OÜ Creminus (likvideerimisel) hagi J. M. vastu alusetult saadud 26 204 euro tagastamiseks ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.04.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Creminus (likvideerimisel) apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
26 204 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja OÜ Creminus (likvideerimisel, registrikood 10777066), esindaja vandeadvokaat Küllike Namm ja advokaat Katrina Juhkami; Kostja J. M. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Kaidar Sultson.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 04.04.2012 otsus OÜ Creminus (likvideerimisel) hagis J. M. vastu 26 204 euro ja viivise väljamõistmiseks muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Välja mõista OÜ-lt Creminus (likvideerimisel) riigituludesse riigilõiv 2 876 eurot (TsMS § 190 lg 2 ja 4).
Toimetada otsuse ärakiri lisaks menetlusosalistele ja nende esindajatele kätte ka Rahandusministeeriumile. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ Creminus (likvideerimisel) kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.02.02.2011 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu alusetult saadud 26 204 euro tagastamiseks ning viivise väljamõistmiseks.
2.08.12.2006 määras Tallinna Linnakohus kostja hageja likvideerijaks. 01.09.2009 esitas hageja osanik Maraveld Halduse OÜ Harju Maakohtule avalduse kostja kui hageja likvideerija tagasikutsumiseks ja uue likvideerija määramiseks. 11.01.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-43632 kutsuti kostja hageja likvideerija kohalt tagasi. Uuteks hageja likvideerijateks määrati Õ. S. ja C.-E. J. S. Hageja likvideerija Õ. S. leidis hageja raamatupidamisega tutvudes, et hagejal peaks olema kassas sularaha kokku 26 204 eurot (410 000 krooni). Darrand AS kassa 08.10.2001 väljaminekuorderist nr 900 nähtub, et hagejale on tehtud väljamakse summas 26 204 eurot (410 000 krooni). Tehingu aluseks on märgitud „OÜ Creminus J. M.“. Kõnealuselt kassa väljaminekuorderilt nähtuvalt on sellele kantud saaja juhiloa number ning ka saaja allkiri. Õ. S. on korduvalt pöördunud kostja kui hageja eelmise likvideerija ja juhatuse liikme poole nõudega kostja valduses oleva hageja vara tagastamiseks. Kostja ei ole soostunud hagejale vastama ega selgitusi andma. Kuivõrd Darrand AS on teinud 08.10.2001 kostjale väljamakse summas 26 204 eurot, siis kuulub kohaldamisele TsK ja hageja palub mõista kostjalt välja TsK § 477 järgi alusetult saadud 26 204 eurot.
3.Kostja väide, et OÜ Darrand kassa väljaminekuorderi alusel on tehtud väljamakse kostjale isiklikult, on ebausutav ning paljasõnaline. Kui tegemist oleks kostjale hageja osa võõrandamise eest tasutud summaga, peaks see nähtuma ka kostja ja OÜ Darrand vahel sõlmitud osa võõrandamise lepingust. J. D. mõlema äriühingu juhatuse liikmena pidi olema teadlik äriühingute vahelisest käibest. Samas ei ole J. D. hageja juhatuse liikmena nõudnud kostjalt hageja arvel omandatud summa tagastamist ning äriühingule tekitatud kahju hüvitamist ega ka hageja bilansi parandamist. J. D. on kostjaga seotud isik, kes allus kostja kontrollile, oli teadlik ja aitas kaasa kostja poolt alusetult hageja vara omandamisest, samas omamata ülevaadet hageja majandustegevusest. Hageja ja OÜ Darrand 2001. majandusaasta aruanded on vastuolulised omavaheliste laenukohustuste/nõuete osas. Kuigi OÜ Darrand on andnud hagejale laenu 2 030 000 krooni, ei ole kostja kõnealust kohustust hageja raamatupidamises täies ulatuses kajastanud. 1 620 000 krooni võeti hageja bilansis arvele pikaajalise kohustusena, sellest ülejääva 410 000 krooni omastas kostja füüsilise isikuna ilma seadusliku aluseta. Kostja tunnistab 410 000 krooni saamist füüsilise isikuna, kuid leiab, et tal esines selleks seaduslik alus, mille olemasolu ei ole kostja tõendanud. 2007.a on kostjale saadetud korduvalt e-kirju palvega kinnitada, et hageja kassas on seisuga 31.12.2005 470 000 krooni. On ilmne, et e-kirjade ajendiks oli asjaolu, et raamatupidaja avastas kassa puudujäägi 470 000 krooni.
