2G Baltic Company OÜ hagi Vitali Kutkini vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1 266,09 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vitali Kutkini apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18. detsember 2012
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Vitali Kutkin (isikukood: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): 2G Baltic Company OÜ (registrikood: 10914913), esindaja Sergei Desjatnikov Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Vitali Kutkini kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse
Riigikohtusse
võib
menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.2G Baltic Company OÜ esitas 03. märtsil 2011 Vitali Kutkini vastu hagi võlgnevuse summas 1 266,09 eurot ja viivise summas 1 266,09 eurot väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti Gazpi OÜ (pankrotis) ja hageja vahel ostu-müügilepingud, mille alusel koostas hageja arve nr 90905 kuupäevaga 29. aprill 2009 summas 13 110 krooni (837,88 eurot) ja arve nr 91983 kuupäevaga 23. juuli 2009 summas 6 700 krooni (428,21 eurot).
20.aprillil 2009 sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping, mille kohaselt kohustus kostja juhul kui Gazpi OÜ (pankrotis) ei täida Gazpi OÜ (pankrotis) ja hageja vahel sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt (sh ei tasu tähtaegselt hageja esitatud arveid) käendama hageja ees 50 000 krooni ulatuses. Hageja nõudis kostjalt 2 532,18 euro (39 620 krooni) tasumist, mis oli väiksem kui lepingus sätestatud käendatav summa. Käenduslepingu kohaselt nõustus kostja täitma hageja nõudeid oma vara ja vahendite arvel tähtaegselt ning täies ulatuses, tasudes hagejale kogu Gazpi OÜ (pankrotis) võlgnevuse, k.a intressid, viivised, kahju ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutused ja muud nõuetega seotud kõrvalnõuded. Kostja vastutas hageja ees solidaarvõlgnikuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 mõistes. Hageja ja Gazpi OÜ (pankrotis) vahel sõlmitud müügilepingute kohaselt oli tasumistähtaja ületamisel hagejal õigus nõuda viivist 0,5% iga viivituses oldud päeva eest. Hageja kinnitas ei ta ei ole Gazpi OÜ (pankrotis) pankrotivarast kohustuse täitmisena midagi saanud.
2.Kostja V. Kutkin vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on käenduslepingu järgi (lepingu päis) käendajaks OÜ Gazpi (pankrotis). Kostja oli märgitud OÜ Gazpi (pankrotis) esindajaks. Seega ei kuulu hageja nõue rahuldamisele. Kostja vaidles vastu viivisenõudele, sest väidetav käendus toimus enne müügiarvete väljastamist. VÕS § 142 lg 2 kohaselt peab tulevane kohustus olema piisavalt määratletud ning VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustusi tehing, mis on tehtud pärast käenduslepingu sõlmimist. Arvete kohaselt oli viivisekokkulepe tehing, mille põhivõlgnik tegi pärast käenduse andmist ning viivisekohustus ei olnud käendajale määratletav.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsusega rahuldati 2G Baltic Company OÜ hagi V. Kutkini vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja V. Kutkinilt mõisteti 2G Baltic Company OÜ kasuks välja 2 532,18 eurot. Maakohus jättis menetluskulud V. Kutkini kanda.
