Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Swedbank Liising AS esitas 30.09.2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingult Total Services ja M.L.’ilt võlgnevuse 2075,13 € saamiseks. Võlgnike vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati 28.02.2012 ning asi anti üle kohtunikule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 02.04.2012 hageja esitas oma põhjendatud nõude hagiavalduse vormis ja tasus täiendavalt riigilõivu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 01.02.2006 Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Osaühing Total Services (endine Total Halduse OÜ) liisingulepingu nr 0119645L, mille esemeks oli sõiduauto X, 3,2, ehitusaasta 2002. Lepingu järgi kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (s.h intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimääraks sätestati lepingu punktis 2.1. eurot 6 kuu Euribor, millele lisandub marginaal 2,25%, ja viivisemääraks oli lepingu punkti 5.1. järgi 0,25% päevas. Hageja ostis 01.02.2006 liisinguvõtja poolt valitud vara ning andis selle 01.02.2006 üle liisinguvõtjale liisingulepingu nr 0119645L lisa nr 1 alusel. Liisingulepinguga kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuse lepingu, tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi, tagama kindlustuslepingute katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Liisinguvõtja kohustus tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud. Kui vastavad kulud ja /või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. 31.01.2006 ja 19.02.2009 sõlmisid hageja ja kostja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustusleppe. Kindlustuslepete kohaselt oli kindlustusandjaks Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS ja AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja 1 ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe järgi kohustus kostja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (iga kuu 15.kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele). Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes põhiosa- ja intressimaksed nõuetekohaselt tasumata. Liisinguvõtjal on hagejale tasumata lepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus, kaskokindlustusmaksete võlgnevus) kokku summas 1 685,84 €. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas. Viivisvõlgnevus moodustab 246,84 €. Liisinguvõtja jättis kohaselt tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja liisinguvõtja eest vara liikluskindlustusmakse summas 166,63 €. Seoses liisinguvõtja võlgnevusega hagejale, saatis hageja liisinguvõtjale 22.03.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Teatises informeeris hageja liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja

palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda täiendava tähtaja jooksul. Samuti palus hageja liisinguvõtjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu hageja, tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3, luges lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks 13.05.2010. Liisinguvõtja ei täitnud kohustust anda lepingu ennetähtaegselt ülesütlemise korral hagejale üle lepinguesemeks oleva vara valdus. Hageja oli vara tagastamiseks sunnitud pöörduma tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Reeborn OÜ poole. Vara valdus taastati 28.04.2011. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Balti Realiseerimiskeskus OÜ-le. Reeborn OÜ ja Balti Realiseerimiskeskus OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, müügiteenus) eest arved kokku summas 426,25 € (käibemaksuta). Eeltoodu alusel oli hagejal kostja 1 vastu lepingust tulenev nõue 9825,13 €, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 7299,57 € (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 1685,84 €, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 426,25 € (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest summas 166,63 € ja viivismaksete võlgnevusest 246,84 €. Vara realiseeriti hinnaga 7750,00 € (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt on kostjal 1 kohustus hüvitada hagejale 2075,13 € (9825,13 – 7750,00). Hageja teatas 05.08.2011 saadetud kirjas liisinguvõtjale lepingu ülesütlemisest ning palus tasuda liisinguvõtjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole liisinguvõtja võlgnevusi hagejale tasunud. 01.02.2006 sõlmisid hageja ja kostja 2 M.L. liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0119645L, millega kostja 2 võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohast ja täielikku täitmist. Käenduslepingu järgi vastutab kostja 2 solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 30 008,93 € tasumise eest. 22.03.2010 saatis hageja kostjale 2 teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta. Teatises informeeris hageja kostjat 2 liisinguvõtja liisingulepingu mittekohasest täitmisest, võlgnevuse suurusest ja palus kostjal 2 võlgnevuse tasuda selleks määratud täiendava tähtaja jooksul. Samuti palus hageja kostjal 2 võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Liisinguvõtja ega käendaja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja liisingulepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles 13.05.2010. Tulenevalt eeltoodust on kostjal 2 kohustus hüvitada solidaarselt liisinguvõtjaga hagejale 2075,13 €. 05.08.2011 saadetud kirjas teatas hageja kostjale 2 liisingulepingu ülesütlemisest ning palus kostjal 2 tasuda kõik liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja 2 võlgnevusi hagejale tasunud. Vastuseks kostjate vastuväidetele hageja 24.09.2012 ja 15.10.2012 menetlusdokumentides märkis järgmist. Hageja ei nõustu kostjate seisukohaga, et käenduslepinguga kostja 2 ei võtnud kohustust tagada kindlustuslepetest tulenevaid kostja 1 kohustusi. Käenduslepingu järgi vastutab kostja 2 solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täieliku täitmise eest. Liisingulepingu ja kindlustuslepete sisust tuleneb, et need on omavahel lahutamatult seotud ja neid tuleb käsitleda ühtse kokkuleppe osadena. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: kindlustuslepped kannavad liisingulepinguga sama numbrit; liisingulepingu p 1.1. ja üldtingimuste p 6.1. näevad ette liisinguvõtja kohustuse sõlmida kindlustuslepped; liisingulepingu üldtingimuste p 6.3. ja kindlustusleppe p 2 kohaselt tasutakse kindlustusmakseid läbi liisinguandja; liisingu- ja kindlustusmaksed on märgitud hageja poolt esitatud arvetel koos; liisingulepingu p 7.1.6. järgi on üheks liisingulepingu ülesütlemise aluseks see, kui liisinguvõtja

