nende Hageja: P. V. (isikukood xxxx) Hageja lepinguline esindaja: Eino Tamm (e-post [email protected]) Kostja: H.-J. K. (isikukood xxxx) Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Ahti Kuuseväli ja advokaat Teet Lehiste (Advokaadibüroo HETA, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Avalik kohtuistung 06.09.2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta P. V.i hagi H.-J. K. vastu kasutustasu nõudes läbi vaatamata osas, mis ületab summat 3 125 eurot.
2.Jätta P. V.i hagi H.-J. K. vastu kasutustasu nõudes summas 3 125 eurot rahuldamata.
Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
2-18-11447 kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE EELNEV KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses oli P. V.i hagi H.-J. K. vastu kasutustasu nõudes ning H.-J. K. vastuhagi P. V.i vastu kinnisasjale isikliku kasutusõiguse seadmise nõudes. Kohus kinnitas 14.05.2019 määrusega poolte kompromissilepingu ühisomandi jagamise nõudes ja lõpetas selles osas menetluse. Kohus jättis 15.05.2019 otsusega P. V.i nõude kasutustasu saamiseks rahuldamata ja H.-J. K. nõude isikliku kasutusõiguse seadmiseks läbi vaatamata.
2.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29.10.2019.a otsusega Harju Maakohtu 15.05.2019 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata P. V.i kasutustasu saamise nõude perioodi 01.08.2015-31.05.2019 eest ja saatis asja tühistatud osas uueks lahendamiseks maakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 27.01.2020.
HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA
3.Hagiavalduse ja täpsustatud hagiavalduse kohaselt P. V. ja H.-J. K. olid võrdsetes mõttelistes osades kinnisasja, asukohaga xxxx (kinnistusregistri registriosa xxxx) ühisomanikud. Nii hageja kui ka kostja omandasid kaasomandiosa xxxx surnud O. K. (sündinud xxxx, isikukood xxxx) pärijatena. Xxxx krundi suurus on 1800 m2 ning sellel asub 5 elutoa, 1 köögi ja 1 tualetiga elamu eluruumide üldpinnaga 94,6 m2. Kostja kasutas elamut pärandaja abikaasana. Ka peale pärandi avanemist kasutas kostja kogu kinnisasja, sh hagejale kuulunud kaas(ühis-)omandi osa üksnes oma vajadusteks.
4.Hagejal ei olnud võimalik oma kaasomandiosa mõistlikul viisil kasutada (näiteks osa elamus asuvate ruumide üürile andmisega), vaid talle kuuluvast esemest (kaasomandiosast) saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid) on tarbinud üksnes kostja. Kuna faktiliselt tarbis kasutuseeliseid ajal, mil Xxxx kinnisasi oli poolte ühisomandis, üksnes kostja, nõuab hageja oma osa kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Pooled ei olnud sõlminud kokkulepet asja kasutamise kohta üksnes kostja poolt. PärS § 4 lõige 1 sätestab, et pärand läheb üle pärijale pärandi avanemisel. Pärand avanes 30.06.2013. Alates sellest ajast olid hageja ja kostja Xxxx kinnisasja ühisomanikud, kellel oli õigus asja viljadele (kasutuseelis) vastavalt omandiosa suurusele.
5.Kostja, kes elas koos pärandajaga, jäi üksinda elama kinnisasjal asuvasse elamusse. Hageja oli huvitatud ühisomandi (kaasomandi) lõpetamisest, eelkõige kostja ühisomandiosa väljaostmise teel. Selleks tegi hageja kostjale korduvalt erinevaid ettepanekuid, samuti ning tellis turuhinna väljaselgitamise ja pangalaenu taotlemise eesmärgil kinnisasja hindeakti. Aastaid kestnud läbirääkimistel ei jõudnud pooled
2-18-11447 ühisomandi lõpetamises kokkuleppele. Kostja jätkas kinnisasja ainukasutust. 31.05.2018, kui üksnes kostja oli saanud pärandvara kasutuseeliseid ligemale viis (5) aastat, teatas hageja kostjale, et nõuab temalt alates 01.07.2018 ühisomandiosa kasutamise eest tasu. Käesolevas hagis nõuab hageja kasutuseeliste hüvitamist aja eest, mis algas pärast nõude esitamist kostjale (alates 01.07.2018) ja kuni 31.05.2019, kokku 11 kuu eest. Hageja toob esile, et pooled sõlmisid kinnisasja osas kaasomandi lõpetamiseks kompromissi, mille Harju Maakohus 14.05.2019 määrusega kinnitas; kohtumäärus jõustus 24.05.2019. Kuigi faktiliselt kasutas kostja kinnisasja jätkuvalt edasi kuni novembrini 2019, ei esita hageja hüvitise nõuet pärast 31.05.2019 järgnenud aja eest.
