeda sellele müüki suunamisel määratud hind käibemaksuta, s.o 9583,33 eurot. Kuivõrd kohus luges vara tagastamisaegseks väärtuseks müüki suunamise hinna, puudus vajadus hinnata, kas ja millises ulatuses kannavad müügihinna kujunemise riski kostjad. Hageja saatis sõiduki müüki suunamise kirja 05.05.2011 ning hinna alandamise teated 14.06.2011 ja 19.07.2011 tähitud postiga üksnes kostjale I, kirju kostjale kätte ei toimetatud, need tagastati hagejale. Seega oli hagejale teada, et kostjad ei ole sõiduki reaalselt müüki suunamisest ja hinna määramisest teadlikud. Vara väärtuse 9583,33 euro puhul kujuneks liisinguandjale VÕS § 367 lg-te 1 ja 4 kohaselt hüvitatavaks summaks 239,80 eurot (liisinguandja nõuded kokku 9823,13 eurot - vara väärtus 9583,33 eurot = 239,80 eurot). Nimetatud summa sisaldab kindlustusmaksete võlgnevust ja vara tagastamisega seotud kulusid, mille osas kostjad peavad hageja nõuet alusetuks. Kohus leidis, et hageja nõue kostjatelt kindlustusmaksete võlgnevuse 166,63 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Hageja nõudis kostjatelt kindlustusmakseid kuni 15.02.2011. Asjas ei ole vaidlust, et kostja I andis liisingueseme omal algatusel kolmanda isiku valdusesse. Hageja ees jäi liisingueseme kasutajaks ja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavaks isikuks kostja I. Kostjad ei väitnud ega tõendanud, et sõiduki valduse ja kasutusõiguse R. K üleandmine toimus hageja nõusolekul. Vaidlust ei ole selles, et tegelikkuses liisingulepingu ümbervormistamist või liisingueseme väljaostuõiguse loovutamist R. K ei toimunud. Kostjad kinnitasid, et R. K sõiduki väljaostmiseks sõlmitud kokkuleppeid ei täitnud ning kostja I soovis temalt sõiduki valdust tagasi saada. Liisingulepingust tuleneb liisinguvõtja kohustus sõlmida liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuse leping liisingueseme enda valdusesse saamisest (p 11.1). Liisingulepingu p-dest 11.8 ja 11.9 tulenevalt ei olnud liisinguvõtjal õigust ilma liisinguandja nõusolekuta lõpetada kohustusliku liikluskindlustuse lepingut ega taotleda selle maksevabaks muutmist. Liisingulepingu üldtingimuste p 6.3.1 järgi oli liisinguvõtja kohustatud tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Kohus leidis, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt I kindlustusmakseid kuni sõiduki hagejale tagastamiseni 2011. aprillis. Hageja nõudis kostjatelt kindlustusmakseid kuni 2011. veebruarini. Kostja II käendajana kohustus tagama kostja I ja hageja vahel 01.02.2006 sõlmitud liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kõigi kostja I kohustuste kohase ja täieliku täitmise kuni 30 008,93 euro ulatuses. Seega kostja II kohustus käendama ka kindlustuskaitse tagamisega seotud kostja I kohustusi. Asjaolu, et kostja I ja hageja sõlmisid lisaks kindlustuslepped, millega liisinguvõtja kohustus sõlmima sõiduki vabatahtliku kindlustuse lepingu liisinguandja vahendusel konkreetselt kokkulepitud kindlustusandjaga ning tasuma kindlustusmakseid hageja vahendusel, ei muuda liisingulepingust tulenevat kostja I kohustust tasuda liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuse makseid (p 6.3.1) ning hüvitada hagejale kindlustusmaksete maksmata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud, mille on liisinguvõtja eest kandnud liisinguandja (p 6.3.2). Seega ei ole põhjendatud kostjate vastuväited, et kostja II käenduslepinguga ei kohustunud tagama kostja I kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi. Kostjad ei esitanud vastuväiteid kindlustusmaksete suuruse kohta. Hageja esitas kostjale I arved kindlustusmaksete tasumiseks. Kostjad ei väitnud, et kostja I tasus nimetatud arved.

