Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele vastuväite viiviste ulatuses. Hageja taotleb oma nõudeõiguse tunnustamist lisaks nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud osale ka viivisele summas 42.214.526, 80 krooni (2.698.000 eurot) eelisõigusnõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg. 1 alusel. Hageja ei ole kostjaga läbirääkimisi pidanud, mistõttu kostja väide läbirääkimiste kohta on paljasõnaline. Viivisintressi nõudeõigus tuleneb seadusest ja võlausaldaja ei ole viivisenõudest loobunud, seda ei ole tasaarvestatud ning see pole aegunud ja kuni ei esine muud seadusest tulenevat alust, tuleb alati arvestada viivise kogunemisega. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommete ega seadusega ning seetõttu tühine. Võlakirjatingimustes sisalduv viivisemäär ei ole ebamõistlik tüüptingimus, kuna võlakirja emissiooni tingimused seatakse vastavalt turul valitsevale situatsioonile ehk tingimustele, millega investorid nõustuvad võlakirju omandama. Tüüptingimuste kasutajaks ei ole mitte hageja, vaid kostja kui emitent. Asjaolu, et hageja abistas kostjat eraldiseisva lepingu alusel võlakirjatingimuste koostamisel, ei tekita hagejale mingeid õigusi ega kohustusi õigussuhtes investor - emitent. Kuna kostja on tüüptingimuste kasutajaks, siis ei kohaldu kostja vastutusele võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg. 3 p. 5. Võlakirjatingimuste kohaselt on hageja tagatisagent, kuid samas omab hageja vastavalt võlakirjatingimuste punktile 4. 6 õigust omandada võlakirju, millisel juhul on agendil samad õigused, mis investoril. Hageja on 2009. a novembris omandanud 2698 võlakirja, mis on tema väärtpaberikontol registreeritud 13. novembril 2009. a. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõue on alusetu ja põhjendamatu. Hageja kui Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirjade emissiooni korraldaja pidas enne Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirjade lunastamise tähtpäeva saabumist ja selle järgselt läbirääkimisi võlakirjade lunastamise tähtaja pikendamiseks või uue emissiooni korraldamiseks olemasolevate võlakirjade lunastamiseks. Läbirääkimiste initsiaatoriks oli hageja. Hageja loobus läbirääkimiste käigus võlakirjade lunastamise tähtaja pikendamisest ja uue emissiooni korraldamisest. Kuna Kobe Investments AS (pankrotis) oli arvestanud läbirääkimiste alustamise tulemusena, et lunastamise tähtaega pikendatakse, tekkis läbirääkimiste katkestamise (pikendamise ja uuest emissioonist loobumise) tõttu olukord, kus võlakirjade lunastamine oli selleks hetkeks muutunud võimatuks. Hageja käitumisest tingitud olukorra tõttu ei ole põhjendatud viivise kui hüvitise nõue. Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu on hageja kaotanud õiguse nõuda viivist (3-2-1-132-09). Hageja viivisemäär on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega, kuna nõude aluseks olev viivisemäär on 182, 5% aastas ehk 0, 5% päevas, mis ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui viieteistkümnekordselt. Nii kõrge viivisemäär ei ole põhjendatud ja on vastuolus ausate ja õiglaste tehingutingimustega. Vaidlusalused emissioonitingimused on tüüptingimused, mis on hageja poolt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Kuna viivisemäär on ebamõistlikult suur, siis on tegemist teist poolt kahjustava ebamõistliku tüüptingimusega ning see on seetõttu tühine. Kuna emissioonitingimuste kohaselt on viivise saamise õigus investoril, siis arvestades asjaolu, et hageja on agent, ei ole tal viivisenõude esitamise õigust. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus märkis 10. juuli 2012. a. otsuse resolutsioonis, et rahuldab hagi. Resolutsiooni kohaselt tunnustas maakohus hageja nõuet Kobe Investment AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses esimeses järgus summas 448.195, 77 eurot ja jättis menetluskulud hageja kanda. 11. juuli 2012. a. määrusega parandas Harju Maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 447 lõikele 2 tuginedes vea kohtuotsuse resolutsioonis, määrates, et otsuse resolutsioon kehtib sõnastuses, mille kohaselt hageja nõuet Kobe Investment AS-i 3(9)