Maakohus leidis, et 20. aprillil 2009 sõlmisid 2G Baltic Company OÜ, keda esindas Gabriel Aim ja Gazpi OÜ (pankrotis), keda esindas kostja, käenduslepingu. Käenduslepingu p 1 kohaselt kohustus käesoleva käenduslepinguga käendaja juhul, kui Gazpi OÜ (pankrotis) ei täida müüja ja ostja vahel tulenevatest müügitehingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, sh ei tasu tähtaegselt müüja esitatud arveid, ning müüja esitab ostja vastu rahalise nõude, käendama ostja rahalisi kohustusi müüja ees 50 000 krooni ulatuses. Hageja 2G Baltic Company OÜ koostas Gazpi OÜ-le (pankrotis) arve nr 90905 summas 13 110 krooni ja arve nr 91983 summas 6 700 krooni. Mõlemal esitatud arvel märgiti, et müüjal on arve mittetähtaegsel tasumisel õigus arvestada viivist 0,5% viivituses oldud päeva eest. Hageja nõudis nimetatud arvetest tuleneva võlgnevuse väljamõistmist pooltevahelise
20.aprillil 2009 sõlmitud käenduslepingu alusel. Kostja vaidles esitatud hagile vastu põhjendusel, et käenduslepinguga ei võtnud kostja endale käendajana kohustusi. Käenduslepingust nähtuvalt on käendajana fikseeritud OÜ Gazpi (pankrotis) ja kostja on nimetatud vaid OÜ Gazpi (pankrotis) esindajaks. Maakohus märkis, et 20. aprilli 2009 käenduslepingu p-st 1 tulenes üheselt, et käendaja kohustub juhul, kui Gazpi OÜ (pankrotis) ei täida hageja ja Gazpi OÜ (pankrotis) vahel tulenevatest müügitehingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, käendama Gazpi OÜ (pankrotis) kohustusi hageja ees 50 000 krooni ulatuses. Kostja oli kokkuleppele alla kirjutanud käendaja alaviite kohale. Kostja allkiri kokkuleppel kinnitas tema tahteavaldust. Maakohus leidis, et samuti tuli kostja tahteavaldus käenduseks otseselt välja käenduslepingu p 1 mõttest. Eeltoodu kohaselt oli maakohus seisukohal, et kostja oli 20. aprilli 2009 käenduslepingu alusel käendajaks. Maakohus viitas, et kostja ei tunnista hagi põhjendusel, et käenduslepingu p-s 1 sätestatu kohaselt kohustus käendaja täitma üksnes müügitehingutest tulenevaid kohustusi, kuid esitatud arvetest nähtuvalt on tegemist töövõtust tulenevate arvetega. Käenduslepingu p 1 kohaselt kohustub käesoleva käenduslepinguga käendaja juhul, kui Gazpi OÜ (pankrotis) ei täida müüja ja ostja vahel tulenevatest müügitehingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, sh ei tasu tähtaegselt müüja esitatud arveid ning müüja esitab ostja vastu rahalise nõude, käendama ostja rahalisi kohustusi müüja ees 50 000 krooni ulatuses. Maakohus oli seisukohal, et antud juhul ei olnud oluline, mis oli arvele märgitud kauba tegelikuks sisuks, kui ostjale tehtud töö oli vormistatud teenuse müügi arvena ja käenduslepingust tulenevalt on käendajal vastustus ka tähtaegselt tasumata arvete osas. Maakohtule esitatud arvetel oli ostjaks märgitud Gazpi OÜ (pankrotis), seega olid arved vormistatud müügitehinguna. Samuti oli arvele märgitud, et käesolev arve on käsitletav ühekordse müügilepinguna, kui eelnevalt pole kirjaliku lepinguga kokku lepitud teisiti. Kostja vaidles esitatud hagile vastu põhjendusel, et kostja ei ole kätte saanud nõudekirja, mis on sätestatud käenduslepingu p-s 3 ja seega ei olnud tal käenduslepingust tulenevat kohustust. Käenduslepingu p 3 sätestab, et käendaja on kohustaud täitma p-s 1 nimetatud kohustuse müüjale ühe nädala jooksul pärast müüjalt vastavasisulise nõudekirja kättesaamist. Maakohtu hinnangul oli asjakohatu kostja väide, et ta ei vastuta käenduslepingu alusel põhivõlgniku võla eest seetõttu, et hageja ei olnud talle kirjalikult võlateatist esitanud. Seadusest ega poolte lepingust ei tulene põhimõtet, et käendaja vastutus tekib võla kohta teate esitamisest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 146 lg 1 järgi peab võlausaldaja andma käendajale teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta üksnes käendaja nõudel. Maakohus oli seisukohal, et käenduslepingu p-s 3 oli sätestatud kohustuse täitmise tähtaeg, mitte alus käenduskohustuse tekkimiseks. Arvetel oli märgitud, et tasumise tähtaeg on vastavalt 11. mai 2009 ja 13. august 2009, seega osaühingu poolt tähtaegselt arve tasumata jätmisel tekkis kostjal
