Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.12.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-50086
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS hagi OÜ Granade ja C.-R. B. vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1208.95 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.09.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Granade ja C.-R. B. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia t 8 Tallinnas), lepinguline esindaja Tarmo End Kostja OÜ Granade (registrikood 10495356, asukoht Luise t 15-2 Tallinnas) Kostja C.-R. B. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
X X XX-X, X)
Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 26.09.2012 otsus tühistada osaliselt. Teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata.
Maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad hageja kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.19.10.2011 esitas Swedbank Liising AS Pärnu Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ-lt Granade ja C.-R. B-lt võla saamiseks. Võlgnikud esitasid nõudele vastuväite. 06.03.2012 võttis Harju Maakohus Swedbank Liising AS-i hagi OÜ-lt Granade ja C.-R. B-lt liisingulepingu ja käenduslepingu alusel võla 1538.38 euro saamiseks menetlusse.
2.15.12.2004 sõlmisid hageja ja OÜ Granade liisingulepingu nr 0091266L, mille esemeks oli sõiduauto Ford Focus TDD1,8. Liisingulepingule kohaldati üldtingimusi. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ja C.-R. B. käenduslepingu nr 0091266L, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt OÜ-ga Granade liisingulepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine maksimumsummas 13 736.48 eurot.
3.OÜ Granade jättis hagejale tasumata osamaksete ja intressi arved maksetähtaegadega 30.07.2009 ja 30.08.2009 ning viivisarved maksetähtaegadega 18.03.2009, 20.04.2009, 18.06.2009, 20.07.2009 ja 24.08.2009. Sellega rikkus liisinguvõtja lepingust tulenevat põhikohustust tasuda vara kasutamise eest liisingumakseid. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata arvetelt viivist 0,25% päevas kokku 88.74 eurot. Kuna kostjad võlgnevust ei kustutanud, luges hageja liisingulepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 22.09.2009. Vaatamata lepingu ülesütlemisele kostja vara hagejale ei tagastanud ning tegi järgmised maksed: 29.12.2009 – 2589.45 krooni, 30.12.2009 – 2589.62 krooni ning 05.01.2010 -2589.45 krooni, kokku 7768.52 krooni. Hageja arvestas tasutud summad tasumata jäänud arvete võlgnevuse katteks.
4.Vara valduse tagasi saamiseks pidi hageja kasutama OÜ Reeborn tagastusteenust, kelle abil taastati vara valdus 22.02.2010. Hageja suunas pärast vara valduse taastamist vara müüki 03.03.2010. Vara müüdi 28.07.2010 hinnaga 23 333.33 krooni (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja liisingulepingust tulenevat nõuet. Hagejale tekkinud kahju koosneb liisingulepingust tulenevast kulude hüvitamise nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta).
5.Hageja liisingulepingust tulenev nõue kostjate vastu on kokku 3136.17 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 2612.07 eurot (käibemaksuta), viivisvõlgnevusest 88.74 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest 103.53 eurot ja vara tagastamise ning realiseerimisega seotud kuludest kokku 331.83 eurot. Vara realiseerimishinnaks oli 23 333.33 krooni (käibemaksuta; 1491.27 eurot). 3136.17 – 1491.27 = 1644.90 eurot. Liisingulepingu esemeks olnud vara realiseerimisest saadi 1491.27 eurot ning hageja vähendas omalt poolt nõuet veel 106.52 eurot. Seega on hageja nõudest maha arvestatav summa kokku 1597.79 eurot. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.4 kustutati saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja vara võõrandamisega seotud kulud 331.83 eurot. Järgmiseks arvestati tasa tasumata kindlustusmaksetest tulenev võlgnevus 103.53 eurot. Siinkohal on vara realiseerimisest veel järel 1597.79 – 331.83 – 103.53 = 1162.43 eurot, mille arvel kustutati osaliselt sõiduki jääkväärtus, mis oli 2612.07 eurot. Seega jäi sõiduki jääkväärtusest katmata 2612.07 – 1162.43 = 1449.64 eurot. Kustutamata jäi seega sõiduki jääkväärtus 1449.64 eurot ja viivismaksete võlgnevus ehk kokku 1538.38 eurot.