(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatakse esimeses järgus summas 2.698.000 eurot (kd. I, tl. 192 – 193). Otsuse kohaselt sätestab PankrS § 106 lg. 1, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. VÕS § 113 lg. 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. PankrS § 153 lg. 1 punktide 1 - 3 kohaselt rahuldatakse pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded. VÕS § 164 lg. 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg. 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg. 1 kohaselt lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. VÕS 167 lg. 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja nõue koosneb viivisenõudest summas 42.214.526, 80 krooni (2.698.000 eurot). Kostja esindaja selgitas 7. detsembri 2011. a. kohtuistungil, et kostja ei vaidlusta nõude suurust. Samuti ei vaidlusta kostja viivise arvestamise perioodi. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja oli agent. Nimetatu tuleneb ka Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirjade tingimustest (tl. 16 - 23). Tulenevalt võlakirjade tingimuste punktist 4. 6 võib agent omandada võlakirju ja sellisel juhul on agendil samad õigused, mis investoril. Hageja 8. veebruari 2011. a. kirjaliku seisukoha kohaselt omandas ta 2009. a. novembris investorilt 2698 võlakirja. Võlakirjade müügilepingute kohaselt (tl. 118 127) on hageja 5. ja 9. novembril 2009. a. ostnud Swedbank Investeerimisfondide AS-ilt ja AS-ilt SEB Varahaldus kokku 2698 Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirja. Hageja poolt võlakirjade omandamist kinnitab ka Eesti väärtpaberite keskregistri väljavõte (tl. 58). Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et hageja omandas 2009. a. novembris Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirjad, mille alusel on viivisenõue tekkinud. Väär on kostja vastuväite, mille kohaselt ei ole viivise nõudeõigus hagejale üle läinud ja seda kinnitab ka asjaolu, et viivisenõue ei läinud hagejale iseeneslikult koos võlakirjaga üle, vaid üleandmiseks tuli sõlmida eraldi leping. VÕS § 167 lõikest 3 tulenevalt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile, s. h. viivisele. Seejuures ei erista seadus viivise tasumise kohustuse tekkimist lähtuvalt sellest, kes viivist nõuab. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis 4(9)

3-2-1-132-04. Seega koos nõude loovutamisega on hageja omandanud ka kõrvalnõuded ehk viivise nõudeõiguse. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal tekkinud nõudeõigust võlgniku vastu, kuna hageja ei ole võlgnikule VÕS § 170 kohaselt nõudeõiguse loovutamisest teatanud. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et esialgsed võlausaldajad Swedbank Investeerimisfondid AS ja AS SEB Varahaldus oleksid võlgnikku nõude loovutamisest teavitanud. Hageja leiab, et kostja viide VÕS §-le 170 ei ole asjakohane, kuna Kobe Investments AS-i (pankrotis) poolt kehtestatud võlakirjade tingimuste punkti 8. 2 kohaselt loetakse emitendi, s. o. Kobe Investments AS-i (pankrotis) suhtes võlakirja omanik vahetunuks kande tegemisest Eesti Väärtpaberite Keskregistris. Hageja leiab, et kuna kanne hageja poolt võlakirjade omandamise kohta on registrisse tehtud 13. novembril 2009. a., siis toimus võlakirjade omaniku vahetus täiendava teavitamiskohustuseta. Samas on hageja teavitanud Kobe Investments AS-i (pankrotis) 16. novembril 2009. a. võlakirjade omandamisest 13. novembril 2009. a. ja esitanud oma nõude. Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirjade tingimuse p. 8. 