Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi Osaühingu GHSS Kinnisvara ja S S vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks Harju Maakohtu 28.06.2012 otsus
Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
2646,30 eurot Osaühingu GHSS Kinnisvara ja S Si apellatsioonkaebus Hageja Danske Bank A/S (registrikood 61126228, asukoht Holmens kanal 2-12 1092 Copenhagen K, Taani Kuningriik), seaduslik esindaja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826, asukoht Narva mnt 11, 15015 Tallinn), lepinguline esindaja Külliki Tammik; Kostja I Osaühing GHSS Kinnisvara (registrikood 11182814, asukoht Tartu mnt 18-51, 10115 Tallinn), seaduslik esindaja S S; Kostja II S S (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx).
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 28.06.2012 otsus Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagis Osaühingu GHSS Kinnisvara ja S Si vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades Osaühingu GHSS Kinnisvara ja S Si kanda (TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.20.02.2012 esitatud hagis palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 2646,30 eurot, intressi 32,47 eurot, viivised 1683 eurot, viivised alates kohtuotsuse tegemisest protsendina põhinõudest lepingujärgse viivisemääraga 0,3% päevas, s.o 7,94 eurot päevas. Samuti palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista menetluskulud 479,33 eurot (riigilõiv) ja 230,08 eurot (esindajatasu) ning nimetatutelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Pärast korduvaid täpsustusi palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 2493,29 eurot, intressi 47,81 eurot ja viivised 1585,73 eurot. Hageja tugines oma nõudes VÕS § 8 lg-le 1, § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, § 101 lg 1 p-dele 1, 4 ja 6, § 108 lg-le 1, § 113 lg-le 1, §-le 142, § 145 lg-tele 1 ja 2, §-le 162, §-le 361, § 367 lg-tele 1–4 ning § 397 lg-le 1.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 14.03.2007 hageja ja kostja I kapitalirendilepingu nr 270314GK, mille esemeks oli sõiduauto BMW 320d 2.0 maksumusega 181 000 krooni (I kd, tl 12–18).
3.14.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr KÄ-270314GK-1, millega kostja II võttis endale täies ulatuses vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kliendi poolt, sh liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest maksimumsummas 211 770 krooni (I kd, tl 19).
4.Kostja I kohustus liisingueseme kasutamise eest maksma tasu rendiperioodiga 60 kuud, s.o kuni 15.03.2012 vastavalt maksegraafikule (I kd, tl 18, 26). Samuti kohustus kostja I tasuma vara kindlustamiseks hageja poolt sõlmitud liiklus- ja kaskokindlustusmakseid (tl 99–85). Kostja I ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ja jättis tasumata alates augustist 2010 rendimaksed maksegraafikus kokkulepitud tähtajal, mistõttu ütles hageja lepingu üles 22.10.2007 (I kd, tl 20).
5.Hageja edastas kostjale I 22.10.2010 vara tagastamise nõude (I kd, tl 20). Kuna kostja I ei tagastanud vara viivitamatult, oli hageja sunnitud vara tagastamiseks kasutama OÜ Reeborn meeldetuletus- ja vara tagastusteenust, kes taastas vara valduse 18.02.2011 (I kd, tl 72–74). OÜ Reeborn esitas hagejale arve 254,67 eurot (käibemaksuta), sh OÜ Reeborn arve 62,92 eurot pukseerimise eest (I kd, tl 34–35), OÜ A2-Autowelt arve 33,33 eurot
transpordi eest (I kd, tl 36) ja Moneklar OÜ arve 403,81 eurot müügi, vahendustasu, puksiirteenuse, defekteerimise ja teenustasu eest (I kd, tl 37), millisest arvest hageja palub välja mõista 339,90 eurot ja loobub teenustasu nõudest 63,91 eurot. Hageja on arved tasunud (I kd, tl 86–88).
6.Peale lepingu lõpetamist oli vara maksumus 3598,87 eurot (I kd, tl 26). Vastavalt sõiduki müüki suunamise aktile hinnati vara väärtuseks 1600 eurot käibemaksuga ehk 1333,33 eurot käibemaksuta (I kd, tl 27), millisest hinnast hageja teavitas kostjaid 11.04.2011 teatisega (I kd, tl 28–29). Vara realiseeriti hinnaga 2666,67 eurot käibemaksuta ehk 3200 eurot käibemaksuga (I kd, tl 30), seega vara maksumuse tasumata osa pärast lepingu lõpetamist on 932,20 eurot. Samuti on kostjal I tasumata kuumakseid 339,75 eurot ja kindlustusmakseid vara valduse taastamiseni 593,44 eurot + intress 15,34 eurot (I kd, tl 31–33).