6.Liisingulepingu punkti 3.7 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lõike 4 kohaselt on kostja kohustatud hüvitama kõik kulud, mis on seotud liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega ja liisingueseme müügikõlbulikuks seadmisega. Riigikohus otsuses nr 3-2-1-112-06 selgitas, et liisingulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkivad lisakulud võib VÕS § 367 lõike 4 alusel liisinguvõtjalt sisse nõuda, kui need kulutused on mõistlikult põhjendatud ja vajalikud. Hagejale auto võõrandamisega seoses tekkinud lisakulud, milleks oli auto parkimistasu (2542 krooni) selle eest, et hageja autot hoidis ja müüs 02.03.-28.07.2010 A2-Autowelt OÜ, oli põhjendatud ja vajalik kulutus. Niisamuti oli põhjendatud ja vajalik auto pesemisega seotud kulutus.
7.Kindlustusseltsi QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali arve nr 150956 - 3398 krooni - on kogu kindlustusperioodi eest, see tähendab 11.02.2010 - 10.02.2011, millest hageja nõuab kostjatelt 8.40 euro (131.43 krooni) tasumist (perioodi 16.02.- 22.02.2010 eest, mil auto oli veel kostja kasutuses). Hageja nõuab kostjatelt kogu arve nr 8004405920 (1376 krooni, see on 87.94 eurot) tasumist, kuna 16.11.2009 - 15.02.2010 oli auto kostja kasutuses. Seega kostja kohustus liikluskindlustust tasuma kuni 22.02.2010, mitte kuni 28.02.2010 ning hageja vähendas vastavalt oma esialgses arves nr 8004627944 toodud nõuet 244 krooni (perioodi 16.02. - 28.02.2010 eest) 112.57 krooni võrra, see on 6 päeva eest (244 krooni – 131.43 krooni = 112.57 krooni). Seetõttu peavad kostjad liikluskindlustuse tasumata jätmise eest hagejale tasuma kokku 96.34 eurot, mitte 103.53 eurot.
8.14.01.2010 saatis hageja esindaja J. V. kostjatele juhised, et auto tuleb tuua Saksa Auto AS-le kuuluvale platsile Tallinnas Paldiski mnt 71. Auto tagastati aga üle kuu aja hiljem, see on mõned päevad enne 22.02.2010 selliselt, et auto jäeti hageja teadmata A2-Autowelt OÜ-le kuuluvale platsile Peetri külas Läike tee põik 2. Kui hageja sellest teada sai, vormistati 22.02.2010 koha peal auto üleandmise- vastuvõtmise akt ilma kostja esindajata. Sellist auto tagastamise viisi ei saa lugeda auto tagastamiseks hagejale auto valduse üleandmisega. Lisaks selgitab see asjaolu, miks auto oli lume all - auto oli mitu päeva platsil seisnud. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et aktis kirjeldatud puudusi autol ei esinenud.
9.Põhjendamata on kostjate väited, et liisinguandjal ei olnud õigust autot võõrandada madalama hinnaga kui auto jääkmaksumus selle tagastamise hetkel. Sellesisulist kokkulepet ei ole pooled sõlminud. Liisingulepingu punktide 3.7 ja 7.4 järgi oli liisinguvõtja teadlik, et liisingueseme võõrandamisest saadav summa ei pruugi katta kõiki
liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid. Vaidlusaluse auto võõrandamine toimus vabaturu tingimustes ning igati läbipaistvalt ja asjatundlikult. Turuhinna kujunemisel tuli arvesse võtta auto seisukorda. Auto turuväärtus hagejale tagastamise hetkel oli auto müügihind, millega auto müüdi. Kostjate vastuväited
10.Kostjad tunnistasid hagi osaliselt ja olid nõus tasuma liisingulepingust tulenevate liisingumaksete mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva viivitusintressi 88.74 eurot. Lisaks nõustusid kostjad kandma liisingulepingu esemeks olnud sõiduki pesemise kulud 9.58 eurot ja kandma sõiduki kindlustusmaksed selle perioodi eest, mil sõiduk oli kostja kasutuses, see on vastavalt hageja poolt väljatoodud arvutustele 96.34 eurot.
11.Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude nõue on põhjendamatu, kuna teenuste osutamine ei puuduta iseenesest mitte mingil viisil liisingulepingu esemeks olnud sõiduki tagastamist ega realiseerimist. Kostjatel puudub nii seadusest kui liisingulepingust tulenev kohustus tasuda pärast liisingulepingu lõppemist sõiduki parkimisega seonduvaid kulusid.
