1.Kohaldada aegumist ja jätta OÜ C (likvideerimisel) hagi JM vastu alusetult saadud 26 204 euro tagastamise ning viiviste nõudes aegumise tõttu rahuldamata.
2.Toimetada käesolev kohtumäärus kätte menetlusosalistele ning saata pärast jõustumist viivitamata Riigi Tugiteenuste Keskusele. Menetluskulude jaotus
1.Välja mõista OÜ C (likvideerimisel) menetluskulud (riigilõiv) summas 2 876,02 (kaks
2-11-4300 tuhat kaheksasada seitsekümmend kuus eurot ja 2 senti) eurot riigituludesse, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS-s SEB Pank, 221023778606 Swedbank AS-s, viitenumbriga 2900078444, selgitus „riigilõiv tsiviilasja nr 2-11-4300 eest“. Riigilõiv tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Juhul, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud, võib Justiitsministeerium või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutus saata lahendi sundtäitmisele ning nõude sissenõudmisele kohaldatakse täitemenetluse seadustiku §-s 209 avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmise kohta sätestatut (TsMS § 179 lg 6, 7). TsMS § 179 lg 9 kohaselt nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 2.Ülejäänud menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud
1.OÜ C (likvideerimisel) (hageja) esitas 02.02.2011.a Harju Maakohtule hagi JM(kostja) vastu alusetult saadud 26 204 euro tagastamise ning viiviste nõudes (tl 1-4). Hagiavalduse kohaselt määras Tallinna Linnakohus 08.12.2006.a kostja hageja likvideerijaks. 01.09.2009.a esitas hageja osanik MHOÜ Harju Maakohtule avalduse kostja kui hageja likvideerija tagasikutsumiseks ja uue likvideerija määramiseks. 11.01.2010.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-43632 kutsuti kostja hageja likvideerija kohalt tagasi. Uuteks hageja likvideerijateks määrati ÕS ja CEJS. Hageja likvideerija ÕS, tutvudes hageja raamatupidamisega, leidis, et hagejal peaks olema kassas sularaha kokku 26 204 eurot (410 000 krooni). Nimelt nähtub D AS kassa 08.10.2001.a väljaminekuorderist nr 900, et hagejale on tehtud väljamakse summas 26 204 eurot (410 000 krooni). Tehingu aluseks on märgutud „OÜ C J. M “. Kõnealuselt kassa väljaminekuorderilt nähtuvalt on sellele kantud saaja juhiloa number ning ka saaja allkiri. Hageja likvideerija ÕS on korduvalt pöördunud kostja kui hageja eelmise likvideerija ja juhatuse liikme poole nõudega kostja valduses oleva hageja vara tagastamiseks, kuid kostja ei ole soostunud hagejale vastama ega mingisuguseid omapoolseid selgitusi andma. Hageja on seisukohal, et kuivõrd käesoleval juhul on D AS teinud kostjale väljamakse summas 26 204 eurot 08.10.2001.a, siis kuulub kohaldamisele tsiviilkoodeks (TsK). Hageja palub kostjalt TsK § 477 alusel välja mõista alusetult saadud 26 204 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja teadis juba D AS hageja esindajana raha vastu võttes, et kõnealune väljamakse tehti äriühingule, mitte kostjale isiklikult. Johtuvalt sellest ning
2-11-4300 arvestades, et kostja jättis raha enda valdusesse, teadis kostja juba 08.10.2001.a, et ta omandas vara teise isiku arvelt alusetult. Hageja on seisukohal, et tema nõue ei ole aegunud. Hagiavalduse kohaselt oli hageja likvideerijaks ning seega äriühingu esindusõigust omavaks isikuks äriregistrist nähtuvalt ajavahemikul 15.02.2006-20.01.2010.a kostja. Harju Maakohtu 11.01.2010.a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-43632 kutsuti hageja likvideerija kohalt kostja tagasi ning määrati uuteks likvideerijateks ÕS ja CEJS. Seejärel tutvus ÕS hageja raamatupidamist puudutavate dokumentidega ning avastas, et äriühingule on AS D poolt 2001. aastal tehtud väljamakse, kuid äriühingu vara hulgas kõnealust summat ei ole. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb lugeda ajaks, mil isik sai teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, uute likvideerijate määramise aeg 11.01.2010.a. On ilmne, et kostja hageja eelmise juhatuse liikme või likvideerijana tema enda kui füüsilise isiku vastu nõuet ei esita. Seega ei saa ka kostja teadmist omandada äriühingule, kuivõrd alusetust rikastumisest tulenevat õigust omava isiku õigused jääksid sellisel juhul kaitseta. Hageja on seisukohal, et kuivõrd võimalus esitada äriühingu nimel nõue tekkis hageja uutel likvideerijatel 11.01.2010.a, et ole hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud.
