2-11-63543/30 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

1.AS Olerex (hageja) esitas 27. detsembril 2011 hagi AS Orvi ja Enver Baitsovi (kostjad) vastu, milles taotles mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus summas 8 961,26 eurot (põhivõlgnevus 4 480,63 eurot, viivise võlgnevus 4 480,63 eurot). Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Orvi 15. mail 2008 kliendikaardi lepingu nr 4211. Lepingu objektiks olid hageja poolt kostjale müüdavad kütused, muud kaubad ja teenused, mis väljastatakse ostjale tanklatest AS Olerex krediitkaartide alusel. Lepingu kohaselt tasub ostja kaardiga sooritatud ostude eest arvel näidatud ulatuses. 15. mail 2008 sõlmisid hageja ja E. Baitsov käenduslepingu, mille kohaselt kohustus käendaja võlausaldaja ees vastutama AS Olerex ja AS Orvi vahel 15. mail 2008 sõlmitud kliendikaardilepingu nõuetekohase täitmise eest. Lepingu kohaselt vastutas käendaja kliendikaardi lepingu täitmise eest solidaarselt võlgnikuga, kuid mitte suuremas ulatuses, kui käenduslepingus sätestatud rahaline maksimumsumma (9 586,75 eurot). AS Orvi ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt ega tasunud arveid. AS-il Orvi oli tasumata 31. mai 2010 põhiarve nr 505-10169434 summas 4 480,63 eurot, maksetähtajaga 11. juuni 2010 (põhivõlg). AS Orvi jättis hagejale tasumata ka viivised summas 5 954,58 eurot. Hageja vähendas viivisevõlgnevust 1 473,95 euro võrra, st kuni põhivõlgnevuseni, ja nõudis kostjatelt solidaarselt viivist summas 4 480,63 eurot. Hageja esitas kostjate vastu nõude võlgnevuse summas 8 961,26 eurot väljamõistmiseks, tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-tele 1 ja 3, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1 ja lg-le 6, § 108 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 145 lg-le 2, § 208 lg-le 1 ja TsMS §-le 367. Hageja leidis, et kostja E. Baitsovi ei ole käenduslepingut e-kirja teel üles öelnud. Hageja hinnangul tulenes käendatav kohustus müügilepingust, mis ei ole kestvusleping, kuna käendatakse üksnes müügilepingust tulenevaid kohustusi (millel ei ole kindlaksmääratud tehingute järjepidevat kestvust või perioodi). Seetõttu ei kohaldu VÕS § 195 lg-d 1, 2, 3 ning E. Baitsovil ei olnud nimetatud sättest tulenevalt õigust käenduslepingu ülesütlemiseks. Kostja poolt väidetavalt esitatud üleütlemisavaldus oli tühine, kuivõrd puudusid formaalsed ja materiaalsed eeldused ülesütlemisavalduse esitamiseks. Kostja tahteavaldus jäi hagejale ebaselgeks, see esitati õigustamata isikule ning ülesütlemisavalduse kättetoimetamine ei ole tõendatud, mistõttu ei ole väidetav ülesütlemisavaldus jõustunud (TsÜS § 69 lg 1).