4.Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja käsitluse järgi tuleb aegumistähtaja alguseks lugeda 01.08.2001, mis on hagejale arusaamatu, kuivõrd sel ajal ei olnud kostja veel 410 000 krooni alusetult omandanud. Kostja teadis juba Darrand AS-lt hageja esindajana raha vastu võttes, et kõnealune väljamakse tehti äriühingule, mitte kostjale isiklikult. Seega teadis kostja juba 08.10.2001, et ta omandas vara teise isiku arvelt alusetult. Kostja oli hageja likvideerijaks ning seega äriühingu esindusõigust omavaks isikuks äriregistrist nähtuvalt ajavahemikul 15.02.2006-20.01.2010. Harju Maakohtu 11.01.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-43632 kutsuti hageja likvideerija kohalt kostja tagasi ning määrati
uuteks likvideerijateks Õ. S. ja C.-E. J. S. Käesoleval juhul tuleb lugeda ajaks, mil isik sai teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, uute likvideerijate määramise aeg 11.01.2010. On ilmne, et kostja hageja eelmise juhatuse liikme või likvideerijana tema enda kui füüsilise isiku vastu nõuet ei esita. Seega ei saa ka kostja teadmist omandada äriühingule, kuivõrd alusetust rikastumisest tulenevat õigust omava isiku õigused jääksid sellisel juhul kaitseta. Kuivõrd võimalus esitada äriühingu nimel nõue tekkis hageja uutel likvideerijatel 11.01.2010, et ole hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et nõude aegumistähtaeg algas hageja likvideerija C.-E. J. S. juhatuse liikmeks valimisega 22.05.2003, palus hageja lugeda nõude aegumine peatunuks ajal, mil C.-E. J. S. ei olnud hageja juhatuse liige või likvideerija, st vahemikul 28.12.2004 (mil hageja registrist kustutati) kuni 20.01.2010 (mil kostja kutsuti hageja likvideerija kohalt tagasi ning määrati hageja uuteks likvideerijateks C.-E. J. S. ja Õ. S.). C.-E. J. S. oli hageja juhatuse liige vahemikul 22.05.2003-28.12.2004, s.o 1 aasta, 7 kuud ja 6 päeva, C.-E. J. S. ja Õ. S. likvideerijaks määramise 20.01.2010 ja hagiavalduse esitamise 02.02.2011 vahel on 1 aasta ja 13 päeva, s.o kokku 2 aastat, 7 kuud ja 19 päeva. Käesoleval juhul ei saanud hageja enda õigusi kaitsta ajavahemikul, mil hageja juhatuse liikmeks oli kostja kui hageja arvel alusetult rikastunud isik. Kui asuda seisukohale, et juriidilise isiku nõuded tema juhtorgani liikme poolt tekitatud kahju hüvitamiseks aeguvad ajal, mil kahju tekitanud isik on juriidilise isiku ainsaks juhatuse liikmeks, oleks juriidiliste isikute võimalused enda huve kaitsta äärmiselt piiratud. Äriühingu osanikud ei ole ega peagi olema kursis igapäevase majandustegevusega ning olukorras, kus juhatuse liige sõlmib laenulepingu seda äriühingu raamatupidamises kajastamata, on osanikel sisuliselt võimatu enda huvide kahjustamisest teada saada. Alusetu väljamakse saanud isik ei esita äriühingu nimel enda kui füüsilise isiku vastu kahju hüvitamise nõuet. Johtuvalt eeltoodust tuleb lugeda hageja nõue aegumine peatunuks ajavahemikul 28.12.2004-20.01.2010, kuivõrd nimetatud ajal puudus hagejal võimalus enda õigusi kaitsta. Alternatiivselt juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud, palub hageja kohaldada kahju õigusvastase tekitamise sätteid. Kostja on tekitanud hagejale kahju. Vaatamata kostja poolt hagejale võetud laenukohustuse algsele ebaõigele kajastamisele raamatupidamises, oli hagejal siiski tekkinud kohustus laenuandja ees, ilma et hageja oleks reaalselt raha saanud. Kostjale pidi juba hageja raha omastades olema selge, et OÜ Darrand esitab hageja vastu laenu tagastamise nõude summas 2 030 000 krooni. Kui kostja ei oleks hageja raha omastanud, oleks hageja saanud enda valdusse kogu laenusumma 2 030 000 krooni. Kostja tegutses tahtlikult hageja raha omastades ning eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja hagejale kahju tekitamise eest ning kohustub hüvitama hagejale kahju summas 26 204 eurot.
