(viissada kuus eurot ja 50 senti), lisaks põhinõude esemeks olevalt summalt arvestatud intress 0,29 eurot (29 senti) ning 28. novembri 2011 seisuga sissenõutavaks muutnud viivis (viivitusintress) summas 17,39 eurot (seitseteist eurot ja 39 senti).
3.Mõista kostjalt OÜ A hageja VV kasuks välja viivis alates 29. novembrist 2011 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõude summalt (s.o 506,50 eurot) kuni kohustuse kohase täitmiseni. 1(9)
2-11-58251
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 1% ulatuses hageja VV kanda ning 99% ulatuses kostja OÜ A kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 7. jaanuaril 2013. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).
Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab
menetlusabi taotlemise korral
menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.VV (edaspidi hageja) esitas 28. novembril 2011 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ A (edaspidi kostja) vastu, milles palub kostjalt välja mõista 506,50 euro suuruse põhivõla. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja VÕS § 189 lg 1 kolmandale lausele tuginedes intressi põhinõude esemeks olevalt summalt. Hageja arvestuste kohaselt on hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutnud intressi (viivitusintressi) summa 20,15 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29. novembrist 2011 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt on pooled 28. jaanuaril 2011 sõlminud müügilepingu (leping nr 280111-E), millega hageja ostis kostjalt kaks siseust kokku maksumusega 535 eurot 2(9)
2-11-58251 (edaspidi müügileping). Vastavalt lepingule tasus hageja uste tellimisel ettemaksuna 267,50 eurot. Uste tarnetähtaeg oli müügilepingu järgi 35 päeva. Selleks kokkulepitud tähtpäevaks (mis saabus 18.03.2011) kostja uste tarnimise kohustust ei täitnud. Kostja teatas uste kohalejõudmisest hagejale alles 23. mail 2011 ning uksed toodi hageja koju ja anti üle 6. juunil 2011. Seoses tellimuse täitmise viibimisega vähendasid pooled kokkuleppel ostuhinda vastavalt müügilepingu punktile 3.3. Koos ustega anti hagejale üle teise osamaksu arve, mille järgi hageja on tasunud kostjale 239 eurot. Seega on hageja tasunud kostjale kokku 506,50 eurot. Uste üleandmisel hagejale olid need pakendis, mistõttu hageja ei kontrollinud kauba kvaliteeti enne uste vastuvõtmist. Hageja avas pakendid kohe pärast uste kohaletoimetamist ning avastas hulgaliselt defekte uste pindadel ja ukselengidel. Uksel lepingukohaste mõõtudega 760mm*2030mm*74mm on ukseraami pooled tegelikult erineva kõrgusega, kõrguste vahe on 4mm. Samuti on sellel uksel (ukselehe) spooni defektid (kriimustused ja mõlgid). Ukse alumise serva ja lävepaku vahe on ainult 1-2 mm. Kuivõrd see uks oli mõeldud WC-vannitoa uksena (millest kostjat oli tellimuse esitamisel ka teavitatud), siis see paratamatult niiskusest paisub ning selle tagajärjel tekiksid probleemid ukse-avamise sulgemisega. Ka kõnealuse ukse kokkupanemisel on nähtavad erinevad defektid. Uksel lepingukohaste mõõtudega 860mm*2030mm*74mm oli ukseraami poolte kõrgus samuti erinev, vahe on 9mm. Ukselengi kokkupanemisel on nähtavad erinevad defektid, samuti on ukse hingede pesade ja lukuaugu ava väljalõikamisel tekkinud defektid. Eelnimetatud defektide tõttu ei asunud hageja uksi paigaldama ja läks veel samal päeval (s.o 6. juunil 2011) kostja müügisalongi pretensiooni esitamiseks. Kostja ei nõustunud uksi parandama ega asendama. Seda pidas hageja oluliseks lepingurikkumiseks VÕS § 223 lg 1 järgi ning esitas 7. juunil 2011 kostjale taganemisavalduse, milles muu hulgas palus võtta tarnitud uksed tagasi ning tagastada tasutud raha. 21. juuni 2011 kirjalikus vastuses hageja taganemisavaldusele kostja müügilepingu rikkumist ei tunnista. Hageja on pöördunud oma õiguste kaitseks ka Tarbijakaitseameti tarbijakaebuste komisjoni poole, mis 30. augusti 2011 otsusega hageja kaebuse rahuldas ning tunnistas hageja õigust kostjaga sõlmitud müügilepingust taganeda. Kostja on keeldunud ka tarbijakaebuste komisjoni otsuse täitmisest. Tagastatavalt rahalt on hageja arvestanud intressi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras perioodi eest 06.06.2011-28.11.2011 kokku summas 20,03 eurot (506,5*8,25%:365*176 p).