7.04.07.2011 edastas hageja kostjatele nõude (I kd, tl 21–22, 105) lepingust tulenevate ja lepingu lõpetamise seisuga täitmata rahaliste kohustuse tasumiseks põhisummaga 2646,30 eurot, intressiga 32,47 eurot ja viivisega 1683,05 eurot. Kostjad kohustusi täitnud ei ole. Hageja on arvestanud viivist lõpliku seisuga 212 päeva eest kokku 1585,73 eurot.
8.Tulenevalt kostjate vastusest märkis hageja, et ta ei pea vajalikuks esitada kõiki liisingumaksete arveid, kuna nimetatud arved on tasutud ja nende osas hagejal kostjate vastu pretensioone ei ole. Liisingumakseid tasus kuni aprillini 2009 OÜ Mortimer ja alates maist 2009 Henri Ader.
9.Hageja selgitas, et kostja I ei tagastanud sõiduautot ise ja viivitamatult nagu vara tagastamise teatisel hageja oli õigustatud kohustama. Hageja leidis sõiduauto kolmanda isiku ütluste peale, peale mida hageja volitatud koostööpartner OÜ Reeborn, kes osutab hagejale vara tagastusteenust, pukseeris selle hageja volitatud esindaja A2-Autowelt OÜ müügiplatsile. Vara vastuvõtmisel jäädvustati sõiduautost pildid (I kd, tl 61–66).
10.Tulenevalt hagi aluseks oleva lepingu üldtingimuste p-st 10.1.3 on hagejal õigus lõpetada leping ennetähtaegselt ning etteteatamiseta, kui liisinguvõtja jätab maksetähtpäeval tasumata või ei tasu täielikult ja kohaselt rendi- või muud lepingust tulenevat makset ning ei suuda võlgnevust kustutada 14 päeva jooksul. Seega ei ole hageja kohustatud kostjatele lepingu lõpetamisest ette teatama. Hageja aga esitas 29.09.2010 kostjale I lepingu lõpetamise hoiatuse (I kd, tl 75). Leping on üles öeldud põhjusel, et kostja I ei tasunud igakuiseid liisingu-, intressi- ja kindlustusmakseid.
11.Hagiavalduse lisana esitatud OÜ Falck Autoabi arve ei ole eraldi muu kulu nõude aluseks, vaid nimetatud tõendiga soovis hageja selgitada, et OÜ Falck Autoabi teostas alltöövõtu korras hageja volitatud esindajale OÜ-le Reeborn lepingu aluseks oleva sõiduki pukseerimist. Falck Autoabi esitas nimetatud teenuse eest OÜ-le Reeborn sellekohase arve, mille eest OÜ Reeborn esitas arve hagejale. OÜ Falck Autoabi arve 62,92 eurot sisaldub OÜ Reeborn arvel transporditeenust 62,92 eurot.
12.Hageja ei nõustunud kostjate väidetega, et sõidukile ei olnud sõlmitud kaskokindlustust. Kaskokindlustuse poliisiga (I kd, tl 125–126, 132) on tõendatud, et varale oli sõlmitud kaskokindlustus hageja poolt, kuna kostja I seda ise ei teinud. Hageja ei olnud ega pidanudki olema teadlik liisingueseme kahjujuhtumist, kui kostjad sellest hagejat ei teavitanud, kuna vara oli kostja I valduses. Kostja vastuväited
13.Kostjad hagi ei tunnistanud ja leidsid, et see on põhjendamata. Kostjad ei ole saanud hagejalt ühtegi teatist võlgnevuse tasumise kohta, mistõttu puudub kostjatel kohustus hüvitise maksmiseks. Hageja ei ole täitnud käenduslepingust tulenevaid kohustusi teavitada eelkõige põhivõlgniku vastu nõude esitamisest ja anda käendajalae võimalus
võlgnetava kuumakse tasumiseks. Esitamata on vastuvõtuakt, et liisinguese on kostjale üle antud.