Kostja vastus
8.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Hagi on alusetu ja põhjendamatu. Hageja väidab ekslikult, et AS Darrand 08.10.2001 kassa väljaminekuorderi nr 900 alusel on tehtud väljamakse hagejale. Tegelikult on väljamakse tehtud kostjale isiklikult seoses AS Darrand poolt hageja osa omandamisega ning ühise äriprojekti nõustamisega. Ainsa tõendina esitatud kassa väljaminekuorder ei kuulu hageja raamatupidamisdokumentide hulka, vaid on hageja käsutusse sattunud AS Darrand (praeguse ärinimega OÜ Darrand Kinnisvara) dokumentide hulgast. Nimetatud äriühingutele on raamatupidamisteenust osutanud sama ettevõte. Hagejal pole kunagi olnud õigust saada AS-ilt Darrand kostja poolt nõutud summad hageja ja AS Darrand 2001. ja 2002. majandusaasta aruannetega, millest nähtub, et hageja on 2001.a saanud AS-ilt Darrand vaid 1 600 000 krooni laenu ja omandanud sama summa eest hooneid.
Hagejal puudus 2001.a müügikäive, samuti ei võtnud hageja AS-ilt Darrand täiendavalt laenu. AS-i Darrand majandusaasta aruanded on allkirjastanud AS Darrand juhatuse liige J. D. , kes oli samuti hageja juhatuse liikmeks ning on koos kostjaga allkirjastanud hageja 2001.a majandusaasta aruande. On ilmne, et J. D-le oleks olnud teada hageja ja AS Darrand vaheline käive ning hageja kassaseis või nõuded aruandvate isikute vastu 2001.a lõpus ning ta oleks nimetatud summa kajastamist bilansis nõudnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hagejal oli õigus saada AS-ilt Darrand 410 000 krooni. Tulenevalt TsK § 447 lg-st 1 peab hageja tõendama, et tal oli õigus AS-ilt Darrand raha saada. Kahtlemata ei piisa selleks lakooniliselt sõnastatud kolmanda isiku kassa väljaminekuorderis, millest hagejal ei tulene nõuet kostja ega AS-i Darrand vastu.
10.Hageja nõue on aegunud ja palub kohaldada aegumist. Hageja on aegumise osas jätnud tähelepanuta, et kostja ei ole olnud kunagi ainukene hageja juhatuse liige. 01.08.2001 kuni 12.02.2003 oli kostja juhatuse liikmeks koos J. D-ga. Seejärel oli J. D. kuni 22.05.2003 juhatuse ainsaks liikmeks. Alates 22.05.2003 kuni 28.12.2004 oli juhatuse ainsaks liikmeks C.-E. J. S. , kes on hetkel ka hageja likvideerijaks. On ilmne, et isegi juhul kui AS Darrand maksis 08.10.2001 410 000 krooni hagejale, oleks hageja äriühinguna pidanud sellest koheselt teadlik olema, kuna hageja juhatuse liige oli ka AS Darrand juhatuse liikmeks. Seega tuleks lugeda nõude aegumistähtaja alguseks 01.08.2001.