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista.
4.Kostja leiab, et uksed vastasid lepingutingimustele ning hageja ei ole väidetavate defektide esinemist tõendanud. Uste kvaliteedi üle oleks saanud lõplikult otsustada alles pärast nende paigaldamist. Samuti ei saaks kostjat lugeda müügilepingut oluliselt rikkunuks VÕS § 223 lõikest 1 või 2 tulenevalt. Uste võimalike defektide parandamisega ja paigaldamisega ei tekitaks kostja hagejale põhjendamatuid ebamugavusi. Uste väidetavad defektid on võimalik parandada või uksed vahetada. Hageja ei ole pakkunud kostjale uste defekte parandada, esitades kohe taganemisavalduse. Hagejal ei esinenud lepingu taganemiseks selliseid asjaolusid, mida ei oleks saanud osapoolte vahel mõistliku aja jooksul lahendada või mis oleks takistanud tarbijamüügilepingu nõuetekohast lõpuni täitmist. Hageja taganemisavalduse tõttu on kostjal puudunud võimalus väidetavaid defekte parandada või uksed välja vahetada. Kostja hinnangul ei vasta hageja eelkirjeldatud käitumine hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele (VÕS §-d 6 ja 7). 3(9)
2-11-58251
MENETLUSE KÄIK
5.Asja sisulise arutamise käigus 14. detsembri 2012 kohtuistungil jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus võttis istungil vande all seletuse hagejalt ning kuulas tunnistajana üle A.G ’i.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Hageja nõuab põhinõudena kostjalt poolte vahel 28. jaanuaril 2011 sõlmitud müügilepingu alusel tasutud ostuhinna tagastamist. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Taolise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hagist lähtuvalt tuleneb nõue (e rahaline kohustus) tagasitäitmise võlasuhtest – VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist (kui ta tagastab kõik üleantu).
8.Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - poolte vahel on 28. jaanuaril 2011 sõlmitud hagis nimetatud müügileping, millega hageja ostis kostjalt kahe siseukse ukseplokid (st uksed koos ukselengidega), kostja soorituskohustus hõlmas lepingu järgi ka ukselengi kokkupanekut ja kauba transporti; uste paigaldust hageja kostjalt ei tellinud; - müügilepingu esemeks olevate ukseplokkide valdus anti kostja poolt hagejale üle 6. juunil 2011; - 7. juunil 2011 saatis hageja kostjale taganemisavalduse, kuna leidis, et ukseplokid ei vasta nendel ilmnenud defektide tõttu lepingutingimustele (muudele taganemisavalduses nimetatud võimalikele müügilepingu rikkumistele hageja kohtuvaidluses ei tugine); - hageja oli tasunud müügilepingu alusel kostjale taganemisavalduse esitamise ajaks kogu ostuhinnana 506,50 eurot (seoses müügilepingu täitmisega viivitamisega olid pooled alandanud algselt kokku lepitud ostuhinda).
9.Müügilepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused (eeskätt oluline lepingurikkumine). VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-st 1 lähtuvalt tuleb taoline kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kostja ei ole menetluses selgesõnaliselt vaidlustanud hageja poolt 7. juunil 2011 saadetud taganemisavalduse (vt toimik, lk 39, tõlge lk 52) kättesaamist ning vaidlustamise tahe ei ilmne ka kostja muudest avaldustest. Seetõttu kohus eeldab TsMS § 231 lg-st 4 lähtudes kõnealuse asjaolu omaksvõttu. Lisaks puudub põhjus kahelda taganemisavalduse kättesaamises, kuna kostja on taganemisavaldusele 21. juuni 2011 kirjaga vastanud (vt toimik, lk 40, tõlge lk 53). Samuti ei anna poolte esitatud asjaolud alust arvata, et taganemine poleks toimunud mõistliku aja jooksul VÕS § 118 lg 1 mõttes. 4(9)
2-11-58251
10.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja võis müügilepingust taganeda (st kas esinevad lepingust taganemise materiaalsed eeldused). Seejuures on pooltel erimeeluses esmalt küsimuses, kas kostja on müügilepingut rikkunud, andes hagejale üle lepingutingimustele mittevastavad asjad. Juhul kui kostja on müügilepingut rikkunud, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas lepingurikkumine oli oluline (ning andis hagejale õiguse lepingust taganeda). Lisaks on kostja leidnud, et hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.