käenduslepingust tulenev kohustus. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et põhivõlgnik jättis nimetatud arved tasumata. Maakohus leidis, et kostja vastutas OÜ Gazpi (pankrotis) poolt nimetatud arvete tasumata jätmise eest käendajana arve nr 90905 järgi alates 12. maist 2009 ja arve nr 91983 järgi alates 14. augustist 2009. Käenduslepingu p 7 kohaselt oli käendusleping sõlmitud tähtajaga kaks aastat. Seega tekkis kostjal käendajana vastutus hageja ees arvete nr 90905 ja arve nr 91983 osas käenduslepingu kehtivuse ajal. Maakohus, viidates VÕS § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg-le 1 ja 2 ning § 108 lg-le 1, leidis, et kostjalt kuulus hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus arve nr 90905 alusel summas 13 110 krooni, s.o 837,88 eurot, ja arve nr 91983 alusel summas 6 700 krooni, s.o 428,21 eurot, kokku 1 266,09 eurot. Maakohus märkis, et kostja vaidles vastu hageja poolt esitatud viivise nõudele, sest väidetav käendus oli antud enne, kui on toimunud müügiarvete väljastamine. VÕS § 142 lg 2 kohaselt peab tulevane kohustus olema piisavalt määratletud ja VÕS § 145 lg 4 järgi tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Arvetelt nähtuvalt on viivisekokkulepe tehing, mille põhivõlgnik on teinud pärast käenduse andmist, samuti ei olnud viivisekohustus käendajale mitte mingit moodi määratletav. Hageja esitas kostja kui käendaja vastu viivise nõude, mis tulenes arvetest nr 90905 ja 91983. Nimetatud arvetel on märgitud, et müüjal on arve mittetähtaegsel tasumisel õigus arvestada viivist 0,5% iga viivituses oldud päeva eest. VÕS § 145 lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seejuures võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, ka siis kui põhivõlgnik neist loobus, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Maakohus oli seisukohal, et VÕS § 145 lg 2 alusel vastutas kostja ka hageja ees põhivõlgnevuse õigeaegsest tasumata jätmisest tekkinud viiviste eest. Hageja poolt esitatud arved on väljastatud OÜ-le Gazpi (pankrotis) allkirja vastu, seega kinnitas OÜ Gazpi (pankrotis) allkirjaga arvetel, et nõustub arvel esitatud tingimustega. Hageja arvestas viiviseid kuni 17. jaanuarini 2011, seega arvestas hageja viiviseid kostja käenduskohustuse kehtivuse ajal. Hageja viivisearvestuse kohaselt oli viivise nõue järgmine: arve nr 90905 alusel perioodi eest 12. mai 2009 kuni 17. jaanuar 2011 summas 2 576,48 eurot ja arve nr 91983 alusel perioodi eest 01. august 2009 kuni 17. jaanuar 2011 summas 1 543,80 eurot, kokku 4 958,06 eurot. Hageja vähendas viivise nõuet ja nõudis lõpuks viiviseid põhivõlgnevusega samas ulatuses. Maakohus märkis ka, et kostja esitas vastuväite hageja poolt nõutud viivise määrale. Kostja oli seisukohal, et viivisemäär 0,5% päevas oli ebamõistlikult suur ja palus selle vähendamist mõistliku suuruseni. Maakohtu hinnangul ei olnud kostja oma vastuväidet põhjendanud. Maakohus oli seisukohal, et hageja ja OÜ Gazpi (pankrotis) kui kaks äriühingut olid lepingu vabaduse põhimõttest lähtuvalt vabad kokku leppima viise määras ning nende vahel kokkulepitud viivisemäärast tuli antud juhul lähtuda. Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 järgi nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. Maakohus oli seisukohal, et tasumisele kuuluv viivis ei olnud ebamõistlikult suur, kuna hageja oli seda juba vähendanud põhinõudeni. Viivise nõue, mis ei ületa põhinõuet, vastas igati hageja õigustatud huvile. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hageja poolt esitatud müügiarvetes sätestatud kohustus oli nõuetekohaselt täitmata, seega oli hageja nõue sellises viivise summas põhjendatud. Eeltoodust lähtudes rahuldas maakohus esitatud hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1 266,09 eurot ja viivised 1 266,09 eurot, kokku 2 532,18 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V. Kutkin esitas Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse 2G Baltic Company OÜ hagiavaldus rahuldamata. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on pooled käenduslepingu p-des 3 ja 4 leppinud kokku käenduskohustuse sissenõutavaks muutumise erinevalt seaduses sätestatust. Apellant on teadlik, et VÕS § 145 lg 1 kohaselt muutub võlausaldaja nõue käendaja vastu sissenõutavaks alates põhikohustuse rikkumisest, kuid apellandi hinnangul on tegemist dispositiivse sättega ning pooled võivad ka teisiti kokku leppida. Käesoleval juhul on pooled käenduslepingu p-des 3 ja 4 kokku leppinud, et käenduskohustus ja käenduslepingust tulenev nõue muutub sissenõutavaks ühe nädala jooksul pärast müüjalt (võlausaldajalt) vastavasisulise nõudekirja saamist ja alles seejärel on müüjal õigus nõuda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist kohtumenetluse korras; 2) on arusaamatu maakohtu seisukoht, et ei seadusest ega poolte lepingust ei tulene põhimõte, et käendaja vastutus tekib võla kohta teate esitamisest. Apellandi hinnangul tuleneb käenduslepingust sõnaselgelt, et käendaja peab asuma oma kohustuse täitmisele alles pärast seda, kui ta on saanud võlausaldajalt nõudekirja. Apellandi hinnangul on maakohus tõlgendanud ebaõigesti käenduslepingut ega pole andnud hinnangut käenduslepingu p-de 3 ja 4 koosmõjule; 3) oli käenduslepingu kehtivus kaks aastat (periood 20. aprill 2009 kuni 20. aprill 2011). Nimetatud perioodil ei saanud apellant mitte ühtegi nõudekirja käenduse täitmise kohta, mistõttu ei tekkinud tal ka kohustusi. Vastustaja on tunnistanud, et tal ei ole võimalik esitada tõendeid, millest nähtuks, et apellandile saadeti käenduslepingust tulenev nõudekiri. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka viivisearvestus. Maakohus ei arvestanud, et käenduslepingu p-de 3 ja 4 kontekstis pidi käendaja asuma oma kohustusi täitma alles nädal pärast nõudekirja kättesaamist. Kuivõrd nõudekirja apellandile kunagi ei saadetud, siis ei saanud hageja nõuda talt viivist juba alates 2009. aastast; 4) on vajalik tuvastada esitatud arvete tegelik sisu, sest käendusleping tagas p 1 kohaselt ainult müügilepinguid ja seega müügiarveid. Apellandi hinnangul ei saa panna käendajat vastutama olukorras, kus vastustaja ja Gazpi OÜ (pankrotis) on sisult töövõtust tuleneva tasunõude lihtsalt vormistanud müügitehinguna ja müügiarvetena. Käendaja ei andnud käenduslepingus lubadust täita töövõtust tulenevaid kohustusi, vaid ainult müügilepingust tulenevaid kohustusi. Apellant leiab, et arve vormistuslik külg ei saa prevaleerida arve tegeliku sisu ees; 5) on maakohus rikkunud menetlusõigust, kuivõrd ta ei vastanud apellandi vastuväitele, mille kohaselt on käendus antud enne kui toimus müügiarvete väljastamine, mistõttu ei olnud viivisekohustus käendajale määratletav ja on seetõttu vastuolus VÕS § 142 lg-ga 2 ja § 145 lg-ga 4.