11.Hageja käsitleb hagi aegumise tähtaja algust juriidilise isiku suhtes meelevaldselt läbi juriidilise isiku organite liikmete isikute. Selline käitumine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja viiks tagajärjeni, kus iga uue juriidilise isiku juhatuse liikme valimine tooks kaasa uue hagi aegumise tähtaja. J. D. on täiskasvanud teovõimeline isik, kellega on kostjal olnud ainult põgus äriline suhe. Mingit kontrolli J. D-i tegevuse üle pole kostja kunagi teostanud. J. D. oli hageja juhatuse liikmeks ka pärast kostjat ning oli ilmselt täielikult teadlik, et juhatuse liikmena vastutab ta ka võimalike nõuete kostja vastu esitamata jätmise eest. Samuti ei esitanud AS Darrand kunagi nõuet hageja vastu. Hageja seisukohta seoses aegumistähtaja peatumisega tulenevalt hageja registrist kustutamisega tuleb hinnata analüüsides registrist kustutamise asjaolusid. Hageja kustutati registrist registripidaja algatusel, kuna hageja ei esitanud majandusaasta aruandeid. Hageja registrist kustutamisel oli hageja juhatuse liikmeks C.-E. J. S. Oleks ebaõige asetada hageja aegumistähtaegade arvestamisel soodsamasse olukorda tulenevalt tema hooletust suhtumisest juhatuse liikme kohustuste täitmisse.
12.Ekslik on ka hageja esitatud alternatiivse nõude käsitlus. Hageja soovib esitada kahju hüvitamise nõude, kuid ei arvesta, et poolte vahel oli juhatuse liikme suhe, mis välistab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude esitamise. Juhatuse liikmete vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 315 lg 3 (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) järgi viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Hagis esitatud nõude ja ka alternatiivse nõude suhtes tuleb kohaldada aegumist. Maakohtu otsus
13.04.04.2012 otsusega kohaldas Harju Maakohus aegumist ja jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt välja menetluskulud (riigilõiv) summas 2876,02 eurot riigituludesse ja jättis ülejäänud menetluskulud hageja kanda.
14.Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks hagi suhtes on põhjendatud. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsMS § 449 lg 3 kohaselt kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
15.Asjas on poolte vahel vaidlus selle üle, millisest ajast tuleks hageja nõude puhul arvestada hagi aegumist ja milline on aegumistähtaeg. Kohus nõustus kostjaga, et hagejal ei ole õigust oma äranägemise järgi määrata, milliste konkreetsete äriühingu juhatuse
liikmete poolt hagi aluseks olevate asjaolude teadasaamisega saab aegumistähtaja algust seostada, vaid see sõltub seadusega sätestatud objektiivsetest asjaoludest. Kostja oli seisuga 08.10.2001 hageja juhatuse liige koos J. D-ga. Sel ajal kehtinud ÄS § 187 lg 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Ka 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 37 lg 4 sätestas juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu esitatava nõude aegumistähtajana viis aastat alates kohustuse rikkumisest. Viieaastane aegumistähtaeg on sätestatud osaühingu juhatuse liikme suhtes nõude esitamiseks jätkuvalt ka ÄS § 187 lg 3.
16.VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse TsÜS-is ning VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002; lg 2 kohaselt kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002; lg 3 kohaselt kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is või VÕSis sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust.
17.Kuivõrd enne 01.07.2002 kehtinud ÄS sätestas osaühingu juhatuse liikme suhtes esitatava nõude aegumistähtajana viis aastat ja sama tähtaeg on sätestatud ka 01.07.2002 jõustunud TsÜS-iga, tuleb kostja suhtes esitatud nõude aegumistähtajana lugeda viis aastat alates kostjapoolsest juhatuse liikme kohustuse rikkumisest, s.o 08.10.2001, mistõttu hageja nõue tuleb pärast 08.10.2006 lugeda aegunuks. Asjaolu, et kostja oli ise aegumistähtaja jooksul 08.10.2001 kuni 12.02.2003 üheks hageja juhatuse liikmeks ja alates 15.02.2006 hageja likvideerija, ei anna alust aegumistähtaja arvestamata jätmiseks, kuna seadus ei anna võimalust seostada aegumistähtaja kulgemist juhtorgani liikme isikuga (st millal konkreetne juhtorgani liige teise juhtorgani liikme poolt toimepandud kohustuste rikkumisest teada sai), vaid lähtub ainult juhatuse liikme poolt kohustuse rikkumise ajast.