jätab kindlustusmakse tasumata või ei uuenda liisingulepinguga ettenähtud korras kindlustuslepingut. Kostja 2 käendajana kinnitas, et on liisingulepinguga tutvunud ning on selle sisust ja endale võetud kohustustest aru saanud. Kostja 2 pidi mõistma, et liisinguleping ja kindlustuslepped on seotud ning ta vastutab nendest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt liisinguvõtjaga. 22.03.2010 saatis hageja kostjale 1 lepingu ülesütlemise teatise. Samasisulise teatise saatis hageja 22.03.2010 ka kostjale 2. Lisaks sellele saatis hageja kostjatele liisingulepingu ülesütlemise teatise ka e-posti teel. Kostja 1 jättis osaliselt või täielikult tasumata järgmised arved, mistõttu oli hageja lepingu üldtingimuste p 7.1.3. kohaselt õigustatud lepingu üles ütlema: 1) viivisarve 8210253131 summas 197,51 Eesti krooni; 2) viivisarve 8210499681 summas 663,87 Eesti krooni; 3) arve nr 8568404386 osaliselt summas 3 335,48 Eesti krooni; 4) viivisarve 8210677115 summas 924,87 Eesti krooni; 5) arve 8570853145 summas 7012,45 Eesti krooni. Tegelikkuses oli ülesütlemisteate väljastamise hetkel kostja 1 võlgnevus hageja ees 12 134,18 Eesti krooni, s.o 118,47 Eesti krooni suurem, kui oli ekslikult märgitud lepingu ülesütlemisteatises. Ülesütlemisteates hageja andis kostjale võlgnevuse ja lisanduvate arvete tasumiseks tähtaja kuni 11.04.2010. Kostja 1 tasus hagejale 12.04.2010 kokku 10 347,93 Eesti krooni. Seega ei tasunud kostja 1 võlgnevust täielikult ega tähtaegselt, mistõttu esines hagejal õiguslik alus lepingu ülesütlemiseks alates 12.04.2010, nagu on 22.03.2010 teatises märgitud. Kuna kostja ei tasunud ülejäänud võlgnevust ega ka lisandunud arveid, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 13.05.2010. Seadusest ega Riigikohtu lahenditest ei tulene, et leping tuleb ülesöelduks lugeda koheselt pärast täiendava tähtaja möödumist. Hagejal tekkis õigus leping üles öelda 12.04.2010, hageja teostas oma õigust 1 kuu pärast, hageja tuli kostjale vastu ning pidas seda mõistlikuks ajaks, et kostjad suudaksid kõik võlgnevused tasuda. Hageja lootis kuni lepingu ülesütlemiseni heas usus, et võlgnevus tasutakse ja lepingu ülesütlemise vajadus langeb ära. Võlgnevust aga ei tasutud ning seega lõpetas hageja lepingu 13.05.2010. Hageja kinnitab, et 17.05.2010 võttis hagejaga ühendust kostjate esindaja M. Meerents-Luberg ja soovis saada lepingu ülesütlemise teatise koopiat, mille hageja edastas 19.05.2010. Seega ei ole õige kostjate väide, et nad ei olnud lepingu ülesütlemisest teadlikud ka veel 02.12.2010, mil kostja 2 pöördus hageja poole sooviga loovutada liisingueseme väljaostuõigus R.K.ule. Kostjate poolt märgitud asjaolud seoses R. K.uga ei puutu asjasse ega vabasta kostjaid enda lepingut tulenevate kohustuste täitmisest. Kostjad andsid ilma igasuguse õigusliku aluseta liisingueseme kolmanda isiku valdusesse, mis tõi kaasa hageja õiguste rikkumise ja selle eest vastutavad kostjad. Liisingueseme valdus õnnestus taastada 28.04.2011. Koheselt pärast seda, 03.05.2011 suunati liisinguese müüki hinnaga 11 500 € koos käibemaksuga. Sellest teavitas hageja kostjat 1 05.05.2011 teatisega. Kuivõrd esialgse hinnaga sõidukile ostjat ei leidunud, langetati hinda veidi enam kui kuu aega hiljem, uueks müügihinnaks määrati 10 300 € koos käibemaksuga. Hinnaalanduse kohta saatis hageja kostjale 1 teatise 14.06.2011. kuu aja möödudes langetati hinda veel 9300 euroni koos käibemaksuga, ka selle kohta saadeti kostjale 1 teatis. Liisinguese võõrandati 18.07.2011 hinnaga 9300 € koos käibemaksuga. Kostja 2 kui kostja 1 ainus juhatuse liige pidi olema kostjale 2 saadetud infost teadlik. Seega veidi enam kui 2 kuuga õnnestus liisinguese võõrandada ning müügiprotsessi olid kaasatud ka kostjad. Juba ülesütlemisteatisele oli lisatud liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus, selles olid kajastatud kõik kostjate õigused seoses müügiprotseduuriga. Hinna määramise teatised on kostjale 1 saadetud tähitud kirjadega kostja enda poolt avaldatud aadressile Pikk 26 M-3 Pärnus, kuid kuna kostja 1 kirjadele postiasutusse järele ei läinud, siis tagastati need hagejale. Seega on kostjad ise süüdi, et neil ei

