Andrus Keldi hagi OÜ Põlva Agro vastu tervisekahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
2 654,39 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrus Keldi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Andrus Kelt (isikukood: 35911046560), esindaja Lembit Auväärt
esindajad
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsus
Vastustaja (kostja): OÜ Põlva Agro (registrikood: 10063763), esindaja vandeadvokaat Tauri Sokk
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsus ja saata Andrus Keldi hagi OÜ Põlva Agro vastu tervisekahju hüvitamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Andrus Kelt (hageja) esitas OÜ Põlva Agro vastu hagi, milles taotles välja mõista OÜ-lt Põlva Agro A. Keldi kasuks ühekordne hüvitis summas 1 746,67 eurot (mis moodustus varalisest ja mittevaralisest kahjust ning kõrvalkuludest) ja igakuine perioodiline hüvitis alates septembrist 2011 summas 54,02 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kutsehaige, kutsealase töövõime kaotusega 50%. Kostja maksis hagejale kutsehaiguse hüvitist ning tema vastutuse määr lähtudes kostja juures töötatud ajast oli 21,46%. Kuna kutsehaiguse hüvitis oli põhjendamatult väike, siis esitas hageja oma arvestuse ja palus vähem makstud osa tagantjärele välja maksta. Selle peale kostja keeldus alates juunist 2010 üldse hüvitist maksmast. Hageja viitas, et kostja hakkas hagejale hüvitist maksma hageja poolt 04. juulil 2004 esitatud avalduse alusel. Kostja oleks võinud sellele avaldusele vastu vaielda, kuid ei teinud seda, vaid sõlmis lepingu, et maksab hüvitist ilma kohtuta ettenähtud korras. Kostja ei põhjendanud kunagi eelnimetatud lepingu katkestamist. Hageja arvestuste kohaselt oli hageja varaline kahju järgmine: 1) 01.09.2008–01.04.2009 – 1 774,15 krooni; 2) 01.04.2009–01.07.2010 – 4 379,25 krooni; 3) 01.07.2010–01.04.2011 – 7 289,10 krooni; 4) 01.04.2011–01.09.2011 – 4 170,98 krooni, kokku 17 613,48 krooni, s.o 1 125,70 eurot. Tervisekahju põhjustaja peab kandma ka kutsehaigusega seotud lisakulud. 2010. aastal moodustasid 21,46% lisakuludest 1 002,38 krooni, s.o 64,06 eurot. Hageja leidis, et kostja põhjustas hagejale oma ebakorrektse käitumise ja alusetute süüdistustega olulise mittevaralise kahju, mis väljendus negatiivsetes emotsioonides ja pidevas muretsemises. Hageja hindas mittevaralise kahju suuruseks 500 eurot.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt tugines hageja eeldusele, et hageja ja kostja sõlmisid 2004. aastal lepingu, mille alusel kostja hagejale aastatel 2004 – 2009 hüvitist maksis. Kostja väitel ei sõlminud pooled ühtegi vastavasisulist lepingut ning hageja pole sellist lepingut ka maakohtule esitanud. Hageja luges lepingu olemasolu välja faktist, et kostja tasus hagejale mõne aasta jooksul hüvitist, kuid nimetatud laekumist tuli pidada kostja õiguseks tasuda hagejale vabatahtlikult. Hüvitise maksmist ei saanud käsitleda kui seadusest tulenevat kohustust või lepingut, kuivõrd hüvitise nõudmist saab hageja nõuda alles siis, kui on tõendanud TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Vastavalt 1995 – 1998 kehtinud seadusele (ning ka praegu kehtivale võlaõigusseadusele) oli kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel kohtus tõendamiskoormis hagejal. Kui hageja asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448
lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Seda põhimõtet on korduvalt ka Riigikohtu praktikas kinnitatud (nt otsused nr 3-2-1-145-09, nr 3-2-1-117-08, nr 3-2-1-55-10, nr 3-2-1-89-03, nr 3-2-1-114-08). Hageja pealkirjastas hagiavalduse kui „Tervisekahju hüvise ümberarvestamise hagi“, kuid sisuliselt oli tegu tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamise nõudega. Kuna hageja oli kostja juures tööl aastatel 1995 kuni 1998, siis tuli asi lahendada tsiviilkoodeksi kohaselt. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463–473. Hageja väitis hagiavalduses esmalt, et sõlmitud oli leping, ning sellel alusel oli hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist, seevastu hagiavalduse normatiivses aluses oli hüvise nõude alusena märgitud TsK §-id 448, 463 ja 464, mis puudutavad deliktilist vastust. Seega oli hagiavaldus ebaloogiline. Kostja oli veendunud, et ta ei tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju ning keeldus sel põhjusel hagejale tervisekahju hüvitamise jätkamisest. Kuna hageja loobus hagi rahuldamiseks vajalike asjaolude ja eelduste tõendamisest, siis ei keskendunud ka kostja nende asjaolude lähemale selgitamisele. Samuti ei analüüsinud kostja ka hageja esitatud kahju liikide ja suuruse arvestust ning vaidles kõigele vastu. Alusetud ja paljasõnalised olid ka hageja väited nagu oleks kostja hageja suhtes ebakorrektselt käitunud ja hagejat süüdistanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsusega jäeti A. Keldi hagi OÜ Põlva Agro vastu tervisekahju hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud A. Keldi kanda. Maakohus leidis, et käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hagejal on kutsehaigusest tingitud osaline töövõimekaotus ning kostja on hagejale tasunud sellega seoses hüvitist
01.maist 2004 kuni juuni 2010. Hageja esitas maakohtule Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsuse nr 857759 18. aprillist 2012 (tl 36–37), millest nähtub, et hageja on osaliselt töövõimetu – kogu püsiva töövõimetuse ulatus on 80%, millest 50% on põhjustatud kutsehaigusest. Arstliku ekspertiisi 20. märtsi 2008 otsusega nr 409239 (tl 6) ja Lõuna Pensioniameti Tartu büroo
23.märtsi 2010 otsusega nr 604937 (tl 7) on tõendatud, et eelnimetatud ulatuses esines hagejal püsiv töövõimetus alates 10. märtsist 2008. Hagejale maksab tervisekahju hüvitist õigusjärgluseta likvideeritud tööandjate eest Eesti Vabariik, millest tulenevalt on Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniamet arvestanud välja kahju suuruse ja kostja osa hüvitatavast kahjust (tl 8, 34). Pooled vaidlesid, kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale tema tervise kahjustamisest tekkinud varalise ja mittevaralise kahju ning kas selle kahju hüvitamise kohustus tuleneb seadusest või lepingust.
13.mail 2004 esitas hageja kostjale avalduse (tl 30), paludes maksta töövigastusest tingitud tervisekahju hüvitist alates 01. maist 2004 kogu hüvisest 21,46% ulatuses. Avaldusest nähtub, et sellele on lisatud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kirja ja arstliku ekspertiisi otsuse koopia. Avaldusel on 16. juuni 2004 viseering „hüvis välja maksta“, allkirja järgi ei ole viseerija isik tuvastatav, kuid nagu juba eespool märgitud, on kostja alates 2004. aasta maist kuni 2010. aasta juunini hüvitist maksnud. Tl 12–14 on hageja pöördumine kostja ja OÜ Põlva Heakord poole 04. juulil 2004, milles on märgitud, et hagejal diagnoositi kutsehaigus esmakordselt Kutsehaiguste Kliiniku ekspertkomisjoni otsusega 26. veebruaril 1998, millises on tervistkahjustavaks töökohaks märgitud muuhulgas töötamine Põlva Põllumajanduslikus OÜ-s traktorist-lukksepana aastatel
1995–1998. On märgitud, et Põlva Põllumajandusliku OÜ õigusjärglaseks on kostja, mis ei ole ka käesolevas asjas vaidlusaluseks küsimuseks. Avalduses on nimetatud selle lisadena Põlvamaa Tööinspektsiooni 27. märtsi 1998 kutsehaiguse uurimise akt, arstliku ekspertiisi 23. märtsi 2004 otsus nr 101424 ning Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 04. mai 2004 otsus.