18.Hageja käsitluse suhtes, et tegemist võib olla kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, viitas kohus Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-18-08, mille kohaselt juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (nt käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul asjakohased hageja arutlused selle kohta, kas aegumistähtaja arvestamisel tuleks lähtuda hageja nõude kvalifitseerimisest alusetust rikastumisest tuleneva nõudena (TsÜS § 151 lg 1) või kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena (TsÜS § 150 lg 3). Kuivõrd osaühingu ja juhatuse liikme vahelise suhte puhul on tegemist tehingulise suhtega, siis erandina TsÜS § 37 lg 4 sätestatud viieaastasest aegumistähtajast on juhatuse liikme suhtes võimalik kohaldada TSÜS § 146 lg 4, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-09 (p 11) märkinud, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul
rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Seega, isegi kui lähtuda eeldusest, et kostja rikkus oma juhatuse liikme kohustusi hageja suhtes tahtlikult, ei ole hageja oma hagiavalduses ega oma täiendavas seisukohas tuginenud sellele, et kostja tegevus väidetaval kahju tekitamisel oleks olnud heade kommete vastane (TsÜS § 86).
19.Lähtudes eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja taotlus hageja nõude suhtes aegumise kohaldamiseks on põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-101-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata.
20.09.06.2011 määrusega vabastas kohus hageja täielikult hagiavalduse esitamisel tasutava riigilõivu summas 2876,02 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 190 lg 4 alusel mõistis kohus hagejalt menetluskulud (riigilõiv) summas 2876,02 eurot riigituludesse.
21.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulus rahuldamata jätmisele, siis jäid menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus
22.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ning jätta menetluskulud kostja kanda.
23.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et seadus ei anna võimalust seostada aegumistähtaja kulgemist juhtorgani liikme isikuga (st millal konkreetne juhtorgani liige teise juhtorgani liikme poolt toimepandud kohustuste rikkumisest teada sai), vaid lähtub ainult juhatuse liikme poolt kohustuste rikkumise ajast. Käesoleval juhul tuleb nõude aegumistähtaegade osas lähtuda ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtajast 5 aastat ja tehingust tuleneva nõude aegumist reguleerivast üldnormist, s.o TsÜS §-st 146. Aegumise peatumise osas tuleb lähtuda TsÜS § 165 lg-st 1 (vt lisaks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-10). Hageja ei saanud kaitsta enda õigusi ajavahemikul, mil hageja juhatuse liikmeks oli kostja kui hagejale kahju tekitanud isik. Hageja palub lugeda tema nõude aegumine peatunuks ajavahemikul 28.12.2004-20.01.2010, kuivõrd nimetatud ajal puudus hagejal võimalus enda õigusi kaitsta. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite osas, et aegumine tuleb TsÜS § 165 lg 1 alusel lugeda peatunuks ajal, mil hagejal ei olnud võimalik enda õigusi teostada, ja eelviidatud Riigikohtu lahendis toodu osas. Kuivõrd ÄS § 187 lg-st 3 tulenevalt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, ei ole hageja nõue aegunud. TsÜS § 146 lg 4 aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et isegi kui lähtuda eeldusest, et kostja rikkus oma juhatuse liikme kohustusi hageja suhtes tahtlikult, ei ole hageja oma hagiavalduses ega oma täiendavas seisukohas tuginenud sellele, et kostja tegevus väidetaval kahju tekitamisel oleks olnud heade kommete vastane (TsÜS § 86). Hageja on toonud välja asjaolusid, millistest nähtub kostja ühene soov hageja vara omastada ning hagejale kahju tekitada. Seejuures rikkus kostja juhatuse liikme hoolsuskohustust, käitus vastuolus äriühingu huvidega ning kajastas ebaõigeid andmeid
äriühingu raamatupidamises. Kohtul on õigus omal algatusel kaaluda, kas leping on heade kommete vastane (TsMS § 536 lg 7 ja Riigikohtu lahend nr 3-2-1-76-01).