olnud võimalik liisingueseme müügiprotsessis osaleda. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et kostjaid müügiprotsessi kaasata. Hagejal ei õnnestunud sõidukit müüa kõrgema hinnaga kui 9300 €. Müügiperioodi pikkus ei anna alust väita, et sõiduki vanuse suurenemine hakkas mõjutama sõiduki hinda. Turuväärtust vähendavate asjaoludena mõjusid aga kindlasti kõik sõiduki ülevaatuse käigus tuvastatud puudused: esilogarite esiosad olid kinnitustest lahti, esistange oli alt kriibitud, sõiduk vajas keemilist pesu ning istmed olid kulunud, mootor oli alt õline, sõiduki aku ja rehvid vajasid vahetamist, tagaluugi lukustuse mootor ei töötanud, tagasild krigises, õhkpadja tuli põles, sõiduki hooldus oli tegemata. Lisaks sellele oli tegemist avariilise ajalooga sõidukiga. Sõiduki müük oli igati läbipaistev ja asjalik, sõiduk oli kogu aeg müügis enimkasutatavas müügiportaalis auto24.ee. Ekslik on kostja arvamus, et sõiduki lepingujärgne jääkmaksumus näitab sõiduki väärtust. Eeltoodu alusel hageja leiab, et sõiduki müügihind vastab tema tegelikule turuväärtusele. Kostjad ei täitnud liisingueseme tagastamise kohustust. Hageja pöördus liisingulepingu ülesütlemise päeval, 13.05.2010 OÜ Reeborn poole liisingueseme valduse taastamiseks, kuna kostjad ei olnud liisingueset vabatahtlikult tagastanud. OÜ-l Reeborn ei õnnestunud algselt liisingueset leida. OÜ Reeborn memost nähtub, et liisingueseme otsingud kestsid kokku 290 päeva, sõidukiga on toimunud avarii ning et väidetavalt politsei andmetel on sõiduk Eestist ära viidud ja teise riigi registrisse kantud. Selline olukord sai tekkida ainult seetõttu, et kostjad andsid liisingueseme hagejalt küsimata kolmanda isiku valdusesse, omamata seejuures ülevaadet sõiduki tegelikust asukohast, seisukorrast jne. OÜ Reeborn tegutses liisingueseme valduse taastamise nimel, kuid kuna kostja oli sõiduki enda valdusest ära andnud, oli valduse taastamine raskendatud. Kuna kostjad liisingueset ise ei tagastanud, siis on tagastusteenuse kasutamine põhjendatud ning sellele tehtud kulu põhjendatud lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kostja 1 oli kohustatud tagama liisingueseme katkematu kindlustuskaitse kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Hageja kui vara omaniku põhjendatud huvi on tagada sõidukil kindlustuskaitse olemasolu kuni vara valduse taastamiseni. Seega on ka kindlustusmaksete hüvitamise nõue põhjendatud. Kaskokindlustusmakseid nõuab hageja kostjalt kuni 15.02.2011, s.o. liisingulepingu järgne tähtaeg. Kaskokindlustuse lõpetamiseks liisingulepingu ülesütlemisel alus puudus, kuna sõiduki valdus oli hagejale tagastamata. Tegelikkuses oleks hagejal õigus nõuda kaskokindlustusmakseid kuni liisingueseme tagastamiseni, kuid ei ole seda kostjatele vastu tulles teinud. 15.10.2012 menetlusdokumendis hageja täpsustas oma nõuet: liisingulepingu ülesütlemise seisuga 13.05.2010 oli liisingueseme maksegraafikujärgne jääkmaksumus 7299,57 €. Hageja tegi intressi arvestuses 2 päevase ümberarvestuse: perioodil 16.04.2010 – 15.05.2010 tuli tasuda intress 31.04 €, s. 31 päeva eest. Seega ühe päeva intress o 1 €, järelikult 2 päeva intress on 2 €, mille võrra hageja vähendab oma nõuet. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks välja liisingulepingust nr 0119645L tulenev võlgnevus 2 073,13 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (1828,29 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1. sätestatud määras (0.25% päevas); jätta kõik menetluskulud (sh maksekäsu kiirmenetluses tasutud 62,25 eurot ja hagiavalduse esitamise eest tasutud 321,21 eurot) solidaarselt kostjate kanda; mõista kostjatelt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