24.mail 2010 pöördus hageja kostja poole avaldusega, milles palus hüvitada 21,46% kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse ravikuludest summas 1 002,38 krooni (tl 15). Nimetatud avaldusele on lisatud Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsus lisakulutuste hüvitamise kohta 78,54% ulatuses (tl 16), AS Värska Sanatoorium arve (tl 17) ja arve kütuse eest tasumise kohta (tl 18). Kostja teatas 06. juuli 2010 vastuses, et ei pea end vastutavaks hagejale kutsehaiguse tekke eest, pensioniameti otsus ei ole kostjale tsiviilõigussuhtest tulenevat kohustust loovaks aktiks ning seni on hüvitist makstud vastutulekuna hagejale, arvestades, et osaühingul oli selleks vabu vahendeid. Kuna hagejale on kahju tekkinud enne 01. juulit 2002, peaks ta kostjalt kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitise saamiseks tõendama, milles seisneb tööandja õigusvastane tegu ning põhjusliku seose esinemise kahju ja tööandja õigusvastase teo vahel (tl 10–11). Maakohus leidis, et esitatud hagi ei olnud võimalik rahuldada, kuna kostja kohustus hageja ees kahju hüvitamiseks ei tulene lepingust ning hageja ei ole tõendanud seaduses sätestatud kahju hüvitamise eelduste esinemist. Maakohus nõustus kostjaga, et vabatahtlikult kahju hüvitama asumisega kostja poolt ei muutunud võimalik kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kohustus lepinguliseks kohustuseks. Tulenevalt TsÜS §-st 5 tekivad tsiviilõigused ja -kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Viimastest tekivad poolte vahel lepinguvälised õigussuhted, mille muutumine lepingulisteks õigussuheteks toimub vaid väga piiratud juhtudel (kompromissilepingu või nõudest loobumise lepingu sõlmimise puhul). Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et hagejale kahju tekkimise ajal olid kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad õigussuhted reguleeritud tsiviilkoodeksi sätetega (TsK §-d 448 jj ning 463 –473). Riigikohtu kohtupraktika järgi kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise asjades on seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks vajalik kindlaks teha kostja õigusvastane tegu, st milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-145-09 p 12, nr 3-2-1-55-10 p 20, nr 3-2-1-117-08 p 12). Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-68-11, mis on tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu poolt, on kolleegium küll muutnud senist seisukohta tööandja käitumise õigusvastasuse tõendamise koormuse jagamise kohta. Kolleegium on leidnud, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Hageja ei ole käesolevas asjas soovinud tõendada põhjuslikku seose esinemist tööandja käitumise ja kutsehaiguse vahel, ta ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks tööprotsessi vastuolule õigusaktidega kehtestatud nõuetele, kuna on olnud arvamusel, et kostja poolt hüvitise tasumisele asumine tähendas õigusvastasuse, põhjusliku seose ja süü omaksvõttu. Maakohus oli seisukohal, et juba alates 06. juulist 2010 kirja saamisest, milles kostja põhjendas oma keeldumist hüvitise maksmisest, pidi hageja aru saama, et kostja ei võtnud eelnimetatud asjaolusid omaks. Hageja poolt esitatud tõenditega oli tõendatud vaid kahju esinemine ja selle suurus.