24.OÜ Darrand Kinnisvara on 25.09.2001, s.o 13 päeva enne vaidlusaluse kassa väljaminekuorderi väljastamist, sõlminud hagejaga laenulepingu 2 030 000 krooni laenamiseks, millist summat ei ole kostja hageja raamatupidamises täies ulatuses kajastanud. Osa laenusummast (410 000 krooni) ei võtnud kostja hageja bilansis laenukohustusena arvele ning omastas hageja vara ilma seadusliku aluseta. Kostja tunnistab kõnealuse summa 410 000 krooni saamist füüsilise isikuna, kuid leiab, et tal esines selleks seaduslik alus, mille olemasolu ei ole kostja tõendanud. Vastupidi, kostja on esitanud tõendi (OÜ Darrand Kinnisvara 2001. majandusaasta aruande), millest nähtuvalt laenati kõnealune summa hagejale. 2007.a on kostjale saadetud korduvalt ekirju palvega kinnitada, et hageja kassas on seisuga 31.12.2005 470 000 krooni. On ilmne, et eeltoodud e-kirja ajendiks oli asjaolu, et raamatupidaja avastas kassa puudujäägi summas 470 000 krooni. Lepingut rikkunud poole tahtluse hindamisel on peamise kriteeriumina toodud rikkuja eesmärk käituda õigusvastaselt, s.o eeskätt tekitada teisele lepingupoolele teadlikult kahju (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-79-09 ja nr 3-2-1-15-09). Kostja on tegutsenud selge eesmärgiga omastada hageja vara ja tekitanud hagejale kahju, kuivõrd kostja tegevuse tulemusena oli hagejal tekkinud kohustus laenuandja ees, ilma et hageja oleks reaalselt raha saanud. Kostjale pidi juba hageja raha omastades olema selge, et OÜ Darrand Kinnisvara esitab hageja vastu laenu tagastamise nõude summas 2 030 000 krooni. Kostja ei ole ainult tekitanud hagejale kahju, vaid ka rikastunud hageja arvel. Lisaks on kostja kajastanud äriühingu raamatupidamises teadvalt ebaõigeid andmeid, milline võib olla KarS § 381 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu. Kostja ei täitnud ka hageja likvideerija kohustusi eesmärgiga saavutada tema vastu suunatud nõude aegumine, milline tingis kostja hageja likvideerija kohalt tagasikutsumise 20.01.2010.
25.Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et hageja ei ole kostja heade kommete vastasele käitumisele tuginenud. Kohus peab tehingu heade kommete vastasust hindama omal algatusel, kui poole esile toodud asjaolud seda võimaldavad. Käesolevas asjas tuvastatud asjaoludest nähtub, et kostja käitumine on vastuolus heade kommetega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-158-05 selgitanud, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Kostja käitumine on tahtlik ning heade kommete vastane, mistõttu tuleb lugeda hageja nõude aegumistähtajaks 10 aastat vastavalt TsÜS § 146 lg-le 4. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
28.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue on aegunud ja hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Maakohtu hinnang aegumist puudutavatele asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seaduskohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt nõude aegumise osas maakohtu järeldusega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna maakohus on hageja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub
esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
29.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et nõustub maakohtuga selles, et aegumise alguse ajaks tuleb nii alusetu rikastumise kui kahju hüvitamise nõude puhul pidada kuupäeva 08.10.2001. Kui eeldada hageja väite õigsust, et kostjal puudus alus hageja poolt laenuna võetud rahasumma osaliseks endale võtmiseks, pidi hagejale rahasumma osalise laekumata jäämisega koheselt selguma, et hagejal on nõue kostja vastu. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-de 113 ja 116 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue (RKTK 3-2-1-57-12, p 13). Kolmeaastase perioodi jooksul, mis järgnes kostjapoolsele väidetavale alustule rikastumisele, on lisaks kostjale olnud hageja juhatuse liikmeteks J. D. ja C.-E. J. S. ning seetõttu ei pea paika hageja seisukoht, et tal puudus võimalus saada teada kostja vastu nõude olemasolust. Seega on maakohus õigesti leidnud, et väidetavast kostja alusetust rikastumisest tulenev hageja nõue on aegunud.
