Harju Maakohus
Kohtunik
Tiia Mõtsnik
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. jaanuar 2013.a kell 14.00 Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-44521
Tsiviilasi
Osaühingu LG ja ZOI väljakuulutamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja I: Osaühing LG(registrikood XXX, asukoht XXX) Võlausaldaja II: ZOI XXX)
OÜ avaldus OÜ SK pankroti
OÜ (registrikood XXX, asukoht
Võlausaldajate lepinguline esindaja: advokaat Tarmo Friedenthal (Advokaadibüroo Entsik & Partnerid, e-post [email protected]) Võlgnik: OÜ SK (registrikood XXX, asukoht XXX) Võlgniku lepinguline esindaja: vandeadvokaat Janno Kuusk (Advokaadibüroo Sirel & Partnerid, e-post [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg
07. jaanuar 2013.a
Jätta Osaühingu LG ja ZOI OÜ avaldused OÜ SK pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Jätta Osaühingule SK ajutine haldur nimetamata. Menetluskulud jätta täies ulatuses Osaühingu LG ja ZOI OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates käesoleva kohtumääruse kättetoimetamisest. Asjaolud ja võlausaldajate nõue Osaühing LG esitas 02.11.2012 avalduse OÜ SK pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue võlgniku vastu 18.01.2011 laenulepingust (muudetud 04.06.2012) ja 04.06.2012 käenduslepingust. Nimetatud laenulepingu alusel andis PJV HR
AS S PJV H laenu summas 897 690,33 eurot. OÜ SK tagas 04.06.2012 käenduslepinguga eelnimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude omandas võlausaldaja PJV HR AS-ilt 05.06.2012 nõude loovutamise lepingu alusel, millest võlgnikku teavitati samuti 05.06.2012. Võlausaldaja esitas 11.06.2012 võlgnikule ja S PJV H pretensiooni, milles andis tähtaja laenulepingu alusel saadud laenu tagastamiseks. Kuivõrd võlgnik pretensioonile ei reageerinud, saatis võlausaldaja võlgnikule 16.10.2012 täiendava pretensiooni ja pankrotihoiatuse. Võlgnik pankrotihoiatusele ei vastanud. ZOI OÜ esitas 02.11.2012 avalduse OÜ SK pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue võlgniku vastu Sihtasutuse PJV H ja OÜ AE vahel 30.12.2010 sõlmitud ehituse töövõtulepingust ning Sihtasutuse PJV H ja OÜ SK vahel 25.07.2012 sõlmitud kokkuleppest. Nimetatud kokkuleppe kohaselt kohustus OÜ SK tasuma S PJV H viimase poolt võlgniku omandis olevale ehitisele tehtud kulutused summas 2 477 726,79 eurot koos intressidega hiljemalt 7 päeva jooksul arvates vastava nõude esitamisest. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude omandas võlausaldaja Sihtasutuselt PJV H 07.09.2012 nõude loovutamise lepingu alusel, millest võlgnikku teavitati samuti 07.09.2012. Võlausaldaja esitas 11.09.2012 võlgnikule nõude 25.07.2012 kokkuleppest tuleneva kohustuse kogusummas 2 685 448,54 eurot täitmiseks. Võlgnik vastas 17.09.2012 võlausaldajale, et tal puuduvad andmed 25.07.2012 kokkuleppe sõlmimise kohta ning ta ei tunnista nimetatud kokkuleppest tulenevat nõuet. Võlausaldaja esitas 24.09.2012 võlgnikule pankrotihoiatuse. Kuivõrd võlgnik pankrotihoiatusele ei reageerinud, siis esitas võlausaldaja võlgnikule 19.10.2012 täiendava pankrotihoiatuse. Võlgnik korduvale pankrotihoiatusele ei vastanud. Võlausaldajad esitasid 09.12.2012 kirjaliku seisukoha võlgniku vastuväidetele. Võlausaldajad leiavad, et võlgniku poolt 25.07.2012 kokkuleppe ja 04.06.2012 käenduslepingu tühistamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldajad leiavad, et kuna 25.07.2012 kokkuleppel ja 04.06.2012 käenduslepingul eksisteerib võlgniku poolt vaadatuna majanduslik sisu ja eesmärk ning tehingud vastasid võlgniku majanduslikule huvile, siis ei esine asjas materiaalseid eeldusi tehingute tühistamiseks. Võlausaldajad on seisukohal, et 04.06.2012 käendusleping ja 25.07.2012 kokkulepe kujutavad endast sisuliselt lepinguvälise võlasuhte reguleerimist lepinguga. Võlausaldajad esitasid 04.01.2013 täiendava arvamuse võlgniku vastuväidetele. Võlausaldajad