6.Hageja lähtub kasutuseelise väärtuse määramisel asja arvestuslikust turuüürist. Kohtupraktika kohaselt saab korteriomandi kasutuseeliste väärtuse määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi. Kuulutustest nähtuvalt oli 19.03.2019 seisuga xxxx pakkumisel olnud 8 eluruumi keskmine üürileandjate poolt soovitud üürihind 8,74 eurot ühe ruutmeetri eest kuus. Kuivõrd Xxxx kinnisasjal asuva elamu üldpind on 94,6 m2, on eeldatav kasutustasu kinnisasja omanikule 826,8 eurot (8,74x94,6=826,8) ning hagejale kui ühis(kaas)omanikule kuuluv 50% osa kasutustasust saaks olla 413,4 eurot kuus. L OÜ juhataja/kinnisvaramaakleri T. L. poolt 10.02.2020 antud hinnangul oli Xxxx hoonestatud kinnistu üürhind ca 800 eurot kuus. Hageja lähtub kostjale soodsamast hinnangust ja võtab käesolevas menetlusdokumendis kasutuseelise hüvitamise nõudes aluseks ühe kuu kasutuseelise turuväärtuse 800 eurot kuus ehk kokku kõnealuse 11 kuu eest 8800 eurot. Kuna kaaspärijate omandiosad olid võrdsed, oli kummalgi kaasomanikul õigus kasutuseelistele 4400 eurot. Hageja möönab, et ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam (sest tegemist oli ühiskasutusega). Seetõttu esitab hageja kasutuseelise hüvitamise nõude 73,086%-le osale talle kuulunud kasutuseelisest (turuüüri 50% osa) ehk 3215 eurole (400eurot x 11kuud x 0,73086). Tulenevalt eeltoodust palub hageja mõista H.-J. K.ilt (i.k xxxx) P. V.i (i.k xxxx) kasuks välja kaaspärijate ühisvara hulka kuulunud Xxxx (kinnistusregistri registriosa xxxx) asuva kinnisasja kasutuseelise hüvitus perioodi 01.07.2018 kuni 31.05.2019 eest summas 3 215 eurot, mis tuleb tasuda P. V.i kontole nr xxxx ning jätta menetluskulud kostja, H.-J. K.i kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
7.Kostja hagi ei tunnista. Kostja on juba varasemalt tuginenud asjaolule, et poolte vahel oli käitumuslikult ehk konkludentselt kokkulepe, et kinnistut kasutavad mõlemad ühisomanikud nii hageja kui kostja. Kostja ei kasutanud ainuisikuliselt kinnistut ja elamut. Hagejale kuulus samuti kinnistu ja elamu otsene valdus, sest hagejal olid olemas elamu võtmed ning hageja hoiustas mitmes elamu ruumis endale kuuluvaid asju nagu integreeritav elektriahi (keldris), õlleankur (keldris) ja kõlarid (II korruse toas). Lisaks olid hageja teler ja arvuti elamu elutoas ning raamatud hoiustatud pööningul. Asjaolu, et vastavad hageja vallasasjad olid vaidlusaluses elamus, kinnitab 10.10.2018 kinnistu hindamisakt. Hageja on 21.02.2019 kohtuistungil kinnitanud, et tal on vaidlusaluse elamu võti. Lisaks on hageja kinnitanud, et kostja kasutas elamust ainult ühte tuba ja kööki, mida ta kütab. Hageja sõnul oli ülejäänud maja kütmata kostja poolt. Hageja 17.10.2018 seisukoha lisana esitatud Xxxx hindamisakti p 2.4 kohaselt on elamus kaks korrust, millest esimesel asub esik, elutuba, söögituba, köök, 2 panipaika, tualett, garaaž ning teisel korrusel trepihall, vannituba ja 3 magamistuba. Seega ei kasutanud kostja ainuisikuliselt kogu kinnistut ja elamut, millist asjaolu on hageja ise kohtuistungil kinnitanud. Hageja on kinnitanud, et hoidis kinnistul asuvas garaažis oma sõiduautot ning tööriistu. Eeltoodust tulenevalt kasutasid nii hageja kui kostja kinnistut ja elamut ühiselt