30.Alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõude olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet (RKTK 3-2-1-134-09, p 11). Seega on maakohus õigesti hinnanud ka hageja esitatud kahju hüvitamise nõude maksmapandavust. Kolleegium jagab maakohtu käsitlust, mille kohaselt ei saa kõnealusel juhul kohaldada deliktiõigusliku kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid. Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe, millest tulenevatele õigustele ja kohustusele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut (RKTK 3-2-1-41-05, p 18). Juhatuse liikme kohustusi tuleb seetõttu hinnata esmajoones lepingulisele vastutusele omaste tunnuste alusel (RKTK 3-2-1-18-08, p 12). Enne 01.07.2002 kehtinud ÄS § 187 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sisult samasugune oli juriidilise isiku juhatuse liikme vastutus ka enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 46 lg 1 alusel. Võlasuhtest tuleneva kahju hüvitamise kohustust täpsustas TsK 19. ptk, esmajoones §-d 222 ja 227. Enne 01.07.2002 kehtinud ÄS § 187 lg 3 järgi oli osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Ka pärast 01.07.2002 kehtiva ÄS § 187 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest (RKTK 3-2-1-18-08, p 14). Kuna aegumistähtaja algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega, on õige maakohtu käsitlus, mille kohaselt kehtib ÄS § 187 lg-s 3 kehtestatud aegumistähtaeg sõltumata sellest, milline oli aegumisperioodi jooksul hageja juhatuse koosseis. ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Seega saab juhatuse liige esitada aegumise vastuväite, kui väidetavast rikkumisest on möödunud vähemalt viis aastat ning selle tagajärjel kaotab osaühing TsÜS § 142 lg 1 järgi õiguse nõuda kahju hüvitamist (RKTK 3-2-1-18-08, p-d 14 ja 15).
31.Kuna TsÜS § 146 lg-st 4 ei tulene tahtluse eeldust, on õige maakohtu lähenemine, mille kohaselt lasus hagejal kohustus esitada kohutule faktilised asjaolud, millest tulenes konkreetsel juhul kostja tahtlus. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Ainuüksi kohustuse tahtlik täitmata
jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (RKTK 3-2-1-15-09, p 15). TsÜS § 146 lg 1 regulatsioon kaotaks sisu kui lugeda iga teadlikku tegevust eeldavat kohustuse rikkumist automaatselt tahtlikuks tegevuseks TsÜS § 146 lg 4 tähenduses ning kohaldada sellele kümneaastast aegumistähtaega. Soovides tugineda kostja poolt kohustuse tahtlikule rikkumisele TsÜS § 146 lg 4 mõttes, pidi hageja põhjendama ja tõendama, et raha teadliku enda kätte jätmisega tegutses kostja tahtlikult selle nimel, et tuua hageja suhtes kaasa õigusvastast tagajärge. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja ei ole selliseks järelduseks alust andvaid asjaolusid käesolevas vaidluses esile toonud. Kostja on menetluses selgitanud, et jättis vaidlusaluse summa endale mitte hagejale kahju tekitamise eesmärgil, vaid pidades seda müügilepingu järgseks tasuks. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel, lähtudes nõudest.
32.Kaebuse etteheited, mis puudutavad vaidluse sisu laiemalt kui nõude kvalifitseerimine aegumise üle otsustamiseks, ei ole asjakohased. Vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, jäetakse hagi aegumise tõttu rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab hageja TsÜS § 142 lg l alusel õiguse nõuda kostjalt nõude rahuldamist, siis puudub tarvidus nõude põhjendatuse osas sisulise seisukoha võtmiseks. Selline kohtupraktika tugineb protsessiökonoomika põhimõttele, võimaldades kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas TsMS §-s 3 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise eesmärgiga. Esitades aegumise vastuväite, ei soovi kostja nõude sisulist arutelu. Seaduses sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine, mis väljendub m.h ka võlausaldaja sundimises oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panna.
33.Hageja vabastati ringkonnakohtu 18.06.2012 määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 2876 eurot ühes hoiatusega, et TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna maakohtu lahend hagi rahuldamata jätmise kohta tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, tuleb mõista hagejalt välja riigituludesse riigilõiv 2876 eurot. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka muud apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Margo Klaar
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.