Kuna kostja ei võtnud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eelduseks olevaid asjaolusid omaks, siis oli hagejal kohustus need asjaolud kohtule esitada. Alles seejärel oli kostjal võimalik asuda tõendama, et hageja kutsehaigus ei saanud tekkida kostja juures töötades kostja poolt tööohutust reguleerivate normide rikkumise tulemusena. Riigikohus rõhutas lahendis 3-2-1-117-08 (p 11), et kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 tulenevalt kohustus tõendada süü puudumist, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse. Hageja ei ole ei hagiavalduses ega hilisemas menetluses esile toonud, missuguseid tööohutuse eeskirju on kostja rikkunud või mis kostja töökorralduses mõjus hageja tervist kahjustavalt. Seega ei olnud kostjal võimalik vastu vaielda tema tegevuse väidetavale õigusvastasusele ega tõendada süü puudumist. Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-89-03 (p 25) seisukohale, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Praeguses asjas ei ole saanud maakohus tuvastada, kas ja mis osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus, sest hageja asus seisukohale, et kostja oli teadlik tõenditest, mis tõendavad kostjapoolse rikkumise (tl 38 pöördel). Hageja viitas 04. juuli 2004 esitatud avalduse lisadele kui kostjapoolset rikkumist tõendavatele tõenditele. Nimetatud avalduse lisadest võiks kõne alla tulla Põlvamaa Tööinspektsiooni 27. märtsi 1998 kutsehaiguse uurimise akt, kuid maakohtule hageja nimetatud dokumenti esitada ei soovinud. Riigikohus selgitas viidatud lahendis, et kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et töötingimused kostja juures kahjustasid hageja tervist ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse ning et kostja ei võtnud midagi ette hageja tervist kahjustavate töötingimuste kõrvaldamiseks. Maakohtul ei olnud võimalik rahuldada ka hageja poolt esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamiseks. VÕS § 130 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kuna maakohus ei tuvastanud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu, ei saanud kõne alla tulla ka sellega seotud mittevaralise kahju hüvitamine.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja A. Kelt esitas Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse hagiavaldus täies ulatuses. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) olid käesoleval juhul täidetud kõik eeldused, et pidada apellandi ja vastustaja käitumist lepingu sõlmimiseks, s.o võlatunnistuse andmiseks vastustaja poolt. Apellant esitas VÕS § 16 lg 1 mõistes pakkumuse vastustajale 04. juulil 2004. Vastustaja nõustus pakkumusega VÕS § 20 lg 1 tähenduses ja hakkas avalduses märgitud summat tasuma. Apellandi hinnangul oli tegemist abstraktse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõistes. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et vabatahtlikult kahju hüvitama asumisega vastustaja poolt ei muutunud võimalik kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kohustus lepinguliseks kohustuseks, siis loodaks pretsedent tuhandete kutsehaigete suhtes, mille kohaselt on tööandjal lihtsakäeliselt võimalik lõpetada hüvitise maksmine. See tähendaks, et kõik tööandjad võivad igal hetkel lõpetada hüvitise maksmise. Kui tööandja, kes on asunud enda seisukohalt ebaõigesti kohustust täitma ei nõustu teatud hetkel hüvitise maksmisega, siis on tööandjal võimalik esitada alusetu rikastumise nõue (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-146-11, p 9). Vastasel juhul pannakse kannatanust füüsiline isik