KOSTJATE VASTUS

02.05.2012 kirjalikus vastuses ja 31.10.2012 täiendavas vastuses kostjad hagi ei tunnista ja vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Vaidlust ei ole liisingulepingu ja käenduslepingu sõlmimise osas. Kostjad leiavad aga, et käenduslepinguga ei võtnud kostja 2 endale kohustust tagada hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi. Liisingulepingust ega kindlustusleppest ei nähtu, et kindlustusleppe puhul oleks tegemist liisingulepingu lisaga. Seega tuleb kindlustuslepet vaadelda kui liisingulepingust eraldiseisvat, kuigi sellega olemuslikult seotud kokkulepet kostja 1 ja hageja vahel. Ainuüksi kindlustuslepingu nimetamine liisingulepinguga sama numbriga ei anna alust lugeda kindlustuslepet liisingulepingu lisaks. Vastupidise seisukoha kohaselt tuleks liisingulepingu lisaks, mitte eraldiseisvaks lepinguks, lugeda ka hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käenduslepingut. Kostjad leiavad, et hagiavalduses ei ole hageja täpsustanud, millal täpselt ja milliste arvete alusel kostjal 1 hageja ees võlgnevus tekkis. Kostjad avaldavad, et nemad teatisi liisingulepingu ülesütlemise kohta saanud ei ole. Teatise kohaselt esitas hageja lepingu ülesütlemise tahteavalduse tingimuslikult, märkides, et juhul, kui kostja 1 ei kustuta võlgnevust summas 12 015,71 krooni täielikult hiljemalt 11.04.2010, loeb hageja liisingulepingu alates 12.04.2010 üles öelduks ning sellisel juhul, st lepingu ülesütlemisel 12.04.2010, tuleb kostjal 1 vara hiljemalt 13.04.2010 tagastada. Hagiavaldusele lisatud viivisarvetelt, eelkõige 05.04.2010 arvelt nr 8210949144 ja 04.05.2010 arvelt nr 8211118741 nähtuvalt oli kostja 1 eeldatavasti 22.03.2010 seisuga makseviivituses 15.02.2010 tasumisele kuulunud arvega 3335,48 krooni ulatuses ja 15.03.2010 tasumisele kuulunud arvega 7012,45 krooni ulatuses. 04.05.2010 viivisarvelt nähtuvalt on kostja 1 nimetatud arvetest tulenevad võlgnevused tasunud 12.04.2010 (arve pos 1 ja 3). Eeltoodust tulenevalt võib eeldada, et hageja luges kostja 1 poolt võlgnevuse tasumise tähtaegseks ning oma kostjatele kättetoimetamata tahteavalduse alusel liisingulepingut üles ei öelnud. Nimetatut kinnitab muu hulgas asjaolu, et 05.05.2010 väljastas hageja kostjale 1 arve nr 8575716999 liisingueseme kasutamise eest perioodil 16.04.2010 kuni 15.05.2010. Juhul, kui hageja oleks oma 22.03.2010 tahteavalduse alusel liisingulepingu üles öelnud, ei oleks hageja 05.05.2010 saanud enam väljastada arvet perioodil 16.04.2010 kuni 15.05.2010 sõiduki kasutamise eest osamakse ja intressi tasumise kohta, kuivõrd sellisel juhul oleks leping lõppenud 12.04.2010 seisuga. Arvestades, et kostjatele kätte toimetamata hageja 22.03.2010 tahteavalduse alusel liisingulepingut üles ei öelnud, ei tekkinud kostjal 1 ka sõiduki tagastamise kohustust. Ka pärast 22.03.2010 ei ole hageja teavitanud kostjaid mingil moel ega viisil lepingu ülesütlemisest, sh sõiduki tagastamise kohustusest. 31.10.2012 kostjad täiendavalt selgitasid, et 17.05.2010 võttis kostjaga 1 ühendust T. nimeline isik, kes nõudis kostjalt 1 liisingueseme tagastamist. Kostja palvel selgitas kostjate lepinguline esindaja T.-le, et nõue ei ole õiguspärane, sest liisinguleping kehtib, esindaja palus esitada sõiduki tagastamise nõude õiguspärasust tõendavad dokumendid. T. soovitusel pöördus kostjate esindaja dokumentide saamiseks e-kirja teel hageja poole, kirja koopia saatis hageja ka T.le. Hageja vastusega 19.05.2010 said kostjad esmakordselt kätte 22.03.2010 dateeritud ülesütlemisavalduse. Ülesütlemisavalduse kättesaamise ajaks oli selles ülesütlemise alusena märgitud võlgnevus likvideeritud (12.04.2012 seisuga), ei pidanud kostjad liisingulepingu ülesütlemist õiguspäraseks, millest teavitasid suuliselt telefoni teel ka hagejat. Hageja poolt lepingu tegelikku mitteülesütlemist tõendas selleks ajaks ka fakt, et hageja oli väljastanud kostjale 1 arve liisingueseme kasutamise kohta perioodil 16.04.2010 – 15.05.2010. Hageja oleks pidanud 22.03.2010 teatise alusel lepingu üles ütlema 12.04.2010. Kostjad ei nõustu hageja seisukohaga, et ta võis lepingu üles öelda ükskõik millisel suvalisel ajahetkel tulevikus, sest hageja tahteavaldust võis mõista üksnes selliselt, et kui, siis öeldakse leping üles alates 12.04.2010. Pärast 19.05.2010 hagejaga kontakteerumist hageja enam sõiduki tagastamist ei nõudnud. Hageja ei avaldanud kostjatele mingil moel, kuhu ja millal tuleb sõiduk tagastada. Samuti ei esitanud pärast 17.05.2010 sõiduki tagastamise osas ühtegi nõuet T. nimeline isik. Sellest tulenevalt ei ole õige hageja väide, et tagastusteenust osutanud isik on teinud jõupingutusi ja märkimisväärses mahus tööd sõiduki tagastamiseks. Väidetaval tagastusteenuse