Kohus nõustus kostjate vastuväidetega sõiduki tagastamisega seotud kulude osas. Hageja väitel edastas ta kostjatele 22.03.2010 lepingu ülesütlemisteated, alates 13.05.2010 ütles lepingu üles ning samal päeval pöördus sõiduki tagastamiseks OÜ Reeborn poole. OÜ Reeborn tegeles sõiduki otsimisega kokku 290 päeva ja OÜ Reeborn kaasabil taastati hageja valdus sõidukile 28.04.2011. Kostjate väitel ei ole nad hageja 22.03.2010 lepingu ülesütlemise teateid ja selles sisalduvat sõiduki tagastamise kohustuse teadet kätte saanud. Lepingu väidetava ülesütlemise ajaks oli võlgnevus tasutud ja seega ei tekkinud sõiduki ennetähtaegselt tagastamise kohustust ning keegi sõiduki tagastamist ei nõudnud. Kohus leidis, et hageja käitus lepingu ülesütlemisel kostjate suhtes vastuoluliselt, seega hea usu põhimõtet rikkudes. Hageja 22.03.2010 kostjatele adresseeritud teatistes lepingu ülesütlemise kohta on antud võlgnevuse 12 015,71 krooni (767,94 euro) tasumiseks täiendav tähtaeg 11.04.2010 koos hoiatusega, et kui hiljemalt 11.04.2010 võlgnevust täielikult ei tasuta, loeb hageja lepingud alates 12.04.2010 üles öelduks ning sel juhul tuleb liisinguese hiljemalt 13.04.2010 tagastada. Hagiavaldusele lisatud tähtkirja väljastusteadete koopiatest nähtuvalt tagastati kirjad hagejale 12.04.2010 hoiutähtaja möödumisel. Seega pidi hageja teada saama, et kostjatel ei olnud mõistlikku võimalust ülesütlemisteadetega tutvuda. Tähitud kirja postiasutusse saabumise kohta teatise jätmine kostjate elu- või asukoha postkasti ei anna kostjatele võimalust hageja tahteavalduse sisuga tutvuda. Kostjad eitasid selliste teadete saamist. Hageja ei tõendanud, et kostjad keeldusid tähitud kirju vastu võtmast. Väljastusteadetelt nähtuv periood 25.03.2010 - 12.04.2010, mil kirjad olid postiasutuse valduses, ei ole ülemäära pikk väitmaks, et kostjad tahtlikult ei läinud kirjadele postiasutusse järele. Kostjad eitasid ka ülesütlemisteadete e-posti teel saamist. Liisingulepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt tuli kõik pooltevahelised teated seoses liisingulepinguga esitada kirjalikult liisingulepingus toodud aadressidel või muul aadressil, mille lepingupool on teisele poolele teatanud. Kiireloomulistel juhtudel võidakse teateid edastada ka faksiga või e-postiga. Samas ei ole kokku lepitud, et kirjad loetakse eelnimetatud aadressidele saatmisega kättetoimetatuks. Kohus leidis, et kostja saatis olulised teated lepingu ülesütlemise, sõiduki müüki suunamise ja hinna alandamiste kohta tähitud kirjadena eesmärgiga veenduda, et kostjad kirjad ka kätte saavad. Seetõttu on hageja tuginemine üksnes kirjade saatmisele kui kostjate teavitamist tõendavale faktile alusetu, kuna kirjad tagastati hagejale kätteandmatult. Kostjate hilisem käitumine lubab järeldada, et ka elektrooniliselt saadetud ülesütlemisteade ei jõudnud kostjateni: kostjate esindaja pöördus lepingu ülesütlemise kohta informatsiooni saamiseks hageja poole samal päeval, kui Reeborn OÜ telefoni teel nõudis sõiduki üleandmist ja teatas, et liisinguleping on lõppenud. Samuti otsisid kostjad võimalusi liisingust tulenevate kohustuste kolmandale isikule üleandmiseks. Pooled pidasid selles osas kirjavahetust 2010. detsembris. Kostja I tasus 12.04.2010 võlgnevusest 3335,48 krooni ja 7012,45 krooni, kokku 10 347,93 krooni (661,35 eurot). Pärast võlgnevuse osalist (suuremas osas) tasumist esitas hageja 05.05.2010 kostjale I liisingulepingujärgse osamakse ja intressi tasumiseks perioodi 16.04.2010 - 15.05.2010 eest arve nr 8575716999 maksetähtajaga 15.05.2010 ning 04.05.2010 viivisearve nr 8211118741 maksetähtajaga 18.05.2010. Viivisarvel esitati muu hulgas viivise nõue arvete 8568404386 ja 8570853145 eest, mille kostja I tasus 12.04.2010, tasumisega viivitamise eest. Kohus leidis, et pärast ülesütlemisteates näidatud lepingu ülesütlemise tähtpäeva möödumist lepingujärgsete osamaksete tasumiseks arve esitamisest järeldub, et hageja tegelikkuses lepingut ülesütlemisteates näidatud ajal üles ei öelnud. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja võis lepingu üles öelda suvalisel ajal pärast võlgnevuse tasumiseks määratud täiendavat tähtaega. Sellise tõlgenduse puhul ei oleks võlgnikul võimalik üheselt aru saada võlasuhte olukorrast ega oma kohustustest võlausaldaja ees. Hageja näitas ülesütlemisteates konkreetse kuupäeva 12.04.2010, millest alates ta lepingu

üles ütleb, kui võlga ei tasuta 11.04.2010. Kostjad ei saanud hageja ülesütlemisteateid kätte ning tähitult saadetud teated olid hagejale lepingu väidetava ülesütlemise ajaks 13.05.2010 tagastatud. Lepingujärgses suuruses arvete esitamise jätkamisega jättis hageja faktilise käitumisega kostjatele mulje lepingulise suhte jätkumisest ja seega isegi juhul, kui kostjad olid hageja 22.03.2010 ülesütlemisavaldused kätte saanud, võisid nad eeldada, et hageja on lepingu ülesütlemisest loobunud ning sõiduki tagastamise kohustust kostjal I ei tekkinud. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Hageja kohtuistungil esitatud väited, et hageja heas usus tuli kostjale vastu ja võimaldas pärast ülesütlemisteates märgitud tähtpäeva kostjale veel aega kogu võlgnevuse tasumiseks, ei ole tõsiseltvõetavad. Hagejal oli alust eeldada, et kostjad ei ole ülesütlemisavalduse sisust (seega ka võlgnevuse tasumiseks antud tähtajast) teadlikud. Väidetavast lisaajast võlgnevuse tasumiseks hageja oma sõnul kostjaid ei teavitanud. 05.05.2010 arve tasumise tähtaeg ei olnud lepingu 13.05.2010 ülesütlemise ajaks veel saabunud. Kohus leidis, et hageja ei teostanud oma õigusi heauskselt lepingu ülesütlemisel 13.05.2010. Lepingu ülesütlemise kehtimiseks peavad olema täidetud ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused: ülesütlemisavaldus tuleb teisele lepingupoolele teatavaks teha ning lepingu ülesütlemiseks peab olema alus (oluline lepingurikkumine). Tõendatud on, et kostjate esindaja sai lepingu ülesütlemise teate kätte alles 19.05.2010 ja enne seda kuupäeva ei ole alust rääkida lepingu erakorralise ülesütlemisega lõppemisest. 13.05.2010, mil hageja väidetavalt pöördus sõiduki valduse tagasisaamiseks teenuse osutaja poole, ei olnud lepinguline suhe hageja ja kostja I vahel lõppenud ja sõiduki tagastamise kohustust ei olnud kostjal I tekkinud. Kuna liisingueseme võõrandamisega on poolte vahel lepinguline suhe faktiliselt lõppenud, lepinguliste suhete jätkamine ei ole võimalik, siis puudub vajadus analüüsida erakorralise ülesütlemise materiaalõiguslikku põhjendatust. Kohus leidis, et tõendid ja esitatud asjaolud ei kinnita OÜ Reeborn otsimisteenuse osutamist 290 päeva vältel. Selle kohta on esitatud üksnes OÜ Reeborn 13.04.2011 hagejale adresseeritud memo vara tagastamata jäämise põhjuse kohta. Kohtul ei ole alust kahelda kostjate esindaja väites, et OÜ Reeborn esindaja nõudis sõiduki tagastamist telefonikõnes 17.05.2010 ning saanud teada vaidlusest lepingu ülesütlemise osas, kostjatega enam ühendust ei võtnud. Võttes arvesse, et OÜ Reeborn esindajale olid teada nii kostjate lepingulise esindaja telefoninumber kui ka e-posti aadress, ei ole usutav OÜ Reeborn 13.04.2011 teates esitatud väide, et OÜ Reeborn esindaja ei saanud kostjate esindajaga ühendust. 