Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

27.02.2007. a sõlmisid hageja ja kostja püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu (edaspidi leping 2), mille alusel andis hageja kostja kasutusse Visa püsimaksega krediitkaardi

nr *, krediidilimiidiga 4000 krooni, mis oli seotud arvelduskontoga 221028826139. Lepingu järgi arvestas hageja kasutatud krediidilimiidi eest igapäevaselt intressi 16% aastas. Lepingu 2 sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale lepingus sätestatud tingimustel ja korras igakuiselt püsimakseid, kohustudes tagama maksepäeval püsimakse debiteerimiseks piisavate rahaliste vahendite olemasolu oma arvelduskontol. Püsimakseks määrati lepingus 160 krooni kuus ja maksepäevaks iga kuu 10. kuupäev. Kostja tegi krediitkaardiga tehinguid 182,47 euro väärtuses. Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata ja püsimaksed tagastamata. 21.03.2011 saatis hageja kostjale ülesütlemise kirja, tähtajaga tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 05.04.2011. 11.05.2011 luges hageja lepingu üles öelduks. Hageja arvestas kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. 17.05.2012 seisuga moodustab kostja võlgnevus hageja ees kokku 547,23 eurot, millest lepingu nr * võlgnevus on 349,70 eurot (põhiosa 254,21 eurot, intress 27,18 eurot ajavahemiku 11.01.2011-10.05.2011 eest ja põhiosa viivis 68,31 eurot ajavahemiku 11.03.2011-17.05.2012 eest) ning krediitkaardi kasutamise lepingust võlgnevus on 197,53 eurot (põhiosa 182,47 eurot, intress 0,18 eurot ja põhiosa viivis 14,88 eurot). 18.05.2012 esitas hageja Swedbank AS Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. 03.08.2012 kohtumäärusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse ja alustas eelmenetlust. Kostja on 05.02.2013 menetlusdokumentide kättesaamist e-posti teel kinnitanud. Kostja ei ole hagiavaldusele vastust esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast tagaseljaotsusest välja kohtuotsuse kirjeldava osa. Tagaseljaotsuse põhjendavas osas piirdub kohus üksnes õigusliku põhjenduse märkimisega. Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et käesolevas asjas võib tagaseljaotsusega hagi rahuldada asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 23 kohaselt võib enne 01.01.2013 esitatud hagile vastamata jätmise korral teha tagaseljaotsuse üksnes hageja taotlusel. Hagiavalduse esitamise ajal (18.05.2012) kehtinud TsMS § 407 lg 1, 2 ja 3 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja võib nimetatud taotluse esitada ka hagiavalduses. Tagaseljaotsuse võib TsMS § 407 lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Hageja on 18.05.2012. a kohtusse saabunud hagiavalduses taotlenud tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta /tlk 1-5/. 09.01.2013 on hageja esitanud kohtule taotluse menetlusdokumentide avaldamiseks väljaandes Ametlikud Teadaanded. TsMS § 317 lg 1 p 1 järgi võib menetlusosalisele menetlusdokumendi kätte toimetada avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei

ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Menetlusdokumendid on kostjale saadetud e-posti teel ning kostja on menetlusdokumentide kättesaamist 05.02.2013 kirjaga kinnitanud, seega ei ole põhjendatud menetlusdokumentide kättetoimetamine väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisega ning kohus jätab hageja 09.01.2013 esitatud taotluse rahuldamata. Kuna kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud, tuleb lugeda hageja poolt hagis esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostjale on teatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest. Käesoleva hagiavaldusega taotleb hageja kostjalt 547,23 euro väljamõistmist, millest lepingu nr * võlgnevus on 349,70 eurot (põhiosa 254,21 eurot, intress 27,18 eurot ja viivis 68,31 eurot) ning püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus on 197,53 eurot (põhiosa 182,47 eurot, intress 0,18 eurot ja viivis 14,88 eurot). Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise protsendina lepingu nr * ja püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu põhinõudest (kokku 436,68 eurot) alates 18.05.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus asub seisukohale, et hageja nõue on eeltoodud dokumentidega tõendatud ning hagi kuulub tagaseljaotsusega rahuldamisele järgmiste sätete alusel asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 401 lg 1 ja 3 kohaselt krediidilepinguga üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 punktide 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 94 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et võlausaldaja saab võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus asub seisukohale, et hagi aluseks olevad asjaolud on hageja poolt tõendatud ja hageja esitatud faktilised väited on kostja poolt omaksvõetud. Seega tuleb eeltoodud seadusesätete alusel kostjalt Sirli Poolakene’lt hageja Swedbank AS-i kasuks välja mõista võlgnevus kogusummas 547,23 eurot, millest lepingu nr * võlgnevus on 349,70 eurot (põhiosa 254,21 eurot, intress 27,18 eurot ja viivis 68,31 eurot) ning püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus on 197,53 eurot (põhiosa 182,47 eurot, intress 0,18 eurot ja viivis 14,88 eurot). Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis protsendina lepingu nr * ning püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu põhinõudest (436,68 eurot) alates 18.05.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Menetluskulud Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja palub kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 89,47 eurot ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu 47,93 eurot. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 89,47 eurot /tlk 30/, kohus on riigilõivu tasumist kontrollinud 18.05.2012 /tlk 35/.

Hagiavalduse esitamise ajal (18.05.2012) kehtinud TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud maksekäsu kiirmenetluse kulud juhul, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäeti määrusega rahuldamata TsMS § 483 lõike 2 punkti 3 alusel, välja arvatud, kui hagi on samas nõudes esitatud hiljem kui üks kuu pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppu. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäeti rahuldamata 17.04.2012. a kohtumäärusega, mille hageja sai kätte 18.04.2012 ning hagi esitati kohtule 18.05.2012, seega on hagiavaldus esitatud tähtaegselt ning maksekäsu kiirmenetluse kulu, s.o avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 47,93 eurot on kohtuväline kulu ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodule tuginedes asub maakohus seisukohale, et kostja peab kandma hageja menetluskulud, milleks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 89,47 eurot ning maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu summas 47,93 eurot. Nimetatud summad kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.