osutajal olid olemas nii kostjate kui nende lepingulise esindaja kontaktid, kuid pärast 17.05.2010 ei kontakteerunud tagastusteenuse pakkuja enam ei kostjate ega kostjate lepingulise esindajaga. Jääb arusaamatuks, millistele andmetele tuginedes sai tagastusteenuse pakkuja väita sõiduki välisriiki viimist, sõiduk oli kostjatele teadaolevalt kogu aeg Eestis ning sõiduki välisriigi registris registreerimine oleks saanud toimuda ainult hageja kui omaniku nõusolekul. Tagastusteenuse osutaja poolt esitatud väidete usutavust ei ole hageja tõendanud. 02.12.2010 pöördus kostja 2 kostja 1 seadusliku esindajana hageja poole sooviga loovutada liisingueseme väljaostuõigus R.K.ule. Vastuseks kostja 1 pöördumisele teatas hageja kostjale liisingueseme väljaostusumma. Nimetatud e-kirjas ei teavitanud hageja kostjat 1 mingil moel liisingueseme erakorralisest ülesütlemisest ja/või liisingueseme hagejale tagastamise kohustusest. R.K. viivitas liisingueseme väljaostumaksumuse tasumisega, kuigi ta oli asunud liisingueset reaalselt kasutama. Tulenevalt R.K.u viivitusest kostja 1teatas 19.04.2011, et loobub liisingueseme väljaostuõiguse R.K.ule loovutamisest ning lõpetab R.K.ule antud sõiduki ajutise kasutamise õiguse. Kostja 1 taastas enda õiguspärase otsese valduse liisingueseme suhtes. Vastukäiguna kostja 1 nimetatud tegevusele esitas R.K. (või tema isa) politseile sõiduki ärandamise teate. Kuigi kostja 1 teavitas politseid koheselt ebaõige kuriteoteate esitamisest, kuulutas politsei sõiduki ärandatuks ning võttis sõiduki selle leidmisel enda valdusesse. Sellest teada saades pöördus kostja 1 lepinguline esindaja telefoni teel politsei poole, saamaks teada, mis sõidukist edasi saab. Politsei vastas kostja 1 esindajale, et kuna sõiduki registreeritud omanikuks on hageja, siis tagastatakse sõiduk kostjale 1 hageja nõusolekul. 29.07.2011 pöördus kostja 1 hageja poole, et teada saada, kas politsei on sõiduki hagejale välja andnud ja kui on, siis mis on saanud sõidukist edasi. Kostja 1 pöördumine oli ajendatud asjaolust, et sõidukit nähti korduvalt liiklemas Pärnu linnas. Kostjale üllatuslikult teatas hageja, et politsei andis sõiduki hagejale välja juba 27.04.2011 ning hageja suunas sõiduki müüki 03.05.2011, sõiduk võõrandati 19.07.2011 hinnaga 7750 eurot + käibemaks. Hageja kostjaid sõiduki politsei poolt hagejale väljaandmisest ega selle järgselt sõiduki müüki suunamisest, sh sõidukile määratud müügihinnast ning selle alandamistest, mingilgi moel ei teavitanud. Hageja ei ole tõendanud, milline oli sõiduki väärtus selle hagejale kui liisinguandjale tagastamise hetkel, eelkõige aga seda, et sõiduki väärtus oli väiksem kui sõiduki liisingulepingu järgne jääkmaksumus (koos tähtaegselt tasumata liisingumaksete võlgnevusega). Kostjad leiavad, et üksnes sõiduki hilisem müügihind ei tõenda sõiduki turuväärtust sõiduki hagejale tagastamise ajal. Kuni hageja ei ole tõendanud sõiduki turuväärtust, ei pea kostjad esitama omapoolseid tõendeid sõiduki väärtuse kohta. Kostjad ei ole hagejalt saanud ühtegi teadet sõiduki müüki suunamise, müügihinna ega selle alandamise kohta. Kostjad kinnitavad, et aadressil Pikk 16-M3 Pärnus ei ole nemad tähtkirja teatisi kätte saanud, hageja ei ole tõendanud, et kostjatele on püütud tähtkirju kätte toimetada, kuid nad on nende vastuvõtmisest keeldunud. Tuginedes Riigikohtu lahenditele kostjad märgivad, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahteavaldust kätte antud; tahteavaldus loetakse kättesaaduks üksnes juhul, kui juriidilisest isikust saaja töötaja keeldub tähtkirja vastu võtmast. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjatel võimalik ka sõiduki müümisel aktiivselt osaleda, et leida sõidukile ostja võimalikult kõrge hinnaga. Hageja nõue sisaldab muu hulgas väidetava tagastusteenuse osutamisega seonduvaid kulusid. Hagiavalduse punkti 1.1.9 kohaselt oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Reeborn OÜ poole, kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud. Vara valdus taastati 28.04.2011. Kostjad juhivad tähelepanu, et hagejale andis sõiduki üle politsei (hageja 05.08.2011 vastuse kohaselt 27.04.2011, hagiavalduse kohaselt 28.04.2011). Eeltoodust tulenevalt on ebakohane hagiavalduses väidetu, nagu oleks sõiduki nn tagastamisega hagejale tegelenud Reeborn OÜ. Ainuüksi asjaolu, et hageja volitas Reeborn OÜ-t sõidukit politseilt vastu võtma, ei anna alust