2.Hageja 28.09.2011.a seisukoha kohaselt on kostja väide, et OÜ D kassa välja-minekuorderi alusel on tehtud väljamakse kostjale isiklikult, ebausutav ning täiesti paljasõnaline (tl 116125). Kui tegemist oleks kostjale hageja osa võõrandamise eest tasutud summaga, peaks see nähtuma ka kostja ja OÜ D vahel sõlmitud osa võõrandamise lepingust, millist kostja ei ole vastusele lisanud. Hageja on seisukohal, et JD on kostjaga seotud isik, kes oli vägagi hästi teadlik kostja poolt alusetult hageja vara omandamisest. Seonduvalt kostja väitega, millise kohaselt ei kajasta äriühingute 2001.a majandusaasta aruanded omavahelist käivet, märgib hageja, et kostja vastusele lisatud hageja 2001.a majandusaasta aruandes on tõepoolest kajastatud võetud pikaajalisi võlakohustusi summas 1 620 000 krooni. Samas OÜ D 2001.a majandusaasta aruandes on kajastatud 2001.a tekkinud nõudeid sidusettevõtete vastu summas 2 030 000 krooni. Hageja osa omandamisel OÜ D poolt 2001.a sai hageja OÜ D sidusettevõtteks, teistes äriühingutes OÜ D osalust ei omanud. Eeltoodust nähtub üheselt, et kuigi OÜ D on andnud hagejale laenu summas 2 030 000 EEK, ei ole kostja kõnealust kohustust hageja raamatupidamises täies ulatuses kajastanud. Summa 1 620 000 EEK võeti hageja bilansis arvele pikaajalise kohustusena, sellest ülejääva summa 410 000 EEK omastas kostja füüsilise isikuna ilma seadusliku aluseta. Kostja tunnistab kõnealuse summa kõnealuse summa 410 000 krooni saamist füüsilise isikuna, kuid leiab, et tal esines selleks seaduslik alus, millise olemasolu ei ole kostja tõendanud. 2007.a, mil hageja likvideerimismenetluse käigus asus kostja likvideerijana hageja raamatupidamist korrastama, on kostjale saadetud korduvalt e-kirju palvega kinnitada, et hageja kassas on seisuga 31.12.2005.a 470 000 krooni. Hageja arvates on ilmne, et e-kirjade ajendiks oli asjaolu, et raamatupidaja avastas kassa puudujäägi 470 000 krooni. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega aegumise kohaldamise kohta. Kostja käsitluse järgi tuleb aegumistähtaja alguseks lugeda 1.08.2001.a, milline jääb hagejale arusaamatuks, arvestades, et nimetatud kuupäeval ei olnud kostja 410 000 krooni veel alusetult omandanud. JD seonduvalt jääb hageja enda seisukoha juurde, et tegemist on kostjaga seotud isikuga, kes allus kostja kontrollile ning aitas kaasa kostja poolt alusetult hageja vara omandamisele. Kostja märgib õigesti, et JD mõlema äriühingu juhatuse liikmena pidi olema teadlik äriühingute vahelisest käibest, ometi on hageja ja OÜ D 2001.a majandusaasta aruanded vastuolulised omavaheliste laenukohustuste/nõuete osas. Samas ei ole JD hageja juhatuse liikmena nõudnud kostjalt hageja arvel omandatud summa tagastamist ning äriühingule tekitatud kahju hüvitamist ega ka hageja bilansi parandamist. Eeltoodust johtuvalt leiab hageja, et JD allus kostja kontrollile, omamata seejuures ilmselt mitte mingisugust ülevaadet
2-11-4300 hageja majandustegevusest. Hageja jääb hagiavalduses esitatud seisukoha juurde, millise kohaselt tuleb lugeda ajaks, mil hageja sai teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 mõistes, uute likvideerijate määramise aeg 11.01.2010.a. Hageja likvideerijaks ning seega äriühingu esindusõigust omavaks isikuks oli äriregistrist nähtuvalt 15.02.2006 – 20.01.2010.a kostja. On ilmne, et kostja hageja eelmise juhatuse liikme või likvideerijana tema enda vastu nõuet ei esita. Seega ei saa ka kostja teadmist omistada äriühingule, kuivõrd alusetust rikastumisest tulenevat õigust omava isiku õigused jääksid sellisel juhul kaitseta. Kuivõrd võimalus esitada äriühingu nimel nõue tekkis hageja