12.Kostja tagastas sõiduki 22.02.2010. Seega on põhjendamatu nõuda sõiduki liikluskindlustuse tasumist pärast sõiduki tagastamise ajaperioodi eest. QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali poolt väljastatud arvetelt ei selgu, kuidas ja mille alusel on kujunenud hageja nõudesumma 103.53 eurot. Arve nr 150956 on esitatud poliisi kehtivusega perioodil 11.02.2010 – 10.02.2011 kohta.
13.Kostjad tagastasid liisingulepingu esemeks olnud sõiduki liisinguandjale ise, mitte Reeborn OÜ vahendusel. Liisingulepingu esemeks olnud sõiduki viis kostja palvel ja volitusel R. E. A2 Autowelt autoplatsile Läike tee põik 2, sõiduki tagastamise juures viibis ka E. K. Sõiduki tagastamisteenust ei ole hagejale seega osutatud. Lisaks ei nähtu Reeborn OÜ arvest, millise sisuga teenust väidetavalt hagejale sõiduki tagastamisega seoses osutati. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt ei saa kostjatel tekkida hageja poolt tehtud põhjendamatute ja ebamõistlike kulutuste hüvitamiskohustust. Taoline üldtingimuste punkt on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine.
14.Müügikahju suurus ja selle tekkimine on tõendamata. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktil puudub liisinguvõtjapoolne allkiri, mistõttu ei ole leidnud tõendamist asjaolud, kas tagastatud sõidukil esinesid mistahes puudused ja kas need puudused olid sellised, nagu 22.02.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud. Lisaks näitab hageja pahatahtlikku käitumist vara üleandmise-vastuvõtmise aktis väljatoodu, et autol on defekte raske tuvastada, kuna auto oli suure lume all. Igati mõistlik oleks eeldada, et auto seisukorra hindamiseks puhastatakse auto lumest. Sõiduki seisukorra adekvaatne hindamine ei saanud eeltoodust lähtudes üldse aset leida. Sõiduki võõrandamine ei toimunud hinnaga, mis oli sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel, vaid märkimisväärselt madalama hinnaga.
15.Parkimistasu ei ole liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud liisinguandja lisakulu VÕS § 367 lõike 4 mõttes. Sõiduki parkimistasu ei ole kulutus, mis oleks tekkinud liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise kausaalse tagajärjena. Samuti ei ole parkimistasu 25.42 krooni päevas mõistlikus suuruses kulutus.
16.Kostja ei ole hageja poolt väidetavalt 14.01.2010 saadetud juhist sõiduki tagastamiseks kätte saanud. Hageja ei ole juhise kättesaamist ka mitte mingil viisil tõendanud. Kostja tagastas sõiduki valduse liisinguandjale. On eluliselt usutav, et teave selle kohta, et sõiduk
tuleb tagastada just A2 Autowelt platsile viimisega, anti liisinguvõtjale liisinguandja poolt, vastasel juhul ei oleks liisinguvõtja osanud sõidukit eelnimetatud asukohta viia.
17.Kostjatel ei ole võimalik tõendada, et sõidukil puudusi ei esinenud, see on tõendada negatiivset asjaolu. Hageja viide sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis oleva fotomaterjali kohta on arusaamatu, kuivõrd vaadeldava fotomaterjaliga ei ole võimalik tõendada asjaolu, et puudused sõidukil on tekitatud kostja poolt. Puudused võisid sõidukile tekitatud olla ka pärast sõiduki valduse üleandmist. Samuti ei ole selge, millal kõnealused fotod on tehtud. Veelgi enam, on märkimisväärne, et hageja ei ole enne kõnealuse sõiduki müüki koostanud sõiduki kohta hindamisakti, mis taolises olukorras oleks tavapärane. Olukorras, kus puuduste olemasolu sõiduki tagastamise hetkel ei ole leidnud tõendamist, ei saa mitte mingil juhul käsitleda sõiduki müügihinda võrdseks sõiduki väärtusega selle tagastamise hetkel. Kõik hageja väited selle kohta, nagu oleks sõiduki müük toimunud läbipaistvalt ja asjatundlikult, on väärad ja tõendamata. Esimese astme kohtu otsus
18.26.09.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjatelt välja solidaarselt võla 1208.95 eurot ja viivise põhinõudelt 0,25% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus 78% ulatuses kostjate ja 22% ulatuses hageja kanda.
19.Puudus vaidlus selles, et 15.12.2004 sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr 0091266L, mille esemeks oli sõiduauto Ford Focus TDD1,8. Kohus tuvastas, et OÜ Granade rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved. Kuna kostja ei täitnud oma kohustusi, oli hageja õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama.
