Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson Otsuse tegemise aeg ja koht 25.03.2013, Rapla Tsiviilasja number 2-12-25913 Tsiviilasi ASi Swedbank Liising hagi Tarmo Läätse vastu kohustuse täitmiseks Tsiviilasja hind 4240,11 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad hageja AS Swedbank Liising ( reg.nr 10434248, Tallinn Liivalaia 8), hageja esindaja Kerly Küünemäe, kostja Tarmo Lääts ( isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxxxxxxx, xxxxx xxxxx, xxxxxxxxxxxxx xxx) Menetluse liik kirjalik menetlus Resolutsioon Välja mõista Tarmo Läätselt 3963,08 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt, s.o 7% aastas summalt 3957,56 eurot, alates 04.07.2012 kuni põhinõude täitmiseni ASi Swedbank Liising kasuks. Jätta menetluskulud Tarmo Läätse kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendmaist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendmaise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja esindaja K.Küünemäe palub VÕS §-de 76 lg 1; 367 lg-de 1, 4; 101 lg 1 p 6 alusel kostjalt välja mõista võla 3963,08 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt, s.o 7% aastas summalt 3957,56 eurot, alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks. Jätta menetluskulud kostja kanda. Välja mõista kostjalt riigilõiv 443,89 eurot hageja kasuks. Välja mõista kostjalt viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hageja kasuks. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kohtuotsuse põhjendus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Liisingulepingust nr xxxxxxxx 22.02.2007 nähtub, et lepingu esemeks oli sõiduauto Hundai Getz GLS A/C, 1,6, ehitusaasta 2007. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt maksegraafikule. Lepingu p 11.1 kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult kostja. Lepingu p 6.3.1 kohaselt kohustus kostja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Lepingu p 6.3.2 kohaselt kohustus kostja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud või kahjud. Kui vastavad kulud või kahjud on kandnud hageja, kohustus kostja hagejale vastavad summad hüvitama hageja nimetatud tähtajaks ja korras. 22.08.2008 sõlmitud teenuste lisast nähtub, et hageja võimaldas liisinguvõtjale lisateenuse näol Statoil kütuse krediitkaardi kasutamist. Liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale teenuste eest vastavalt hageja esitatud arvetele. Hageja esitas kostjale arved nr 8570484213 26.02.2010, nr 8572244273 16.03.2010, nr 8574671530 16.04.2010, nr 8577020191 16.05.2010, nr 8004846563 06.07.2010, kordusarve nr AA11019400 11.06.2010, viivisarve nr 8210857579 09.03.2010. Kostja rikkus lepingust ja kindlustuslepetest ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, kindlustuslepete ning teenuste lisa alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustuslikud liikluskindlustusmaksed summas 586.- eurot. Hageja tasus kostja eest Kindlustusmaakler OÜle vara liikluskindlustusemakse summas 77,27 eurot. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1 ja 4 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning taganeda lepingust või öelda leping üles. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 416 lg 1 sätestas, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. VÕS § 417 lg 1 sätestas, et kui tarbija on viivituses krediidi tagasimaksmisega, siis võib krediidiandja krediidilepingust, mille esemeks on osamaksete tasumise vastu asja
üleandmine või kohustuse täitmine, taganeda üksnes käesoleva seaduse § 416 lõikes 1 sätestatud tingimustel. Kostja ei tasunud liisingulepingu makseid ega täitnud maksegraafikut. Hageja edastas kostjale lepingu lõpetamise hoiatuse, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, võlgnevus paluti tasuda hiljemalt 26.05.2010, kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasunud. 27.05.2010 on leping lõppenud. Seega kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi korduvalt, s.o oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega, ning ei likvideerinud võlgnevust hageja antud täiendava tähtaja jooksul, ning hageja esitas kostjale teatise ennetähtaegseks lepingu lõpetamiseks ja vara tagastamiseks. Kohus leiab, et hageja ütles põhjendatult lepingu üles 27.05.2010, esitades kostjale vara tagastamise nõude. Lepingu p 7.4 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kuulub liisinguese võõrandamisele ning kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 järgi kohustub liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale vastavalt liisinguandja kehtestatud tähtajal ja korras. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 3.7 kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Hageja on edastanud kostjale teatise lepingu ülesütlemiseks ja vara tagastamiseks, teatis on tagastatud hagejale märkega hoiutähtaja möödumisel. Seega kostja ei läinud postiteatise saamisel tähitult saadetud kirjale postiasutusse järele. Hageja adresseeris tähitud kirja kostja lepingus märgitud aadressil, mille muutumisest kohustus kostja hagejat 9 päeva jooksul teavitama vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 3.5.1. Kostja ei ole tõendanud, et ta oma kontaktaadressi muutumisest hagejat on teavitanud. Ka rahvastikuregistri andmetel on kostja aadress tänaseni xxxxx x, xxxxxx xxxx. Sama nähtub kostja kirjalikust vastusest, kus kostja on nimetatud aadressi märkinud oma elukohana. Järelikult tegi hageja tähitud kirja saatmisel kostja ainukesele kontaktaadressile kõik endast sõltuva teavitamiseks kostjat lepingu rikkumisest ja täiendavalt antud tähtajast võlgnevuse likvideerimiseks. TsÜS § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et taolises olukorras tuleb kohaldada TsÜS § 70, kuna lepingulise kohustuse rikkumist sisaldava tahteavalduse edastamisel tekkis sisuliselt viivitus ja kaudselt ka kaotsiminek, kuna kiri tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel. Samas hageja tõendas, et valis oma tahteavalduse edastamiseks igati mõistliku viisi, saates tähitud kirja kostja rahvastikuregistris märgitud kontaktaadressile. Seega tuleb hageja saadetud kohustuse rikkumist sisaldav ülesütlemisavaldus lugeda kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, s.o kui kostja oleks läinud tähitud kirjale postkontorisse järele. Kostja kommentaarid hageja kannatamatuse kohta ei ole õigustatud, kuna tähitud kirjade kättetoimetamise osas kehtivad postiasutustele omad tähtajad, mille jooksul teavitatakse adressaati saabunud tähitud kirjast ning tagastatakse see saatjale hoiutähtaja möödumisel. Seega andis hageja kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja VÕS § 416 lg 1 alusel. Ka täiendava tähtaja jooksul kostja võlgnevust ei likvideerinud ning hagejal oli VÕS §-de 417 lg 1 ja 416 lg 1 alusel õigus leping üles öelda. Leping on poolte vahel lõpetatud alates 27.05.2010. Sõiduk oli liisinguvõtja valduses kuni 26.08.2010, mil OÜ Credit Expert selle hageja volitusel enda valdusesse võttis. Kogu liisinguvõtja valduses olnud aja eest tuleb sõiduki eest tasuda kindlustusmakseid, hoolimata sellest, millal leping üles öeldi. Seda sätestab ka liisingulepingu üldtingimuste p 6.3.1, mille kohaselt kohustub liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu
kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja liisingulepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. VÕS § 455 lg 2 kohaselt kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Seega on kindlustusmaksete hüvitamise nõue igati põhjendatud kogu perioodi eest, mil kostja liisingueset valdas. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse. Riigikohtu 29.04.2008 otsuse nr 3-2-1-33-08 p 18 järgi on hoolimata VÕS § 367 lg-st 3 tulenevast kohustusest juhinduda liisingeseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. 06.05.2010 kostjale saadetud teatises oli lisatud liisingueseme müügiprotseduuride kirjeldus, millest nähtub, kuidas toimub vara tagastamine ja võõrandamine. Müügiprotseduuride kohaselt on liisinguvõtjal õigus igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotsessis, aidates kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Kõik vastavasisulised pakkumised peab liisinguvõtja esitama liisinguandjale kirjalikus vormis. Samuti on müügiprotseduurides öeldud, et sõidukit pakutakse müügiks internetiportaalides ning müügiplatsil ja kui sõiduki vastu huvi puudub, alandatakse hinda igakuiselt. Müügiprotseduuride puhul on tegemist liisinguvõtja huvides koostatud reeglistikuga, mis