2 kohaselt loetakse emitendi ehk Kobe Investments AS-i (pankrotis) suhtes võlakirja omanik vahetunuks kande tegemisel registris (tl. 19). Võlakirjade tingimuste p. 1. . kohaselt on pooled kokku leppinud, et registriks nimetatakse lepingus Eesti Väärtpaberite Keskregistrit (tl. 16). Kuna Eesti Väärtpaberite Keskregistri väljavõtte (tl. 58) kohaselt on hageja poolt Kobe Investments AS-i (pankrotis) väärtpaberite omandamise kohta tehtud kanne 13. novembril 2009. a., siis ei pidanud esialgne võlausaldaja ja hageja Kobe Investments AS-i (pankrotis) nõude loovutamisest teavitama, kuna nii oli kokku lepitud võlakirjade tingimuste punktis 8. 2. Lisaks nimetatule on hageja esitanud tõendid selle kohta, et informeeris Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirjade omandamisest (tl. 137 - 138). Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane kostja väide, et võlgnikku ei ole nõude loovutamisest teavitatud. Kostja vastuväite kohaselt on hageja viivisenõue tühine, kuna tegemist on ebamõistliku tüüptingimusega. Hageja ei nõustu kostja väitega, et võlakirja tingimustes sisalduv viivisemäär on ebamõistlik tüüptingimus, kuna võlakirja emissiooni tingimused seatakse vastavalt turul valitsevale situatsioonile ehk tingimustele, millega investorid nõustuvad võlakirju omandama. Hageja märgib ühtlasi, et tüüptingimuste kasutajaks ei ole mitte hageja, vaid kostja, kui emitent. Asjaolu, et hageja abistas kostjat eraldiseisva lepingu alusel võlakirjatingimuste koostamisel, ei tekita hagejale mingeid õigusi ega kohustusi õigussuhtes investor-emitent. Kuna kostja on tüüptingimuste kasutajaks, siis ei kohaldu kostja vastutusele VÕS § 42 lg. 3 p. 5. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga. Kostja vastuväite kohaselt tuleb viivise suurust käsitlev võlakirjade tingimus lugeda tüüptingimuseks. VÕS § 42 lg. 3 p. 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 36 lg. 3 kohaselt kohaldub VÕS § 42 lg. 3 p. 5 ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandusvõi kutsetegevuses. Õige on hageja seisukoht, et tüüptingimuste kasutaja on Kobe Investments AS (pankrotis), kuna võlakirja tingimused, mille p. 9. 2 kehtestab viivise suuruse 0, 5% päevas, on vastu võetud Kobe Investments (pankrotis) AS-i poolt (tl. 15). Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kes aitas Kobe Investments AS-il (pankrotis) võlakirja tingimusi välja töötada. Kostjal kui Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlausaldajal on tulenevalt PankrS §-dest 101 ja 103 õigus esitada Kobe Investments AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses vastuväiteid teise võlausaldaja nõudele ka tulenevalt asjaolust, et pankrotivõlgnik on teisi võlausaldajaid kahjustava tüüptingimuse kasutaja. Kuigi kostjal on võlausaldajana vastuväite esitamise õigus teise võlausaldaja nõudele, peab võlausaldaja juhul, kui võlausaldaja, kes on oma nõude tunnustamiseks kohtusse pöördunud, tõendama oma vastuväidet. Hageja on veenvalt põhjendanud, et intressi suuruse määrab turul valitsev situatsioon, sest investoritel, 5(9)

kes on huvitatud võlakirjade ostmisest, on konkreetne huvi viivisintressi suuruse vastu, kuna see hüvitab nende kahju olukorras, kus võlakirju ei lunastata tähtaegselt. Kuna kostja ei ole hageja väiteid ümber lükanud ega tõendanud, et vaidlusaluse viivise suuruse kehtestamise ajal kasutati analoogsete võlakirjade puhul väiksemat viivisemäära, siis on kostja vastuväide paljasõnaline ja tõendamata. Kostja kinnitas 3. juuli 2012. a. kohtuistungil, et tal ei ole vastuväiteid hageja nõude järgule. Hageja leiab, et ta nõue on tagatud finantspandiga Kobe Investments AS-ile (pankrotis) kuuluvale Kobe Asset 5 osale (nimiväärtusega 20.000 krooni, mis on 50% osakapitalist). 18. aprillil 2008. a. sõlmitud osa finantstagatisena pantimise lepingu (tl. 26 31) punktis 7 on kokku lepitud, et pantija Kobe Investments AS (pankrotis) tagab pandipidaja AS-i Hansapank ees pandipidaja omandis olevatest võlakirjadest tulenevaid maksekohustusi mahus 3.000.000 eurot. Tulenevalt võlakirjade tingimuse punktist 11. 