20.Liisinguvõtja kohustus vastavalt liisingulepingu punktile 11.1 sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kostjad tunnistasid kindlustusmaksete nõuet 96.34 eurot. Seega on kindlustusmaksete nõue põhjendatud ja tõendatud.
Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Hageja oli sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ Reeborn poole, kes taastas vara valduse 22.02.2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. OÜ Reeborn ja A2-Autowelt OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku 331.83 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Kohus leidis, et tagastusteenus on lisakulu VÕS § 367 lõike 4 tähenduses. Kostja tagastas sõiduki ise A2-Autowelt OÜ platsile aadressil Läike tee põik 2, volitades selleks R. E-t. Lepingu ülesütlemise teatisest ja 16.04.2011 teatistest nähtub, et kostjat ei teavitatud, kuhu tuleb sõiduk tagastada, vaid teavitati, et tagastamise asjaolude täpsustamiseks tuleb võtta ühendust hagejaga. Seega ei ole usutav, et kostjaid ei teavitatud, et sõiduk tuleb viia A2-Autowelt OÜ platsile. Lisaks hakkas edasise vara müügiga tegelema A2-Autowelt OÜ, mis näitab, et hageja teavitas kostjat, et vara tuleb tagastada just nimetatud platsile, mis on tõendatud ka 11.04.2012 e-kirjaga. Hageja on küll 14.01.2010 e-kirjaga kostjat teavitanud, et vara saab viia Saksa Auto platsile Paldiski mnt 71, kuid nimetatu ei tähenda, et kostjad kirja kätte said. Lisaks näitab kiri, et kostjad olid huvitatud vara tagastamisest isiklikult. Seega, kuna kostjad tagastasid vara ise edasimüüja A2-
Autowelt OÜ platsile aadressil Läike tee põik 2, siis tagastusteenuse kulu 159.78 eurot (käibemaksuta) ei ole põhjendatud.
22.Kohus leidis, et sõiduki parkimistasu ei ole kulutus, mis oleks tekkinud liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise tagajärjena. Hageja enda vaba tahe oli hoida sõidukit tasulisel parkimisplatsil. Parkimistasu ei ole seotud sõiduki müügiprotsessiga. Hageja tekitas ise vastavad kulud ja kahjustas sellega kostjaid. Parkimistasu ei ole põhjendatud ja mõistlik
lisakulu, mistõttu tuleb jätta parkimistasu nõue 162.46 eurot rahuldamata. Kostjad tunnistasid nõuet sõiduki pesu eest 9.59 eurot.
23.Vara valdus taastati 22.02.2010. Hageja andis vara müüki 02.03.2010 hinnaga 55 000 krooni (käibemaksuga), millest teavitati kostjat 04.03.2010. Vara realiseeriti hinnaga 23 333.33 krooni (1491.27 eurot) 28.07.2010 (käibemaksuta). Liisingueseme müügiprotseduurides on täpselt kirjeldatud, kuidas toimub liisingueseme müümine hageja poolt, sealhulgas liisingueseme müügihinna alandamise ja liisinguandjale liisingueseme müümisega kaasnevate kulude hüvitamise kord. Lisaks andis hageja kostjale teada, et liisinguvõtjal on õigus igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis saada informatsiooni müügi kohta ja osaleda müügiprotseduuris, aidates kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Lisaks on kostjatele edastatud teated, millise hinnaga on sõiduk müüki suunatud ja millal on hinda alandatud. Kostjad ei pidanud vajalikuks hagejaga ühendust võtta ega otsinud ise sõidukile ostjaid, mistõttu kohus luges, et kostjad nõustusid sõiduki hinnaga.
24.Riigikohus märkis, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08). Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Kohus leidis, et kostjad kaasati müügiprotsessi, mistõttu ei ole pandud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale ja seetõttu ei ole tühine ka üldtingimuste punkt 3.7. Asjaolu, et teatistel märgiti üksnes tänava nimi, ei tähenda, et teatiseid ei ole kostjatele edastatud. Kostjatele väljastati kirjad lepingus märgitud aadressile. 02.09.2009 teatis ülesütlemise kohta, mille lisaks oli liisingueseme müügiprotseduur, saadeti C.-R. B-le tähitult, mille kostja on allkirja vastu 03.09.2009 kätte saanud. Kostjad ei esitanud tõendeid, et nad oleksid tundnud huvi liisingueseme müügi kohta. Kohus leidis, et hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga.