võimaldab liisinguvõtjal aktiivselt osaleda müügiprotsessis ja vajadusel seda mõjutada. Taolist kaasamise põhimõtet on rõhutanud ka Riigikohus 08.10.2008 lahendi 3-2-1-77-08 punktis 16, mille kohaselt määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Liisinguese müüdi enampakkumise teel ning enampakkumise alghinnaks määrati 2556,47 eurot koos käibemaksuga, mida kinnitab enampakkumiste väljavõte ja fotod liisinguesemest. Enampakkumisest ja enampakkumise alghinnast teavitati 07.09.2010 saadetud teatisega ka kostjat. Enampakkumise alghinna määramisel võttis hageja arvesse sõiduki tehnilist seisukorda: sõiduki esipamperi vasak nurk oli avariiline, esimese vasak rehv oli purunenud, velg purunenud, mõlemad õhkpadjad avanenud, roolilatt oli lahti, käigukasti kinnitus purunenud, esimene vasak amort kõver, mida kinnitab vara üleandmise ja vastuvõtu akt ning fotod. Vara müügikuulutus ilmus automüügiportaalis www.avariilised–autod,ee. Kõige kõrgem pakkumine tehti sõidukile hinnaga 3131,67 eurot koos käibemaksuga, mille eest sõiduk 15.10.2010 ka võõrandati, mida kinnitab vara müügiakt nr 0153850L. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind. Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Enampakkumise teel kujunenud müügihind kajastab ilmekalt sõiduki turuväärtust, mistõttu on ebaõige väita, et hageja ei ole tõendanud sõiduki turuväärtust. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguesemel oli tagastamise hetkel teistsugune turuväärtus. Hageja teavitas müügiprotsessist ka kostjat, siis oli viimasel võimalus omalt poolt sekkuda ja pakkuda talle sobiva hinnaga ostja. Kostja ei ole tõendanud, et ta on omapoolseid ostuhuvilisi pakkunud. Kuna müügihind ei erine liisingueseme turuhinnast, saab müügihinda pidada sõiduki tagastamisaegseks turuväärtuseks. Seega vara realiseeriti hageja poolt VÕS § 367 lg 3 kooskõlas.
Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 7.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 26.08.2010, mida kinnitab sõiduki üleandmise-vastuvõtu akt. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Moneklar OÜle. Credit Expert OÜ ja Moneklar OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved summas 847,89 eurot (käibemaksuta), mida kinnitavad Credit Expert OÜ arve nr 02395 27.08.2010 ja Moneklar OÜ arve nr 1010030 15.10.2010. Arved on hageja poolt tasutud, mida kinnitavad maksekorraldused 09.09.2010 ja 20.10.2010. VÕS § 367 lg-dest 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisel tekkinud lisakulud, sh vara valduse ülevõtmine. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 6572,81 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 5056,13 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 586.- eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 847,89 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest summas 77,27 eurot ja viivisest 5,52 eurot (77,27x7%aastas). VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi kuni käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud suuruseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vara realiseeriti hinnaga 2609,73 eurot (käibemaksuta). Kostjal on kohustus hüvitada hagejale 3963,08 eurot. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ning § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 103 kohaselt on raha maksmise kohustuse rikkumisel vabandatavus välistatud, s.o raha maksmise ees vastutab võlgnik alati ja võlausaldaja võib täitmist alati nõuda. Kohus leiab, et kostja vastuväited hagile on paljasõnalised ega ole mitte millegagi tõendatud. Hageja on käitunud vastavalt poolte vahel kokkulepitule ning on seda oma kirjalikus seisukohas veenvalt põhjendanud. Kohus nõustub hageja seisukohtadega, et leping on põhjendatult üles öeldud; kostja oli teadlik, et peale lepingu ennetähtaegset ülesütlemist järgneb vara realiseerimine, vara realiseeriti vastavalt turuhinnale, kostja ei tasunud ise kindlustusmakseid, põhjendatud on muude kulude ja viiviste arvestamine ning kostjalt väljamõistmine. Hageja tehtud kulutused on olnud vajalikud ja mõistlikud. Viivise arvestamine on seaduslik. Menetluskulude jaotus Menetluskulud kuuluvad jätmisele kostja kanda.
Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.