Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

HAGEJA NÕUE JA LÕPLIKUD SEISUKOHAD

Hageja esitas Harju Maakohtule 12. novembril 2010 tuvastushagi enda võlausaldajaks tunnustamises OÜ KI (pankrotis), registrikood XXX („K “), jaotusettepanekus kinnitatud nõudes summas 1 000 000 krooni. Hageja on seisukohal, et hageja ja AS Q PP (pankrotis), registrikood XXX („Q “), vahel

2-10-56525 2 muu hulgas käsipandi sätted. AÕS § 284 kohaselt lõpeb pant nõudeõigusele tagatud nõude lõppemisega või § 286 kohaselt juhtumil, kus (i) pandipidajaks ja panditud asja omanikuks saab üks ja sama isik, (ii) pandipidaja on teatanud pantijale pandist loobumisest. Hagejale teadaolevalt ei ole ühtegi eelnevalt nimetatud asjaolu esinenud, samuti ei ole nende esinemisele viidanud ka kostja. Kuivõrd pant oli Laenulepingutest tulenevatele nõuetele kehtivalt tekkinud ja ei esine pandi lõppemist kaasa toovaid asjaolusid, siis ei oma asjaolu, kas viimases panditeatises on Laenulepinguid märgitud või mitte, mingisugust tähtsust. Juba tekkinud panti ei lõpeta ka see, kui ta mõnest hilisemat nimekirjast mingil põhjusel välja võetakse. Pandieseme võõrandamine ei too kaasa pandi lõppemist AÕS § 951 lg 1 alusel Ebaõige on kostja seisukoht, mille kohaselt nõudeid taganud pandid on seoses 11.02.2010 kostja ja Q vahel sõlmitud ja notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga („Loovutamisleping“) vastavalt AÕS § 951 lõikele 1 lõppenud. Nimelt ei ole nõudeõiguste pantimise korral AÕS § 951 lõikes 1 sätestatud regulatsioon kohaldatav. AÕS § 314 lõige 2 küll sätestab, et õiguse pantimisele kohaldatakse käsipandi sätteid, kuid see ei too automaatselt kaasa olukorda, mil õiguste pantimisele on rakendatavad absoluutselt kõik vallasasju või nende panti reguleerivad sätted. AÕS § 951 lõige 1 sätestab, et omandi üleandmisega lõpevad vallasasja koormanud kolmanda isiku õigused võõrandatud asjale. Seega viidatakse sättes otseselt vallasasjade üleandmisele, mistõttu ei ole see juba enda sõnastusest lähtuvalt õiguste pantimise puhul kohaldatav. Samuti ei ole kõik käsipandi sätted kohaldatavad õiguste pantimise puhul (nt AÕS §§ 285, 287 jne). Lisaks tuleb siinkohal viidata asjaolule, et näiteks käsipandi lõppemine AÕS § 951 alusel on õigustatud, kuivõrd AÕS § 282 lõikest 1 tulenevalt on käsipandi tekkimine seotud panditud vallasasja minemisega pandipidaja valdusesse, millega on tagatud asjaõiguses kehtiva avalikkuse printsiibi järgimine. Vallasasjade pantimise puhul käsipandina täidab vallasasja valdus signaalfunktsiooni, millest nähtub, et eseme üleandja on pantija, kellel on igal ajal õigus loobuda pandist eseme enda valdusest välja andmisega, mistõttu on õigustatud AÕS § 951 kohaldamine. Kuivõrd õiguste pantimine põhineb konsensusprintsiibil ja avalikkuse printsiipi ei ole võimalik järgida, siis ei ole ka seetõttu võimalik kohaldada AÕS § 951 lõikes 1 toodut nõuete pantimise osas. Nõuete pantimise korral puudub asjaõigusseaduses valdusega sarnane õigustus, mis lubaks pandi lõppemist muul alusel kui pandipidaja nõusolekul. Pandipidajal oli õigus pandieseme realiseerimisele, sõltumata pandieseme kuuluvusest Q või mõnele muule isikule AÕS § 276 lõige 1 sätestab, et pandipidajal on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel. Seejuures ei tulene ei nimetatud ega muudest asjaõigusseaduses panti, sh nõudeõiguste panti, reguleerivatest sätetest seda, et kuidagi oleks oluline pandieseme realiseerimisel panditud eseme omanik. Pant koormab üksnes panditud eset ja selle omanikul on üksnes seadusest tulenev talumiskohustus pandi realiseerimise puhul. Seega ei oma asja sisulisel lahendamisel tähendust, kas Q olid pandiga koormatud eseme omanikeks või mitte. Nõudeõiguse pant ei lõppe nõude loovutamisega. Pandiõiguse realiseerimise raames on hageja saanud vaidlusaluste nõuete omanikuks Pandi realiseerimise käigus avaliku enampakkumise teel müüb pantija panditud eseme ise, enda nimel ja omandab sellelt saadud tulu. Panditud eseme omanikule peab pandipidaja

2-10-56525 tagastama müügist saadu vastavalt AÕS § 295 lõikele 2 üksnes ulatuses, milles müügist saadu ületab pandipidaja nõuet ja müügikulusid. AÕS § 294 lõige 2 sätestab, et enampakkumisest võib osa võtta ka pandipidaja ise. Võlaõigusseaduse („VÕS“) § 10 lg 1 kohaselt loetakse enampakkumisel leping sõlmituks parimale pakkumisele nõustumise andmisega. Lisaks tuleb märkida, et juhul, kui enampakkumisel läbi viija ja enampakkumisel edukaks osutunud isik on üks ja sama, siis ei ole vajalik eraldi lepingu sõlmimine lähtuvalt VÕS § 8 lõikest 1, sõltumata panditud vara enampakkumise korras toodust. Igal juhul tuleb asuda seisukohale, et piisavad kokkulepped selleks, et pidada hageja poolt Laenulepingust tulenevad nõuded 7. aprillil 2010 toimunud enampakkumise raames omandatuks, sisalduvad notar Tarvo Puri poolt 9. aprillil 2010 tõestatud kinnituses panditud vara avaliku enampakkumise tulemuste kohta ja teates enampakkumisel müüdud nõuete uuele võlausaldajale ülemineku kohta („Teade“). Nimelt on Teates märgitud selgesõnaliselt, et Pandilepingu kohaselt panditud nõuded on müüdud hagejale ning alates enampakkumisel müüdud nõuete omandamisest 7. aprillil 2010 on hageja Pandilepingu kohaselt pandi esemeks olnud nõuetes võlausaldajaks. Tunnistaja ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ja kostja varasemalt esitatud seisukohtadega Hageja on seisukohal, et tunnistaja MK’i poolt 12. juunil 2012 antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus muude menetluses esitatud tõenditega ning kostja seisukohtadega. MK’i ütluste kohaselt oli Loovutamislepingu alusel loovutatavaks nõudeks K pankrotimenetluses välja makstav jaotis. Selline olevat olnud Loovutamislepingu poolte arusaam viimatinimetatu esemest, mille osas vormistati ka notariaalne leping. Hageja viitab siinkohal, et tunnistaja ütlused selles osas, et Loovutamislepingu esemeks oli K pankrotimenetluses välja makstav jaotis summas 1 000 000 krooni on otseses vastuolus Loovutamislepingu sõnastusega. Nimelt sätestab Loovutamisleping selgelt, et loovutatakse laenulepingust tulenev nõue (punkt 1.1), mis on tunnustatud K pankrotimenetluse käigus (punkt 1.2.2), mille aluseks olevate ja nendega seotud dokumentidega on kostja tutvunud, mille osas eksisteerivad tagatised (punkt 1.3.2), mis ei ole nõuetekohaselt täidetud, mille osas eksisteerib risk, et loovutatud nõue jääb osaliselt või täielikult rahuldamata (punkt 1.3.3) ning nõude suurus võib muutuda, millist riski kannab nõude omandaja (punkt 1.3.4). Seega ei sisaldu Loovutamislepingus ühtegi viidet selles osas, et selle esemeks on K ’i pankrotimenetluse käigus jaotise alusel tehtav väljamakse. Vastupidi, Loovutamislepingu esemeks oli selle teksti kohaselt sõnaselgelt Q nõue K ’i vastu, mis tulenes laenulepingust, mis oli Loovutamislepingu sõlmimise ajaks tunnustatud (Q nõue K vastu oli tunnustatud