11.VÕS § 77 lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga ning kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ka müügilepingu korral peab VÕS § 217 lg 1 järgi ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele kvaliteedi osas. VÕS § 217 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele muu hulgas siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele lisaks ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 218 lg 1 teise lause kohaselt vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel. VÕS § 218 lg 2 teise lause järgi eeldatakse tarbijalemüügi puhul, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.
12.Sõlmitud müügilepingu (vt toimik, lk 6) punkti 6.1 järgi ei loeta kauba puuduseks asjaolusid, mis on tingitud puidu faktuurist, mustrist jne, kuna need on seotud kauba materjali loodusliku eripäraga. Iga kauba välimine pind on ainulaadne ning tellijal ei ole õigust esitada selle kohta pretensioone. Samuti ei loeta sama lepingupunkti kohaselt kauba puuduseks kunstmaterjalide eripärast tingitud mustrite erinevust (PVC kate). Müügilepingu punkti 6.3 järgi peavad tubadevahelised uksed olema ekspluateeritavad temperatuuril 15-25oC, õhuniiskusel 40-60%. Muid müüdud usteplokkide kvaliteeti puudutavaid erikokkuleppeid pooltel menetluses tuvastatud asjaoludel ei olnud. Seega peaks müüdud asjad sobima VÕS § 217 lg 2 p 2 teisest alternatiivist tulenevalt eeskätt otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.
13.Hageja poolt esitatud eriteadmistega isiku L.S ’i kirjalikust arvamusest (vt toimik, lk 98114) ilmneb, et müüdud ukseplokid ei vasta kvaliteedi osas eelnimetatud nõuetele. Osundatud arvamus üldjoontes kinnitab hageja seisukohta, et vaidlusalused defektid on käsitletavad puudustena VÕS § 217 lg 2 p 2 teise alternatiivi mõttes. Nii on ehitusalaste eriteadmistega isik L.S tuvastanud, et uste spoonil esineb kriimustusi ja mõlke, samuti, et uste lengi nurgad ei ole kokku sobitatud, ukselehe ja lengi pikivahe on ebaühtlane (kusjuures seda hingedega korrigeerida ei saa). Samuti on käsitletavas arvamuses järeldatud, et uks laiusega 860mm on raami nurkades erineva kõrgusega ning sama ukse lukuaugu väljalõikamisel on (ukselehe ääres) vastuvõetamatu ja nähtav väljalõike osa. L.S arvamuse kohaselt on vaidlusalused ukseplokid küll paigaldatavad ja kasutatavad, kuid märgitud puudusi ei ole võimalik kõrvaldada (defektid jäävad välja paistma). Kaudselt tõendab vaidlusaluste puuduste olemasolu ka hageja esitatud fotomaterjal (vt toimik, lk 10-38 ja 133-144).
14.Asja materjalide põhjal puudub kohtu hinnangul mõistlik põhjus kahelda, et tuvastatud mittevastavused olid olemas ka ukseplokkide üleandmise ajal hagejale. Liiatigi tuleb praeguses asjas lähtuda VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eeldustest. Kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja poolt välja toodud defektid ei ole käsitletavad müüdud asja puudustena või et need on tekkinud pärast uste üleandmist 5(9)
2-11-58251 hagejale. Muu hulgas ei kinnita tunnistaja A.G ütlused (vt toimik, lk 156-157), et ukseplokid vaadati kostja poolt enne nende vastuvõtmist üle. Tunnistajale ei meenunud, kas kauba pakendid (kaup oli pakendatud kartongi ja kilesse) nende kohaletoomisel üldse avati. Seega ei ole tõendatud kostja väide, et hageja võttis uksed pretensioonideta vastu. Hageja allkiri 6. juuni 2011 vastuvõtuaktil (vt toimik, lk 9) ei kinnita iseenesest ostja poolt müüdud ukseplokkide ülevaatamist ega piira hageja õigust tugineda hiljem avastatud puudustele. Kostja vastusele lisatud fotode (vt toimik, lk 75-76) põhjal ei saa kohus teha vähemalt otsesiseid järeldusi vaidlusaluste asjaolude kohta. Need fotod ei ole (kostja enda väidete järgi) tehtud mitte hagejale mõõdud ukseplokkidest, vaid analoogsetest ukseplokkidest kostja müügisalongis. Kohtu hinnangul ei saa tuvastatud asjaoludel lugeda lepingutingimustele mittevastavuseks ukseplokil laiusega liiga 760mm esinevat ebarahuldavalt väikest vahet ukse ja lävepaku vahel (millele hageja on samuti tuginenud). See võiks olla asja mittevastavus eeldusel, et kostja ruumi kasutusotstarvet müügilepingu sõlmimisel teadis. VÕS § 217 lg 2 p 2 esimese alternatiivi kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui see ei sobi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele. Käesolevas asjas ei ole kohtu arvates piisavalt tõendid selle kohta, et kostja teadis või pidi teadma, et tegu on WC-vannitoa uksega. Kõnesolev asjaolu siiski ei oma asja lahendamise seisukohast määravat tähtsust.