5.2G Baltic Company OÜ vaidleb V. Kutkini apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) oli apellandi kohustus piisavalt määratletud. Käenduslepingu p 1 kohaselt kohustus apellant juhul, kui Gazpi OÜ (pankrotis) ei täida osaühingu ja vastustaja vahel sõlmitud müügitehingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, sh ei tasu tähtaegselt vastustaja esitatud arveid, käendama osaühingu rahalisi kohustusi vastustaja ees 50 000 krooni ulatuses. Vastustaja hinnangul oli apellandi kohustus piisavalt määratletud ja teistsuguseks tõlgendamiseks ei olnud alust;
2) nõustub vastustaja maakohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole oluline, mis oli arvele märgitud kauba tegelikuks sisuks, kui ostjale tehtud töö on vormistatud teenuse müügi arvena ja käenduslepingust tulenevalt vastutab käendaja tähtaegselt tasumata arvete eest; 3) oli apellant Gazpi OÜ (pankrotis) juhatuse liige ja võlgnevustest teadlik. Vastustaja nõustus maakohtu seisukohaga, et asjakohatu on apellandi väide, et ta ei vastuta käenduslepingu alusel, sest vastustaja ei olnud talle kirjalikult võlateatist esitanud. Alusetu on apellandi viide käenduslepingu p-le 3 olukorras, kus teatise vormi ei ole sätestatud. Vastustaja möönab, et teatise väljastamise küsimus oleks võinud olla asjakohane olukorras, kus käendaja ei oleks olnud Gazpi OÜ-ga (pankrotis) seotud isik. Kuivõrd arve nr 90905 maksetähtajaga 11. mai 2009 väljastati 20. aprillil 2009 ja arve nr 91983 väljastati 23. juulil 2009, siis oli apellanti juba enne teise lepingu sõlmimist tema võlgnevusest teavitatud, kuivõrd maksetähtaeg oli juba saabunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Õige on maakohtu seisukoht, et käenduslepingu p-s 3 nimetatud nõudekirja esitamisest (mitteesitamisest) ei olene kostja käenduslepingu järgne vastutus põhivõlgniku võla eest, vaid viidatud käenduslepingu punktis on sätestatud sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmise tähtaeg käendaja poolt. Poolte vahel on 20.04.2009 sõlmitud käendusleping (tl 8). Käenduslepingu alusel tekkis võlasuhe, mille sisuks oli kostja kohustus vastutada põhivõlgniku (s.o Gazpi OÜ (pankrotis)) kohustuse täitmise eest. Arve nr 91983 (tl 7) järgi oli selle tasumise tähtajaks 13.08.2009 (muutus sissenõutavaks 14.08.2009) ning arve nr 90905 (tl 6) järgi oli selle tasumise tähtajaks 11.05.2009 (muutus sissenõutavaks 12.05.2009). Kuna osaühing tähtpäevaks võlga ei tasunud, siis osaühing põhivõlgnikuna rikkus kohustust ning VÕS § 145 lg 1 kohaselt kostja käendajana vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga hageja ees. Käendusega tekib küll käendatavast põhikohustusest erinev ja iseseisev käendaja kohustus võlausaldaja ees, kuid see käendaja kohustus on seotud tagatava põhikohustusega, s.o käendaja vastutus on oma tekkimiselt, kestvuse poolest, sisult ning sissenõutavuse ja vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Käenduslepingu p 3 kohaselt on käendaja kohustatud täitma punktis 1 nimetatud kohustuse müüjale ühe nädala jooksul pärast müüjalt vastavasisulise nõudekirja kättesaamist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendatud, et hageja oleks kostjale saatnud tl-l 9 asuva kirja „Käendajale tasumiskohustuse esitamine“. Seega ei ole tõendatud, et hageja oleks esitanud kostjale käenduslepingu p-s 3 nimetatud nõudekirja enne hagiavalduse esitamist. Samas aga on ringkonnakohtu arvates hagiavalduse esitamine hageja poolt samastatav nõudekirja esitamisega kostjale. Asjas tehtud tagaseljaotsuse (ning sellega ka hagiavalduse) on kostja saanud kätte 19.10.2011 (tl 49) ning alates sellest tähtpäevast ei ole ta ühe nädala jooksul kohustust täitnud. Asjaolu, et käenduslepingu p-s 4 sätestatu kohaselt oli müüjal õigus nõuda käenduslepingust tulenevate kohtuste täitmist kohtumenetluse korral juhul, kui käendaja ei täida käenduslepingust tulenevaid kohustusi p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, ei muuda hageja poolt hagi esitamist enne
kostjale nõudekirja saatmist seadusevastaseks ning nimetatud asjaolu ei ole ka hagi rahuldamata jätmise aluseks.