uutel likvideerijatel 11.01.2010.a, ei ole hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et nõude aegumistähtaeg algas hageja tänase likvideerija CEJS juhatuse liikmeks valimisega 22.05.2003.a, palub hageja lugeda nõude aegumine peatunuks ajal, mil CEJS ei olnud hageja juhatuse liige või likvideerija, st vahemikus 28.12.2004.a, mil hageja registrist kustutati kuni 20.01.2010.a., mil kostja kutsuti hageja likvideerija kohalt tagasi ning määrati hageja uuteks likvideerijateks CEJS ja ÕS. CEJS` oli hageja juhatuse liige vahemikus 22.05.2003 – 28.12.2004.a, so 1 aasta, 7 kuud ja 6 päeva, CEJS` ja ÕS` likvideerijaks määramise 20.01.2010.a ja hagiavalduse esitamise 2.02.2011.a vahel on 1 aasta ja 13 päeva, so kokku 2 aastat, 7 kuud ja 19 päeva. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Käesoleval juhul ei saanud hageja enda õigusi kaitsta ajavahemikus, mil hageja juhatuse liikmeks oli kostja kui hageja arvel alusetult rikastunud isik. Kui asuda seisukohale, et juriidilise isiku nõuded tema juhtorgani liikme poolt tekitatud kahju hüvitamiseks aeguvad ajal, mil kahju tekitanud isik on juriidilise isiku ainsaks juhatuse liikmeks, oleks juriidiliste isikute võimalused enda huve kaitsta äärmiselt piiratud. Äriühingu osanikud ei ole ega peagi olema kursis igapäevase majandustegevusega ning olukorras, kus juhatuse liige sõlmib laenulepingu seda äriühingu raamatupidamises kajastamata, on osanikel sisuliselt võimatu enda huvide kahjustamisest teada saada. On ilmne, et alusetu väljamakse saanud isik ei esita äriühingu nimel enda kui füüsilise isiku vastu kahju hüvitamise nõuet. Johtuvalt eeltoodust palub Hageja lugeda tema nõude aegumise peatunuks ajavahemikus 28.12.2004 20.01.2010.a, kuivõrd nimetatud ajal puudus Hagejal võimalus enda õigusi kaitsta. Alternatiivselt, juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud, palub hageja kohaldada kahju õigusvastase tekitamise sätteid. Kostja on vaieldamatult tekitanud hagejale kahju, kuivõrd vaatamata kostja poolt hagejale võetud laenukohustuse algsele ebaõigele kajastamisele hageja raamatupidamises, oli hagejal siiski tekkinud kohustus laenuandja ees, ilma et hageja oleks reaalselt raha saanud. Kostjale pidi juba hageja raha omastades olema selge, et OÜ D esitab hageja vastu laenu tagastamise nõude summas 2 030 000 krooni. Kui kostja ei oleks hageja raha omastanud, oleks hageja saanud enda valdusse kogu laenusumma 2 030 000 krooni. Käesoleval juhul on kostja käitumist hinnates ilmne, et ta tegutses hageja raha omastades tahtlikult ning eesmärgiga hagejale kahju tekitada. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest ning kohustub kahju summas 26 204 eurot hagejale hüvitama. (tl 116-125)
Kostja vastuväited
3.Kostja poolt 12.09.2011.a esitatud vastuse kohaselt vaidleb kostja hagile täies ulatuses vastu (tl 83-87). Kostja on seisukohal, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd hagi on alusetu, põhjendamatu ja aegunud. Hageja väidab ekslikult, et AS D 08.10.2001.a kassa väljaminekuorderi nr 900 alusel on tehtud väljamakse hagejale. Tegelikult on väljamakse
