Arbalt OÜ hagi Toomas Krüüner vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4101,42 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. aprilli 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arbalt OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Arbalt OÜ (RK: 10591203) esindaja Olga Lomakina Vastustaja (kostja): Toomas Krüüner (IK: 36312080235), esindaja advokaat Kalju Kutsar
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 23. aprilli 2012.a otsus muutmata.
2.Jätta Arbalt OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus kantud menetluskulud 7 % ulatuses Toomas Krüüner’i kanda ja 93 % ulatuses Arbalt OÜ kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta täies ulatuses Arbalt OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Arbalt OÜ (hageja) esitas Toomas Krüüneri (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 68 510,53 kr saamiseks. Seoses võlgniku vastuväitega anti kõnealune nõue üle jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja erinevatest õigussuhetest tulenevalt hagejale kokku 55 620 kr, pooled kujundasid selle omavahelisel kokkuleppel ümber laenusuhteks. Kostja on 25. mail 2009 allakirjastanud ka võlatunnistuse, milles tunnistab, et võlgneb hagejale laenuna 55 620 kr. Kostja kohustus võla tagastama hiljemalt
31.mail 2009, kuid ei ole seda teinud. Hageja taotles põhivõla 55 620 kr ja põhinõudelt arvutatud viivise väljamõistmist. Lisaks võlatunnistusele taotles hageja kostjalt ka kahjuhüvitise väljamõistmist summas 4 349,65 kr. Hageja ja kostja sõlmisid 28. jaanuaril 2009 töölepingu, mille kohaselt asus kostja tööle autojuhina hageja ettevõttes. Samal kuupäeval sõlmiti ka materiaalse vastutuse leping. Samuti anti hageja poolt kostjale mobiiltelefoni SIM-kaart tööga seotud mobiilikõnede tegemiseks. Katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu lõpetas hageja kostjaga sõlmitud töölepingu 25. mail 2009. Kostjal lasus kohustus tagastada peale töösuhte lõppemist hagejale kõik tema valdusesse antud hagejale kuuluv vara, sh mobiiltelefoni SIM-kaart. Kostja aga SIM-kaarti ei tagastanud. Töösuhte lõppemisest kuni SIM-kaardi sulgemiseni põhjustas kostja oma tegevusega (kasutas mobiilsidet hageja kulul) hagejale kahju kokku 4 349,65 kr.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et ta ei saanud mais 2009 Arbalt OÜ-lt laenu. Hagile lisatud materjalidest ei nähtu, et hageja oleks võlakirjas näidatud summa kostja pangaarvele üle kandnud või selle muul viisil talle loovutanud. Hagist ei nähtu, millised poolte vahel eksisteerinud kohustuse on vormistatud laenuna, poolte vahel sõlmiti vaid tööleping ja materiaalse vastutuse leping. Pärast töösuhte lõppemist selgitas hageja juhataja kostjale, et viimane võlgneb ettevõttele 55 620 kr, mis koosneb kostja koolitamisele tehtud kulutustest summas 7 400 kr, avansist 18 005 kr, kahest pangaarvele tehtud ülekandest kokku 3 500 kr, ettevõtte arvel tasutud summast 4 042 kr, autole uue juhi saamiseks tehtud kulutustest 14 423 kr ning kostjale antud laenust 8 250 kr. Hageja ja kostja ei ole sõlminud koolituslepingut, mis kohustaks kostjat hüvitama hagejale koolitamiseks tehtud kulutusi. Kuni 30. juunini 2009 kehtinud töölepingu seadus ja palgaseadus piirasid tööandja võimalust nõuda töötajalt tagasi talle makstud töötasu.
28.jaanuarist kuni 15. maini 2009 on hageja tõepoolest kandnud kostja pangaarvele erinevaid summasid selgitusega „avanss“, kuid samas on talle makstud töötasu vaid ühel korral, 25. aprillil 2009, ning vastavalt sel ajal kehtinud PalS § 36 lg-le 2 oleks tööandja pidanud sellest summast pidama kinni kõik üleliigselt saadud avasid. Kuna hageja maksis kostjale välja palga, siis järelikult ei pidanud ta eelnevalt väljamakstud avansisummasid põhjendamatuteks.