nõuda Reeborn OÜ-le nimetatud teenuse eest makstud tasu sisse kostjatelt. Kostjad esitavad nimetatud kuluartikli osas nõudele täies ulatuses vastuväite (155 EUR).

Hageja nõue sisaldab liisingueseme kaskokindlustuse kindlustusmakseid perioodi 16.05.2010 – 15.02.2011 eest (25.08.2010 arve nr 8584252826, 14.10.2010 arve nr 8587753034, 14.12.2010 arve nr 8591777051 ja 15.02.2011 arve nr 8595552421) kokku summas 1027,32 EUR. Kuna liisingulepingu punkti 6.1 ja kindlustuslepete kohaselt oli kostjal 1 liisingueseme kindlustamise kohustus üksnes kuni liisingulepingu lõppemiseni ja hageja luges liisingulepingu alates 13.05.2010 erakorraliselt üles öelduks, ei olnud kostjal 1 eelnimetatud kuupäevast alates enam ka liisingueseme kindlustamise kohustust. Lisaks, kostja 2 käendajana ei ole võtnud kohustust tagada kindlustusleppest tulenevate kostja 1 kohustuste täitmist, millest tulenevalt ei ole kostja 2 kindlustusleppest tulenevate nõuete eest vastutav. Samal põhjusel kostjad vaidlevas vastu hageja nõudes sisalduvale liikluskindlustuse võlgnevusele perioodi 07.02.2011 kuni 06.02.2012 eest summas 166,63 €. Kuivõrd sõiduk vähemalt alates 28.04.2011 liikluses ei osalenud, oleks hageja saanud nimetatud kuupäevast alates sõiduki liikluskindlustuse peatada. Sõiduki võõrandamisega läks kohustusliku liikluskindlustuse osas kindlustuskohustus üle uuele omanikule ning sõiduki senisel kindlustusvõtjal tekkis nn ettetasutud perioodi eest kindlusmakse tagasisaamise õigus. Hageja ei ole avaldanud, millises ulatuses on temale kui väidetavale kohustusliku liikluskindlustuse sõlminud isikule tagastatud kindlustusmakse pärast sõiduki võõrandamist. Kostjad peavad hagi esitatud kujul põhjendamatuks, seejuures tagastusteenuse tasu ja kindlustusmaksete võlgnevuse osas summas 1348,95 EUR alusetuks.