ebamõistlikult raskesse olukorda, kus ta kaotab tööandja suvast tulenevalt suure osa oma igakuisest sissetulekust. Maakohus märkis oma lahendis, et õigusvastane kohustus kasvab üle lepinguliseks kohustuseks väga piiratud juhtudel, sh nõudest loobumise lepingu sõlmimise lepingu korral. Nõudest loobumise leping on oma olemuselt negatiivne abstraktne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses, seega möönis maakohus, et käesolevas asjas ei saa olla välistatud võlatunnistuse regulatsiooni kohaldamine; 2) sai apellandi ja vastustaja vahelist lepingut käsitleda kompromissilepinguna VÕS § 578 mõistes. Maakohus ei põhjendanud, miks ei olnud tegemist kompromisslepinguga; 3) olid paljasõnalised vastustaja väited, et apellandile maksti hüvitist, sest vastustaja pidas pensioniameti poolt väljastatud arvestust enda jaoks kohustuslikuks ning ettevõttel oli piisavalt vabasid vahendeid. Vastustaja pidi teadma, et pensioniameti arvestus ei ole eraõiguslikule juriidilisele isikule kohustuslik. Lisaks ei olnud vastustaja majandustegevus nii edukas, et ta oleks saanud lubada endale nii pikaajalist heategevust. Apellandile välja makstud summad ei olnud ka vormistatud annetustena. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg 1 ja § 631 lg 2, jättes nimetatud väidete osas seisukoha võtmata; 4) kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et vabatahtlikult kahju hüvitama asumisega kostja poolt ei muutunud võimalik kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kohustus lepinguliseks kohustuseks, siis tekiks olukord, kus apellandi nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 1 tähenduses. Apellant pidi saama oma nõudest teada juba 27. märtsil 1998, millest alates muutus nõue sissenõutavaks. Kui lähtuda maakohtu otsusest, siis tekiks kõikidel kutsehaigusjuhtumitel tööandjatel võimalus hüvitise maksmisest kõrvale hiilida, tasudes aegumistähtaja jooksul hüvitist nõuetekohaselt ning keeldudes edaspidi põhjusel, et nõuet ei tunnustata. Hea usuga vastuolus oleva olukorra vältimiseks on sätestatud TsÜS § 158 lg 1 ja 2. Nõude tunnustamine on TsÜS § 5 tähenduses tehing, seega jättis esimese astme kohus alusetult põhjendamata ja kohaldamata tehingust tulenevate nõuete esitamise võimalikkuse; 5) rikkus maakohus TsMS § 239 lg-t 1, kuivõrd apellant taotles korduvalt kohtult tõendite kogumist (21. novembril 2011 ja 29. mail 2012). Kuna vastustaja on juriidiline isik, siis omab asja juures tähtsust, kuidas deklareeris vastustaja 2004 – 2010 makstud hüvitisi maksuõiguslikus tähenduses; 6) kui ringkonnakohus leiab, et hagi esemeks on kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamine vastavalt tsiviilkoodeksis ettenähtud korrale, on vaja tuvastada, et: 1) esineb tervisekahju, mille põhjustas tööandja; 2) tööandja õigusvastane tegevuse; 3) põhjuslik seos tekkinud kahju ja tööandja õigusvastase teo vahel; 4) tööandja süü. Poolte vahel puudub vaidlus tervisekahju olemasolus. Maakohus ei arvestanud apellandi
29.mail 2012 esitatud seisukohta ja Sotsiaalkindlustusameti tõendit hüvitise arvestuse kohta. Tõendist nähtub, et see oli mõeldud esitamiseks OÜ-le Põlva Agro. Tõendi väljastamine on toiming haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses, mida on võimalik vaidlustada, kuid mida vastustaja kunagi ei vaidlustanud. Seega on tõend pooltele siduv ning tuleb eeldada seose esinemist vastustaja õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Tööandja õigusvastane käitumine seisnes selles, et: 1) tööandja ei mõõdistanud ohutegureid; 2) tööandja ei teinud riskianalüüsi; 3) tööandja ei taganud töövahendite (traktorite) korrasolekut, puudus plaaniline ennetusremont; 4) tööandja ei taganud seaduses ettenähtud töörežiimi (eriti vibratsiooniohtlike tööde puhul); 5) tööandja ei taganud tööaja sisse kuuluvaid profülaktilisi meetmeid.
5.Kostja OÜ Põlva Agro vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude apellandi kanda jätmist.