5.AS Olerex vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli apellandi poolt esitatud ülesütlemisavaldus tühine ja seda ei toimetatud vastustajale kätte. Alusetud ja TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamata on apellandi väited e-kirja kättesaamise ja telefonikõne osas. Ülesütlemisavaldust ei ole vastustajale kätte toimetatud ning apellandi poolt väidetud telefonikõne ei ole aset leidnud; 2) ei ole käesolev käendusleping kestvusleping. Vastustaja ei nõustu maakohtu otsuses toodud tõlgendusega, et käenduslepingu puhul oli tegemist kestvuslepinguga. Ainuüksi asjaolu, et käenduslepingus pole määratud kindlat tähtaega ja lepingu p-is 3 sätestatu kohaselt „Käendaja vastutab müügilepingu alusel tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest“, ei anna alust veel käsitleda käenduslepingut kestvuslepinguna. Vaidlusalune käendusleping ei ole kestvusleping, kuna käendatakse üksnes konkreetsest, s.o ühest müügilepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi. Käenduslepingus kokkulepitud tingimustel ei toimu kohustuste täitmine korduvalt ega perioodiliselt, vaid kohustused tuleb käendajal täita ühekordsena, pärast võlakohustusest teavitamist võlausaldaja poolt. Juhul, kui võlgnik täidab kõik müügilepingust tulenevad kohustused kohaselt, ei teki käendajal käenduslepingust tulenevalt ka kohustust põhivõlgniku kohustusi täitma asuda. Müügilepingus ei ole kokku lepitud ostukohustust, mille tulemusena oleks kohustuste täitmine pidevas reglementeeritud korduvuses (nt igakuised laenumaksed). Sellest järelduvalt ei kohaldu VÕS § 195 lg-test 1, 2 ja 3 tulenevad lepingu ülesütlemise sätted, mistõttu ei teki käendajal nimetatud sätetest tulenevalt käenduslepingu ülesütlemiseks õigust ning käendusleping ei ole lõppenud VÕS § 186 p 6 alusel lepingu ülesütlemisega. Käendajal puudus materiaalne alus käenduslepingu ülesütlemisavalduse esitamiseks. Antud juhul puuduvad mistahes formaalsed ja materiaalsed eeldused ülesütlemisavalduse esitamiseks, kui nimetatud eeldused pole täidetud, ei too tahteavalduse tegemine kaasa õiguslikke tagajärgi; 3) ei ilmne vaidlusalusest e-kirjast käendaja tahteavaldus käenduslepingu ülesütlemiseks. Ebaselgele tahteavaldusele ei saa anda kujundusõiguse jõudu, kuna sellise õiguse kasutamine peab olema selge. Vastustajale on teadmata, milline on väidetavas e-kirjas olev tahe. Ebaselge ja ebaõigesti esitatud tahteavalduse osas lasub TsÜS § 75 lg 1 kohaselt vastutus apellandil;

8.3.VÕS § 195 lg 1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega. E. Baitsovi väite kohaselt ütles ta 15.05.2008 käenduslepingu üles 18. augusti 2008 e-kirjaga hagejale. Siinkohal on ebaõige apellandi seisukoht, et E. Baitsovi 18. augusti 2008 e-kiri kostjale, milles ta ütles üles 15.05.2008 sõlmitud käenduslepingu, on kostjale kätte toimetatud. E. Baitsov on saatnud 18. augustil 2008 e-kirja aadressile [email protected] (tl 47). Nimetatud e-posti aadressi on hageja ise märkinud nii kliendikaardi lepingule (tl 9) kui kostjatele väljastatud hoiatuskirjade allossa (tl 22-26). Hageja ei ole vastu vaielnud sellele, et e-posti aadress [email protected] kuulub talle, kuid käenduslepingu lõppemisele seoses ülesütlemisega on ta vastu vaielnud muuhulgas ka põhjusel, et ta ei ole saanud E. Baitsovi 18. augusti 2008 e-kirja kätte. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-123-07 punktis 14 asunud seisukohale, et „Kolleegium märgib, et e-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate e-postiga, siis kannab ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Riskide hajutamiseks saab saatja valida kindlama viisi teate edastamiseks, sh nõuda e-kirja kättesaamise kinnitust. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse.“ Kostja E. Baitsov ei ole tõendanud, et tema poolt hagejale 18.08.2008 saadetud e-kiri jõudis hagejani. Hageja on kogu menetluse kestel esitanud muuhulgas vastuväite e-kirja kättesaamise kohta, samuti on ta vastu vaielnud väitele, et E. Baitsov pärast e-kirja saatmist suhtles telefoni teel müügijuhi Imre Kirsiga, kes kinnitas ülesütlemisavalduse kättesaamist. Vaatamata hageja vastuväidetele ei ole E. Baitsov esitanud tõendeid tema poolt esitatud asjaolude tõendamiseks. Kuna ei ole tõendatud ülesütlemisavalduse jõudmine hagejani, siis on täitmata lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused ning E. Baitsov ei ole 15.05.2008 käenduslepingut üles öelnud.