2-18-11447 kokkuleppe alusel, mistõttu ei saa hagejal olla kasutuseeliste väärtuse nõuet kostja suhtes. Kostja ei ole saanud kasutuseelist hageja arvel ja asjaolu, et hageja on ise otsustanud elamut igapäevaseks elamiseks mitte kasutada (hageja elas kõrval kinnisasjal xxxx), ei saa õigustada tema nõuet kostja vastu. Selline nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja oli ise sellise olukorra kujundanud.
8.Kostja leiab ka, et hageja esitatud L OÜ hinnang vaidlusaluse kinnisasja üürihinnale on asjakohatu, kuna see puudutab üürihinda 20.02.2020 seisuga. Hageja nõue põhineb aga ajaperioodil 01.07.2018-31.05.2019. Ühisomand lõppes kinnisasjale 24.05.2019, kui jõustus kohtumäärus pärandvara ühisuse lõpetamiseks.
9.Kostja ei nõustu ka hageja väitega selle kohta, et hageja ja kostja kui kaaspärijate omandiosad olid võrdsed, kuivõrd ühisomandi korral ei ole osad võrdsed, vaid need on kindlaksmääramata. Kostja on seisukohal, et ühisomandi kasutuseelise määramisel tuleb arvestada mitmete oluliste asjaoludega käesoleval juhul, millistest hageja ei ole lähtunud. Kostja nõustub, et ainuüksi fakt, et tegemist on ühisomandiga mitte kaasomandiga muudab kasutuseelise väärtuse tunduvalt madalamaks. Samas tuleb arvestada kasutuseelise väärtuse määratlemisel ka järgmiste oluliste asjaoludega: 1) kinnistu oli hageja ja kostja ühiskasutuses; 2) kostja kasutas kinnistut ja elamut oma pikaaegse koduna; 3) kostjal ei olnud teisi kinnistuid ega elukohta erinevalt hagejast; 4) kostjal oli PärS § 16 lg 3 ja AÕS § 227 lg 1 alusel õigus elamus tasuta edasi elada peale abikaasa surma. Eeltoodud oluliste asjaoludega ei ole hageja oma kasutuseelise nõude esitamisel arvestanud.
10.Kostjal kui pärandaja üleelanud abikaasal on seadusest tulenev õigus ainuisikuliselt abikaasade ühist kodu edasi kasutada ja seda ilma kellelegi tasu maksmata. Seadusandja mõte on olnud, et kasutusõigus peab olema üleelanud abikaasale tasuta, sest PärS § 16 lg 3 räägib üleelanud abikaasa olukorra halvenemisest (sotsiaalne kaitse). Sellest saab järeldada, et seadusandja eesmärk vastava normi loomisel oli mitte asetada üleelanud abikaasat halvemasse olukorda ja võimaldada tal kasutada kodu nii, et ta ei peaks selle eest maksma. Kohtupraktikas on üleelanud abikaasa isikliku kasutusõiguse nõue rahuldatud PärS § 16 lg 3 ja AÕS § 227 alusel selliselt, et üleelanud abikaasa võis ühist kodu kasutada isikliku kasutusõiguse alusel tasuta. Käesoleval juhul ei saa vaidlust olla, et kostja elujärg pärimise tõttu halvenes. Kostja muutus kinnisasja (oma kodu) ühisomanikuks kolmanda isikuga, kes asus kostjat survestama kinnisasja võõrandamisega. Samuti esitas hageja kostja vastu kasutuseelise nõude, mis samuti halvendas kostja majanduslikku seisu oluliselt, arvestades kostja majandusliku olukorda. Lisaks abikaasa lahkumisega jäid kõik jooksvad kulud kostja kanda ainuisikuliselt, milliseid kostja varasemalt oli abikaasaga jaganud.