2-10-56525 koostamisel ja MK’i poolt väljendatud seisukohta, et pooled Loovutamislepinguga loovutati just K ’i pankrotimenetluse käigus välja makstav jaotis, jääb arusaamatuks, miks ei ole notar teinud sellise nõudeõiguse olemisele Loovutamislepingu esemeks ühtegi viidet. Arvestades asjaolu, et nõudeõigus jaotise alusel välja makstavatele summadele K ’i pankrotimenetluses tekkis alles 21. septembril 2010, mil Tartu Maakohtu kinnitas määrusega tsiviilasjas nr 2-0745434 K ’i pankrotimenetluses jaotusettepaneku, so pärast Loovutamislepingu sõlmimist ehk väidetavalt oli loovutamise esemeks tulevikus tekkiv nõue, oleks tulenevalt VÕS §-le 165 pidanud erilist tähelepanu pöörama nõude määratlemisele. Notar on enda Loovutamislepingu punktis 6 antud selgitustes lähtunud üksnes eeldusest, et tegemist on juba olemasoleva nõudega (punkt 6.2), mille osas eksisteerivad tagatised (punkt 6.3) ning ühtegi viidet ei ole tehtud selles osas, et tegemist oleks tulevikus tekkinud nõudega. Seega saab tunnistaja MK’i ütlusi pidada ebausutavateks ka seonduvalt Loovutamislepingu sõlmimise asjaoludega. Tunnistaja MK on enda poolt 12. juunil 2012 antud tunnistustes selgelt viidanud, et pooled sh tema ise said aru, mis on jaotis ja kuidas ning kunas toimub selle välja maksmine. Ütluste kohaselt suhtles MK selles osas ka K ’i pankrotihalduriga, eesmärgiga välja selgitada jaotise „kindlus“. Antud ütlustest saab samuti järeldada, et MK teeb sisulist vahet notariaalselt kinnitatuid ja notariaalselt tõestatud lepingutel, millise märkuse tegi MK iseseisvalt, mitte vastates mõne menetlusosalise küsimusele. Samuti oli MKQ kui igapäevaselt laenu andmisega tegeleva äriühingu juhatuse liige, kelle teadmised ja arusaamad nõuetest, nende olemustest ja lepingute sõlmimisest pidid olema keskmiselt kõrgemal tasemel. Seega on ebausutav, et Loovutamislepingus oli poolte tahteks loovutada hoopis K ’i pankrotimenetluses välja makstav jaotis, mitte nõue, mis on Loovutamislepingus kirjas. MK ütlustest saab selgelt järeldada, et Loovutamislepingu pooled omasid piisavalt teadmisi, määratlemaks täpselt Loovutamislepingu ese, mille osas osutas täiendavalt kaasabi ka notar, koostades Loovutamislepingut ja selgitades selle sisu. Samuti nähtub kostja poolt menetluses esitatud seisukohtadest, et Loovutamislepinguga loovutati nõuded, mis olid pandiga tagatud. Vastasel juhul jääb arusaamatuks, miks pidas kostja vajalikuks käsitleda Laenulepingutest tulenevatele nõuetele pandiõiguse lõppemist AÕS § 951 alusel (kostja vastus hagile 11.04.2011. a) ja puudustele seonduvalt Laenulepingutest tulenevate nõudeõiguste loovutamisele pandi realiseerimise käigus. Kostja on asunud seisukohale, et Loovutamislepingu esemeks oli jaotise alusel välja makstav rahasumma alles 12. jaanuaril 2012 esitatud vastuses kohtu nõudele. Juhul, kui Loovutamislepingu esemeks oli tõepoolest nõudeõigus jaotise alusel välja makstavale rahasummale, siis oleks olnud igati loogiline eeldada, et kostja oleks sellele tuginenud juba menetluse alguses. Hageja jääb muus osas enda poolt varasemalt menetluses esitatud seisukohtade juurde ja palub rahuldada esitatud hagi täies ulatuses.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE JA LÕPLIKUD SEISUKOHAD

Asjaolud 24.10.2007. a sõlmisid AS Q PP(pankrotis) (endine AS RC) ja AS Swedbank varaliste õiguste pandilepingu (edaspidi nimetatud „Pandileping“). Pandilepingu punkt 1.4. kohaselt tagab Pandilepinguga seatav pant AS Swedbank nõudeid AS Q PP (pankrotis) vastu, mis

2-10-56525 tulenevas AS Q PP (pankrotis) poolt juhatuse 23. oktoobri 2007. a otsuse alusel väljastatud võlakirjadest. Pandilepingu punkt 4 alusel loeti nõudeõigused pandituks alates hetkes, mil Pantija (AS Q PP) allkirjastab panditeatise, milles on fikseeritud nõudeõiguse aluseks oleva Lepingu andmed. Panditeatisi saatis AS Q PP(pankrotis) AS-ile Swedbank kord kuus, milles oli fikseeritud nõuded, mis on panditud AS Swedbank kasuks. Viimase panditeatise esitas AS Q PP (pankrotis) AS-ile Swedbank 30.11.2009. a. Vastavas panditeatises olid toodud kõik selle kuupäeva seisuga pantimisele kuuluvad nõuded. Nimetatud panditeatises ei olnud märgitud ühtegi OÜ KI (edaspidi nimetatud „K “) vastu kuuluvat nõuet, mida selle panditeatise alusel panditakse. 11.02.2010. a sõlmisid AS Q PP (pankrotis) ja OÜ NI nõude loovutamise lepingu (kostja 11.04.2011.a. vastuse lisa 1), millega loovutati AS Q PP(pankrotis) nõuded K vastu summas 1 000 000 krooni OÜ-le NI. Nõude käsutamine toimus samal kuupäeval. 29.03.2010. a avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded enampakkumisteade, millega AS Swedbank müüb avalikul suulisel enampakkumisel AS-I RC(AS Q PP (pankrotis) lunastamata võlakirjadest tulenevate kohustuste tagatisena panditud nõudeõigused. Enampakkumisteates oli välja toodud nõuete kogusumma 31.10.2009. seisuga, s.t enampakkumisteates ei arvestatud hiljem esitatud panditeatisi. Enampakkumine toimus 06.04.2010. a ning enampakkumisel tegi parima pakkumise AS Swedbank. Nimetatud tehingu tulemusel omandas AS Swedbank väitel AS Swedbank ka nõudeõiguse K vastu. 12.04.2010. a esitas AS Swedbank teate K i vastu oleva nõude omandamise kohta. 19.04.2010. a esitas OÜ NIK i pankrotihaldurile teate selle kohta, et AS Q PP(pankrotis) on loovutanud oma nõude K i vastu summas 1 000 000 krooni OÜ NI. Nõue loovutati 11.02.2010. a sõlmitud notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga. 21.09.2010. a kinnitas Harju Maakohus K i jaotusettepaneku, mille punktide 5 ja 6 kohaselt kuulub AS-ile Q PP(pankrotis) väljamaksmisele täiendavalt 1 000 000 krooni. 12.11.2010. a esitas AS Swedbank tuvastushagi, mille palus tunnistada end võlausaldajaks K jaotusettepanekuks kinnitud nõudele summas 1 000 000 EEK (63 911,65 eurot). OÜ NI vaidleb AS Swedbank hagile vastu ning leiab, et nõue K i vastu kuulub temale ning OÜ NI on õigustatud saama K pankrotimenetluses väljamakse summas 1 000 000 krooni. OÜ NI põhjendab oma vastuväiteid alljärgnevalt. Kostja vastuväited koos õiguslike põhjendustega Pandi realiseerimise hetkel 06.04.2010. a ei olnud enampakkumisel müüdud nõuete hulgas nõuet OÜ KI vastu. Tulenevalt Pandilepingu punktist 4 teisest lausest loeti AS Q PP nõudeõigused 3. isikute vastu pandituks alates hetkest, mil AS Q PP (pankrotis) allkirjastab panditeatise, milles on fikseeritud vastava nõudeõiguse aluseks oleva Lepingu andmed. Vastavalt pooltevahelisele praktikale esitas AS Q PP (pankrotis) hagejale igakuiselt panditeatisi, milles oli fikseeritud viimane seis nõudeõigustest, mis on pandiesemeks.