Sel ajal kehtinud ega ka käesoleval ajal kehtiv PalS ei näe ette võimalust nõuda töötajalt sisse tema asendamiseks tehtavaid kulutusi. SIM-kaardi kasutamisest tulenev nõue on põhjendamatu. Alates juunist 2009 ei kindlustanud hageja enam kostjat tööga, kuid ei lõpetanud ka töölepingut. 29. jaanuaril 2010 pöördus kostja kirjalikult hageja poole palvega väljastada dokument, millest nähtuks töölepingu lõpetamine.
12.veebruaril 2010 sai kostja hagejalt koopia töölepingu lõpetamisest, mille kohaselt oli töösuhe lõppenud juba 25. mail 2009. Nimetatud päeval kohtus kostja hageja esindaja Peep Parvega ning vormistati ka hageja nõude aluseks olev võlakiri, kuid P. Parv kinnitas, et töösuhe kostjaga jätkub. Kohtuistungil kostja selgitas, et sai võlatunnistusega samal päeval tööandja poolt koostatud arvestuse, millest nõue koosneb. Tööandja sundis kostjat alla kirjutama. Seetõttu ei nõudnud hageja kostjalt ka mobiiltelefoni SIM-kaardi loovutamist.
25.märtsi 2009 kuupäevaga töölepingu lõpetamine ei ole allkirjastatud kostja poolt. Kui hageja luges töösuhte kostjaga lõppenuks alates 25. maist 2009, oli kostjal võimalus viivitamatult sulgeda mobiiltelefoni SIM-kaart ning vältida sellega kahju tekkimist. Riigikohtu praktikast tulenevalt on antud juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid kinnitada olemasolevat kohustust ja võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega.
3.Täiendavates seisukohtades selgitas hageja, et võlatunnistusega tekkis kostjal iseseisev kohustus. Seega ei ole käesoleval juhul kostjal võimalik tugineda väitele, et võlatunnistuse aluseks olevad nõuded ei ole kehtivad. Õiged on kostja väited võlatunnistuse sisuks olevate summade kohta. Kostja osales ADR autojuhi koolitusel 26. kuni 29. jaanuarini 2009 ehk enne töölepingu sõlmimist 28. jaanuaril 2009. Samuti osales kostja autojuhi täiendkoolitusel 2. kuni 4. veebruarini 2009. Pooled leppisid koolitustes ja nende maksumuste hüvitamises kokku enne töölepingu sõlmimist, mitte kehtiva töösuhte ajal. Kokkuleppe kohaselt pidi kostja hüvitama hagejale kõik koolituskulud juhul, kui töösuhe lõppeb enne ühte aastat. Kostja oli enne haiguslehele jäämist tööl ca 1,5 kuud ning peale tööle naasmist 10 päeva. Töölepingu lõpetamise aluseks olid katseaja ebarahuldavad tulemused ning tööandja varale kahju põhjustamine. Kostja oli veoautoga töölähetuses Belgias ning väitis 19. mail 2009, et ei ole võimeline enam masinaga edasi sõitma. Põhjendused jäid hagejale ebaselgseks. Seejärel saatis hageja viivitamatult kaks autojuhti rendiautoga Belgiasse uurimaks juhtunu asjaolusid. Hageja oli sunnitud rendiauto, kütuse ning kahe juhi peale kulutama kokku 14 423 kr, et ära hoida edasise kahju tekkimine (veoki seisupäev maksab ca 6000 kr). 24. mail 2009 toimetas hageja asendusjuht kostja Belgiast tagasi Eestisse. 25. mail 2009 leidis aset hageja ja kostja kohtumine töölepingu lõpetamiseks, kostja tunnistas oma võlgnevust ja kahju põhjustamist hagejale ning andis võlatunnistuse. Töölepingu lõpetamise teatele kostja oma allkirja andmisest keeldus ning lahkus selgitusi andmata. Täiesti alusetu ning meelevaldne on aga kostja väide, et hageja kinnitas kohtumisel töösuhte jätkumist kostjaga. Kostja leiab ekslikult, et hageja on ise vastutav kostja poolt hageja arvel tehtud mobiiltelefonikõnede eest. Kostja jätkas mobiiltelefoniga helistamist teades, et tal puudus selleks õigus. Kuni 30. juunini 2009 kehtinud palgaseaduse § 36 lg 2 andis tööandjale küll õiguse palgast üleliigsete avansisse kinnipidamiseks, kuid ei kohusta teda selleks. Hageja on maksnud kostjale väljatöötatud aja eest palgana kokku 5 105 kr. Kõik ülejäänud kostja pangakontole kantud summad avanssidena (ja päevarahadena) on kostjal jäänud välja töötamata ja hagejale tagasi maksmata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. aprilli 2012 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis T. Krüünerilt OÜ Arbalt kasuks välja kahjuhüvitise 277,99 eurot (4 349,65 kr) ning jättis menetluskulud 7 % ulatuses kostja ja 93 % ulatuses hageja kanda. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-149-11 kohaselt tuleb võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja. Antud juhul on kostja tunnistanud OÜ-lt Arbalt laenu saamist summas 55 620 kr ja kinnitanud kohustust laenu tagasi maksta 31. mail 2009. VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-146-11 otsuse p-s 9 korranud varasemat seisukohta, et selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Võlatunnistuses nimetatud võlgnevuse summa koosneb järgmistest nõuetest: kostja koolitamisele tehtud kulutused 7 400 kr; kostjale makstud avanss 18 005 kr; kaks kostja pangaarvele tehtud ülekannet kokku 3 500 kr; ettevõtte arvel tasutud 4 042 kr; autole uue juhi saamiseks tehtud kulutused 14 423 kr; kostjale antud laen 8 250 kr. TLS § 28 lg 2 p 5 kohaselt on tööandja muuhulgas kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. Hageja väide, et veel enne töölepingu sõlmimist oli pooltel kokkulepe koolituskulude hüvitamise osas, pole tõendatud Seega on kostja koolitamisele tehtud kulutuste tagasimaksmise nõue summas 7 400 kr põhjendamatu. Palgaseadus (PalS) § 37 lg 2 kohaselt muudel põhjustel, kui lg-s 1 nimetatud arvutusviga töötajale ekslikult makstud või tema pangakontole ülekantud summad tagasinõudmisele ei kuulu, välja arvatud juhul, kui maksmise aluseks olid töötaja poolt teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid. Kuna puudub teave sellest, et töötaja oleks teadvalt esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente, ei kuulu antud juhul avansina makstud 18 005 kr ülekanne summas 3 500 kr tagastamisele ei kuulu. Ettevõtte arvel tasutud 4 042 kr tagastamise nõue on põhjendamatu, kuna hageja väide tehtud kulutuste põhjendamatusest on paljasõnaline. Samuti on põhjendamatu uue autojuhi saamisele tehtud kulutuste tagastamise nõue summas 14 423 kr, sest PalS ei võimalda selliste kulutuste hüvitamist. Kostjale antud laenu 8 250 kr tagastamise nõue on põhjendamatu, sest ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks kostjale andnud laenu. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on kostja saanud laenu 8 000 krooni P. Parvelt eraisikuna, kuid mitte hagejalt. Kohus leidis, et SIM-kaardi kasutamisest tulenev nõue on põhjendatud. Ehkki kostja võis töölepingu lõpetamise avalduse saada kätte alles veebruaris 2010, ei töötanud ta faktiliselt hageja juures juba alates mai 2009 lõpust. Kuna SIM-kaart oli kostjale antud tööga seotud mobiilikõnede tegemiseks, ei oleks kostja tohtinud kasutada SIM-kaarti maist septembrini 2009. Ei oma tähtsust asjaolu, millal tööleping faktiliselt lõppes, sest kostja pidi aru saama, et ta ei tööta enam tegelikult hageja juures. Seetõttu peab kohus põhjendatuks vastavalt VÕS § 115 lg-le 1 kahju hüvitamise nõuet summas 4 349,65 kr SIM-kaardi alusetu kasutamise eest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Arbalt OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada summas 3 554,77 eurot, mõista välja viivis põhinõudelt seaduses sätestatud määras ja jätta kõik apellandi menetluskulud vastustaja kanda.
Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus ekslikult lugenud võlakirja deklaratiivseks võlatunnistuseks. Võlakirja sõnastusest tulenevalt on vastustaja mitte üksnes tunnustanud oma võlgnevust apellandi ees, vaid ka võtnud endale kohustuse likvideerida võlgnevus kindlaks kuupäevaks. Arvestades pooltevahelisi lepingueelseid läbirääkimisi ja huve, võlakirja andmise eesmärki ja sisu, on Riigikohus otsusest nr 3-2-1-15-09 tulenevalt tegemist abstraktse (konstitutiivse) võlatunnistusega. Poolte vahel on loodud iseseisev õigussuhe, millest tulenevalt kohustub vastustaja tasuma apellandile kindel rahasumma kindlaks kuupäevaks; 2) oli võlakirja andmise eesmärgiks poolte tahe fikseerida vastustaja lõplik võlgnevus apellandi ees, mis tekkis erinevatest pooltevahelistest õigussuhetest ning tulevikus lihtsustada selle väljanõudmist; 3) olid osad kokkulepped vastustajaga suulised, mistõttu eelistasid pooled uue õigussuhte loomist. Sõnade kombinatsioon „avansina laenu“ tähendabki võlgnevuse kogusummat; 4) oleks võlatunnistuse sisu teistsugune, kui poolte sooviks oleks olnud deklareerida vastustaja võlgnevused apellandi ees. Nimelt kinnitaks vastustaja sel juhul oma konkreetsest lepingust tulenevat võlgnevust apellandi ees, võlgnevuse tasumise tingimused tuleneksid lepingust, nagu ka muud tingimused (sh tähtajad) ja sanktsioonid ning lepingupoolte kõik võimalikud pretensioonid teine teise vastu; 6) on võlakirjal ka kompromissilepingu tunnused, pooled on vastastikuste järeleandmiste läbi jõudnud kompromissile ning omandanud uued õigused ja kohustused (VÕS § 578); 7) apellandi täpsustavate seisukohtade kohaselt ei vasta tegelikkusele vastustaja väited, et teda sunniti võlakirjale alla kirjutama. Vastustaja ei ole esitanud avaldust võlakirja tühistamiseks ega pöördunud politseisse; 8) ei järeldu võlakirjas kasutatud sõnade kombinatsioonist „avansina laenu“, et tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega. Kuna pooled ei ole õigusteadmistega isikud, on tegemist eksliku sõnastusega, mida ei saa tõlgendamisel aluseks võtta; 9) on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes lk 112 toodud analoogne võlakiri konstitutiivse võlatunnistuse näitena. Seda kinnitab ka asjaolu, et võlakirjas ei ole summa saamise kuupäeva märgitud.
5.T. Krüüner vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastuväidete kohaselt: 1) pidanuks hageja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-21-06 tulenevalt tõendama poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Arbalt OÜ ei ole aga esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte soov iseseisva kohustuse loomiseks. T. Krüüner ei ole kunagi tunnistanud, et soovis kokkuleppega tekitada uut kohustust; 2) tegemist on VÕS § 396 lg 2 sätestatud võimalusega vormistada muu võlasuhe laenuna. Seega on 25.mai 2009.a kokkulepe on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Sellele viitavad ka menetluses tuvastatud asjaolud, nt võlakirja sõnastus. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et tegelikult Arbalt OÜ T. Krüünerile laenu ei andnud. Samaaegselt võlakirja koostamisega esitas hageja ka töölepingust tulenevad nõuded. Seega on poolte käitumise põhjal ilmne, et hageja arvas endal olevat töösuhtest tuleneva nõude kostja vastu ning olles
teadlik, et kohus ei pruugi sellistel alustel esitatud nõuet rahuldada, otsustas selle vormistada laenuna. Seega ei olnud poolte eesmärgiks uue kohustuse tekitamine; 3) on hageja selgesõnaliselt kinnitanud ka 26. mail 2010 esitatud hagiavalduse punktis 2.1, et pooled kujundasid olemasoleva võlasuhte ümber laenusuhteks. Sama hagiavalduse punktis 3.1 viitab hageja veelkord VÕS § 396 lg 2 sätetele, mistõttu on ilmne, et ka hageja käsitles
25.mail 2009 koostatud võlakirja deklaratiivse võlatunnistusena.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 277,99 eurot. Selles osas maakohtu otsus apellatsiooni korras läbivaatamisele ei kuulu.
