Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

1(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222

2(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222 tahteavalduse jätta valdus maha. Hageja alaline elukoht on Soomes. Kostjal puudub igasuguses vormis süü selles, et hageja otsustas üürida endale Tallinnas korteri, mida kasutab korra nädalas. Ühisvara korral ei ole omanike õiguste teostamise ulatus määratud (v.a kui ühisomanikud ei ole seda määranud lepinguga). Mõistlik oli eeldada, et kui hageja loeb oma õigused rikutuks, siis ta esitab vastava nõudega hagi, s.o valduse kaitse hagi. Kostja kasutas ja valdas kogu korterit üksi nii enne oktoobrit 2007 kui ka pärast seda. Hageja esitatud eksperdi arvamus ei tõenda kahju suurust, kuna selles ei sisaldu ühisomaniku kasutusõiguse väärtus. Hageja ei ole oma väidetavast kahjust maha arvanud kulusid, mida pidid kandma mõlemad korteriomanikud, kuid mida on kandnud kostja üksi. Seega on hageja alusetult säästnud. Kahju hüvitamine oleks ebaõiglane. Kostja ei lahkunud ühisest korterist, sest tal ei olnud kuhugi minna, ja ta valdas korterit ainuisikuliselt poolte kokkuleppel. Kostjale ei saa ka ette heita, et ta ei soovinud endise abikaasa tagasitulekut eluruumi. Kostja käitus heas usus ega ole süüdi kahju tekitamises. Kostja esitas omapoolse spetsialisti arvamuse, millest nähtuvalt oli vaidlusaluse korteri kui terviku üür perioodil detsember 2008 kuni jaanuar 2010 421 eurot kuus, millele lisandusid kommunaalkulud. Esimese astme kohtu otsus

3(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222 Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et kuna hageja loobus 2006. aastal valdusest vabatahtlikult ja ühisvara jagamisel korterit enda omandisse ei soovinud, siis ei ole kostja hageja valdust rikkunud. Pooled ei ole ühisvara kasutamise osas kokkuleppeid sõlminud ja korteri kasutuskorda määranud. Hageja soovis valdust taastada, mida kinnitavad kirjalikud pöördumised. Puudub vaidlus, et kostja ei tahtnud, et hageja tuleks vaidlusalusesse korterisse elama. Seega on väär kostja seisukoht, et ta tegutses vastavalt hageja tahteavaldustele, kuna kostja pidi teadma, et hageja tegelik tahe on ühisvarana olevat korterit vallata ja kasutada. Mõlemal abikaasal oli võrdne õigus kasutada kogu korterit alates oktoobrist 2007. Hageja arvestas kasutuseelise kaotuse perioodiks 28 kuud, seega kuni jaanuarini 2010. Ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmisid pooled 15.10.2010. Seega oli hagejal õigus kasutada korterit kuni ringkonnakohtu määruse jõustumiseni jaanuaris 2010. Valduse rikkumine on ka valdamise takistamine (AÕS § 40 lg 3). 2007.a oktoobris ei pääsenud hageja korterisse, sest kostja oli ukselukud vahetanud ja keeldus hagejat sisse laskmast. Sellistele asjaoludele ei ole kostja vastu vaielnud. Seega rikkus kostja hageja seaduslikku valdust alates 2007.a oktoobrist teadlikult, mis on õigusvastane tegu. Hageja huvi on see, et kostja hüvitaks hageja valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest ta kostja tegevuse tõttu ilma jäi. Kahju hüvitamisega tuleb tagada VÕS § 127 lg 1 järgi olukord, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui hageja oleks valduse rikkumise aja jooksul saanud korteriomandit segamatult vallata ja kasutada. Valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda hüvitisena valduse objektiks olnud asja kasutuseelise hüvitamist rikkumise perioodil ja kahjuhüvitis määratakse lähtuvalt valduse ja kasutusõiguse harilikust väärtusest rikkumise ajal. Riigikohus märkis lahendis 3-2-1-46-09, et valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes, mille kohaselt on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Hageja kasutuseeliste kaotuse hindamisel tuleb lähtuda mitte tavalise korteri kasutusõiguse väärtusest, vaid vaidlusaluse korteri kasutusõiguse väärtusest. Hageja esitatud ekspertarvamuse kohaselt on vaidlusaluse korteri üüriväärtuseks ajavahemikus 1. september – 1. detsember 2007 8600 krooni. Ekspert märkis, et üüriväärtuse täpsusklass jääb keskmisest mõnevõrra madalamale, kuna hindajale ei tagatud objekti ülevaatamise võimalust. Lähtuda tuleb arvamuses märgitud summast 8600 krooni, kuna hagejal oli võimalus täpsema arvamuse esitamiseks. Eksperdi sellesisuline hinnang, et täpsusklass jääb keskmisest mõnevõrra madalamale, on liiga umbmäärane. Hageja arvestas ekspertarvamuse alusel kaotatud kasutuseeliseks 5000 krooni, põhjendades seda lisaks ka asjaoluga, et nimetatud summa eest pidi ta üürima teise elamispinna üüriga 5000 krooni kuus. Kostja vaidles ekspertarvamuses toodud üüriväärtusele vastu, kuna üüri määramisel ei ole arvestatud asjaoluga, kui korter oleks ühiskasutuses. Samuti ei ole arvestatud kulutusi, mis korteri kasutamisega kaasnevad. Riigikohus märkis lahendis 3-2-1-46-09, et kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. Korteriomandi kommunaalmaksete ja majandamiskulude novembri 2009.a arve kohaselt oli korteri majandamiskulu 1050,63 krooni. Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole pooled rohkem tõendeid esitanud. Ekspertarvamuses välja toodud üüriväärtust saab lugeda hageja kaotatud kasutuseeliseks, millest tuleb maha arvestada pool majandamiskuludest (1050/2) 525 krooni. Kostja ei esitanud tõendeid, et kui vaidlusalune korter oleks ühiskasutuses, oleks selle üüriväärtus väiksem. Kuna aga hageja nõuab ühe kuu kaotatud kasutuseelisena 5000 krooni, siis sellest summast tuleb kahju suuruse