2-10-56525 Eeltoodu on ka mõistetav, kuna nõudeõigused muutusid – kas tasuti võlgnike poolt osaliselt või täielikult või võõrandati kolmandatele isikutele. Seetõttu muutus ka panditud nõudeõiguste koosseis, mis fikseeriti igakuiselt vastavas panditeatises. Lähtudes eeltoodust omasid õiguste pantimise seisukohalt tähendust just ajaliselt viimases panditeatises märgitud nõudeõigused. Seda ka põhjusel, et pantida saab vaid nõudeõigust, mis pantimise hetkel kuulus AS-ile Q PP (pankrotis). Juhul, kui nõue täideti või see võõrandati, puudus AS-il Q PP (pankrotis) õigus vastavat nõuet pantida, kuna ta ei olnud enam isikuks, kes omaks nõuet kolmanda isiku vastu (pantijal ei olnud pandieset, mida saaks pantida). AÕS § 293 lg 1 näeb ette 1-kuulise etteteatamisaja müügiõiguse teostamiseks alates müügiõiguse tekkimisest. Enampakkumisteade on esitatud 29.03.2010.a ning enampakkumine toimus ise 06.04.2010. a. Seega pandi enampakkumisele nõue, mis ei olnud pandiesemeks vastavalt viimasele panditeatisele. Samuti ei olnud täidetud AÕS §-st 293 lg 1 tulenevad nõuded, mistõttu ei ole nõuetekohast enampakkumist toimunud. Eelnevast tulenevalt on kostja seisukohal, et vaidlusaluse nõude müük on tühine (see teostati nõude suhtes, mis ei olnud pandiesemeks ning müügi teostamisel on oluliselt rikutud seadust) ja seetõttu ei ole nõude käsutamist toimunud – hageja ei omandanud nõuet ning nõue kuulub jätkuvalt kostjale. Täiendavalt peab kostja vajalikuks selgitada, et lepingulistes suhetes tuleb arvesse võtta ka pooltevahelist praktikat (VÕS § 23 lg 1 p 2 ja VÕS § 25 lg 1). 11.02.2010. a toimunud nõude loovutamine on kehtiv, alates sellest ajast oli OÜ KI uueks võlausaldajaks kostja VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Sama paragrahvi lõike 2 alusel asub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 164 lg 3 järgi kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine. Hageja leiab, et kuna tema teavitas OÜ KI enne kostjat ning kuna pantimine leidis aset varem, siis ei saa olla kehtiv kostja ja AS Q PP (pankrotis) vaheline nõude loovutamine. Kostja eeltooduga ei nõustu, kuna see ei ole kooskõlas nõude loovutamise regulatsiooniga. VÕS § 164 järgi on nõude loovutamiseks vajalik, et oleks täidetud järgmised tingimused: kehtiva loovutamislepingu sõlmimine (VÕS § 164 lg 1); nõude loovutamise leping on sõlmitud isikuga, kes on loovutatud nõude võlausaldaja (VÕS § 164 lg 1); nõue on loovutatav, s.t tegemist ei ole nõudega, mille loovutamine on seadusega piiratud (VÕS § 164 lg 1 ls 2 ja § 166). Kostja hinnangul olid eelnimetatud tingimused 11.02.2010. a nõude loovutamise lepingu sõlmimisel täidetud. Nõude loovutamise leping vormi puhul tuleb lähtuda VÕS § 11 lg-st 3, mille järgi peab olema nõude loovutamine samas vormis nõude aluseks oleva lepinguga. Nõude aluseks olevad lepingud OÜ-ga KI olid sõlmitud kirjalikus vormis. Kuivõrd nõude loovutamine sõlmiti notariaalselt tõestatud vormis, siis on lepingu vorminõue täidetud. Seega oli sõlmitud kehtiv loovutamisleping VÕS § 164 lg 1 mõttes.

2-10-56525 Nõude loovutamise hetkel, s.o 11.02.2010. a oli loovutatud nõude suhtes võlausaldajaks AS Q PP (pankrotis). Asjaolu, et K i nõuded olid panditud AS Swedbank kasuks 31.10.2009. a panditeatise esitamisega, ei ole seotud nõude käsutusega, s.t nõude pantimisel ei toimu nõude loovutamist, vaid nõue kuulub endiselt nõude pantinud isikule, mistõttu võis AS Q PP (pankrotis) ka vastava nõude loovutada. Siinkohal toob kostja välja ka seda, et juhul, kui pantija ja pandipidaja lepivad kokku selles, et nõuet ei loovutata (Pandilepingu punkt 6.1.2.), ei mõjuta see nõude loovutamise kehtivust. Tegemist on pantija kohustusega, mille rikkumisel tekib pandipidajal vastav rikkumisest tulenev nõue pantija vastu, aga see ei mõjuta nõude loovutamist. Analoogne regulatsioon tuleneb ka VÕS § 166 lg-st 2. Kuigi nõude pantimisel kohaldatakse tulenevalt AÕS §-st 318 pandipidaja ja panditud nõude võlgniku vahelisele õigussuhtele nõude loovutamise sätteid, ei tähenda see seda, et pandipidaja asuks senise võlausaldaja asemele VÕS § 164 lg 2 mõttes. Seesugune asendamine saab toimuda vaid nõude loovutamise korral, mida aga nõude pantimise korral ei toimu. Samuti ei esinenud 11.02.2010. a nõude loovutamise lepingu sõlmimisel VÕS § 164 lg 1 ls 2 ja §-s 166 sätestatud piiranguid. Lähtudes eeltoodust oli 11.02.2010. a toimunud nõude loovutamine kehtiv ning kostja astus senise võlausaldaja, AS Q PP (pankrotis) asemele. OÜ KI (pankrotis) teavitamine ei oma nõude loovutamise aja seisukohalt tähendust Hageja on hagiavalduse punktis 1.10 toonud välja, et 11.02.2010. a nõude loovutamine ei saa olla kehtiv, kuna nõude pantimine leidis aset varem ning ka seetõttu, et AS Swedbank teavitas OÜ-d KI nõude loovutamisest varem. Kostja arvates ei oma eeltoodu aga nõude loovutamise seisukohast tähendust. Nõude käsutamine ei ole sõltuvuses võlgniku teavitamisest, vaid nõude loovutamise tehingust ning selle tehingu tegemise ajast. Nõude loovutamisest teavitamine omab tähendust vaid selles kontekstis, et juhul, kui võlgnik täidab kohustuse senisele võlausaldajale enne, kui temani on jõudnud teade nõude loovutamise kohta, loetakse võlgniku kohustus täidetuks (VÕS § 169 lg 1). Kuivõrd eeltoodud olukorda ei tekkinud, siis on võlgniku teavitamine antud vaidluse kontekstis tähtsusetu. Samuti tuleb käesoleval juhul arvesse võtta VÕS § 164 lg-st 3 tulenevat prioriteetsuspõhimõtet, mille järgi olukorras, kus sama võlausaldaja loovutab sama nõuet korduvalt, siis loetakse kehtivaks varasem nõude loovutus. Kuivõrd antud juhul loovutas AS Q PP(pankrotis) kostjale nõude 11.02.2010. a, siis võrreldes ajaliselt hilisema, s.o 06.04.2010. a toimunud enampakkumisega, on 11.02.2010. a nõude loovutamine kehtiv. Lähtudes eeltoodust on ka ekslik hageja väide selle kohta, et varasema loovutusena tuleb käsitada nõude pantimist (hagiavalduse punkt 1.10). Antud juhul ei saa kohalduda ka VÕS § 170, mis erandkorras näeb ette võlgniku suhtes nõude loovutamise toimunuks, kui nõude loovutamisest teavitab võlgnikku võlausaldaja, ehk antud juhul AS Q PP(pankrotis). Kuivõrd AS Q PP (pankrotis) ei ole teavitanud OÜ-d KI nõude loovutamisest AS-ile Swedbank, siis ei ole nõude loovutamist AS-ile Swedbank toimunud ka nimetatud sätte alusel. Nõude loovutamisel lõppevad õigusele seatud koormatised tulenevalt AÕS § 951