2-11-4300 tehtud kostjale isiklikult seoses AS D poolt hageja osa omandamisega ning ühise äri-projekti nõustamisega. Ainsa tõendina esitatud kassa väljaminekuorder ei kuulu mitte hageja raamatupidamisdokumentide hulka, vaid on hageja käsutusse sattunud AS D (praeguse ärinimega OÜ D K ) dokumentide hulgast. Kostja andmetel on nimetatud äriühingutele raamatupidamisteenust osutanud sama ettevõte. Kostja tõendab asjaolu, et hagejal pole kunagi olnud õigust saada AS D kostja poolt nõutud summad hageja ja AS D 2001.a ja 2002.a majandusaasta aruannetega, millest nähtub, et hageja on 2001.a saanud AS D vaid 1 600 000 krooni laenu ja omandanud sama summa eest hooneid. Hagejal puudus 2001.a müügikäive, samuti ei võtnud hageja AS D täiendavalt laenu. AS D majandusaasta aruanded on allkirjastanud AS D juhatuse liige JD , kes oli samuti hageja juhatuse liikmeks ning on koos kostjaga allkirjastanud hageja 2001.a majandusaasta aruande. On ilmne, et JD oleks olnud teada hageja ja AS D vaheline käive ning hageja kassaseis või nõuded aruandvate isikute vastu 2001.a lõpus ning ta oleks nimetatud summa kajastamist bilansis nõudnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hagejal oli õigus saada AS D 410 000 krooni. Kostja on seisukohal, et tulenevalt TsK § 447 lg 1 peab hageja tõendama, et tal oli õigus AS D raha saada. Kahtlemata ei piisa selleks lakooniliselt sõnastatud kolmanda isiku kassa väljaminekuorderis, millest hagejal ei tulene nõuet ei kostja ega AS D vastu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Hageja on aegumise osas jätnud tähelepanuta, et kostja ei ole olnud kunagi ainukene hageja juhatuse liige. 01.08.2001.a kuni 12.02.2003.a oli kostja juhatuse liikmeks koos JD iga. Seejärel oli JD kuni 22.05.2003.a juhatuse ainsaks liikmeks. Alates 22.05.2003.a kuni 28.12.2004.a oli juhatuse ainsaks liikmeks CEJS, kes on hetkel ka hageja likvideerijaks. On ilmne, et isegi juhul kui AS D maksis 08.10.2001.a 410 000 krooni hagejale, oleks hageja äriühinguna pidanud sellest koheselt teadlik olema, kuna hageja juhatuse liige oli ka AS D juhatuse liikmeks. Seega leiab kostja, et nõude aegumistähtaja alguseks tuleks lugeda 01.08.2001.a.
4.Kostja 27.12.2011.a täiendava vastuse kohaselt leiab kostja, et hageja käsitleb hagi aegumise tähtaja algust juriidilise isiku suhtes täiesti meelevaldselt läbi juriidilise isiku organite liikmete isikute. Selline käitumine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja viiks tagajärjeni, kus iga uue juriidilise isiku juhatuse liikme valimine tooks kaasa uue hagi aegumise tähtaja. Kostja on seisukohal, et JD on täiskasvanud teovõimeline isik, kellega on kostjal olnud ainult põgus äriline suhe. Mingit kontrolli JD tegevuse üle pole kostja kunagi teostanud. JD oli hageja juhatuse liikmeks ka pärast kostjat ning oli ilmselt täielikult teadlik, et juhatuse liikmena vastutab ta ka võimalike nõuete kostja vastu esitamata jätmise eest. Samuti ei esitanud AS D kunagi nõuet hageja vastu. Kostja on seisukohal, et hageja seisukohta seoses aegumistähtaja peatumisega tulenevalt hageja registrist kustutamisega tuleb hinnata analüüsides registrist kustutamise asjaolusid. Hageja kustutati registrist registripidaja algatusel, kuna hageja ei esitanud majandusaasta aruandeid. Hageja registrist kustutamisel oli hageja juhatuse liikmeks CEJS. Oleks ebaõige asetada hageja aegumistähtaegade arvestamisel soodsamasse olukorda tulenevalt tema hooletust suhtumisest juhatuse liikme kohustuste täitmisse. Kostja on seisukohal, et ekslik on ka hageja esitatud alternatiivse nõude käsitlus. Hageja soovib esitada kahju hüvitamise nõude, kuid ei arvesta, et hageja ja kostja vahel oli juhatuse liikme suhe, mis välistab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude esitamise. Juhatuse liikmete vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 3 (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioonis) järgi viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Kostja on seisukohal, et hagis esitatud nõude ja ka alternatiivse nõude suhtes tuleb igal juhul kohaldada aegumist. Kostja taotleb hagile aegumise kohaldamist (tl 145-148).