2 tagab võlakirjadest tulenevaid maksekohustusi agendi ees. Võlakirja tingimuste punkti 11. 3 kohaselt on agent nõustunud. VÕS § 167 lg. 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel üle ka nõudega seotud eelisõigused. Pankrotimenetlusega seotud eelisõigusteks on eelkõige loovutatud nõudega seotud järjekohaõigused pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades asjaolu, et poolte vahel puudub vaidlus nõude järgu üle, tuleb hageja viivisenõuet summas 42.214.526, 80 krooni (2.698.000 eurot) tunnustada PankrS § 153 lg. 1 alusel eelisõigusnõudena. Vaatamata asjaolule, et pankrotimenetluses toimub vaidlus nõude tunnustamise üle hagimenetluses, peab võlausaldaja nõudeavaldust esitades arvestama sellega, et tema nõuet hinnatakse esitatud asjaoludest ja tõenditest lähtudes. Kostja ei ole pahatahtlikult vastu vaielnud hageja nõudele, vaid on lähtunud hageja esitatud tõenditest. Hageja esitas 30. jaanuaril 2012. a. oma nõude tõendamiseks täiendavad tõendid (tl. 114 - 127). Hagi rahuldamisel on lähtutud nendest tõenditest (kohtuotsuse punkt 8). Seega ei ole hageja pankrotimenetluses esitanud koos nõudeavaldusega kõiki nõude tunnustamiseks olulisi tõendeid ja seetõttu on kostja põhjendatult hageja nõudele vastu vaielnud. Kujunenud olukorras oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda, kuna kostjal ei olnud nõude vaidlustamisel võimalust tutvuda tõenditega, mille hageja esitas alles hagimenetluses. Seega tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg. 4 alusel hageja kanda.

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hageja nõue jäi tunnustamata summas 2.249.834, 23 eurot ja uue otsusega tunnustada hageja viivisenõuet Kobe Investments AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses esimese järgu nõudena kogusummas 2.698.000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kohus on otsuse reolutsioonis ekslikult märkinud nõude suuruse ning seda on võimalik parandada ainult apellatsioonimenetluses. Kohus on vaidlustatava otsuse põhjendavas osas nõustunud hageja väidetega viivisenõude tõendatuse ja põhjendatuse kohta ning otsuse punkti 12 viimases lauses asus kohus seisukohale, et hageja viivisenõuet summas 42.214.526, 80 krooni (2.698.000 eurot) tuleb tunnustada PankrS § 153 lg. 1 alusel eesõigusnõudena. Vaatamata sellele märkis kohus otsuse resolutsioonis hageja tunnustatud nõude suuruseks 448.195, 77 eurot. Hiljem tegi kohus küll selle eksimuse osas määruse, millega luges hageja tunnustatud esimese järgu nõude suuruseks 2.698.000 eurot, kuid hageja arvates ei saa kohus kohtuotsuse resolutsioonis tehtud vigu omal algatusel TsMS § 447 lg. 2 alusel parandada (3-2-1-97-08 ja 3-2-1-86-10). Lisaks on kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 omavahel vastuolus, kuna resolutsiooni punkt 1 kohaselt otsustas kohus hagi rahuldada, resolutsiooni punktis 2 on aga tunnustatud nõude summaks märgitud hageja nõudest ca 6 korda väiksem summa. Samuti on kohus eksinud resolutsiooni punktis 2 pankrotivõlgniku ärinime märkimisel, kuna hageja 6(9)

taotles nõude tunnustamist Kobe Investments AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses, kohus on märkinud pankrotivõlgniku nimeks Kobe Investment AS (pankrotis). Kohus rikkus TsMS § 162 lõiget 1 ning kohaldas põhjendamatult ja vääralt TsMS § 162 lõiget 4. Kuna kohus otsustas põhinõude osas hagi rahuldada, kuulub kohaldamisele TsMS § 162 lg. 1 ja menetluskulud tuleks jätta kostja kanda. Asjaolu, et hageja ei esitanud pankrotihaldurile nõude esitamisel võlakirjade ostu-müügilepinguid, ei õigusta kostja poolt n. n. heauskse vastuväite esitamist. Hageja esitas nõudeavalduse lisadena nii Kobe Investments AS-i (pankrotis) võlakirjade tingimused kui ka hageja väärtpaberikonto väljavõtte, mis tõendasid