7.Apellatsioonkaebuses tugineb apellant maakohtu poolse rikkumisena sellele, et kohus luges kostja poolt allkirjastatud võlatunnistuse deklaratiivseks võlatunnistuseks, kuid apellant (hageja) leiab, et võlakiri (võlatunnistus) oli oma olemuselt konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses. Ringkonnakohus apellandi seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et apellant (hageja) tõlgendab seadust maakohtust erinevalt ning omistab faktilistele asjaoludele maakohtu otsuse põhjendustega võrreldes teistsuguse tähenduse.
8.Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-149-11 p 22, nr 3-2-1-69-06, p 13; nr 3-2-1-21-06, p 17). Leides, et pooled on kokku leppinud konstitutiivses võlatunnistuses, peab kohus seda lepingut tõlgendades ka eraldi põhjendama. Seega tuli käesoleval juhul hagejal tõendada, et 25.05.2009.a vastustaja (kostja) poolt allkirjastatud võlakirja puhul oli mõlema poole tahe suunatud sellele, et luua nõuete õiguslikust alusest sõltumatu nn konstitutiivne võlatunnistus. Võlausaldajal tuleb seega tõendada mitte ainuüksi tema enda ettekujutust võlatunnistuse olemusest ja selle õiguslikest tagajärgedest, vaid ka seda, et ka võlga tunnistava isiku tahe oli suunatud sellele, et olla võlakirjas märgitud kohustusega seotud sõltumata sellest, kas tal pooltevahelistest võlasuhetest tulenevalt oleks kohustust märgitud summa tasuda või mitte.
9.Apellant märgib õigesti, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendatakse juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahte ei saa kindlaks teha, lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Ainuüksi vastustaja (kostja) kinnitus 25.05.2009.a võlakirjal, mille kohaselt ta on saanud hagejalt 55 620 krooni „avansina laenu“ ja kohustub selle summa 31.05.2009.a tagasi maksma, ei anna alust tõlgenduseks, et kostja tegelik tahe oli suunatud selles ulatuses kohustuse tunnistamisele sõltumata sellest, kas tal tegelikult oli hageja ees niisugune kohustus.
10.Apellant ei ole põhistanud oma seisukohta, nagu pidanuks lepingupoolega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma võlakirja teksti selliselt, et sellega sooviti tunnistada võlga ka olenemata vastava kohustuse tegelikust olemasolust. Ringkonnakohtu arvates ei ole võlakirja sõnastus niisugune, mida lepingupoolega sarnane mõistlik isik pidi tõlgendama konstitutiivse võlatunnistuse loomise tahtena. Apellant viitab vajadusele arvestada võlakirja olemusele hinnangu andmisel „pooltevahelisi lepingueelseid läbirääkimisi ja huve, samuti võlakirja andmise eesmärki ja võlakirja sisu“. Nende asjaolude kohta aga ei ole apellant ise samuti menetluses tõendeid esitanud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et pooled oleksid omavahel arutanud ja jõudnud ühisele arusaamisele, missugune tähendus antakse kostja poolt allkirjastatavale võlakirjana pealkirjastatud dokumendile. Samuti ei ole võlakirja andmise eesmärgi kohta niisuguseid tõendeid, mis annaksid alust lugeda võlakirja konstitutiivseks.
11.Ringkonnakohus leiab, et toimikus oleva võlakirja sisu ja sõnastus vastavad deklaratiivse võlatunnistuse olemusele. Võlakirja tekstist ei nähtu, et see oleks suunatud uue kohustuse loomisele. Sõnastuse kohaselt tunnistatakse võlakirjaga laenu saamist ning see viitab soovile kinnitada olemasolevat kohustust. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega, mis vastab VÕS § 396 lõikes 2 sätestatule. Nii konstitutiivse kui deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-21-06, p 15 ja 3-2-1-149-11 p 21). Käesolevas asjas on maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et võlatunnistuse andnud kostja on tõendanud kohustuse puudumist. Hageja ei ole esitanud oma nõude (selle osade) kohta niisuguseid tõendeid, mis võimaldaksid rahuldada tema nõuded ka sõltumata võlatunnistuse olemasolust. Seega jättis kohus põhjendatult hagi võlatunnistusele rajanevas osas rahuldamata.
12.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.