14.Kohtule esitatud fotodest nähtuvalt oli sõiduauto avariiline ja avarii toimus 04.02.2009 ning sõidukil puudus kaskokindlustus, seega on hageja jätnud täitmata lepingust tuleneva kohustuse sõlmida kaskokindlustus, mistõttu jäävad arusaamatuks ka hageja esitatud kaskokindlustuse ja liikluskindlustuse lepingud. Sõidukil puudus tulenevalt Seesam Insurance AS 2009. a teatest kehtiv vabatahtlik kindlustuse leping (I kd, tl 117–118). Seega on ka lepingu ülesütlemine tühine, kuna kostjatel puudus tasumise kohustus. Kostja II teatas kohtuistungil, et tema ei tea autost midagi, kuna ei ole seda isiklikult kasutanud. Maakohtu otsus
15.28.06.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 2493,29 eurot, intressi 47,81 eurot, viivised 1585,73 eurot ja viivise 0,3% päevas s.o 7,94 eurot võlgnevuselt alates kohtuotsuse tegemisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 ning § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
16.14.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja I kasutusrendilepingu nr 270314GK, mille alusel hageja andis kostja I kasutusse sõiduauto BMW 320d 2.0 ning kostja I kohustus tasuma liisingueseme kasutamise eest tasu kuni 15.03.2012 vastavalt maksegraafikule (I kd, tl 12– 18). Liisinguese anti üle kostjale I 14.03.2007 vara vastuvõtu-üleandmise aktiga (I kd, tl 134). Kohus märkis, et kostja I, kes on juriidiline isik, otsustab seaduslike esindajate kaudu sõiduki kasutamise andmise kolmandatele isikutele sh füüsilistele isikutele. Kostja I seaduslik esindaja on kostja II.
17.14.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr KÄ-270314GK-1, millega kostja II võttis endale täies ulatuses vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kliendi poolt, sh liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest maksimumsummas 211 770 krooni (I kd, tl 19). Seega vastutab kostja II VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 kohaselt võlgnevuse eest kostjaga I solidaarselt. Kohus rõhutas, et kostja II omab õigusteadmisi, mistõttu on talle käenduslepingust tulenevate õiguslike tagajärgede sisu arusaadav.
18.Vastavalt kapitalirendilepingu üldtingimuste (I kd, tl 13–17) p-le 10.1.3 on liisinguandjal õigus käesolev leping üles öelda ennetähtaegselt ning etteteatamiseta, kui liisinguvõtja jätab maksetähtpäeval tasumata või ei tasu täielikult ja koheselt rendi- või muud lepingust tulenevat makset ning ei suuda võlgnevust kustutada 14 kalendripäeva jooksul.
19.Hageja on edastanud 29.09.2010 kostjale I hoiatuse lepingu lõpetamise kohta ning kohustus tasuma võlgnevuse hiljemalt 18.10.2010 (I kd, tl 75). Hageja on edastanud 22.10.2010 kostjale I vara tagastamise nõude (I kd, tl 20), mille kohaselt teatab, et ütleb kapitalirendilepingu nr 270314GK lepingu p 10.1 alusel, kuna liisinguvõtja on korduvalt rikkunud lepingujärgseid maksekohustusi ning ei ole võlgnevust likvideerinud täiendava tähtaja jooksul. Samuti palus hageja tagastada viivitamatult lepingu objektiks olnud vara sõiduauto BMW 320d 2.0, millise palus viia ühele järgmistest müügiplatsidest: A2 Autowelt OÜ müügiplatsile aadressil Läike tee põik 2, Tallinn, Moneklar OÜ müügiplatsile aadressile Kadaka tee 183b, Tallinn; Saksa Auto Kasutatud Autod müügiplatsile aadressil Paldiski mnt 71, Tallinn või Tehase Auto OÜ müügiplatsile aadressil Tehase 2a, Tartu. Kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et liisinguvõtja on jätnud tasumata arvete nr 20100801178, 20100901449 ja 20101001448 alusel rendi-, intressi- ja kindlustusmaksed (I kd, tl 31–33), seega kuna liisinguvõtja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust, oli hageja VÕS § 116 lg 6 ja § 195 lg 1 alusel õigustatud lepingu üles ütlema.