28.04.2010 OÜ Reeborn hagejale esitatud arvest sõiduki tagastusteenuse eest summas 186 eurot (sisaldab käibemaksu 31 eurot) järelduvalt ei hõlma arve ilmselt 290 päevast teenuse osutamist. Hageja ei toonud esile, et ta nõudis kostjatelt sõiduki tagastamist ka pärast 17.05.2010, kui sai kostjate esindajalt päringu lepingu väidetava ülesütlemise selgitamiseks. Hageja ei nõudnud kostjatelt sõiduki tagastamist ka 2011. aprillis, kui kostjate esindaja teatas hagejale, et sõiduki asukoht on kostjatele teada ning nad loobuvad sõiduki väljaostuõiguse loovutamisest R. K. Kohus leidis, et tagastusteenuse tasu hüvitamist ei ole alust kostjatelt nõuda üksnes seetõttu, et OÜ Reeborn tõi sõiduki politsei valdusest ära. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud jätta tagastusteenuse tasu summas 155 eurot (käibemaksuta) kostjate kanda. Kostjad ei vaidlustanud sõiduki müügiteenuse tasu suurust, mis oli VÕS § 367 lg 4 kohaseks kuluks, mille liisinguvõtja oli kohustatud liisinguandjale hüvitama. Seega olid hagejal lepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded kostjate vastu põhjendatud järgmiselt: vara jääkmaksumus 7299,57 eurot, debitoorne võlg 1683,84 eurot, viivise võlg 246,84 eurot, kindlustusmaksete võlg 166,25 eurot ja sõiduki realiseerimisega seotud kulud 271,25 eurot (käibemaksuta), kokku 9668,13 eurot. Arvestades sõiduki tagastamisaegseks väärtuseks 9583,33 eurot, oli hagejal õigus nõuda kostjatelt solidaarselt 84,80 euro hüvitamist, millises osas kohus rahuldas hagi.

VÕS § 88 lg-st 8 tulenevalt tuleb vara väärtuse arvelt esmalt lugeda kaetuks kulutused, seejärel sissenõutavaks muutunud intress ning lõpuks põhikohustus, mistõttu järelejääva võlgnevuse 84,80 euro näol oli tegemist põhikohustusega. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 võimaldavad hagejal nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest kostjatelt viivist lepingus sätestatud määras. Liisingulepingu p-s 5.1 on kokku lepitud viivise määraks 0,25% võlgnetavast summast päevas. Hageja taotles viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavaldus esitati 02.04.2012, seega on kostjad 19.12.2012 kohtuotsuse tegemise aja seisuga viivituses 261 päeva. Põhinõudest 4,80 eurot viivis 0,25% on 0,21 eurot, seega kokku viivisesumma kohtuotsuse tegemise seisuga oli 55,33 eurot, mille kohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja. Lisaks mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja viivise 0,25% põhinõudest päevas alates 20.12.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, kostjatelt 1833,43 euro ja sellelt summalt täiendava viivise väljamõistmata jätmise osas ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjatelt täiendavalt hageja kasuks välja 1833,43 eurot ja määrata põhinõudeks 1833,43 eurot, millelt välja mõista täiendav viivis 0,25% päevas, kuid mitte enam kui 1833,43 eurot. Menetluskulud, s.h apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv jätta kostjate kanda võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Kaebuse kohaselt maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja hindas ebaõigesti asjas esitatud tõendeid. Hageja esitas liisingulepingu ülesütlemisega kaasnenud kulutuste hüvitamise nõude, mille arvutamisel tuleb seaduse kohaselt arvestada liisingueseme tagastamisaegset turuväärtust, kui vara omand jääb liisinguandjale. Hageja ei vaidle, et vara jäi hageja omandisse. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaidlusaluse vara müügihind ei peegelda selle turuväärtust tagastamise hetkel. Hageja tegi kõik endast sõltuva, et müüa liisinguese parima võimaliku hinnaga. Hageja tõendas, et suunas sõiduki müüki hinnaga 9583,33 eurot (käibemaksuta) ning pakkus sõidukit müügiks Balti Realiseerimiskeskus OÜ müügiplatsil ja internetis portaali XXXXXXX vahendusel, kus kõigil huvilistel oli võimalik autoga tutvuda. Esialgse hinnaga ei leidunud sõidukile ühtegi ostjat. Järelikult ei peegeldanud sõiduki esialgne müüki suunamise hind selle tegelikku turuväärtust ja kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Järelikult ei saanud ka kohus asuda seisukohale, et kõnealuse liisingueseme turuväärtus tagastamise hetkel oli esialgne müüki suunamise hind. Hageja möönis, et juhul kui sõiduk oleks koheselt esmase pakkumishinnaga müüdud, oleks saanud väita, et liisinguese suunati müüki ilmselt liiga odavalt ja seda oleks võinud pakkuda ka kallima hinnaga. Käesoleval juhul sellist olukorda ei eksisteerinud. Asjaolu, et sõidukile ei leidunud ostjat müüja poolt küsitud hinna eest, tõestab, et hind on liiga kõrge ning ei vastanud turuolukorrale ega pakutavale kaubale. Hageja tõendas, et liisingueset püüti võõrandada kõrgema hinnaga, kuid ostuhuvi sel juhul puudus. Hageja hinnangul ei ole turuväärtus reeglina müügihinnast eraldiseisev mõiste, mida saab sisustada vaid oletuslikele hinnangutele tuginedes. Turuväärtus ehk reaalne hind, millega vastavat eset on võimalik realiseerida, selgub konkreetse vara seisukorda ja turunõudlust arvesse võttes. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas kohtule hagi aluseks olevad asjaolud, s.h liisingueseme turuväärtust kinnitavad tõendid. Kostjad nendega ei nõustunud, kuid ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid kostjate väiteid, s.h, et vaidlusaluse liisingueseme turuväärtus oli kõrgem kui selle tegelik müügihind.

Kostjatel oli võimalus osaleda liisingueseme võõrandamisprotsessis ja pakkuda omalt poolt sõidukile sobiva hinnaga ostja, sest kostjad olid teadlikud, et pärast liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele. Seega oli neil võimalus liisingueseme müügiprotsessi kohta infot küsida, sellele kaasa aidata ning müügiprotsessi jälgida, s.h portaali XXXXXX vahendusel. Sellega on ümber lükatud kostjate väited, et neil ei olnud võimalik müügiprotsessi jälgida, sellega kursis olla ja selles osaleda. Kostjad ei kasutanud müügiprotsessis osalemise võimalust ning ka seetõttu on põhjendatud lähtuda vara tegelikust müügihinnast, mis võrdub selle turuväärtusega. Ka hagejale oli liisingueseme võimalikult kõrge hinnaga müük tähtis, kuna hageja oli liisingulepingu sõlmimisel liisingueseme välja ostnud ja seega vastavad kulutused ammu teinud ning otse ostjalt oma kulude katteks vajalike summade saamine on reeglina oluliselt kiirem lahendus kui nende nõudmine liisinguvõtjalt/käendajalt, kes on sõiduki üle andnud ega oma selle vastu enam huvi. Kostjate huvi kaotamist kinnitab asjaolu, et liisingueseme müügiprotsessile kostjad kaasa ei aidanud. Käesoleval juhul kujunes liisingueseme turuhinnaks (TsÜS § 65 kohaselt kohalik keskmine müügihind) 7750 eurot (käibemaksuta), sest kõrgema hinnaga ei leidunud sellele ostjat. Samuti on üldiselt teadaolev asjaolu, et kui sõidukil on väliseid kahjustusi ja tehnilisi puuduseid, avariiline ajalugu ja suur läbisõit (antud juhul 362 596 km), ei saa eeldada, et sõiduki hind on sama kui sarnasel kahjustusteta, avariilise ajaloota ja näiteks poole väiksema läbisõiduga sõidukil. Sõiduvahendi ostmisel (kui tegemist ei ole uue