Harju Maakohus
Kohtunik
Piret Rõuk
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu (Kentmanni tn 13, Tallinn) 20.märtsil 2013
Tsiviilasja number
2-11-42088
Tsiviilasi
Swedbank Liising väljamõistmiseks
Hagihind
4 780,24 eurot Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248, asukoht: Liivalaia tn 8, 15039 Tallinn), lepinguline esindaja Elis V
Menetlusosalised ja nende esindajad
AS-i
hagi
LT
vastu
võlgnevuse
Kostja: LT (isikukood: XXX, elukoht: XXX) Kohtuistungi aeg Resolutsioon
04.02.2013 Swedbank Liising AS-i hagi LT vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldada Välja mõista LT võlgnevus 4789.73 eurot (neli tuhat seitsesada kaheksakümmend üheksa eurot ja 73 senti) ja viivis 7% aastas põhinõudelt 4537,83 eurot (neli tuhat viissada kolmkümmend seitse eurot ja 83 senti) alates hagi esitamisest 25.01.2012 kuni põhinõude täitmiseni Swedbank Liising AS-i kasuks
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud jätta LT kanda
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.
Hagiavalduse asjaolud
Poolte vahel sõlmiti 22.04.2008 liisinguleping nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto MercedesBenz E320, 3.2, ehitusaasta 2003 (vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingu kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ja tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi. Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja kohustus kostja hagejale vastavad summad hüvitama. 30.04.2008 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja lepingu teenuste lisa, mille kohaselt võimaldas hageja liisinguvõtjale lisateenuse näol Statoil kütuse krediitkaardi kasutamist. Lepingu teenuste lisa kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma teenuste eest vastavalt esitatavatele arvetele. Kostja rikkus lepingust ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes tasumata lepingu ning teenuste lisa alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed kokku summas 1 255.23 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas 9.49 eurot. Seoses kostja poolse võlgnevusega, saatis hageja kostjale 18.12.2009, 30.03.2010, 22.09.2010, 23.11.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta, informeerides kostjat võlgnevuse suurusest ja andes tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu ütles hageja lepingu erakorraliselt tõttu üles. Vara valdus taastati 06.01.2011. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle SAAS-ile. SAAS esitas hagejale osutatud teenuse eest arved kokku summas 325.92 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 14 101.73 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 12 511.09 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 1 255.23 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 325.92 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest 9.49 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 9 312.00 eurot (käibemaksuta). Juhindudes eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada hagejale 4 789.73 eurot. Kostja vastuväited Kostja võttis hagi õigeks tasumata arvete võla 1255,23 euro ja viivise 9,49 euro osas. Kostja ei tunnista hagi ülejäänud summas 3525,01 eurot. Vastuväidete kohaselt on hageja tüüptingimused, mis kohustavad kostjat hüvitama sõiduki müügihinna ja jääkväärtuse vahe tarbijat ebamõistlikult kahjustavad, hageja müüs sõiduki alla turuväärtuse, arvesse tuleb võtta sõiduki väärtust selle üleandmise ajal, kostja järelepärimistest nähtuvalt oli perioodil 01.01.2011 01.03.2011 müügis 11 sarnast sõiduautot, millede keskmine turuhind oli 15 485,00 eurot, seega hagejale üleantud vara maksumus oli oluliselt suurem kui lepingust tulenev tasumata osamaksete suurus 12 511,09 eurot. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel ei ole vaidlust liisingulepingu sõlmimise, lõpetamise, vara valduse üleandmise ega tasumata maksete ja viivise võla üle. Pooltel on vaidlus sõiduki jääkväärtuse ja vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulude üle. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-des 1, 3, 4 ja 6 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles, nõuda tekitatud kahju hüvitamist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kostja omaksvõtuga on tõendatud debitoorne võlgnevus kokku 1 255.23 eurot, mille põhiosalt on arvestatud viivist 7% aastas kokku 9.49 eurot. Poolte vahel 22.04.2008 sõlmitud liisingulepingu nr XXX üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, juhul kui hageja, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning võõrandab varad, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale varade võõrandamisest tekkinud kahjud (st
varade võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale varade omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh varade valduse üle võtmine, varade hoidmine, varade müügikõlblikuks seadmine). Punkti 7.4. kohaselt varade võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingute ülesütlemise ja varade võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt lepingute ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti 7.4.1. kohaselt juhul, kui varade võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus, võttes arvesse analoogilistes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (viimane RKL 3-2-1-18412), asub seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7, 7.4 ja 7.4.1 on tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus lepingu tühiste üldtingimuste asemel VÕS § 367 lg-t 3. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt anti sõiduki valdus üle hageja koostööpartnerile SAAS-ile 06.01.2011. SAAS-i müügiaktist nr XXX nähtuvalt anti sõiduk müüki 12.01.2011 ja müüdi 05.05.2011 NV hinnaga 9312 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole lasknud sõiduki väärtust hinnata selle üleandmise ajal 06.01.2011 ning on asunud seisukohale, et sõiduki väärtuseks on 05.05.2011 tasutud müügihind. Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. 18.01.2011 kostjale saadetud teatega on tõendatud, et hageja suunas liisingueseme müüki 12.01.2011 hinnaga 12 900 eurot (käibemaksuta). Hageja väitel võttis ta müükisuunamise hinna määramisel arvesse sõiduki tehnilist seisukorda. SAAS 07.01.2011 ostueelse kontrolliga on tõendatud, et sõidukil olid alljärgnevad puudused: esi-, taga- ja suunatulede helisignaal, samuti peeglite, ukselukusüdamike ja tagaluugi seisukord on halb (remonti vajav); väikese defektiga on klaasid, klaasipühkijad, salong ja salongivalgustus, armatuuri valgus ja näidikuteplokk, rehvid, rooliliigendid. Lisaks on samas aktis märgitud, et sõiduk vajaks tõsisemat diagnostikat esinduses, kuna olulistes elektrisüsteemides on vead, gaasipedaal jääb alla kinni, tagaluugi servomootor jääb kinni, vasakus roolivardas väike lõtk, esi- ja tagastangel väikesed vigastused, vasaku ksenooni element pime. Sõiduki läbisõit oli 190 251 km. 01.03.2011, 31.03.2011 ja 28.04.2011 teadetega kostjale on tõendatud, et sõidukile ei leidunud alghinnaga ostjat, mistõttu alandas hageja müügihinda 11 600 euroni (käibemaksuta), seejärel 10700 euroni (käibemaksuta) ja lõpuks 9600 euroni. Müügiportaali väljavõttega on tõendatud, et sõiduk oli müügis ka sõidukite interneti müügiportaalis auto24.ee.