2-10-56525 Tulenevalt TsÜS § 49 lg 2 kohaldatakse seaduses sätestatud juhtudel õigusele asja kohta sätestatut. AÕS § 314 lg 2 ls 1 kohaldatakse õiguste pantimisele käsipandi sätteid (vallasasjade pantimine). AÕS § 951 lg 1 järgi omandi üleandmisega lõpevad vallasasja koormanud kolmanda isiku õigused võõrandatud asjale. Kuivõrd õigustele kohaldatakse käesoleval juhul käsipandi kohta sätestatut ning käsipandi puhul kohaldub ka AÕS § 951 lg 1, siis kohaldub eeltoodut säte ka õiguste võõrandamise korral. TsÜS § 49 lg 2 kohaselt tuleb õiguste suhtes kohaldada asja kohta sätestatut. AÕS § 314 lg 2 näeb üheselt ette, et õiguste pantimisele kohaldatakse käsipandi sätteid, välja arvatud kui seaduses on sätestatud teisiti. Seaduses puudub regulatsioon, mis välistab AÕS § 951 lg 1 kohaldamise õiguste võõrandamise korral. AÕS § 951 lg 3 järgi kohaldub sama paragrahvi lg 1 juhul, kui omandaja on õiguse suhtes heauskne. AÕS § 951 lg 3 ls 2 järgi on omandaja heauskne, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma kolmanda isiku õigusest. Kuivõrd õiguste pantimine ei nähtu ühestki registrist ning pandi olemasolust ei teavitanud ka AS Q PP(pankrotis) 11.02.2010. a nõude loovutamise lepingu sõlmimisel (lisa 1), siis kostja oli nõude omandamisel heauskne. Lähtudes eeltoodust lõppes hageja pant nõudele igal juhul 11.02.2010. a tulenevalt AÕS § 951 lg 1. Hageja ei ole nõude omandamiseks teinud selleks vajalikku kohustus- ega käsutustehingut Kohustustehingu puudumine TsÜS § 6 lg 3 järgi tuleb õigused ja kohustused anda üle üleandmise tehinguga (käsutustehing), s.t kehtiva õiguse alusel on lisaks kohustava tehingu tegemisele vaja teha ka üleandmisele ja omandamisele suunatud tahet väljendav eraldiseisev tehing. Õiguste üleandmise puhul on üldjuhul kohustustehinguks müügileping VÕS § 208 lg 1 mõttes (koosmõjus VÕS § 208 lg-ga 3, mis otseselt viitab müügilepingu sätete kohaldamisele õiguste müügi korral). Õiguse üleandmisele suunatud tehing (käsutustehing) on reguleeritud nõude loovutamist käsitavates sätetes (VÕS § 164 jj). Antud juhul AÕS § 92 jj ei kohaldu, kuivõrd need sätted reguleerivad vallasasjade (kehaliste esemete) omandiõiguse üleandmist. Antud juhul väidab hageja, et hageja omandas nõude OÜ KI (pankrotis) vastu 07. aprillil 2010. a avalikul enampakkumisel, kus hageja tehtud pakkumine oli parim. Kostja rõhutab, et hageja poolt läbiviidud enampakkumisele ning seal tehtud pakkumistele kohaldub VÕS § 10 (lepingu sõlmimine enampakkumisel) ning sellisel juhul parima pakkumise tegemisel sõlmitakse selle isikuga õiguse müügileping kui kohustustehing, mille alusel nõudeõigus ise veel üle ei lähe tulenevalt TsÜS § 6 lg 3. Sellest tulenevalt on ekslik ka hageja järeldus selle kohta, et enampakkumise läbiviimisel toimus nõude omandamine seaduse alusel. Nõude omandamine sai antud juhul toimuda vaid käsutustehingu alusel. Kostjal puuduvad käesoleval hetkel andmed enampakkumise teates viidatud enampakkumise tingimuste kohta, s.t kas müügileping loeti nende alusel sõlmituks parima pakkumise aktseptimisel või oli vajalik ka eraldi müügilepingu sõlmimine. Seega ei ole välistatud, et juhul, kui müügilepingu eraldiseisev sõlmimine oli ette nähtub enampakkumise tingimustes, siis selle sõlmimata jätmine on kaasa toonud selle, et esinevad puudused juba kohustustehingu osas.

2-10-56525 Käsutustehingu puudumine Esiteks leiab kostja, et hageja on ise tunnistanud asjaolu, et nõudeõiguse omandamist ei ole toimunud. Vastav kinnitus nähtub hageja poolt hagiavalduse punktis 1.7 väljendatus: „Hageja osales ise 07. aprillil 2010. a toimunud avalikul enampakkumisel ning omandas panditud nõuded tehes enampakkumisel parima pakkumise. Kuivõrd pandi eseme müüja ja omandaja oli hageja isikus sama, siis nõuete loovutamise lepingut nõuete omandamiseks hageja iseendaga ei vormistanud, kuna vastavatavalt võlaõigusseaduse § 8 on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel. Sisuliselt leidis aset nõuete müük läbi nõuete loovutamise seaduse alusel hagejale. /.../.“ Seega ei ole vaidlust selles, et nõude loovutamise tehingut kui nõudeõiguse üleandmiseks vajalikku tehingut ei ole hageja teinud. Järgnevalt selgitab kostja, millest tulenevalt on eraldiseisva nõudeõiguse loovutamise tehingu tegemine igal juhul nõutav. Müügiõiguse tekkimise korral ei saa pandipidaja asja omanikuks, vaid pandipidajal tekib seadusjärgne esindusõigus nii müügilepingu sõlmimiseks kui ka omandi üleandmiseks1. Hagiavalduse punktidest 1.7 nähtub, et hageja on ekslikult pidanud müügiõiguse tekkimist asjaoluks, mille alusel on toimunud nõudeõiguse loovutamine temale. Hageja ebaõige järeldus väljendub selles, et justkui oleks nii nõudeõiguse müüja kui ka ostja üks ja seesama isik. Kuivõrd müügiõiguse tekkimise järgselt oli hagejal üksnes seadusjärgne esindusõigus müügilepingu sõlmimiseks kui ka omandi üleandmiseks, siis tuleb nõudeõiguse müüjaks pidada AS-i Q PP ning mitte hagejat nagu ekslikult hageja ise arvab. Hageja tegutses pandieset realiseerides üksnes seaduse alusel esindajana. Seega ei pea paika ka hageja väide selle kohta, et nii müüja kui ka omandaja olid samas isikus. Seega on ekslik hageja väide, et müügitehingu sõlmimiseks puudus vajadus, kuna pooled olid samad – pooled olid tegelikult eeltoodud põhjustel erinevad ning müügitehing tuli sõlmida. Kostja juhib tähelepanu, et nõude võõrandamise leping pidi antud juhul olema sõlmitud kirjalikus vormis. Vaidlus puudub selles, et AS Q PP (endise nimega RCOÜ) ja laenusaajate vahelised lepingud olid sõlmitud kirjalikus vormis. Samuti oli vastavate laenulepingute üldtingimuste punktis 12.2. (hagiavalduse lisas nr. 3 oleva laenulepingu nr. XXX lisa) kokku lepitud, et lepingu muudatused ja mistahes kokkulepped vormistatakse kirjalikult ning vaidluse korral kirjaliku kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et kokkulepet ei ole. Seega on pooled TsÜS § 83 lg.2 mõttes kokku leppinud tehingu vormi ja selle järgimata jätmise õiguslikud tagajärjed. Kuna laenuleping ja selle kirjalik vorm oli poolte kokkuleppe (üldtingimuste) kohaselt kohustuslik, siis tulenevalt VÕS § 11 lg 3, kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, siis tuleb selles vormis sõlmida ka lepingust tulenevate nõuete loovutamise kokkulepped. Seega pidi olema kokkulepe, millega hageja AS Q PP seadusliku esindajana enampakkumisel vaidlusaluse nõude võõrandas iseendale (hagejale), olema vormistatud samuti kirjaliku kokkuleppena. Seda on aga hageja ise kinnitanud, et kirjalikku lepingut vormistatud ei ole (hageja on lausa kinnitanud, et pole üldse lepingut sõlmitud, kuna leidis, et ei peagi seda tegema, kuna arvas ekslikult, et poolteks sama isik). Seega ei ole loovutamist toimunud või kui see on toimunud suulise kokkuleppe alusel, siis on see eeltoodu põhjustel TsÜS § 83 lg.2 kohaselt tühine ning ei ole saanud kaasa tuua õiguslikke tagajärgi – vaidlusaluse nõude üleminekut hagejale.