KOHTUISTUNG

21.11.2012 kohtuistungil hageja jäi täpsustatud nõude 2073,13 € ja lisanduva viivise nõude juurde. Hageja jäi selle juurde, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel võrdub sõiduki hilisema müügihinnaga. Hageja saatis kostjale info müügihinna määramise ja muutmise kohta kostja 1 õigele aadressile, kostja 1 ise ei läinud kirjadele järgi. Liisingulepingu ütles hageja üles alates 13.05.2010 ning hiljemalt 19.05.2010 said kostjad sellest oma esindaja vahendusel teada. Hageja ja kostja vaheline ekirjavahetus detsembris 2010 liisingueseme väljaostuõiguse R. K.ule üleandmise kohta ei mõjuta lepingu ülesütlemist. Väljaostmise tingimustes on selgelt kirjas, et tuleb tasuda võlgnevus koos lisanduvate kuludega. Ametlikult liisingu ümbervormistamiseni ei jõutud. Kostjate esindaja jäi varasemate vastuväidete juurde. Kostjate esindaja leidis, et lepingu ülesütlemist tegelikkuses ei toimunud, sest kostja 1 tasus võlgnevuse; kostja oli arusaamisel, et kui tasud on makstud, siis leping kehtib edasi. Pärast seda keegi liisingueseme tagastamist ei nõudnud. Liisingueseme tagastas hagejale politsei, mistõttu tagastamiskulud ei ole põhjendatud. Kostja ei olnud teadlik, et politsei on sõiduki hagejale tagastanud. Kostjad leiavad, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel ei olnud kindlasti väiksem, kui selle müüki suunamise hinda. Kahekuulise müügiperioodi jooksul hinna alandamine 20 % ei ole mõistlik, selleks puudus põhjus. Kostjaid müügiprotsessi ei kaasatud. Veel detsembris 2010 pidasid pooled läbirääkimisi liisingulepingu ülevõtmise kohta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

hagejale tagastatud 2011.a aprillis ning 18.07.2011 sõiduk müüdi hinnaga 9300 € koos käibemaksuga. Seega puudub poolte vahel sisuline vaidlus selle üle, et liisinguleping on poolte vahel lõppenud. Kostjad vaidlustavad hageja õiguse nõuda kostjatelt sõiduki tagastamiskulusid ning kostjalt 2 kindlustusmakseid. Sõiduki tagastamiskulude ja kindlustusmaksete nõude osas omavad tähtsust lepingu ülesütlemise asjaolud ja aeg, mistõttu kohus käsitleb otsuses ka lepingu ülesütlemist. Kostjad on lisaks seisukohal, et hageja ei ole tõendanud sõiduki tagastamisaegset väärtust ja seega on tõendamata, et vara väärtus ei katnud liisingulepingust tulenevaid hageja nõudeid ning hagejale on nn müügikahju tekkinud. Kostjad ei esitanud vastuväiteid hageja nõudele osas, mis puudutab vara lepingujärgset jääkmaksumust 7299,57 €. Samuti hagejalt täiendavate selgituste saamise järel kostjad ei vaidlustanud debitoorse võlgnevus suurust summas 1683,84 € ega viivisevõlgnevust 246,84 €. Hageja nimetatud nõuded on kohtule esitatud liisingulepinguga (lk 37 – 49) ja arvetega (lk 60 – 61; 70 – 75) tõendatud. Kostjad on aga seisukohal, et need summad olid kaetud liisingueseme tagastamisaegse väärtusega.

hagejale tagastamise ajal. Kohtul puuduvad autotehnilised eriteadmised, kuid kohtu hinnangul ei ole tehnoaktis märgitud puudused sellised, mida ei võiks lugeda tavapäraseks kulumiseks sõiduki kasutamisel 5 aasta jooksul. Vaidlusaluse sõiduki ehitusaasta on 2002, kostja 1 sõlmis liisingulepingu 2006.a., seega ei olnud tegemist uue sõidukiga. Hageja 02.10.2012 eelistungil selgitas, et sõiduki müükisuunamise hinna kooskõlastab hageja müüma hakkava koostööpartneriga, kuid hindamisakti ei koostata. Hageja koostööpartneriks vaidlusaluse sõiduki müümisel oli Balti Realiseerimiskeskuse OÜ (vt vara võõrandamise akt lk 84), kes tegeleb liisingusõidukite võõrandamisega majandustegevusena. Mõistlik on eeldada, et hageja koostööpartner omab sõiduki tegeliku turuväärtuse määramiseks piisavat kompetentsi. Hageja väited selle kohta, et müüki suunamisel määratakse sõidukile selle tegelikust väärtusest kõrgem hind, on paljasõnaline. Kohus leiab, et kostjad põhjendatult on seisukohal, et sõiduki väärtus hagejale 2011.a aprillis tagastamise ajal ei saanud olla väiksem sõidukile müüki suunamisel määratud hinnast. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et sõiduki tagastamisaegseks väärtuseks tuleb lugeda sellele müüki suunamisel määratud hind käibemaksuta, s.o 9583,33 €.