Kostja poolt esitatud auto24.ee hinnapäringust perioodil 01.01.2011-01.03.2011 nähtuvalt pakuti analoogilisi sõidukeid Mercedes-Benz E 320, ehitusaasta 2003, mootor 3.2, võimsus 150 kw jne. hindadega vahemikus 9700 eurot kuni 28 441 eurot, keskmise hinnaga 15 485 eurot (käibemaksuga). Samas nähtub hageja esitatud auto24.ee hinnapäringust ajavahemikul 12.01.2011-04.05.2011, et keskmine pakkumishind antud ajavahemikul oli 12 625 eurot ning, et valdav enamik sõidukitest, mis olid müügis jaanuaris-veebruaris 2011 olid kas samade hindadega või alandatud hindadega müügis ka veel maikuus, millest saab järeldada, et enamus sõidukeid jäid jaanuarikuus märgitud hindadega müümata. Seega ei saa jaanuari – veebruarikuu loetelus märgitud pakkumishindasid pidada sõidukite müügihindadeks, kuna nende hinda edaspidi alandati või jätkati müüki alandamata hindadega. Ka kostja sõiduk, mis suunati müüki keskmisest kallima hinnaga, so 12 900 euroga, jäi hinnaga 11 600 eurot (01.01.-01.03.2011 hinnapäringu kolmas rida) müümata. Esitatud päringu viimasel leheküljel asuvalt diagrammilt on näha, et 49% pakkumistest tehti hinnavahemikus 8000-11 999 eurot (käibemaksuga). Hageja müüs sõiduki hinnaga 9312 eurot, koos käibemaksuga hind 11 174,40 eurot, mis jääb keskmise pakkumishinna vahemikku. Kohus on seisukohal, et sõiduki müügihinda võisid võrreldes teiste müügis olevate sõidukitega langetada vaidlusalusel sõidukil olevad ja eelpool esile toodud puudused ja defektid. Seega saab järeldada, et müügihind vastas sõiduki turuväärtusele selle tagastamise ajal. Kohus peab sõiduki neljakuust müügi aega mõistlikuks ajaks, mis kasutatud auto müügiks kulub ja mille käigus on erinevatel huvilistel võimalus tutvuda pakutava kaubaga ning teha omapoolseid ostupakkumisi. Tõendatud on, et hageja saatis kostjale korduvaid teatisi liisingueseme müügiprotseduuride kirjeldusega, milles on selgitatud kuidas toimub liisingueseme tagastamine pärast lepingu ülesütlemist, millised on liisinguvõtja õigused müügiprotsessis osalemiseks ning millisel juhul on liisinguvõtjal õigus ise liisinguese välja osta. Hageja teavitas kostjat igakordsest sõiduki hinna alandamisest. SAAS arvega nr 302603209 06.05.2011 ja maksekorraldusega 12.05.2011 on tõendatud, et SAAS esitas hagejale osutatud teenuse, vara realiseerimise eest arve summas 325.92 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Kohus leiab, et sõiduki realiseerimise eest makstud tasu 3,5% sõiduki müügihinnast ei ole ebamõistlikult kõrge ja vastab teiste analoogilise teenuse pakkujate hindadele. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Nõude arvestusest nähtuvalt oli hageja nõue kostja vastu 14 101.73 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 12 511.09 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 1255.23 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 325.92 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest 9.49 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 9 312.00 eurot (käibemaksuta), seega on kostjal kohustus hagejale hüvitada 4 789.73 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Vastavalt liisingulepingu punktile 5.1 on viivisemäär 7% aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks
muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja põhinõudeks on nõue, millelt on maha arvestatud viivis 9.49 eurot ja intress 242.41 eurot. Seega kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks liisingulepingust tulenev võlgnevus 4789.73 eurot ning viivis põhinõudelt 4537,83 eurot 7% aastas alates hagi esitamisest 25.01.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud kostja. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.