4(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222 arvestamisel ka lähtuda (28 kuud x 5000 krooni), kuna see on väiksem, kui ekspertarvamuses märgitud üüriväärtus, millest on maha arvestatud pool ühe kuu majandamiskuludest. Kostja leidis, et ei ole süüdi kahju tekitamises, kuna ta käitus vastavalt hea usu põhimõttele ja ta ei tahtnud, et hageja tuleks korterisse elama. Need asjaolud ei ole süüd välistavad. Hageja ei kaotanud seadusest tulenevat nõudeõigust kahju hüvitamiseks, kuna kohus ei ole esitatud asjaoludel tuvastanud hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Vaatamata asjaolule, et hageja soovis ühisvara jagamise käigus, et korter jääks kostjale, ei võtnud see hagejalt ära õigust kuni ühisvara jagamise lõppemiseni ühisvarana olevat korterit ühisomanikuna kasutada ja vallata. Tuvastatud ei ole, et hageja oleks käitunud vastuoluliselt, sest kostja pidi teadma, et hageja soov oli korteris elada. Samuti ei ole tuvastatud teisi asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitise vähendamiseks (VÕS § 139). VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatu annab võlausaldajale rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õiguse nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise nõude suurus sõltub sellest, kas kostja poolt esitatud tasaarvestus on kehtiv või mitte. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seadusjärgseks viivisemääraks on: 01.07.2007 kuni 09.12.2008 – 11% aastas; 10.12.2008 kuni 30.06.2009 – 9.5% aastas, alates 01.07.2009 - 8% aastas. Seisuga 01.02.2010 arvestas hageja sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 15 627,15 krooni ning kostja arvutusele vastuväiteid ei esitanud. Apellatsioonkaebus