25.Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Juhul, kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme võõrandamisel. Võõrandamishind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ostja, kusjuures hinna määrab ka iga konkreetse eseme seisukord. Kuna vaidlusaluse auto võõrandamine toimus vabaturu tingimustes ning igati läbipaistvalt ja asjatundlikult, siis võõrandamishind näitab vaidlusaluse auto turuhinda ehk kohalikku keskmist võõrandamishinda. Samuti tuleb vaidlusaluse auto turuhinna kujunemisel arvesse võtta auto seisukorda. Autol esinenud puudused mõjutasid auto turuhinda. Puudustega auto turuhind on alati madalam, kui samasuguse puudusteta auto turuhind. Puudused on kirjeldatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktil. Kostjad ei tõendanud, et varal vastavad vead puudusid. Kostjad kasutasid sõidukit kuni 22.02.2010, seega oli neile teada sõidukil esinevad vead, mistõttu on alusetu, et kostjad ei saa tõendada vigade puudumist. Kostjad olid kohustatud sõidukiga käima hoolduses, lisaks oli kostjatel võimalus viibida sõiduki üleandmise juures. Mõistlik inimene oleks andnud sõiduki üle allkirja vastu eelneva ülevaatusega. Kostja enda risk oli jätta sõiduk autoplatsile üleandmise- vastuvõtuakti vormistamiseta. Sõidukil on välja toodud nähtavad vead, mida ei mõjutanud auto katusel olev lumi. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et sõiduk müüdi mõistliku hinnaga 1597.79 eurot.
26.Hagejal on lepingu ülesütlemisest tulenev nõue kokku 2806.74 eurot - soetusmaksumuse jääk 2612.07 eurot, viivis 88.74 eurot, kindlustus 96.34 eurot ning vara tagastamise ja
realiseerimisega seotud kulud 9.59 eurot. Vara müügihind oli 1597.79, mis ei katnud kõiki kulusid, mistõttu kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele 1208.95 eurot. Viivis 0,25% päevas kuulub väljamõistmisele põhinõudest summalt 1120.21 (1208.95 – 88.74). Apellatsioonkaebus
27.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda.
28.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 367 lõiget 3. Maakohus jättis sõiduki tegeliku seisukorra ja väärtuse sõiduki hagejale tagastamise hetkel tuvastamata. Täielikult jäeti arvesse võtmata kostjate väited, et sõidukil ei esinenud sõiduki tagastamise hetkel taolisi puudusi, nagu on kirjeldanud hageja.
29.Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 42 lõike 1, asudes seisukohale, et antud juhul ei ole liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Asjaolu, et liisinguandja annab liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtjale üksnes üldise iseloomuga informatsiooni liisingulepingu eseme müügiprotsessi kui sellise kohta, ei muuda olematuks fakti, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja et liisinguvõtjal puudus igasugune informatsioon ja võimalus kontrollida, kas liisinguvõtja võõrandab liisingulepingu eseme turuhinna või sellest madalama hinnaga.
30.Maakohus leidis, et hageja poolt oli kostjatele antud võimalus osaleda sõiduki müügiprotsessis ja osaleda hinna kujundamisel. Kohtu seisukoht on motiveerimata, mitte ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et kostjatele taoline võimalus oli antud. Veelgi enam, kostjatel puudus mistahes informatsioon müügihinna kujundamise ja müügiprotsessi kohta. Erinevalt maakohtu poolt ebaõigesti järeldatust ei edastatud kostjatele teateid selle kohta, millise hinnaga on sõiduk müüki suunatud ja millal on hinda alandatud. Hageja ei tõendanud teadete kättetoimetamist kostjatele. Teated sõiduki müügihinna alandamise kohta ei saanudki jõuda kostjateni, kuivõrd teadetel oli märgitud aadressiks üksnes tänava nimi, mitte kostjate elu- ja asukoha aadress. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud üheselt järeldama, et need ei saanud mitte mingil viisil jõuda kostjateni.
31.Maakohus ei taganud pooltele võrdset võimalust esitada tõendeid ja keeldus põhjendamatult tunnistajate ülekuulamisest. Apellandid põhjendasid tunnistajate ülekuulamise taotluses, milliseid antud tsiviilasjas tähtsust omavaid väiteid apellandid tunnistajate ütlustega tõendada soovivad. Lisaks asjaoludele, mis ei vajanud esimese astme kohtu hinnangul antud kohtuasjas tõendamist (see on asjaolud, et liisinguesemeks olnud sõiduk tagastati kostjate poolt ja sõiduki valduse tagasisaamiseks ei kasutatud tagastusteenust), soovisid kostjad tõendada tunnistajate ütlustega ka asjaolu, kas liisingulepingu esemeks olnud sõidukil esinesid lepingust taganemise hetkel puudused, nagu antud kohtuasjas väidab hageja, või ei, nagu antud kohtuasjas väidavad kostjad.