1 P. Pärna. Asjaõigusseadus. Komm vln. Juura. Tallinn 2004. § 294 komm p 2.

2-10-56525 Kuivõrd hageja on tunnistanud, et nõudeõiguse loovutamise lepingut ei sõlmitud (kuigi selle sõlmimise vajadusele viitas hageja ka enampakkumise teates), siis ei saa olla vaidlust selles, et tegelikkuses ei ole hageja nõudeõigust OÜ KI (pankrotis) vastu omandanud. Hageja viited 09.04.2011. a teatele (hageja 30.09.2011.a. seisukoha punkt 2.4.2), mis justkui kinnitaks vaidlusaluste nõuete omandamist hageja poolt, on asjakohatu ja eksitav. Siinkohal toob kostja välja, et nimetatud dokumendi näol on tegemist notariaalselt kinnitatud dokumendiga. Notar Tarvo Puri kontrollis üksnes teates sisalduvate allkirjade õigsust, millele viitab ka notariaalmärge: „Allkirja õiguse kinnitamisel ei ole kontrollitud dokumendis esitatud fakte ega nõustatud dokumendi sisu osas.“ Seega on hageja väide notariaalse tõestamise kohta ebaõige ning eksitav. 09.04.2011. a teate näol on tegemist üksnes hageja poolt koostatud dokumendiga, mille sisu tegelikkusele mittevastavust on kostja põhjalikult eelpool põhjendanud (s.t hageja ei ole enampakkumisel omandanud vaidlusaluseid nõudeid). Nimetatud dokumendiga ei ole hagejal võimalik tõendada nõude omandamist, vaid üksnes nimetatud kuupäeval vastava dokumendi allkirjastamise fakti. Kostja omandas nõude summas 1 000 000 krooni, mis oli tunnustatud eesõigusnõudena OÜ KI pankrotimenetluses ning mis kuulus kompromissi kinnitamise kohta tehtud määruse kohaselt jaotise alusel reaalselt väljamaksmisele Hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest tulenevalt ei ole poolte vahel vaidlust sellest, et seisuga 01.06.2009. a oli AS RC (pankrotis) õigustatud OÜ KI (pankrotis) pankrotimenetluses saama 1 000 000 krooni, kui eesõigusega õigustatud võlausaldaja. Poolte vahel on vaidlus üksnes selles, kas vastavat summat on õigustatud saama hageja või kostja. Nõue, mis 11.02.2010. a nõudega kostjale loovutati, tuleneb AS RC (pankrotis) ja OÜ KI (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingutest, mis on esitatud AS RC (pankrotis) nõudeavalduste lisadena (hageja 30.12.2011. a menetlusdokumendi lisad nr 1, 2 ja 4). Kuivõrd 01.06.2009.a seisuga oli selge, et AS RC oli kompromissi alusel õigus saada OÜ KI (pankrotis) pankrotimenetluses 1 000 000 krooni, siis lähtudes 11.02.2010. a nõude loovutamise lepingu sõnastusest, ei saa olla vaidlust, et loovutati just see nõue. Lisaks eeltoodule on nõude loovutamise lepingu pooled kirjalikult digitaalselt allkirjastatuna kinnitanud ja selgitanud oma ühist tegelikku tahet lepingu sõlmimisel (esitatud kostja poolt kohtule 12.01.2012.a.). Selle kohaselt oli poolte tahe loovutada see AS RC nõue (vastav nõude osa) OÜ KI (pankrotis) vastu, milline oli tunnustatud OÜ KI pankrotimenetluses (Tartu Maakohtu 27.05.2009.a.) määrusega kompromissi kinnitamise kohta ning mis kuulus eesõigusnõudena 1 000 000 krooni ulatuses AS RC väljamaksmisele. Tulenevalt VÕS §-st 29 lg.1 on lepingu tõlgendamisel määrav poolte ühine tegelik tahe ning kuna lepingu pooled on oma ühist tegelikku tahet selgitanud ja kinnitanud, siis ei saa vastavas osas olla täiendavat vaidlust. Tingimata ei saa poolte tahet vaidlustada kolmas, lepingu pooleks mitte olev, isik (s.o. hageja). Lisaks eeltoodule kinnitas just nimelt vastava nõude loovutamist käesolevas asjas kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud MK, kes oli loovutamise ajal nõude loovutaja seaduslik esindaja. Kostja leiab, et ei saa olla vaidlust loovutamise eseme ega sellega seonduva poolte tahte suhtes, kui isik, kes oli nõude loovutamise ajal loovutaja seaduslik esindaja, kinnitab loovutamiseseme vastavust ja poolte tahet.

2-10-56525 Kuna poolte tegelik tahe ja loovutuse ese on eeltooduga tõendatud, siis puudub vajadus hinnata teisi lepingu tõlgendamisel arvesse võetavaid asjaolusid. Sellele vaatamata juhib kostja kohtu tähelepanu asjaolule, et ka poolte käitumine lepingu sõlmimisel ja lepingu sõlmimise järgselt kinnitab täiendavalt eeltoodut tahet. Kuna kostja on nõude loovutusele tuginedes avaldanud soovi vastava summa väljamaksmiseks OÜ KI (pankrotis) poolt kostjale, mis ongi kaasa toonud käesoleva vaidluse aluseks oleva hagi esitamise, siis tõendab see muuhulgas seda, et kostja mõistis ja on kogu aeg mõistnud lepingut selliselt, et ta omandas sellise nõude, mis kuulus reaalsel väljamaksmisele OÜ KI pankrotipesast. Oluline on siinjuures ka asjaolu, et nõude loovutamise eest on tasutud vastavalt lepingu punktile 3.1. kokku 1 000 000 krooni (nõude nimiväärtus). Eeltoodu valguses on ilmne, et pooled pidasid ja said pidada silmas üksnes selle nõude (osa) loovutamist, mis kuulus reaalselt väljamaksmisele OÜ KI pankrotipesast, sest tulenevalt OÜ KI pankrotimenetlusest ja pankrotivara müügist laekunud vahendite ulatusest ei olnud võimalik muude AS RCnõuete rahuldamine OÜ KI pankrotivara arvel. Seetõttu on eluliselt ebausutav ja ebamõistlik, et kostja oleks 1 000 000 krooni eest soovinud omandada sellist nõuet, mille väljamaksmist kunagi ei toimu ning milline asjaolu on nõude omandamise ajal juba ette teada. Seetõttu pidasid ja said pooled silmas pidada üksnes selle nõude loovutamist, mis ka pidi reaalselt väljamaksmisele kuuluma OÜ KI pankrotivarast. Eelnevast tulenevalt leiab kostja, et on tõendatud asjaolu, et kostja omandas AS RC selle 1 000 000 krooni suuruse nõude OÜ KI vastu, mis pidi kuuluma eesõigusnõudena reaalselt väljamaksmisele pankrotipesast. Hageja väited tehingu näilikkuse kohta on alusetud Hageja tõi hagiavalduse punktis 1.14 välja, et „hagejale teadaolevalt ei ole piisaval määral tõendeid selle kohta, et kostja ja AS Q PP(pankrotis) vahel oleks sisuliselt aset leidnud nõude loovutamise tehing“. Kostja peab seesugust väidet alusetuks. Kostja on esitanud kohtule notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu, mistõttu ei saa kahtlust olla nõude loovutamise tehingu toimumise ning selle aja osas ning palub seetõttu hageja väited näiliku tehingu osas jätta tähelepanuta. HAGEJA VASTUS KOSTJA LÕPLIKELE SEISUKOHTADELE REPLIIGI KORRAS Lisaks varasemalt menetluses esitatud seisukohtadele on kostja enda Seisukohtade punktis 2.6 viidanud, et lepingulistes suhetes on vajalik arvesse võtta ka pooltevahelist praktikat ja põhistanud sellega enda väidet, et hageja ja AS Q PP (pankrotis), registrikood XXX, vahel