Vastuväidete kohaselt: 1) leidis apellant esmakordselt apellatsioonkaebuses, et apellandi ja vastustaja vahel oli võlatunnistuse näol lepinguline suhe. Tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtte kohaselt ei ole võimalik esitada apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid ja tõendeid. Kuivõrd apellant ei ole põhjendanud ega põhistanud uute asjaolude esinemist (TsMS § 633 lg 5), siis peab ringkonnakohus jätma väite tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 tähelepanuta. Kuna ringkonnakohus ei saa antud asjaolu uurida ja peab selle jätma tähelepanuta, siis puudub vastustaja hinnangul alus täiendavate vastuväidete andmiseks. Maakohus ei saanud teha otsust asjaolu suhtes, mida pooled ei ole kohtule avaldanud. Vastustaja kinnitas siiski, et vastustaja ei andnud apellandile võlatunnistust ja selline apellandi tõlgendus on meelevaldne; 2) asus apellant esmakordselt apellatsioonkaebuses seisukohale, et poolte vahel võis olla kompromissileping ning heitis maakohtule ette, et maakohus jättis nimetatud asjaolu analüüsimata. Apellant ei ole põhjendanud uue asjaolu väljatoomist, mistõttu tuleb väide jätta TsMS § 652 lg-le 4 tuginedes rahuldamata. Apellandi viited TsMS §§ 436 lg 1 ja 631 lg 1 rikkumise kohta on alusetud ja paljasõnalised; 3) ei rikkunud maakohus TsMS § 239 lg 1. Apellant leidis, et maakohus jättis tähelepanuta tema taotluse tõendite kogumiseks ning leidis, et asjas omab tähendust asjaolu, kuidas vastustaja deklareeris maksuõiguslikult perioodil 2004 kuni 2010 makstud hüvitisi. Apellant ei põhjendanud kordagi, mida nimetatud tõenditega tõendada soovitakse. Ka põhiistungil ei taotlenud apellant tõendite täiendavat kogumist, vaid nõustus asja sisulise lahendamisega kogutud tõendite pinnalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsuse ja saadab A. Keldi hagi OÜ Põlva Agro vastu tervisekahju hüvitamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Antud juhul on hageja esitanud hagi kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuigi hageja on hagiavalduses tuginenud muuhulgas faktilisele asjaolule, et poolte vahel on lepinguline suhe, mis tekkis seetõttu, et kostja täitis vabatahtlikult õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevat kohustust, on hageja esitanud hagi aluseks oleva asjaoluna ka selle, et hageja on kutsehaige ning arvestades kostja juures töötatud aega, vastutab kostja hagejal kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju eest 21,46% ulatuses. Hagiavalduses on hageja õigusliku alusena tuginenud TsK §-dele 448, 463 ja 464. Maakohus on õigesti vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et poolte vahel puudub lepinguline võlasuhe ja sel alusel hagi rahuldamata jätmine on õigustatud. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka apellatsioonkaebuses esitatud apellandi väide, et poolte vahel on kompromissileping või on kostja andnud võlatunnistuse. TsMS § 633 lg 5 kohaselt kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Seega tuleneb TsMS § 633 lg-st 5, et apellatsioonkaebuses ei saa üldjuhul esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid viidatud säte ei välista, et apellatsioonkaebuses esitatakse apellandi poolt uusi õiguslikke hinnanguid. Kuna hageja on juba hagis tuginenud faktilisele asjaolule, et poolte vahel oli lepingust tulenev õigussuhe, siis on ringkonnakohtu arvates apellatsioonkaebuses esitatud väide, et poolte vahel oli võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes või kompromissileping VÕS § 578 mõistes, õigusliku hinnangu andmine, ning seetõttu ei ole õige vastustaja seisukoht,
et apellant on apellatsioonkaebuses tuginenud uutele asjaoludele, milliseid ta esimese astme kohtus ei esitanud.
8.Samas on ebaõige apellandi väide, et poolte vahel oli VÕS § 30 lg 1 kohane võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul seega kirjalikku dokumenti, millele on kohustatud pool alla kirjutanud. Antud asjas ei ole hageja esitanud kirjalikku dokumenti, millele oleks kostja alla kirjutanud. VÕS § 30 lg 3 järgi võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Antud juhul ei ole kostjal tekkinud võlga hageja ees seoses majandustegevusega, vaid tegemist on seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Lähtudes eeltoodust on ebaõige hageja väide, et tegemist on võlatunnistusega.