11.Arvestades, et hageja ja kostja kasutasid kinnistut ja elamut ühiselt ning lisaks oli kostjal õigus elamut nagu nii ainuisikuliselt tasuta kasutada PärS § 16 lg 3 alusel puudub hagejal kasutuseelise nõue ning hagi esitatud nõude osas tuleb jätta rahuldamata ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS
2-18-11447 § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
13.Asjas ei ole vaidlust selles, et P. V. ja H.-J. K. olid kinnisasja asukohaga Xxxx (kinnistusregistri registriosa xxxx) ühisomanikud ega selles, et hageja kui ka kostja said kinnistu ühisomanikeks xxxx surnud O. K. (sündinud xxxx, isikukood xxxx) pärijatena (tl 5, 6). Kostja on O. K. üleelanud abikaasa (tl 6). Alates 09.09.2019 on kinnisasja ainuomanik P. V.. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kasutuseelist aja eest, mil pooled olid kinnisasja ühisomanikud. Hageja palub kostjalt välja mõista kasutuseelise perioodi 01.07.2018 kuni 31.05.2019 eest summas 3 215 eurot. Hageja tugines oma nõudes lahendile tsiviilasjas 3-2-1-93-12 ja selle põhjal tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2011 lahendile tsiviilasjas 2-08-87222. Kostja on eelkõige seisukohal, et kostjal, kui pärandaja üleelanud abikaasal puudub kohustus teisele ühisomanikule tasu maksta ning lisaks kasutas hageja ka ise ühisomandis olevat kinnisasja.
14.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 kohaselt ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 2 sätestab, et kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti.
15.Kohus osundab, et hageja poolt viidatud tsiviilasja aluseks olid teised asjaolud. Viidatud vaidluses olid menetlusosalisteks endised abikaasad. Käesolevas vaidluses aga on tegemist ühisomanikest pärijatega, kellest üks on pärandaja üleelanud abikaasa. Seega ei kohaldu praegu eelpool hageja poolt viidatud kohtulahend.
16.Kohus on seisukohal, et kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale kasutuseelist perioodi 01.07.2018 kuni 31.05.2019 eest. Nagu eelpool on tuvastatud, on kostja pärandaja O. K. üleelanud abikaasa. Pooled ei vaidle ka selle üle, et elamu kinnisasjal asukohaga Xxxx oli O. K. ja kostja ühine kodu. Hageja koduks see kinnisasi ei ole kunagi olnud. Pärimisseaduse (PärS) § 16 lg 3 järgi pärandaja abikaasa võib lisaks oma pärandiosale nõuda asjaõigusseaduse §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks. AÕS § 227 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus elamule kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Kohus selgitab, et isiklik kasutusõigus elamule võimaldab õigustatud isikul kasutada elamiseks koormatud kinnisasjal asuvat elamut ning tegemist on teisi välistava õigusega, st õigustatud isiku õigus välistab vastava elamu kasutamise omaniku poolt.
17.Riigikohus on selgitanud, et „Pärandaja abikaasa vajab pärast abikaasa surma kaitset, mis puudutab senist elukorraldust. Pärimisseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli PärS § 16 lg 3 eesmärgiks tõhustada pärandaja abikaasa sotsiaalset kaitset. Lisaks märgiti pärimisseaduse eelnõu seletuskirjas, et varasema pärimisseaduse kohaselt oli võimalik, et pärast pärandaja surma pidi pärandaja abikaasa ühisest kodust välja kolima, et anda see üle oma lastele või pärandi jagamise käigus eluase rahaks teha. Sellist lahendust ei peetud pärimisseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt õiglaseks, mistõttu nähtigi abikaasale seaduses ette isiklik kasutusõigus elamule, mis oli pärandaja ja abikaasa ühine kodu. Ringkonnakohus on põhjendatult selgitanud, et PärS § 16 lg 3 eesmärgiks on kaitsta abikaasat elujärje halvenemise eest.“(RKTKo 2-18-8886/64, p 12).