toovad välja, et jäävad oma seisukoha juurde, et võlgniku tühistamisavaldused on pahausksed, võlgnik kuritarvitab oma õigusi sooviga vältida õiguspäraste nõuetele täitmist. Võlgniku vastuväited OÜ SK esitas 03.12.2012 vastuväite pankrotiavaldustele. Võlgnik on TsÜS § 131 lg-le 1 tuginedes tühistanud võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks olevad 04.06.2012 käenduslepingu ja 25.07.2012 kokkuleppe, mistõttu võlausaldajatel puudub nõue võlgniku vastu. Kuivõrd võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks olevad tehingud on täielikus vastuolus võlgniku strateegiliste huvide ja eesmärkidega, samuti vastuolus igasuguse majandusliku loogika ja põhjendatusega ning poolte varasemate kokkulepetega, siis TsÜS § 131 lg-le 1 tuginedes tühistas võlgnik 16.11.2012 avaldustega eelnimetatud tehingud. Tehingud on mõlemalt poolt allkirjastanud LT, kes on sellega rikkunud oma juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlgnikul kohustust täita 04.06.2012 sõlmitud käenduslepingust ega 25.07.2012 kokkuleppest tulenevaid mis tahes kohustusi PJV HR AS, SA PJV H või mis tahes kolmandate isikute ees. Vaidlusalused tehingud on näilikud. Võlgnik esitas 28.12.2012 täiendavad vastuväited pankrotiavaldustele. Võlgnik jääb oma seisukoha juurde, et võlausaldajate nõuded ei ole selged ning vaidlus nõuete üle tuleb lahendada hagimenetluses. Seadusandja on TsÜS-i § 131 lg 1 teises lauses expressis verbis
sätestanud, et kui isik tegutseb mõlema poole esindajana, siis eeldatakse esindaja poolt kohustuste rikkumist. Seega on võlgniku TsÜS-i § 131 lg-le 1 tuginev tühistamise avaldus materiaalõiguslikult õigustatud ja põhjendatud, isegi kui selleks ei esineks majanduslikke ja sisulisi argumente (millised argumendid käesoleval juhul vaieldamatult esinevad). Võlgnik toob välja, et võlausaldajate seisukohad seoses võlgniku osa võõrandamisega ei oma võlausaldajate nõuete olemasolu ja sissenõutavuse seisukohast mingit tähendust. Võlgnik esitas 07.01.2013 täiendavad vastuväited võlausaldajate arvamusele. Võlgnik jääb oma seisukohtade juurde, et ta on pankrotiavalduse aluseks olevad tehingud kehtivalt tühistanud, mistõttu ei ole võlausaldajatel nõuet, mille alusel saaks kohus pankrotiavalduse rahuldada. Võlgnik märgib, et Sihtasutus PJV H ega PJV HR AS ei ole kulutanud mistahes omavahendeid HR hoonete rekonstrueerimiseks, mis saaks olla aluseks väidetavale lepinguvälisele võlasuhtele. Kohtumääruse põhjendused Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lõikes 3. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p. 1), samuti asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (p. 4). Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et PankrS § 15 lõikes 2 sätestatud eespoolnimetatud asjaolude esinemise korral tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik esitada uue võlausaldaja vastu kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu. Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnik on vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kohtule kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb lahendada võlausaldaja nõudega seonduvad asjaolud, võlausaldajal nõude kehtivuse, olemasolu, sissenõutavuse ja muud küsimused. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal tekkinud võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu ei tõenda kolmandate isikute vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingud ning sellise nõude korduv loovutamine, vaid nõude tõendamiseks peab võlausaldaja esitama nõude olemasolu tõendavad algdokumendid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud oma lahendites (nt 3-2-1-50-05), et nõude olemasolu peab tõendama võlausaldaja. Nii on PankrS § 15 lg 2 p. 1 ja § 31 lg 1 lause 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 6. märtsi 2002.a. otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.