kõigi hageja poolt omandatud võlakirjadest tulenevate nõuete hagejale üleminekut. Asjaolu, et kohus on kohtuotsuses nimetanud tõendite hulgas ka võlakirjade ostu-müügilepinguid, ei tähenda, et kohus oleks hagi rahuldamisel lähtunud üksnes nendest tõenditest. Kohtu järeldus, et võlakirjade ostu-müügilepingud on olulised tõendid, mille varasemalt esitamata jätmine välistab kostjalt hageja menetluskulude väljamõistmise, on väär ega vasta tegelikkusele. Seda enam, et ka pärast nimetatud tõendite esitamist ei loobunud kostja ühestki oma varasemast vastuväitest ja vaidles jätkuvalt hageja nõudele vastu. Kostja kui nõuete kaitsmisel hageja nõudele vastuväite esitanud isik pidi arvestama sellega, et vastuväite esitamisel on nõude tunnustamine võimalik üksnes hagimenetluses, mis toob paratamatult kaasa menetluskulud, s. h. riigilõivu tasumise vajaduse ja õigusabikulud. Samuti pidi kostja arvestama sellega, et tsiviilkohtumenetluses on pooltel võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Kobe Investments AS-i (pankrotis) pankrotihaldur, kes peab kaitsma muuhulgas ka võlgniku huve, hageja nõudele vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt on menetluse tinginud üksnes asjaolu, et kostja esitas hageja viiviste nõudele alusetu ja pahatahtliku vastuväite, mistõttu hagi rahuldamise korral on põhjendatud hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt. Isegi juhul, kui hageja menetluskulude jätmine hageja kanda oleks põhjendatud, ei võimaldaks TsMS § 162 lg. 4 jätta hagi rahuldamisel kostja menetluskulusid hageja kanda. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, mis puudutab maakohtu otsuse resolutsioonis pankrotivõlgniku nime märkimist, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis märgitud võlgniku Kobe Investment AS (pankrotis) tegelikuks nimeks on Kobe Investments AS (pankrotis), see ilmne ebatäpsus tuleb parandada. Menetlusosaliste maakohtu menetluses kantud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et hageja nõuet Kobe Investments AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses tuleb kohtuotsusega tunnustada esimese järgu nõudena summas 2.698.000 eurot. Vaieldakse selle üle, kas vaidlustatud otsusega on maakohus hageja nõuet selles ulatuses tunnustanud või mitte. Seega vaieldakse üksnes selle üle, kas maakohtu poolt otsuse parandamine 11. juuli 2012. a. määrusega on kehtiv. TsMS § 447 lg. 1 kohaselt ei saa otsuse teinud kohus pärast otsuse avalikult teatavaks tegemist seda tühistada ega muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg. 2 lausete 1 ja 2 kohaselt parandab kohus igal ajal otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu; vead parandab kohus määrusega. Osundatud paragrahvi lg. 3 kohaselt tehakse otsuse parandamise määruse kohta märge otsusele ja selle pärast määruse tegemist väljastatavatele ärakirjadele; kohus toimetab vea parandamise määruse kätte kõigile isikutele, kellele on kätte toimetatud kohtuotsus. Lõike 4 kohaselt võib otsuse parandamise määruse peale esitada määruskaebuse. Osundatud sätete eesmärgist ja 7(9)

koosmõjust tuleneb, et kui kohtulahendi parandamiseks tehtud määrust ei ole vaidlustatud, siis kehtib otsus määrusega tehtud parandusi arvestades. Maakohtu 11. juuli 2012. a. määruse peale, millega kohus vaidlusaluse otsuse resolutsioonis vea parandas, ei ole kumbki menetlusosaline määruskaebust esitanud. Et määruskaebust kohtuotsuses vea parandamise määruse peale ei esitatud, siis ei ole ringkonnakohtul olnud võimalust hinnata seda, millist tüüpi vea maakohus otsuses tegi, sealhulgas, kas tegemist on ilmse ebatäpsusega, nagu maakohus oma määruses on märkinud, ning seega, kas TsMS § 447 lg. 2 andis maakohtule alust tehtud vea parandamiseks. Et TsMS § 447 lõikes 4 on ette nähtud õigus esitada määruskaebus määruse peale, millega kohus on vea kohtulahendis parandanud, siis ei ole tegemist määrusega, mille