5(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222 valduse ulatus kui vara kasutamisotstarve samaks, mis oli olnud hageja valduse ajal. Eeldades, et hageja tegelik tahe oligi uuesti asuda korteriomandit kasutama oma eluruumina ja kasutamise takistust nähes ei saanud ta valdust teostada, tuli tal teha valik, millist hüve kuidas kaitsta. PKS § 17 lg 2 kohaselt sai rikutud õiguse maksma panna kohtus, esitades hagi valduse taastamiseks või kasutamise määramiseks. Seetõttu ei ole nimetatud sätte eesmärgiks kahju ärahoidmine. Võlausaldaja (hageja) huvi pidi olema leppida kostjaga kokku muudatus juba asetleidnud asjaoludes (hageja lahkumises elukohast), et hageja tuleb ja asub uuesti elama temaga abielusuhted lõpetanud kostjaga ühes eluruumis või nõudma kohtus korteri valdamise või kasutamise reguleerimist. Peresuhetel tekkinud varasuhe (abikaasade ühisvara valdamine ja kasutamine) võib muutuda juhul, kui peresuhe muutub ning varasuhet ei saa hinnata sõltumata peresuhtest. Kunagine abiellumine, mis tõi kaasa ühisvara tekkimise, ei toonud kaasa poolte riski kahju eest, kui abielusuhe purunemise tõttu üks pooltest lahkub ühisvaraks olnud elukohast ja hiljem soovib sinna tagasi tulla, kusjuures kaasomandi kasutamise korda ei ole kokku lepitud ega kohtu poolt määratud. Kui isegi eeldada, et eelpoolväidetu ei kehti ja normi eesmärk oli ka kahju ärahoidmine, siis ei ole kostja käitumise ja kahju tekkimise vahel seost, mis oleks kohtu poolt otsuses õigesti tuvastatud. Aktiivse käitumisakti korral (luku vahetus ja uksele lisaluku panemine) kasutatakse nn. elimineerimismeetodit. Selle kohaselt on põhjuslik seos olemas, kui kahju ei oleks tekkinud kostja teota. Kohus pidi analüüsima, kas kahju oleks tekkinud ka siis, kui kostja ei oleks niimoodi käitunud, s.o, kas kostja poolt uksele pandud lisalukk, mille võtit hagejal ei olnud, oli korteri kasutamiseks eluruumina tegelik ja põhistatud takistus. Kaotatud kasutuseelise hüvitamise nõude korral pidi kohus hindama, kuivõrd tõepärane oli hageja väide, et sõltumata nii sellest, et omavaheliste konfliktide tõttu purunes abielusuhe ja et hageja vara jagamise nõudes soovis korteriomandi jäämist kostjale, soovis hageja ikkagi oma kasutuseelise realiseerimist sellega, et elab kostja ja viimase tütrega samas eluruumis, kus kõik ruumid on ühiskasutuses. Hageja ei pöördunud ju kohtusse, et määrata ühisomandi kasutamise korda. Ta oli kohtusse pöördunud ühisvara jagamiseks, nii et korter jääks kostjale ja tema saaks hüvitise korteri eest. Hageja oli juba ca aasta olnud korteri kasutamisest loobunud, s.o näidanud, et tal on elukoht olemas. Ka sel perioodil oli hagejal moraalne takistus teostada oma kasutuseelist ühisomandis, tulla tagasi vanasse elukohta, sest poolte suhted olid vaenulikud. Hageja pidi nägema ette ka seda, et olgugi ta korteriomandi ühisomanik, tahab ta sekkuda võõra isiku eraellu, kes võib olla loonud juba uue perekonna ja kus ei ole tal reaalset eluruumi kasutamise võimalust. Apellandi arvates asus hageja oma ühisomaniku õigust kuritarvitama. Ka omab põhjusliku seose olemasolu hindamisel tähendust valduse rikkuja enda õiguse olemasolu sama asja valdusele. Riigikohus on otsused 3-2-1-64-05 selgitanud kannatanu õiguslikult kaitstava huvi ulatust, kui valduse rikkujal endal on õigus valdusele (ja valdaja valdus on ebaseaduslik). Sellisel juhul on valdaja huvi, et temalt valdust ära ei võetaks ega seda rikutaks. Hüvitamisele kuulub sellisel juhul huvi kaitseks tehtud kulutus. Siinsel juhul oli valduse väidetava rikkuja valdus seaduslik ja tal endal oli samaaegselt õigus valdusele. Seda enam oleks kaevatavas asjas tehtud kohtuotsuses õige selline järeldus, et hageja kaitstavaks huviks võiks olla valduse taastamisele tehtud kulutus ja mitte enam. Kohus rikkus otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, otsus on vastuoluline ja kohtu arutluskäik kohati arusaamatu. Kohus on hinnanud ka valesti tõendit ja määranud ebaõigesti tõendamiskoormist. Kohus on hageja poolt tõendina esitatud korteriomandi üüriväärtuse