2-10-56525 Hageja viitab, et kostja on Seisukohtade punktis 2.33 olulisel määral ebaõigesti käsitlenud hageja poolt käesolevas menetluses varasemalt esitatud dokumentaalseid tõendeid. Nimelt väidab kostja, et seisuga 1. juuni 2009 oli Q d kui eesõigusega õigustatud võlausaldaja õigustatud saama K ’i pankrotimenetluses 1 000 000 krooni. Sellisest käsitlusest jääb mulje, justkui oleks eelnevalt nimetatud kuupäeval olnud selge K ’i pankrotimenetluses jaotise alusel välja makstavad summad, mille osas sõlmiti kostja ja Q d vahel 11. veebruaril 2010 nõude loovutamise leping. Hageja selgitab, et 1. juuni 2009 seisuga oli lähtuvalt Tartu Maakohtu 27. mai 2009 määrusest tsiviilasjas nr 2-08-16110 selge üksnes see, et K ’i pankrotimenetluses on tunnustatud Q esimese järgu nõue summas 36 674 997,95 krooni ja teise järgu nõue summas 1 840 370,79 krooni. Eelnevalt viidatud määrusest ei saa kuidagi erinevalt kostja väidetest selgelt tuletada, et Q oli õigus saada K ’i pankrotimenetluses reaalse väljamaksena summa 1 000 000 krooni, milline loovutati Loovutamislepinguga kostjale. K ’i pankrotimenetluses kinnitati jaotusettepanek alles 21. septembril 2010, mille alusel ka väljamakseid tehti. Lisaks märgib hageja, et asjaõigusseaduses § 293 lg-s 1 märgitud panditud eseme müügist ette teatamise rikkumise korral ei ole selle panditud eseme müügi tühisus nagu viitab kostja oma Seisukohtade punktis 2.5. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine üksnes siis, kui keelu mõtteks on selle rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. AÕS § 293 sätestatud müügiõigusest ette teatamise regulatsiooni eesmärk on primaarselt anda pantijale võimalus tagatud nõue rahuldada ja vältida pandieseme müüki. Sellise tähtaja rikkumise tagajärjeks saavad olla üksnes ja ainult kahju hüvitamise nõuded pandipidaja vastu pantija poolt. Samas aga oli käesoleval juhul ilmselge, et panditud nõudeid ei suudeta rahuldada, kuivõrd pantija osas oli varasemalt luhtunud saneerimismenetlus ja hiljem (so 30. juunil 2010) kuulutati välja pantija pankrot. Kostja põhistab Seisukohtade punktis 2.19 õiguste pantimisele AÕS § 951 kohaldamise võimalikkust täiendavalt asjaoluga, et AÕS § 314 lg 2 sätestab, nagu oleks õiguste pantimisele käsipandi ja seeläbi ka muude vallasjade kohta käivate sätete kohaldamine välistatud üksnes juhul, kui see on seaduses otseselt viidatud. Täiendavalt märgib kostja, et AÕS § 951 puudub norm, mis välistab selle kohaldamise õiguste pantimise osas. Hageja märgib, et erinevalt kostja tõlgendusest, ei tuleks AÕS § 314 lg-t 2 mõista selliselt, et käsipandi ja muid vallasasju reguleerivate sätete juures peaks olema eraldi norm nende kohaldamise lubamatuse osas õiguste pantimisele, vaid selline lubamatus võib tulla ka normi enda olemusest ja selle tõlgendamisest. Nagu hageja on juba varasemalt viidanud, on paljud käsipandi sätted ja muud vallasasju puudutavad sätted oma olemuselt ja asjaõiguse põhiprintsiipidest lähtuvalt õiguste pantimise osas kohaldamatud ning seda hoolimata selles osas selge välistuse puudumisest. Viimaseks võib seisukohtade punktis 2.32 toodust jääda ekslikult mulje, et käesolevas menetluses on oluline, kas 9. aprillil 2010 väljastatud kinnitus panditud vara avaliku enampakkumise tulemuste kohta oli notariaalselt kinnitatud või tõestatud vormis. Hageja selgitab, et vastavalt TsÜS § 78 lg-le 4 asendavad mõlemad vormid kirjalikku vormi, mistõttu on kostja väited eelnevalt nimetatud kinnituse täpse notariaalse vormi olemuse ja olulisuse osas asjakohatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

2-10-56525 Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-10-56525 kirjaliku menetlusega. Vastavalt TsMS § 5 lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Vaidlus puudub alljärgnevate asjaolude osas: -24.10.2007. a sõlmisid AS Q PP (pankrotis) (endine AS RC) ja AS Swedbank varaliste õiguste pandilepingu. Pandilepingu punkt 1.4. kohaselt tagab Pandilepinguga seatav pant AS Swedbank nõudeid AS Q PP (pankrotis) vastu, mis tulenevad AS Q PP (pankrotis) poolt juhatuse 23. oktoobri 2007. a otsuse alusel väljastatud võlakirjadest. Pandilepingu punkt 4 alusel loeti nõudeõigused pandituks alates hetkes, mil pantija (AS Q d PP) allkirjastab panditeatise, milles on fikseeritud nõudeõiguse aluseks oleva Lepingu andmed. Panditeatisi saatis AS Q PP (pankrotis) AS-ile Swedbank kord kuus, milles oli fikseeritud nõuded, mis on panditud AS Swedbank kasuks. - seisuga 01.06.2009. a oli AS RC (pankrotis) õigustatud OÜ KI (pankrotis) pankrotimenetluses saama 1 000 000 krooni, kui eesõigusega õigustatud võlausaldaja. - 29.03.2010 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded enampakkumisteade, millega AS Swedbank müüb avalikul suulisel enampakkumisel AS-i RC(AS Q PP (pankrotis) lunastamata võlakirjadest tulenevate kohustuste tagatisena panditud nõudeõigused. Enampakkumine toimus 06.04.2010. a ning enampakkumisel tegi parima pakkumise AS Swedbank. - 12.04.2010 esitas AS Swedbank teate OÜ KI vastu oleva nõude omandamise kohta. - 19.04.2010 esitas OÜ NIOÜ KI pankrotihaldurile teate selle kohta, et AS Q PP (pankrotis) on loovutanud oma nõude OÜ KI vastu summas 1 000 000 krooni OÜ NI. - 21.09.2010. a kinnitas Harju Maakohus OÜ KI jaotusettepaneku, mille punktide 5 ja 6 kohaselt kuulub AS-ile Q PP (pankrotis) väljamaksmisele täiendavalt 1 000 000 krooni. Kohus, arvestades poolte esitatut, kõiki asjas kogutud tõendeid ning hinnates neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled vaidlevad selle üle, kummal pooltest on õigus OÜ KI (pankrotis) jaotusettepanekus kinnitatud nõude summas 1 000 000 krooni väljamaksele. Hageja leiab, et nõue OÜ KI (pankrotis) vastu kuulub hagejale ning hageja on õigustatud saama OÜ KI (pankrotis) pankrotimenetluses väljamakse summas 1 000 000 krooni. Kostja leiab, et nõue OÜ KI (pankrotis) vastu kuulub kostjale ning kostja on õigustatud saama OÜ KI (pankrotis) pankrotimenetluses väljamakse summas 1 000 000 krooni. Panditeated Hageja väidab, et hagejale esitati viimane panditeatis 31.10.2009 ja ühtegi hilisemat panditeatist erinevalt kostja väidetest esitatud ei ole. Kostja väidab, et AS Q PP (pankrotis) esitas AS-ile Swedbank viimase panditeatise 30.11.2009.