9.VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Antud juhul ei ole käenduslepinguga ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, ning seetõttu vastutab kostja põhivõlgnikuga hageja ees solidaarselt. Ebaõige on apellandi väide, et kuna hageja (võlausaldaja) ei saatnud kostjale (käendajale) käenduslepingu kehtivuse perioodil 20. aprill 2009 kuni 20. aprill 2011 mitte ühtegi nõudekirja käenduse täitmise kohta, siis ei tekkinud tal ka kohustusi. VÕS § 145 lg 1 kohaselt tekib käendaja vastutus reeglina automaatselt juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendati, s.o käendaja vastutus tekib alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Põhivõlgnik on rikkunud arve nr 91983 ning arve nr 90905 tasumise kohustust ning kostja vastutus on tekkinud seoses põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisega. Kostja kui käendaja vastutuse tekkimise eelduseks ei ole talle hageja poolt nõudekirja saatmine.
10.VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 145 lg 2 teise lause kohaselt laieneb käendaja vastutus teistsuguse kokkuleppe puudumise korral ka käendatava kohustuse rikkumise tagajärjel tekkivatele võlausaldaja nõuetele käendaja vastu, sh ka viivise maksmise kohustusele. Eeltoodust lähtudes on ebaõige apellandi väide, et kuivõrd käenduslepingu p-s 3 ettenähtud nõudekirja apellandile kunagi ei saadetud, siis ei saanud hageja nõuda talt viivist alates 2009. aastast. Hageja on nõudnud viivist käendatavalt kohustuselt ning VÕS § 145 lg 2 teise lause järgi laieneb käendaja vastutus ka käendatava kohustuse rikkumise tagajärjel tekkivale viivise maksmise kohustusele.
11.Käenduslepingu p 1 kohaselt „Käesoleva käenduslepinguga (edaspidi nimetatud käendusleping) kohustub käendaja juhul, kui Gazpi OÜ registrikood 11085991 (edaspidi nimetatud Ostja) ei täida Müüja ja Ostja vahel tulenevatest müügitehingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt s.h. ei tasu tähtaegselt Müüja esitatud arveid ning Müüja esitab Ostja vastu rahalise nõude, käendama Ostja rahalisi kohustusi Müüja ees 50 000.- krooni ulatuses.“ Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõlgendusega käenduslepingu p-le 1, mille kohaselt maakohus asus seisukohale, et käenduslepingust tulenevalt on käendajal vastutus tähtaegselt tasumata arvete (arve nr 91983 ning arve nr 90905) eest, ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Nimetatud arvetest nähtub, et need sisaldavad nii kauba müüki kui ka teenustöid, s.o tegemist on segalepinguga, millel on nii müügilepingu kui ka töövõtulepingu tunnuseid. Käenduslepingu p-st 1 tuleneb, et kostja käendab hageja ees Gazpi OÜ (pankrotis) kohustusi, mis tulenevad hageja poolt Gazpi OÜ-le (pankrotis) esitatud arvetest summas 50 000 krooni ning antud juhul arve nr 91983 ning arve nr 90905 alusel tekkinud kohustus ei ületa käendaja kokkulepitud vastutuse rahalist maksimumsummat.
12.Apellandi väite kohaselt kuna viivisekokkulepped on vormistatud pärast käenduslepingu allkirjastamist, siis on hageja nõue viiviste osas põhjendamatu. Siinkohal tugineb apellant VÕS § 142 lg-le 2, mille kohaselt tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav, ning VÕS § 145 lg-le 4, mille järgi tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust.
Viivise määraga 0,5% päevas on hageja on põhivõlgnik kokku leppinud arvel nr 91983 (20.04.2009) ning arvel nr 90905 (23.07.2009). Käendusleping on poolte vahel sõlmitud 20.04.2009 ning selle p-s 1 on pooled sisuliselt kokku leppinud, et käendus laieneb tulevastele nõuetele, mis tekivad võlausaldaja ja põhivõlgniku vaheliste arvete alusel, s.o arvetel märgitud viivise kokkulepe ei ole käsitletav VÕS § 145 lg-s 4 märgitud tehinguna, mis põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.