2-11-4300
Kohtu põhjendused
5.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega ning kostja taotluse aegumise kohaldamiseks vaheotsuse tegemiseks, leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks hagi suhtes on põhjendatud. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
6.Asjas on poolte vahel vaidlus selle üle, millisest ajast tuleks hageja nõude puhul arvestada hagi aegumist ja milline on aegumistähtaeg. Kohus nõustub kostjaga, et hagejal ei ole õigust oma äranägemise järgi määrata, milliste konkreetsete äriühingu juhatuse liikmete poolt hagi aluseks olevate asjaolude teadasaamisega saab aegumistähtaja algust seostada, vaid see sõltub seadusega sätestatud objektiivsetest asjaoludest. Kostja oli seisuga 08.10.2001 hageja juhatuse liige koos JD . Sel ajal kehtinud ÄS § 187 lg 1 kohaselt juhatuse liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Lg 3 kohaselt juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Ka 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 37 lg 4 sätestas juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu esitatava nõude aegumistähtajana viis aastat alates kohustuse rikkumisest. Viieaastane aegumistähtaeg on sätestatud osaühingu juhatuse liikme suhtes nõude esitamiseks jätkuvalt ka ÄS § 187 lg 3 (kui põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega).
7.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Lg 3 kohaselt kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust.
8.Kuivõrd enne 01.07.2002 kehtinud ÄS sätestas osaühingu juhatuse liikme suhtes esitatava nõude aegumistähtajana viis aastat ja sama tähtaeg on sätestatud ka 01.07.2002 jõustunud TsÜS-iga, tuleb kostja suhtes esitatud nõude aegumistähtajana lugeda viis aastat alates kostjapoolsest juhatuse liikme kohustuse rikkumisest, so 08.10.2001, mistõttu hageja nõue tuleb pärast 08.10.2006.a lugeda aegunuks. Asjaolu, et kostja oli ise aegumistähtaja jooksul 08.10.2001 kuni 12.02.2003 üheks hageja juhatuse liikmeks ja alates 15.02.2006 hageja likvideerija, ei anna alust aegumistähtaja arvestamata jätmiseks, kuna seadus ei anna võimalust seostada aegumistähtaja kulgemist juhtorgani liikme isikuga (st millal konkreetne juhtorgani liige teise juhtorgani liikme poolt toimepandud kohustuste rikkumisest teada sai), vaid lähtub ainult juhatuse liikme poolt kohustuse rikkumise ajast.
2-11-4300
9.Hageja käsitluse suhtes, et tegemist võib olla kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, viitab kohus Riigikohtu lahendile 3-2-1-18-08, mille kohaselt juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (nt käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul asjakohased hageja arutlused selle kohta, kas aegumistähtaja arvestamisel tuleks lähtuda hageja nõue kvalifitseerimisest alusetust rikastumisest tuleneva nõudena (TsÜS § 151 lg 1) või kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena (TsÜS § 150 lg 3). Kuivõrd osaühingu ja juhatuse liikme vahelise suhte puhul on tegemist tehingulise suhtega, siis erandina TsÜS § 37 lg 4 sätestatud viieaastasest aegumistähtajast on juhatuse liikme suhtes võimalik kohaldada TSÜS § 146 lg 4, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on lahendis 3-2-1-79-09 (p 11) märkinud, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Seega, isegi kui lähtuda eeldusest, et kostja rikkus oma juhatuse liikme kohustusi hageja suhtes tahtlikult, ei ole hageja oma hagiavalduses ega oma täiendavas seisukohas tuginenud sellele, et kostja tegevus väidetaval kahju tekitamisel oleks olnud heade kommete vastane (TsÜS § 86).
10.Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et kostja taotlus hageja nõude suhtes aegumise kohaldamiseks on põhjendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-101-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
11.09.06.2011.a. määrusega vabastas kohus hageja täielikult hagiavalduse esitamisel tasutava riigilõivu summas 2 876,02 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 190 lg 4 alusel mõistab kohus OÜ C (likvideerimisel) menetluskulud (riigilõiv) summas 2 876,02 eurot riigituludesse, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS-s SEB Pank, 221023778606 Swedbank AS-s, viitenumbriga 2900078444, selgitus „riigilõiv tsiviilasja nr 211-4300 eest“. Riigilõiv tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Juhul, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud, võib Justiitsministeerium või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutus saata lahendi sundtäitmisele ning nõude
2-11-4300 sissenõudmisele kohaldatakse täitemenetluse seadustiku §-s 209 avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmise kohta sätestatut (TsMS § 179 lg 6, 7). TsMS § 179 lg 9 kohaselt nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, siis menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.