20.Kostjate väited, et lepingu ülesütlemisest ei ole hoiatatud, on alusetud, lisaks ei ole hagejal kohustust tulenevalt üldtingimuste p-st 10.1.3 lepingu ülesütlemisest ette teatada. Alusetud on ka kostjate väited, et lepingu ülesütlemine on tühine, kuna hageja ei olnud sõlminud sõidukile kaskokindlustust ajal, mil sõidukiga toimus avarii (I kd, tl 119). Kindlustuskohustus oli liisingvõtjal tulenevalt lepingust ja üldtingimuste p-st VIII. Vastavalt üldtingimuste p-le 8.1 on liisinguvõtja kohustatud koheselt, kuid mitte hiljem kui ühe kalendripäeva jooksul pärast vara oma valdusse saamist, sõlmima liisinguandja poolt aktsepteeritavas kindlusaktsiaseltsis lepingu esilehel sätestatud tingimustel vara kindlustuslepingu, kus kindlustusvõtjaks määratakse liisinguvõtja ning soodustatud isikuks ehk hüvitise saajaks liisinguandja. Kõik kindlustusega seotud kulud kannab liisinguvõtja. Vara peab olema kindlustatud kogu perioodi vältel, mil see on lepingu alusel liisinguvõtja valduses. P 8.3 alusel, juhul, kui liisinguvõtja ei esita liisinguandjale kehtivat vara kindlustuspoliisi hiljemalt kolme kalendripäeva jooksul arvates vara oma valdusse saamise päevast, loetakse, et liisinguandjal on õigus ja liisinguvõtjapoolne volitus kindlustada vara liisinguandja poolt valitud kindlustusseltsis ja tingimustel ning nõuda tekkinud kulu sisse liisinguvõtjalt. Seega oli kostja I kohustus sõlmida kindlustuslepingud, mitte hageja kohustus. Kuna aga kostja I ei sõlminud kindlustuslepinguid, siis sõlmis hageja BTA Kindlustusega liikluskindlustuslepingu perioodiks 19.03.2008–18.03.2009 (I kd, tl 132) ja perioodiks 19.03.2010–18.03.2011 (I kd, tl 79–80, 125–126), ning kaskokindlustuse QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaaliga perioodiks 21.03.2008– 20.03.2009 (I kd, tl 133) ja perioodiks 21.03.2010–20.03.2011 (I kd, tl 81–85). Seega on hageja täitnud kõik enda poolt tulenevad kohustused, mistõttu ei ole lepingu ülesütlemine tühine.
21.Tuvastatud on, et leping öeldi üles 22.10.2010 (I kd, tl 20). Seega oli kuni selle ajani liisinguvõtja kohustuseks tasuda kapitalirendilepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks hageja esitatud arved nr 20100801178, 20100901449 ja 20101001448 (I kd, tl 31–33) tasunud, seega liisinguvõtjal jäi kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata vastavalt hageja nõudele seisuga 22.10.2010 rendimaksed kokku 339,78 eurot ning intress 32,47 eurot. Seega oli liisinguvõtja kohustatud kapitalirendilepingu alusel vastavalt VÕS § 361 lg-le 1, § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 tasuma hagejale rendimaksed 339,75 eurot ning intressi 32,47 eurot.
22.Lisaks kohustus liisinguvõtja vastavalt kapitalirendilepingu üldtingimuste p-le 8.1 sõlmima vara kindlustuslepingu. Tulenevalt üldtingimuste p-st 8.4.1 juhul, kui liisinguvõtjale on koostatud kindlustusmaksete tasumise graafik, on liisinguvõtja kohustatud kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise või lõpetamise korral tasuma liisinguandjale kõik kindlustusmaksete tasumise graafiku järgsed maksed. Arvetest nr 20100801178, 20100901449 ja 20101001448 (I kd, tl 31–33) nähtub, et liisinguvõtjal jäi lepingu ülesütlemise seisuga tasumata kindlustusmakseid kokku 253,55 eurot + intress 7,35 eurot. Kuni vara valduse taastamiseni 18.02.2011 (I kd, tl 72–74) on liisinguvõtjal tasumata maksed kokku 339,89 eurot + intress 7,99 eurot. Seega kokku on tasumata kindlustusmaksed 593,44 eurot + intress 15,34 eurot.