2-10-56525

Hageja märgib, et AS Q PP (pankrotis) poolt hagejale edastatud 31.10.2009 kuupäeva kandval panditeatisel on märgitud ka laenulepingutest tulenevad nõuded OÜ KI vastu ning seetõttu olid vastavalt pandilepingu punktile 4 panditud ka sellest tulenevad nõudeõigused. Kostja märgib, et 30.11.2009 panditeatises olid toodud selle kuupäeva seisuga pantimisele kuuluvad nõuded. Nimetatud panditeatises ei olnud märgitud OÜ KI vastu kuuluvat nõuet, mida 30.11.2009 panditeatise alusel panditakse. Kostja märgib, et vastavalt pooltevahelisele praktikale esitas AS Q PP (pankrotis) hagejale igakuiselt panditeatisi, milles oli fikseeritud viimane seis nõudeõigustest, mis on pandiesemeks. Eeltoodu on ka mõistetav, kuna nõudeõigused muutusid – kas tasuti võlgnike poolt osaliselt või täielikult või võõrandati kolmandatele isikutele. Seetõttu muutus ka panditud nõudeõiguste koosseis, mis fikseeriti igakuiselt vastavas panditeatises. Lähtudes eeltoodust omasid õiguste pantimise seisukohalt tähendust just ajaliselt viimases panditeatises märgitud nõudeõigused. Seda ka põhjusel, et pantida saab vaid nõudeõigust, mis pantimise hetkel kuulus AS-ile Q PP (pankrotis). Juhul, kui nõue täideti või see võõrandati, puudus AS-il Q PP (pankrotis) õigus vastavat nõuet pantida, kuna ta ei olnud enam isikuks, kes omaks nõuet kolmanda isiku vastu (pantijal ei olnud pandieset, mida saaks pantida). 24.10.2007. a AS Q PP (pankrotis) (endine AS RC) ja AS Swedbank vahel sõlmitud varaliste õiguste pandilepingu punkt 4 alusel loeti nõudeõigused pandituks alates hetkest, mil pantija (AS Q PP) allkirjastab panditeatise, milles on fikseeritud nõudeõiguse aluseks oleva lepingu andmed. Samas on sama lepingu üldtingimuste kohaselt panditeatised lepingu lahutamatuks osaks, mis kohtu arusaamist mööda peavad olema mõlemale lepingupoolele teada. Seega eeldab panditeatiste kehtivus seda, et see on ka teisele poolele, st antud juhul ASile Swedbank kättetoimetatud. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vaidlustatud 30.11.2009.a. panditeatis oleks hagejale kättetoimetatud. Selle tõttu kohus leiab, et viimane kehtiv panditeatis on hagejale esitatud 31.10.2009 Kohus leiab, et kostja vastuväited iseenesest on vastuolulised ja eksitavad. Kostja väidab sisuliselt, et 30.11.2009 panditeatises ei olnud nõuded OÜ KI vastu kajastatud seetõttu, et ASil Q PP (pankrotis) ei olnud enam nõudeid OÜ KI vastu. Kuid samas on kostja tõendanud, et AS Q PP (pankrotis) loovutas nõuded OÜ KI vastu kostjale 11.02.2010. a nõude loovutamise lepinguga. Seejuures ei ole kostja esile toonud, miks AS Q PP (pankrotis) nõuded OÜ KI vastu vahepealsel perioodil ei olnud. Lisaks on 11.02.2010. a nõude loovutamise lepinguga loovutatud nõuded ja 31.10.2009 kuupäeva kandval panditeatisel esitatud nõuded ühed ja samad nõuded. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kehtivaks panditeatiseks on 31.10.2009.a. panditeatis ja kuigi 30.11.2009 panditeatises ei olnud laenulepinguid OÜ-ga KI märgitud, oleksid need seal pidanud olema. AS Q PP (pankrotis) oli laenulepingutest tulenev nõue OÜ KI vastu ka seisuga 30.11.2009. 11.02.2010 nõude loovutamise leping ja nõude loovutamise keeld Kostja leiab, et 11.02.2010. a toimunud nõude loovutamine on kehtiv ning alates sellest ajast oli OÜ KI uueks võlausaldajaks kostja.

2-10-56525 VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Sama paragrahvi lõike 2 alusel asub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 164 järgi on nõude loovutamiseks vajalik, et oleks täidetud järgmised tingimused: kehtiva loovutamislepingu sõlmimine (VÕS § 164 lg 1); nõude loovutamise leping on sõlmitud isikuga, kes on loovutatud nõude võlausaldaja (VÕS § 164 lg 1); nõue on loovutatav, s.t tegemist ei ole nõudega, mille loovutamine on seadusega piiratud (VÕS § 164 lg 1 ls 2 ja § 166). Kohus asub seisukohale, et eelnimetatud tingimused olid 11.02.2010 nõude loovutamise lepingu sõlmimisel täidetud. Nõude loovutamise leping vormi puhul tuleb lähtuda VÕS § 11 lg-st 3, mille järgi peab olema nõude loovutamine samas vormis nõude aluseks oleva lepinguga. Nõude aluseks olevad lepingud OÜ-ga KIolid sõlmitud kirjalikus vormis. Kuivõrd nõude loovutamine sõlmiti notariaalselt tõestatud vormis, siis on lepingu vorminõue täidetud. Seega oli sõlmitud kehtiv loovutamisleping VÕS § 164 lg 1 mõttes. Nõude loovutamise hetkel, s.o 11.02.2010 oli loovutatud nõude suhtes võlausaldajaks AS Q PP (pankrotis). Asjaolu, et OÜ KI nõuded olid panditud AS Swedbank kasuks 31.10.2009. a panditeatise esitamisega, ei ole seotud nõude käsutusega, s.t nõude pantimisel ei toimu nõude loovutamist, vaid nõue kuulub endiselt nõude pantinud isikule, mistõttu võis AS Q PP (pankrotis) ka vastava nõude loovutada. Kohus nõustub kostjaga, et juhul, kui pantija ja pandipidaja lepivad kokku selles, et nõuet ei loovutata (Pandilepingu punkt 6.1.2.), ei mõjuta see nõude loovutamise kehtivust. Tegemist on pantija kohustusega, mille rikkumisel tekib pandipidajal vastav rikkumisest tulenev nõue pantija vastu, aga see ei mõjuta nõude loovutamist. Analoogne regulatsioon tuleneb ka VÕS § 166 lg-st 2. Kohus leiab, et kuigi nõude pantimisel kohaldatakse tulenevalt AÕS §-st 318 pandipidaja ja panditud nõude võlgniku vahelisele õigussuhtele nõude loovutamise sätteid, ei tähenda see seda, et pandipidaja asuks senise võlausaldaja asemele VÕS § 164 lg 2 mõttes. Seesugune asendamine saab toimuda vaid nõude loovutamise korral, mida aga nõude pantimise korral ei toimu. Kohus leiab, et 11.02.2010 nõude loovutamise lepingu sõlmimisel ei esinenud VÕS § 164 lg 1 ls 2 ja §-s 166 sätestatud piiranguid. Kohus leiab, et 11.02.2010. a AS Q PP (pankrotis) ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on kehtiv, mistõttu kostja astus senise võlausaldaja, AS Q PP (pankrotis) asemele, omandades nõude OÜ KI vastu ning seega on pandieseme (nõude OÜ KI vastu) uueks omanikuks OÜ NI. Kohtule esitatud tunnistajate ütlused antud osas tehtud kohtu järeldusi ei muuda, kuna vaatamata sellele, et nende ütluste kohaselt olid nad tutvunud ka pankrotimenetluses teatava jaotisega omandas kostja nõudeõiguse OÜ KI vastu. AS Swedbank pandiõigus seoses 11.02.2010 nõude loovutamise lepinguga