hageja sõlmisid lisaks kindlustuslepped (lk 53-59), millega liisinguvõtja kohustus sõlmima sõiduki vabatahtliku kindlustuse lepingu liisinguandja vahendusel konkreetselt kokkulepitud kindlustusandjaga ning tasuma kindlustusmakseid hageja vahendusel, ei muuda liisingulepingust tulenevat kostja 1 kohustust tasuda liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuse makseid (p 6.3.1.) ning hüvitada hagejale kindlustusmaksete maksmata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud, mille on liisinguvõtja eest kandnud liisinguandja (p 6.3.2). Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud kostjate vastuväited, et kostja 2 käenduslepinguga ei kohustunud tagama kostja 1 kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid kindlustusmaksete suuruse kohta. Hageja on kostjale 1 esitanud arved (lk 62 – 65) kindlustusmaksete tasumiseks. Kostjad ei ole esitanud väiteid, et nimetatud arved on kostja 1 tasunud. Hageja poolt kostja 1 eest kindlustusmaksete tasumine on tõendatud Salva Kindlustuse AS arvega (lk 66), väljavõttega kohustatud isiku Total Halduse OÜ kindlustusmakse suuruse kohta (lk 68) ning maksekorraldusega (lk 67).

Kostjate hilisem käitumine selles asjas lubab järeldada, et ka elektrooniliselt saadetud ülesütlemisteade ei olnud kostjateni jõudnud: kostjate esindaja on pöördunud lepingu ülesütlemise kohta informatsiooni saamiseks hageja poole samal päeval, kui Reeborn OÜ telefoni teel nõudis sõiduki üleandmist ja teatas, et liisinguleping on lõppenud. Samuti on kostjad otsinud võimalusi liisingust tulenevate kohustuste kolmandale isikule üleandmiseks, pooled on selles osas pidanud kirjavahetust 2010.detsembris.

olemasolust, enam kostjatega ühendust ei võtnud (lk 167). Võttes arvesse, et OÜ Reeborn esindajale olid teada nii kostjate lepingulise esindaja telefoninumber kui ka e-posti aadress, ei ole usutav OÜ Reeborn 13.04.2011 teates esitatud väide, et OÜ Reeborn esindaja ei saanud kostjate esindajaga enam ühendust. 19.04.2011 kostjate e-kirjast hagejale (lk 119) nähtub, et kostjate esindaja teatas hagejale, et sõiduki vahepealne valdaja R. K. esitas politseile ärandamisteate, kuid et R. K.u õigus sõiduki valdamiseks on lõppenud, tegemist ei ole ärandamisega ning sõiduki asukoht on kostjale 1 teada. 20.04.2011 on Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur avaldanud teate vaidlusaluse sõiduki ärandamise kohta (lk 120). Politsei sai sõiduki perioodil 19. – 21.aprill 2011 enda valdusesse, kostjate päringule teatati, et sõiduki tagastamine kostjatele saab toimuda ainult hageja nõusolekul ning 28.04.2011 võttis OÜ Reeborn hageja esindajana sõiduki politseilt vastu. Sama kuupäevaga, 28.04.2010 OÜ Reeborn esitas hagejale arve sõiduki tagastusteenuse eest summas 186 € (sisaldab käibemaksu 31 €). Nimetatud arvesummast järelduvalt arve ilmselt ei hõlma 290 päevast teenuse osutamist. Hageja ei ole esile toonud, et ta nõudis kostjatelt sõiduki tagastamist ka pärast 17.05.2010, kui sai kostjate esindajalt päringu lepingu väidetava ülesütlemise selgitamiseks. Hageja ei nõudnud kostjatelt sõiduki tagastamist ka 2011 aprillis, kui kostjate esindaja teatas hagejale, et sõiduki asukoht on kostjatele teada ning nad loobuvad sõiduki väljaostuõiguse loovutamisest R. K.ule. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et tagastusteenuse tasu hüvitamist ei ole alust kostjatelt nõuda üksnes seetõttu, et OÜ Reeborn tõi sõiduki politsei valdusest ära. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud jätta tagastusteenuse tasu summas 155 € (käibemaksuta) kostjate kanda.

osaleda; samal ajal hageja on pidanud kostjatega kirjavahetust ja jätnud mulje, et teatud tingimustel neil on võimalik liisingulepingust tulenevad kohustused kolmandale isikule ümber vormistada või osta sõiduk endal välja, kohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud jätta menetluskulud täielikult hageja kanda. Kohus rahuldas nõudest 4%. Kohtu hinnangul oleks hagejal olnud võimalik kohtusse pöördumist ning sellega kaasnevaid kulusid vältida, tagades liisinguvõtja ja käendaja faktilise kaasamise vara tagastus- ja võõrandamisprotsessi. Hageja piirdus teadete formaalse saatmisega ega arvestanud, et teated tagastati talle kätteandmatult.

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.