23.Vara maksumuse tasumata osa oli lepingu lõppemisel 3598,87 eurot käibemaksuta (I kd, tl 26). Vara valdus taastati 18.02.2011 (I kd, tl 72–74). Vara suunati müüki hinnaga 1600 eurot käibemaksuga ehk 1333,33 eurot käibemaksuta (I kd, tl 27), millest teavitati kostjaid 11.04.2011 teatisega (I kd, tl 28–29). Vara näol oli tegemist avariilise sõidukiga (I kd, tl 38–39, 61–66, 119). Vara realiseeriti hinnaga 3200 eurot käibemaksuga ehk 2666,67 eurot käibemaksuta (I kd, tl 30), seega on vara soetusmaksumuse tasumata osa 932,20 eurot. Kohtu hinnangul on sõiduk müüdud mõistliku ja turuhinnale vastava hinna eest,
arvestades sõiduki seisukorda. Seega on tõendatud vara soetusmaksumuse tasumata osa 932,20 eurot, milline kuulub kostjatelt VÕS § 367 lg 1 alusel väljamõistmisele.
24.Hageja on esitanud nõude muude kulude 627,90 euro hüvitamiseks. Hageja arvates on liisinguvõtja kohustuseks tasuda hagejale OÜ Reeborn arve 254,67 eurot käibemaksuta vara tagastusteenuse ja transporditeenuse eest (I kd, tl 34–35), A2 Autowelt OÜ arve 33,33 eurot käibemaksuta transpordi eest (I kd, tl 36), Moneklar OÜ arve 339,90 eurot käibemaksuta müügi, vahendustasu, puksiiriteenuse, defekteerimise eest (I kd, tl 37). Hageja on vastavad arved tasunud (I kd, tl 86–88). Kohus on seisukohal, et tegemist on lisakuludega VÕS § 367 lg 4 mõistes ning kulud on põhjendatud ja kuuluvad kostjatelt väljamõistmisele.
25.Eeltooduga on tõendatud, et kostjatel on hageja ees kohustus tasuda liisingumakseid 339,75 eurot, intressi liisingumaksetelt 32,47 eurot, kindlustusmakseid 593,44 eurot, intressi kindlustusmaksetelt 15,34 eurot, liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks 932,20 eurot ja muud kulud 627,90 eurot, kokku võlgnevus 2493,29 eurot ja intress 47,81 eurot.
26.Kohus leidis, et viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel põhjendatud ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus
27.27.07.2012 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
28.Kohtu tuvastatud asjaolu, et liisinguese anti kostjale I üle 14.03.2007 vara üleandmisevastuvõtmise aktiga, ei vasta tõele. Eeldatavalt on vara panga poolt üle antud kolmandale isikule, OÜ-le Mortiner, kuigi kapitalirendilepingu tingimuste kokkuleppe alapunkti „liisinguvõtja kohaselt“ pidi vara üle antama kostjale II. Seega puudub kostjatel vastutus, kuna liisinguvara ei ole kostjale II üle antud.
29.Samuti ei ole teavitatud käendajat sissenõudmise kavatusest, käendaja sai kulude hüvitamise nõudest teada alles kohtus.
30.Tarbijakäenduslepinguga võetud tulevikku suunatud kohustused ei ole piisavalt määratletud ja seega ei taga käenduslepingu kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud õige mõista kostjatelt välja viivised ja muud kulud.
31.Käesoleval juhul on põhivõlgnik esitanud põhjendatud vastuväite, mis seisneb selles, et hageja lõpetas liisingulepingu põhjusel, et tasumata oli kaskokindlustuse arve. Hageja on ise lepingut rikkunud jättes täitmata kindlustuskohustuse kasko osas. Eeltoodust tulenevalt oli hagejapoolne lepingu ülesütlemine tühine.