18.Käesoleval juhul kostja kasuks isiklikku kasutusõigust kinnistusraamatusse kantud ei ole. Kostja esitas selle nõude käesoleva tsiviilasja raames vastuhagina, mille Harju Maakohus jättis 15.05.2019 läbi vaatamata põhjusel, et kostja võttis nõude tagasi, kuivõrd pooled jõudsid kokkuleppele ühisomandi lõpetamise osas ja seega langes ära vajadus seada kostja
2-18-11447 kasuks isiklik kasutusõigus elamule ja selle teenindamiseks vajalikule maale. Kuid see ei tähenda, et kostjal ei oleks olnud õigust isiklikule kasutusõigusele juba enne vastuhagi avalduse esitamist. PärS § 16 lg 3 üheks eesmärgiks on tagada üleelanud abikaasale senise kodu säilimine, kui koduks olnud kinnisasi kuulub tervikuna pärandvara hulka.
19.Kostja on vastuhagis esile toonud, et kodust ilma jäämise korral peab ta üürima endale korteri, mis aga tähendab talle rahaliselt suuri väljaminekuid võrreldes olukorraga, kus ta saab oma senises kodus edasi elada. Isegi kostja pakutud kompromissi summa saamise korral ei oleks selle raha eest võimalik H.-J. K.il endale uut kodu xxxx osta, vaid ta võtma laenu, kuid vanuse tõttu ei ole ükski pank valmis teda finantseerima. H.-J. K.i jaoks ei ole variandiks ka vanadekodusse kolimine, sest üldtuntud asjaolu on see, et tänapäeval on vandekodu kohatasud kordades suuremad kui pensionäride igakuine vanaduspension. Seega tõi kostja esile, et tema elujärg halveneks, kui ta peaks oma senisest kodust välja kolima.
20.Kohus nõustub kostjaga. Ilmselgelt ei oleks kõrges eas vanaduspensionärist kostja saanud endale soetada temale pakutud summa eest senisega samaväärset elamispinda, lisaks kommunaalkuludele tulnuks tal hakata tasuma ka üüri. Seega oleks kostja elujärg pärimise tõttu tunduvalt halvenenud, lisaks oleks ta kaotanud oma kodu. Seega asub kohus seisukohale, et kostjal oli õigus taotleda PärS § 16 lg 3 alusel isikliku kasutusõiguse seadmist elamule Xxxx ja selle teenindamiseks vajalikule maale. Kui pooled ei oleks käesoleva menetluse kestel kompromissile jõudnud, oleks äärmiselt suure tõenäosusega kostja vastuhagi rahuldatud, isiklik kasutusõigus seatud ja vastava kinnistusraamatu kanne ka tehtud ning kostjal oleks olnud õigus elada vaidlusaluses elamus tasuta oma elupäevade lõpuni. Et sellist lahendit ei tulnud, ei tähenda aga seda, et kostjal juba enne seda õigust ei olnud ning ta peaks hakkama hagejale tasuma elamus elatud aja eest kasutuseelist.