Võlgnik on TsÜS § 131 lg-le 1 tuginedes tühistanud võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks oleva 04.06.2012 käenduslepingu ja 25.07.2012 kokkuleppe. Kuivõrd võlgniku hinnangul on võlausaldajate pankrotiavalduste aluseks olevad tehingud täielikus vastuolus võlgniku strateegiliste huvide ja eesmärkidega, samuti vastuolus igasuguse majandusliku loogika ja põhjendatusega ning poolte varasemate kokkulepetega, siis TsÜS § 131 lg-le 1 tuginedes tühistas võlgnik 16.11.2012 avaldustega eelnimetatud tehingud. TsÜS § 98 lg 1 alusel toimub tehingu tühistamine avalduse esitamisega teisele poolele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on tehingud mõlemalt poolt allkirjastanud LT. Antud tehingutega on võlgniku endine juhatuse liige võtnud võlgnikule suuremahulisi varalisi kohustusi: 04.06.2012 käenduslepingu alusel summas 1 500 000 eurot ja 25.07.2012 kokkuleppe alusel summas 2 477 726,79 eurot, millega ta võib olla rikkunud juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tehingute sõlmimisel võivad kohtu hinnangul võlgniku endise juhatuse liikme tegevuses esineda TsÜS § 131 lõike 1 teises lauses nimetatud tehingu tühistamise alused. TsÜS § 131 lg 1 teise lause järgi kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Kuivõrd võlgnik on vaidlusalused tehingud tühistanud, ei ole võlgnikul käesoleval juhul kohustust täita 04.06.2012 sõlmitud käenduslepingust ega 25.07.2012 kokkuleppest tulenevaid kohustusi. Tehingu tühistamisega lõpeb võlgniku kohustus tehingut täita. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb analüüsida ja hinnata, kas võlausaldajate poolt esile toodud asjaolud võiksid anda alust asuda seisukohale, et võlgnikupoolne tehingute tühistamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja kas võlgnikul puudub alus tehingute tühistamiseks. Samuti vajab hagimenetluses tuvastamist, kas 04.06.2012 käendusleping ja 25.07.2012 kokkulepe võiksid endast kujutada sisuliselt lepinguvälise võlasuhte reguleerimist lepinguga. Samuti tuleb hagimenetluses tuvastada, kas võlausaldajate käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab võlausaldajate õiguse oma väidetavate nõuete maksmapanekuks võlgniku vastu. Riigikohus on oma 13. märtsi 2009 lahendis nr 3-2-1-7-09 juhtinud tähelepanu sellele, et VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad tehingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ühtlasi vajab hagimenetluses tuvastamist, kas vaidlusaluste tehingute näol on tegemist näilike tehingutega, kas antud lepingute eesmärk oli luua mulje tehingu olemasolust, et luua võlausaldajatele näilik alus võlgniku suhtes pankrotiavalduse esitamiseks. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Näilik tehing on antud paragrahvi lõike 2 alusel tühine. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Eeltoodu alusel on kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Kohus ei analüüsi poolte seisukohti, mis puudutavad võlgniku osa võõrandamist, kuivõrd need ei oma pankrotiavalduse lahendamise seisukohalt õiguslikku tähendust.
Eeltoodud põhjendustel tuleb võlgnikule ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.
Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitajate kanda. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.