32.Kuivõrd põhivõlgniku väidetav lepingurikkumine on vabandatav ja tingitud hagejast, siis puudub hagejal nõue põhivõlgniku vastu, mistõttu ei ole võimalik esitada sisenõuet ka käenduslepingu alusel. Vastustaja seisukoht
33.Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
35.Kaebuse põhjendustes on kostja valdavalt korranud hagile esitatud vastuväidetes väljendatud seisukohti. Erinevalt kostjast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud pooltevaheliste lepingute asjassepuutuvaid sätteid analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Vastuseks kaebusele
märgib kolleegium, et ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja on lepingu võlgnevuse tekkimise tõttu põhjendatult üles öelnud (I kd, tl 20). Pooltevahelise liisingulepingu esemeks olnud sõiduki realiseerimise eest saadud summa ning lepingust tuleneva kostja I võlgnevuse vahe kuulub hageja ja kostja I vahel 14.03.2007 sõlmitud kapitalirendilepingu nr 270314GK üldtingimuste p 10.8 ja VÕS § 367 lg 1 ning hageja ja kostja II vahel samal kuupäeval sõlmitud käenduslepingu nr KÄ270314GK-1 p 2 kohaselt kostjate poolt hagejale solidaarselt hüvitamisele. Lisaks vara väärtuse hüvitamise nõudele on maakohus õigesti rahuldanud ka liisingulepingu p 7 järgi liisinguvõtja poolt tasumisele kuulunud liisingumaksetest tulenenud nõude. Väljamõistetud võlgnevus sisaldab kapitalirendilepingu p-de 8.1 ja 8.3 järgi põhjendatult ka nõuet hageja poolt kostja I eest sõidukile kindlustuskaitse tagamisel tekkinud kulutuste hüvitamiseks. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Samuti on õige maakohtu seisukoht, et vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt mõista kuni põhikohustuse täitmiseni hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 järgi viivis kapitalirendilepingus kokkulepitud määras. Võlgnevuse ja viivise arvestuslikku õigsust ei ole kostjad apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ka selles, et hageja tegevus on olnud pärast lepingu ülesütlemist sõiduki valduse taastamisel ja sõiduki müümisel põhjendatud ning seetõttu on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud. Samuti on olnud põhjendatud auto müümisel kasutada tuntud ja asjatundliku müügiettevõtte teenuseid ning müügiperiood on olnud kostjate huvide tagamiseks piisavalt pikk. Kuna kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukile oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga, ei ole põhjust arvata, et sõidukit oleks saanud realiseerida hageja poolt saavutatud hinnast kallimalt või väiksemate kuludega. Kuivõrd maakohus on eeltoodu põhjal kostjate kõikidele seisukohtadele piisava põhjalikkusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse seisukohtadega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi pikemalt korrata.
36.Kaebuse väide, et liisinguesemeks olnud vara ei ole kostjale üle antud, on ainetu. Maakohus on õigesti märkinud, et vara üleandmist kostjale I kinnitab kohtule tõendina esitatud vara vastuvõtu-üleandmise akt (I kd, tl 134), millele kostja II on kostja I esindajana alla kirjutanud. Tõendeid omapoolse väite kinnituseks, et vara anti üle OÜ-le Mortimeri, ei ole kostjad esitanud.
37.Kaebuse väide, et kostja II ei ole käendajana teadlik kostja I võlgnevusest, ei ole asjakohane. Vaidlust ei ole selles, et kostja II on kostja I seaduslik esindaja ning seetõttu on kostja II hageja ja kostja I vahelise lepingu sõlmimist, täitmist kui lõpetamist puudutavas suhtluses vahetult osalenud.
38.Kostja seisukoht, et kohus on jätnud tähelepanuta kostjate põhilise vastuväite, mille kohaselt puudus hagejal õigus liisingulepingut üles öelda, ei ole õige. Maakohus on kostja sellesisulise vastuväite osas võtnud seisukoha otsuse põhjendustes ning märkinud paikapidavalt, et kuivõrd kindlustusmaksete tasumine oli kapitalirendilepingu p 8.1 järgi kostja I kohustuseks, ei saa kostjad hagejale kindlustuslepingu sõlmimata jätmist ette heita.
39.Apellatsioonkaebuses toodud arutlus selle üle, kas hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu sõlmisel olid tulevikku suunatud kohustused piisavalt määratletud, on asjakohatu, kuna käenduslepingus on kostja II rahalise vastutuse piirid selgelt kirja pandud. Kokkulepitud käenduse summa ületab hageja poolt esitatud nõude suurust (I kd, tl 319). Kostja II oli liisingulepingu sõlmimisel kostja I seaduslik esindaja ja seetõttu pidi
ta olema kursis kõigi liisingulepingus kostja I poolt võetud kohustustega, mida ta käendajana sealsamas tagama nõustus.
40.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
41.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Gaida Kivinurm
Margo Klaar
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.