sõidukiga) vaadatakse üldreeglina sõiduk põhjalikult üle ja kontrollitakse selle ajalugu. Seega puudub käesolevas asjas alus lugeda põhjendatuks müüki suunamise hinda liisingueseme turuväärtuseks, kuna sellega ostjat ei leidunud ja kostjad ei tõendanud, et kõnealusele liisinguesemele oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga kui oli selle tegelik müügihind. Kui kostjad väitsid, et vara turuväärtus oli kõrgem hoolimata asjaolust, millise hinnaga õnnestus hagejal konkreetne sõiduk müüa, oleks nad pidanud esitama oma väiteid kinnitavad tõendid. Kuna kostjad ühtegi tõendit ei esitanud, on tegemist paljasõnaliste vastuväidetega, mis ei lükka ümber hageja väidetut, et vara turuväärtus võrdub selle müügihinnaga. Arvestades, et käesolevas vaidluses puuduvad kostja tõendid, mis kinnitaksid vara kõrgemat väärtust selle müügihinnast, oleks kohus pidanud lähtuma hageja esitatud tõenditest ning hagi rahuldama. Hageja tõendas, milline oli vara seisund müüki suunamisel ning et vara müüdi 03.05.2011 kuni 18.07.2011, mil kolmas isik ostis liisingueseme hinnaga 7750 eurot (käibemaksuta). Hageja võõrandas vara mõistliku perioodi jooksul, põhjustamata müügi venimist ja sellega kaasnevaid täiendavaid kulusid. Antud juhul peegeldab vara müügihind selle kohalikku keskmist müügihinda ehk turuväärtust. Vastupidine on tõendamata. Vara müügiprotsessi käigus tuvastatud vara turuväärtus ei katnud hageja kogunõuet, mistõttu on hagejale seni hüvitamata 2073,13 eurot. Vastustajate seisukoht Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 19.12.2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud seal esitatud motiividel. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täielikult, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on ebaõigesti võtnud liisingueseme tagastamiseaegse väärtuse määramisel aluseks sõiduki müüki suunamise hinna 9583,33 eurot (käibemaksuta), kuna tegelikult müüdi sõiduk mitu kuud hiljem maksumusega 7750 eurot (käibemaksuta). Samadele väidetele tugines hageja ka hagiavalduses. Maakohus on kõigile hageja väidetele hinnangu andnud, millega ringkonnakohus nõustub täielikult. Peale selle on Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-184-12 leidnud: „hageja liisingulepingu ÜT p-d 7.4 ja 7.4.1 eelkirjeldatud kriteeriumeid ei täida ega taga liisinguvõtjale võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada. Siinkohal pole oluline, kas praeguses asjas liisinguvõtjat võõrandamisest teavitati või mitte. Eelnimetatud sätted on kolleegiumi arvates tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saaduga. Selle asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-133-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18)“. Vaidlus puudub selles, et asjas esitatud aktid on koostatud hageja initsiatiivil, samuti määratud müüki suunamise hind, kus kostjad ei osalenud (T.l.79, 172-173, 168). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt üksnes liisingueseme suhteliselt lühike müügiperiood ja müügihind ei tõenda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Sõiduk tagastati hagejale 28.04.2011 ja 05.05.2011 suunati müüki hinnaga 11 500 eurot (sisaldab käibemaksu), 9583,33 eurot (ilma käibemaksuta). Samal kuupäeval koostati kaks vara üleandmise-vastuvõtmise akti ja neile on maakohus ka hinnangu andnud. Kolleegium leiab, et ülaltoodu alusel ei ole hageja tõendanud, et liisingueseme tegelik väärtus selle tagastamise hetkel oli madalam kui maakohus tuvastas. Ükski apellatsioonkaebuses toodu väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.