21.Kostjal oleks olnud isikliku kasutusõiguse seadmise korral õigus elada elamus oma elupäevade lõpuni tasuta, tasudes vaid kinnisasja kasutamisest tingitud kulusid st kommunaalkulusid ja tema poolt kasutatud teenuste eest. Kohus leiab, et kui üleelaanud abikaasa, kelle kasuks on PärS § 16 lg 3 alusel isiklik kasutusõigus seatud, peaks hakkama tasuma teistele pärijatele kasutuseelist või muud tasu, siis ei pakuks PärS § 16 lg 3 üleelanud abikaasale seda kaitset, milleks see sätte on ellu kutsutud. PärS § 16 lg 3 eesmärgiks on tagada pärandaja üleelanud abikaasale senise kodu säilimine ja tema elujärje mittehalvenemine. Kui üleelanud abikaasa peaks hakkama tasuma teistele pärijatele pärast pärandaja surma turutingimustel kasutuseelist halvendaks see tema senist olukorda. Seega leiab kohus, et hagejal ei ole õigust kostjalt kasutuseelist nõuda vaatamata sellele, et isiklikku kasutusõigust ei ole kostja kasuks seatud ega kinnistusraamatusse kantud. Seaduse mõtte kohaselt laieneb see õigus kostjale ka ilma nende toiminguteta. Kohus leiab, et seaduse mõte on mitte asetada üleelanud abikaasat pärimise tõttu halvemasse olukorda ja võimaldada tal kasutada oma senist kodu nii, et ta ei peaks selle eest maksma. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata.
22.Lisaks on kohus seisukohal, et hageja on käitunud vastuoluliselt võimaldades kostjal tema senisel elupinnal pärast pärandaja surma elada jättes kostjale mulje, et kostja võibki seal kuni oma elupäevade lõpuni rahulikult senistel tingimustel ja tasuta elada. Kohtu hinnangul on kostja VÕS § 6 lg 2 järgi oma nõudeõiguse kaotanud, sest kostja vastu nõude maksmapanemine oleks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138) lähtuvalt vastuvõetamatu. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile
2-18-11447 ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (RKTKo nr 3-2-1-7-09, p 15). Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Kohus märgib, et pärand avanes 30.06.2013. Hageja asus kostjalt kasutuseelist nõudma alles 2018, jättes kostjale mulje, et viimane saab elamus rahulikult oma elupäevade lõpuni elada ja ei pea hagejale mingeid summasid tasuma.
23.Isegi kui asuda seisukohale, et kostjale ei laineks käesoleval juhul PärS § 16 lg 3 kaitse, on kohus seisukohal, et ka sellisel juhul tuleks hagi jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et lisaks kostjale kasutas kinnistut ja elamut ka hageja ise. Vaidlust ei ole selles, et hagejal olid olemas elamu võtmed ning ta hoiustas mitmes elamu ruumis endale kuuluvaid asju nagu integreeritav elektriahi (keldris), õlleankur (keldris) ja kõlarid (tl 31- 33). Lisaks raamatud hoiustatud pööningul (tl 182). Vaidlust ei ole ka selles, et kinnistul hoiustas hageja ka oma autot (tl 193 pöördel, 00:09:01). Seega saab kohus teha järelduse, et kinnistut ja elamut kasutasid nii hageja kui kostja ühiselt kokkuleppe alusel, mistõttu ei saa hagejal olla kasutuseeliste väärtuse nõuet kostja suhtes. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et kostja ei ole saanud kasutuseelist hageja arvel ja kuivõrd hageja on ise otsustanud elamut igapäevaseks elamiseks mitte kasutada, ei saa õigustada tema nõuet kostja vastu. Seega tuleks ka sellel alusel jätta hagi rahuldamata.
24.TsMS § 423 lg 1 p 2 järgi kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. Eelnevas menetluses palus hageja kostjalt välja mõista kasutustasu kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa kasutamise eest kolme aasta jooksul, s.o alates 01.08.2015 kuni 30.07.2018 summas 18 000 eurot ja alates 01.08.2018 kuni kaasomandi lõpetamiseni igakuuliselt summas viissada (500) eurot. 10.11.2020 menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet summani 3 125 eurot. Kohus selgitab, et haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. 06.09.2021 istungil avaldas hageja esindaja, et tegemist on nõude tagasivõtmisega. Eeltoodust jätab kohus hageja nõude 3 125 eurot ületavas osas läbi vaatamata.
25.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
HAGI HIND
26.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg 1, lg 4 p 4 alusel on nii hagihind 36 000 eurot.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
27.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd kohus hagi ei rahuldanud, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
28.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses,
2-18-11447 kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
29.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Kohtul on alust eeldada, et hageja ei nõustu kohtulahendiga ning käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.