kohta võiks esitada vastuväite apellatsioonkaebuses TsMS § 660 lg. 2 alusel. Nii võib osundatud sätte alusel koosmõjus sama paragrahvi lõikega 1 apellatsioonkaebuses esitada vastuväite taolise määrus peale, mille peale menetlusseadustikus ei ole ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust. Apellant on selle normi vastu eksinud. Kaebuses ei ole apellant osundanud ka muule menetlusseadustiku sättele, mis annaks talle õiguse vaidlustada apellatsioonkaebusega kohtumäärust, mille peale ta määruskaebust ei esitanud vaatamata sellele, et määruskaebuse esitamise õigus oli menetlusseadustikus ette nähtud. Riigikohtu lahendid, millele apellant on kaebuses osundanud, käivad teistsuguse menetlusliku olukorra kohta. Nii on lahendis 3-2-1-86-10 lahendatud määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale kohtuotsuses vea parandamise kohta, vaidlusaluses asjas ei ole taolist määruskaebust aga esitatud. Lahendis 3-2-1-97-08 on Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et kohus ei või otsuse põhjendavas osas avastatud arvutusvea parandamiseks muuta alama astme kohtu otsust, kui selles osas ei ole otsuse peale kaebust esitatud. Riigikohtu lahendile, kus oleks tegemist vaidlusaluse olukorraga – kohtuotsust oleks parandatud määrusega, mille peale keegi menetlusosalistest ei ole määruskaebust esitanud – ja kus oleks peetud võimalikuks hinnata väljaspool määruskaebuse menetlust kohtulahendi määrusega parandamise seaduslikkust, ei ole apellatsioonkaebuses viidatud. Et maakohtu 11. juuli 2012. a. määrust ei ole määruskaebusega vaidlustatud, siis on see jõustunud ja tulenevalt TsMS § 447 lõikest 3 on vaidlusalust kohtuotsust vastavalt määrusele muudetud: maakohtu otsuse resolutsioon kehtib sama kohtu 11. juuli 2012. a. määruses märgitud sõnastuses. Pankrotivõlgniku nimes sisalduva vea (sõnas „Investments“ lõpust puudub „s“) parandamist oleks apellant saanud taotleda maakohtult TsMS § 447 lg. 2 alusel, kuid taolise vea parandamine ei ole välistatud ka apellatsioonkaebuse alusel. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt menetluskulude jätmisega hageja kanda. TsMS § 162 lg. 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seega peab taoliseks kulude jaotuseks olema erakordne, ainuüksi lahendatava asja asjaoludest tulenev põhjus. Nõustuda tuleb apellandiga, et osundatud säte võimaldab iseenesest küll jätta õigluse põhjendusel poole menetluskulud teatud (või ka täies) ulatuses tema enda kanda, kuid ei võimalda jätta kaotanud poole menetluskulusid võitnud poole kanda. Siiski leiab kolleegium, et ka kummagi poole kulude tema enda kanda jätmiseks ei ole vaidlusaluses asjas piisavat alust. Kõigepealt pidi hageja koos haldurile esitatava nõudeavaldusega esitama küll ka nõude alust tõendavad dokumendid (PankrS § 94 lg. 1 lause 2), kuid see ei võtnud temalt õigust esitada kohtumenetluses täiendavaid tõendeid tulenevalt kostja poolt esitatavatest vastuväidetest. Seda ongi hageja teinud ning see tegu ei ole talle juba iseenesest etteheidetav. Tegemist on pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetavate vaidluste puhul tavalise olukorraga, mille erakordsuse kohta vaidlusaluses asjas ei ole midagi esile toodud. Pealegi esitas hageja kõik põhilised tõendid koos nõudeavaldusega ning müügilepingutel, millele kohus on otsuses viidanud, ei olnud hagi rahuldamise seisukohalt määravat tähendust. Kostja 8(9)

on esitanud hagile hulgaliselt ka sisulisi vastuväiteid, mis ei tulene täiendavalt esitatud müügilepingutest. Seega leiab ringkonnakohus, et vaidlusaluse asja asjaolud ei võimalda jaotada poolte menetluskulusid TsMS § 162 lg. 4 alusel. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 tuleb poolte maakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 ja § 163 lg. 1 koosmõjust tulenevalt jätta menetluskulud kandnud poole enda kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.