9.Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei põhjendanud, miks ei olnud käesoleval juhul tegemist kompromissilepinguga. Apellant ei ole ise sellist õiguslikku asjaolu maakohtus esitanud. VÕS § 578 lg 1 järgi kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Antud juhul puuduvad asjas tõendid selle kohta, et pooled oleksid sõlminud kompromissilepingu. Asjaolu, et kostja maksis vabatahtlikult hagejale mingil perioodil hüvitist õigusvastaselt tekitatud kahju eest, ei tähenda seda, et pooled oleksid sõlminud lepingu (või kompromissilepingu). Seega on ebaõige apellandi seisukoht, et poolte vahel on lepinguline suhe (kas leping, võlatunnistus või kompromissileping) ning maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel puudub lepinguline suhe.
10.Samas aga ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja läbivaatamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning selline normi rikkumine on TsMS § 656 lg 2 teise lause järgi aluseks maakohtu otsuse tühistamisele ja asja saatmisele maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
11.Antud juhul on maakohus jätnud tähelepanuta selle, et hagi on esitanud kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning hageja on palunud välja mõista kostjalt hüvitise ühekordse summana ja igakuuliselt perioodiliste maksetena. Kuigi hageja on hagiavalduses tuginenud muuhulgas faktilisele asjaolule, et poolte vahel on lepinguline suhe, siis ei ole ta siiski nõudnud lepingu täitmist, vaid seadusest tulenevalt kahju hüvitamist. Hageja on esitanud hagi aluseks oleva asjaoluna selle, et hageja on kutsehaige ning arvestades kostja juures töötatud aega, vastutab kostja hagejal kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju eest 21,46% ulatuses. Hagiavalduses on hageja õigusliku alusena tuginenud TsK §-dele 448, 463 ja 464. Lähtudes hagiavaldusest on hagi alusena märgitud faktilised asjaolud ebaselged ning maakohus oleks pidanud sellele juhtima eelmenetluses hageja tähelepanu. Tööandja kohustus tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks, kui kahju põhjustanud tegu leidis aset enne VÕS-i jõustumist, tuleneb TsK §-dest 463-473. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping (s.o tööleping), mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda. Kui võlasuhe on tekkinud kahju õigusvastasest tekitamisest, siis kohustatud poole poolt oma kohustuse täitmise tagajärjel ei muutu nimetatud võlasuhe lepinguliseks võlasuhteks. Tegemist on ikkagi võlasuhtega, mis tuleneb kahju õigusvastasest tekitamisest. TsK kohaselt tuli vastutuse aluse kindlakstegemiseks hinnata õigusvastase teo olemasolu, kahjuliku tagajärje esinemist, põhjuslikku seost nende vahel ning lõpuks süü olemasolu või puudumist kohustatud isiku käitumises.
12.Maakohus on jätnud täitmata seadusest tuleneva kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse. Maakohus oleks pidanud tulenevalt TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 selgitama eelmenetluses pooltele, et hageja nõue kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks saab tugineda TsK vastavatele sätetele ning samuti oleks pidanud kohus selgitama vastutuse eeldusi (õigusvastase teo olemasolu, kahjuliku tagajärje esinemine, põhjuslikku seost nende vahel ning lõpuks süü olemasolu või puudumine kohustatud isiku käitumises). Maakohtu poolt selgitamiskohustuse täitmata jätmise tulemusena on hageja alles apellatsioonkaebuses esitanud oma väited seoses TsK kohase vastutuse tekkimisega, s.o on esitanud väiteid seoses tööandja õigusvastase käitumisega ning põhjusliku seosega hagejal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel. Juhul, kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole võimalik ise rikkumist kõrvaldada, sest maakohus on rikkunud eelmenetluse ülesandeid olulises ulatuses ning seetõttu tuleb saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta asja juurde Põlva Maakohtu 15. novembri 2005 otsus nr 2-039-05 ja Põlvamaa Tööinspektsiooni 27.03.1998 koostatud uurimise akt lahendab maakohus asja uuel läbivaatamise. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.