15.Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Seega tuleb asja lahendamisel hinnata ka seda, kas kostja lepingurikkumist saab pidada oluliseks VÕS § 116 lg 1 mõttes. VÕS § 223 lg 1 järgi loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt ei pea ostja määrama esimeses lõikes nimetatud juhul müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda.
16.Kohtu hinnangul tuleb kostjat lugeda VÕS § 223 lg 1 mõttes müügilepingut oluliselt rikkunuks. VÕS § 219 lg-st 1 tuleneb, et kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Praegusel juhul ei ole müügilepingu sõlmimine seotud hageja majandusvõi kutsetegevusega. Asja materjalidest järelduvalt on tegemist tarbijale müügiga VÕS 208 lg 4 mõttes. Seega ei olnud hagejal VÕS § 219 lg 1 järgseid kohustusi. VÕS § 220 lg 1 teisest lausest lähtuvalt oli hagejal üksnes kohustus teatada asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada.
17.Hageja poolt kohtule vande all antud seletuste kohaselt läks ta juba uste üleandmise päeval (s.o 6. juunil 2011) kostja kontorisse (Sõpruse puiesteel), teavitas seal kostja töötajat ustel ilmnenud defektidest ning palus uksed välja vahetada või probleemi muul viisil lahendada (vt toimik, lk 155). Vande all antud seletusest ilmneb, et kostja töötaja leidis sisuliselt, et lepingu esemeks oleva ukseplokid vastavad lepingutingimustele. Hageja seletust kostja kontoris toimunud vestluse sisu kohta toetab ka kostja enda hilisem käitumine. Nii on kostja juba ülalviidatud 21. juuni 2011 vastuses hageja taganemisavaldusele leidnud, et hagejale müüdud asjad vastavad lepingutingimustele ning ostja pretensioonid on alusetud. Samuti on kostja 10. oktoobri 2011 kirjas Tarbijakaitseametile asunud seisukohale, et müüja ei pea põhjendatuks tagastada raha 6(9)
2-11-58251 kvaliteetse kauba eest (vt toimik, lk 42). Sisuliselt ei ole kostja teinud midagi isegi hageja pretensioonide põhjendatuse kontrollimiseks.
18.Eeltoodust johtuvalt leiab kohus, et müüja on keeldunud õigustamatult müüdud asja parandamast ning sellega müügilepingut VÕS § 223 lg 1 teise alternatiivi mõttes oluliselt rikkunud. Kohus osundab täiendavalt, et TsÜS § 116 lg 2 järgi on vaidlusaluses lepingulises suhtes osalenud kostja töötajaid tegutsenud eelduslikult kostja nimel. Kostja ei ole menetluses ka teisiti väitnud.
19.Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et vaidlusalused materiaalsed eeldused müügilepingust taganemiseks eksisteerisid. Täiendavat tähtaega müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ei pidanud hageja VÕS § 223 lg-st 3 tulenevalt kostjale määrama. Seega on hageja poolte vahel sõlmitud müügilepingust kehtivalt taganenud ning võib VÕS § 108 lg 1 ja § 189 lg 1 alusel nõuda tasutud ostuhinna (506,50 eurot) tagastamist.