2-10-56525 Kohus leiab, et ebaõige on kostja seisukoht, mille kohaselt nõudeid taganud pandid on seoses 11.02.2010 kostja ja Q vahel sõlmitud ja notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga vastavalt AÕS § 951 lõikele 1 lõppenud. Kohtu arvates on viitamine antud normile asjakohatu, kuna AÕS § 314 lg 2 kohaselt kohaldatakse õiguste pantimisele käsipandi sätteid, mitte vallasomandi üldisi sätteid. Kohus asub seisukohale, et nõudeõiguste pantimise korral ei ole AÕS § 951 lõikes 1 sätestatud regulatsioon kohaldatav. AÕS § 314 lõige 2 küll sätestab, et õiguse pantimisele kohaldatakse käsipandi sätteid, kuid see ei too automaatselt kaasa olukorda, mil õiguste pantimisele on rakendatavad absoluutselt kõik vallasasju või nende panti reguleerivad sätted. AÕS § 951 lõige 1 sätestab, et omandi üleandmisega lõpevad vallasasja koormanud kolmanda isiku õigused võõrandatud asjale. Seega viidatakse sättes otseselt vallasasjade üleandmisele, mistõttu ei ole see juba enda sõnastusest lähtuvalt õiguste pantimise puhul kohaldatav. Samuti ei ole kõik käsipandi sätted kohaldatavad õiguste pantimise puhul (näiteks AÕS §§ 285, 287). Vallasasjade pantimise puhul käsipandina täidab vallasasja valdus signaalfunktsiooni, millest nähtub, et eseme üleandja on pantija, kellel on igal ajal õigus loobuda pandist eseme enda valdusest välja andmisega, mistõttu on õigustatud AÕS § 951 kohaldamine. Kuivõrd õiguste pantimine põhineb konsensusprintsiibil ja avalikkuse printsiipi ei ole võimalik järgida, siis ei ole ka seetõttu võimalik kohaldada AÕS § 951 lõikes 1 toodut nõuete pantimise osas. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et nõuete pantimise korral puudub asjaõigusseaduses valdusega sarnane õigustus, mis lubaks pandi lõppemist muul alusel kui pandipidaja nõusolekul. Kuivõrd kohus leiab, et nõuete pantimise korral puudub asjaõigusseaduses valdusega sarnane õigustus, mis lubaks pandi lõppemist muul alusel kui pandipidaja nõusolekul, ei ole käesoleval juhul lõppenud hageja AS Swedbank pandiõigus nõudele OÜ KI vastu. 06.04.2010 toimunud enampakkumine AÕS § 293 lg 1 sätestab, et pandipidaja on kohustatud pantijale panditud asja müügist teatama üks kuu ette. Ette teatada võib pärast müügiõiguse tekkimist. AÕS § 293 lg 2 kohaselt võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatamisest loobuda, kui teatada pole võimalik. Sellisel juhul ei tohi panditud asja müüa enne ühe kuu möödumist müügiõiguse tekkimisest. TsÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega näeb AÕS § 293 lg 1 ette 1-kuulise etteteatamisaja müügiõiguse teostamiseks alates müügiõiguse tekkimisest. Enampakkumisteade on esitatud 29.03.2010.a ning enampakkumine toimus ise 06.04.2010. a. Kohus on tuvastanud, et hageja pandiõigus ei olnud lõppenud ning AS Swedbank on seega pandipidaja. Kohus on tuvastanud, et 11.02.2010. a AS Q PP (pankrotis) ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on kehtiv ning seega on pandieseme omanikuks OÜ NI. Arvestades asjaolu, et enampakkumisteade on esitatud 29.03.2010 ning enampakkumine toimus 06.04.2010, on vastavalt AÕS § 293 lg 1 rikutud kostja, kui pandi esemest huvitatud

2-10-56525 isiku õigusi, kuivõrd teda ei teavitatud panditud asja müügist üks kuu ette, mistõttu ei ole nõuetekohast enampakkumist toimunud. Hinnates AÕS § 293 lg 1 ja lg 2 kogumis, kohus leiab, et antud sätte eesmärgiks on tagada see, et pantijal/pandieseme omanikul oleks mõistlik aeg ette valmistuda ning vajadusel täita vabatahtlikult panditud nõue. Seega on rikutud antud seadusesätte kaitseeesmärki ning enampakkumine on sel alusel tühine. Seega oli vaidlusaluse nõude müük AS-ile Swedbank tühine. Kokkuvõte AÕS § 3195 alusel kui rahaline nõue nõutakse sisse vastavalt käesoleva seaduse § 319 2. lõikele, siis jääb sissenõutud summa pandipidajale ulatuses, milles see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Ülejäänud raha peab pandipidaja pantijale välja andma. AÕS § 319 lg 2 kohaselt võib pärast müügiõiguse tekkimist panditud nõude täitmist nõuda üksnes pandipidaja ja võlgnik võib täita üksnes pandipidajale. Kohustuse täitmisel pandipidajale on samasugune tähendus, kui täitmisel võlausaldajale. AÕS § 292 lg 2 järgi tekib pandipidajal panditud asja müügi õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud. Kohus leiab, et kuivõrd 06.04.2010 toimunud enampakkumine ei olnud nõuetekohane ning vaidlusaluse nõude müük AS-ile Swedbank on seega tühine, on käesoleval hetkel kehtiv olukord, mis eelnes enampakkumisele. OÜ-l NI on nõudeõigus OÜ KI (pankrotis) jaotusettepanekus kinnitatud nõude summas 1 000 000 krooni väljamaksele. Kuid kuivõrd AS-il Swedbank on jätkuvalt pandiõigus nimetatud nõudele, on AS-il Swedbank õigus pandipidajana oma nõude rahuldamisele pandiga tagatud nõude arvelt. AÕS § 276 lõige 1 sätestab, et pandipidajal on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel. Seejuures ei tulene ei nimetatud ega muudest asjaõigusseaduses panti, sh nõudeõiguste panti, reguleerivatest sätetest seda, et kuidagi oleks oluline kas pandieseme konkreetse omaniku isik. Pant koormab üksnes panditud eset ja selle omanikul on üksnes seadusest tulenev talumiskohustus pandi realiseerimise puhul. Seega ei oma asja sisulisel lahendamisel tähendust, kas Q d on pandiga koormatud eseme omanikuks või mitte. Nõudeõiguse pant ei lõppe nõude loovutamisega nagu kohus eelnevas on osundanud. Kohus leiab, et pandipidajal on õigus pandieseme realiseerimisele, sõltumata pandieseme kuuluvusest AS-ile Q PP või mõnele muule isikule. Kuna antud asjas ei ole keegi vaidlustanud seda, et hagejal oli õiguslik alus nõuda pandieseme müüki enampakkumisel, mis oli küll tähtaegadest mitte kinnipidamise tõttu tühine, siis on hagejal sellest tulenevalt õigus nõuda eseme müüki AÕS § 292 lg 2 alusel. Antud juhul on sisuliselt pandiese müüdud, st talle on tekkinud rahaline ekvivalent pankrotijaotise näol. Tulenevalt AÕS § 3195 on hagejal, kui pandipidajal õigus ainsana nõuda nõude alusel saadud tulemi st antud juhul pankrotimenetluses jaotisega pandieseme omanikule (kostjale) kuuluva osa hagejale väljamaksmist. Seega kuulub nõudeõigus OÜ KI (pankrotis) vastu hagejale ning hageja on õigustatud saama OÜ KI (pankrotis) pankrotimenetluses väljamakse summas 1 000 000 krooni.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

2-10-56525

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 2 hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.