6(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222 ekspertarvamust hinnanud kui tekkinud kahju ulatuse määramisel aluseks võetavat tõendit. Ekspertarvamus 100329-11195-401 on esitatud üüriväärtusele perioodist 01.09. kuni 01.12.2007, seega teave 4 kuu kohta. Hagi esitati kahju tekkimise kohta 28 kuu jooksul 2007.a oktoobrist kuni veebruarini 2010. Seega ei ole kirjeldatud tõend mitte kuidagi sisustatud mingi oskusteabega, mis kataks hagis nõutava perioodi. Kohus ei ole otsuses kajastanud kostja sellesisulist vastuväidet. Ka ei ole kohus põhistanud, miks 4 kuu kohta antud üüriväärtuse hinnang on kasutatav kahe ja poole aasta kohta edasi. Hageja väidab, et kaotas korteri kasutamiseelise, s.o kasutusväärtuse summas 5000 krooni igas kuus. Oma väite tõendamiseks esitas hageja XXXXXX korteri üüriväärtuse ekspertarvamuse. Arvamuses on lähtutud sellest, et korterit kasutatakse eluruumina, igasugused kitsendused puuduvad. Seega on kohtule esitatud tõend ja kohus on seda hinnanud kui täisväärtuslikku tõendit siinses vaidluses asjaolu kohta, et korteri saanuks korterite üüriturul 2007.a viimases kvartalis üürile anda 8600 krooni eest kuus. See tõend (üürihind) ei ole adekvaatne seetõttu, et hageja ei põhistanud oma nõuet saamata jäänud üüriga ja küsimuse asetamisel, milline oli võimalik ühe isiku kaotatud kasutuseelis, ei ole arvestatud, et korter jäi koormatuks kahe seal alaliselt elava isiku õigusega vallata ja kasutada kogu korteriomandit. Hageja ei ole selle tõendiga tõendanud ei kaotatud kasutuseelise väärtust ega korterit valdava kahe isiku säilinud kasutusõiguse väärtust. Kohus märkis, et eksperdi hinnang, et hinnangu täpsusklass jääb mõnevõrra madalamale, on liiga umbmäärane ning et kuna kostja ei ole esitanud tõendeid, et kui vaidlusalune korter oleks ühiskasutuses, oleks selle üüriväärtus väiksem, arvestab ta hageja tõendit. Kohus eksis tõendamiskoormise määramisel. Pealegi, kui hageja soovis tõendada oma kaotatud kasutusõiguse väärtust, siis tuligi lähtuda sellest, et ta kaotas kasutusõiguse asjas, kus kellegi teise kasutusõigus säilib. Hageja pidi tõendama, et vaatamata sellele asjaolule ja kostja sellele vastuväitele on kaotatud kasutusõigus 8600 krooni kuus. Kuna hageja enam ei lähtunud (algses hagis nii oli) mingi teise korteri kasutamiseks tehtavast kulutusest, ei ole kohtul ka alust sisustada kohtuotsuse tõendianalüüsi hageja mingi teise korteri üürikuluga 5000 kuus. Kohus leidis, et eksperthinnangu üüriväärtusest tuleb maha arvata pool kulutusest omandile, mida hageja ei kandnud. Iseenesest on see seisukoht õige. Kuna aga hageja paljasõnaliselt ja kohus ka motiveerimata on sellest mahaarvamisest veel maha arvanud summa „N“, nii et järele jääb 5000, siis on lõpptulemus kontrollimatu. Arusaamatu ja põhistamatu on hüvitise perioodi (28 kuud) määramine. Kohus leidis, et hagejal oli õigus korterit kasutada kuni 15.01.2010, s.o ringkonnakohtu määruse jõustumiseni. Kostjale jääb arusaamatuks, miks lõppes hageja valdamisõigus mingis teises vaidluses määruse tegemisega, mis oli hageja jaoks teistsugune olukord, kui nad lõpetasid vara jagamise vaidluse. Kostja ei esitanud vastuväidet viivise aritmeetilisele arvestusele, vaid kohustuse olemasolule endale. Ka on viivisenõue hageja poolt esitamata olnud juba nii pika aja jooksul, et kostja tugineb siin viivisenõude lubamatusele ka sellest aspektist. Vastustaja seisukoht

7(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222

8(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222

9(10)

Tsiviilasi nr: 2-08-87222 esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Kaupo Paal

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.