20.Hageja nõuab lisaks VÕS § 189 lg 1 kolmandale lausele tuginedes ka intressi tagastatavalt ostuhinnalt alates selle lõplikust tasumisest 6. juunil 2011. Kohus märgib siinkohal esmalt, et vastavalt TsMS § 438 lg-le 1 otsustab kohus asja lahendades muu hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kõnesoleva VÕS § 189 lg 1 sätte alusel saab lepingupool nõuda raha saamise hetkest intressi VÕS § 94 lg 1 järgses määras, kui pole kokku lepitud teistsuguses intressimääras. VÕS § 94 lg 1 järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Alates tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest asendub intressinõue VÕS § 113 lg 1 järgse viivisenõudega, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Hageja on tasutud ostuhinna tagastamise nõude esitanud taganemisavalduses, paludes vastava summa kanda N.V arveldusarvele. Hiljemalt ülalkäsitletud vastuse koostamise hetkeks (21. juunil 2011) oli kostja taganemisavalduse, milles oli esitatud ka müügilepingu alusel tasutu tagastamise nõue, kätte saanud. Ostuhinna tagastamise kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg ei ületa kohtu hinnangul seitset päeva. Seega tuli kohustus kostjal täita hiljemalt 28. juuniks 2011 ehk kohustus muutus sissenõutavaks alates 29. juunist 2011.
21.Eeltoodust johtuvalt võib hageja nõuda VÕS § 189 lg 1 kolmandast lausest lähtudes alates ostusumma tasumisest kuni raha tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni (periood 7.-28. juunini 2011) intressi VÕS § 94 lg 1 järgses määras. Edasi, alates 29. juunist 2011 on põhjendatud viivitusintressi nõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS §-st 367 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadete (VÕS § 94 lg 2) kohaselt oli enne
1.jaanuari
Euroopa Keskpanga 7(9)
2-11-58251 põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 1%, enne 1. juulit 2011 vastavalt 1,25%, enne 1. jaanuari 2012 ja enne 1. juulit 2012 oli määr taas 1%.
22.Arvestades ülaltoodut, moodustab hageja intressinõue (VÕS § 94 lg 1 järgses määras) ajavahemiku 7.-28. juuni 2011 eest (21 päeva) 0,29 eurot (506,5*1%:365*21 p). Hageja viivisenõue (VÕS § 113 lg 1 järgses määras) perioodi 29. ja 30. juuni eest moodustab 0,22 eurot (506,5*8%:365*2 p) ning ajavahemiku 01.07.-28.11.2011 eest (150 päeva) 17,17 eurot (506,5*8,25%:365*150 p), kokku seega 17,39 eurot.
23.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt põhinõudena hageja kasuks välja 506,50 eurot, lisaks põhinõude esemeks olevalt summalt arvestatud intressi 0,29 eurot ning 28. novembri 2011 seisuga sissenõutavaks muutnud viivitusintressi summas 17,39 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 29. novembrist 2011 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõude summalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
24.Seonduvalt kostja vastuväidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Kostja on menetluses leidnud, et müügilepingu olulise rikkumisega võiks tegemist olla ainult siis, kui ostja nõudnuks enne lepingu täitmist (asja parandamist). Esiteks võib tõendite põhjal järeldada, et hageja vastava nõude esitas, kuid kostja keeldus (õigustamatult) asja parandamisest. Teiseks ei saaks selle kostja seisukohata ka põhimõtteliselt nõustuda. VÕS § 223 lg 1 vaidlusaluse normi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest, mitte lepingu täitmise nõude esitamine õiguskaitsevahendina. Kostja seisukoht, et hageja pidanuks ise pakkuma uste defektide parandamist, ei põhine seega seadusel. Kohus lisab samuti, et heas usus toimiv müüja (keda on asja lepingutingimustele mittevastavusest teavitatud) võinuks sarnases olukorras ostja taganemisavaldusest sõltumata rikkumise VÕS § 107 kohaselt heastada. Praegusel juhul ei ole kostja teinud aga isegi katset rikkumist heastada. Kostja poolt menetluses esitatud väited, mille kohaselt on ta hageja käitumise tõttu jäetud ilma rikkumise heastamise võimalusest, on vastuolus tema enda eelneva käitumisega vaidlusaluses õigussuhtes. Kohtu arvates ei võimalda tuvastatud asjaolud väita, et hageja oleks käitunud hea usu või mõistlikkuse põhimõtte vastaselt.
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu rahalisi nõudeid (arvestades rahaliselt kindlaksmääratavaid intressinõudeid) kokku summas 526,65 eurot. Otsusega rahuldab kohus hageja nõuded 524,18 euro ulatuses. Seega rahuldab kohus hageja nõude ligikaudu 99% ulatuses. Arvestades eeltoodut ning juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, jätab kohus menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul 8(9)
2-11-58251 alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.