32.Maakohus rajas otsuse selle olulises osas asjaolule, et liisingulepingu esemeks olnud sõidukil esinesid puudused, seejuures just sellised puudused, nagu sellel on väitnud olevat hageja. Kostjad vaidlesid sõidukil puuduste esinemisele vastu. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei võõrandanud hageja sõidukit alla turuväärtuse, kuivõrd sõidukil esinesid puudused, mille tõttu oligi sõiduki müügihind madalam ning seega sõiduki turuväärtuseks. Hageja esitas sõiduki väidetavate puuduste tõendamiseks omapoolsed tõendid, seejuures pildimaterjali ja akti lisalehed alles 17.09.2012, samas kui kostjatelt võeti tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisega igasugune võimalus esitada tõendeid
omapoolsete väidete tõendamiseks. Seejuures on maakohus heitnud kostjatele kohtuotsuses ette, et kostjad ei ole tõendanud, et varal vastavad vead puudusid.
33.Maakohus jättis ka kostjate 18.09.2012 taotluse asja lahendamiseks suulisel kohtuistungil lahendamata. Vaieldamatult oli tegemist menetlusõigusliku olukorra muutumisega TsMS § 403 lõike 2 tähenduses, kohus oleks pidanud seetõttu rahuldama põhjendatud taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja asja lahendamiseks suulisel kohtuistungil.
34.Kuivõrd käesolevas tsiviilasjas rahuldas maakohus hagi osaliselt, siis TsMS § 163 lõikest 1 tulenevalt oleks kohus pidanud jätma menetluskulud kas poolte kanda võrdsetes osades, jaotama menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga või jätma kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
35.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
36.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõigust, mistõttu tuleb otsus vaidlustatud osas (hagi osaline rahuldamine, menetluskulude jaotamine) tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi täielikult rahuldamata ning jaotab uuesti menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
37.Apellant vaidlustab esmalt maakohtu põhjendusi sõiduki turuväärtuse tuvastamisel. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on võtnud hagi osalisel rahuldamisel ekslikult aluseks sõiduki turuväärtuse müügi ajal, mitte aga tagastamise ajal. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et sõiduk tagastati 22.02.2010 ja asja väärtuses kokku ei lepitud (akt t I kd lk 67). 02.03.2010 määras hageja sõiduki müügihinnaks 55 000 krooni (sisaldab käibemaksu; kiri t I kd lk 139). Perioodil kuni müügini 28.07.2010 alandas hageja sõiduki müügihinda kokku 54,54%, see on 30 000 kroonini (teatised t lk 140-143). 02.08.2010 müüdi sõiduk 28 000 krooni eest (t I kd lk 69). TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peavad pooled tsiviilkohtumenetluses oma väiteid ja vastuväiteid tõendamata. Hageja tõendamiskoormuse hulka kuulus sõiduki turuväärtuse tõendamine valduse tagasi saamise ajal. Muid tõendeid kui eelpool viidatud aktid ja teated hageja ei esitanud. Kostjad jällegi ei esitanud tõendeid selle kohta, et konkreetse sõiduki turuhind oleks tagastamisel olnud muu kui hageja poolt määratud 55 000 krooni (koos käibemaksuga).
38.Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millised põhjendaksid konkreetse sõiduki turuväärtuse langust konkreetsel perioodil nii suures ulatuses. Kolleegium möönab, et reeglina on omanikul õigus otsustada, millise hinna eest ta oma vara müüki paneb, kuid liisingulepingu ülesütlemise tulemusena tagasi saadud vara müügi puhul tuleb seejuures arvestada ka teise lepingupoole huvide ja õigustega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et lubatuks ei saa pidada olukorda, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa müügiprotsessi mõjutada (lahendid nr 3-2-1-11-12, nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08).
39.Asjakohane on apellantide seisukoht, et hageja ei tõendanud, et ta oleks hinna alandamistest liisinguvõtjat ja käendajat teavitanud (vastavate teatiste saamist apellandid eitavad, hageja kättetoimetamise kohta tõendeid ei esitanud). Lepingu ülesütlemisteatistele lisatud müügiprotseduuri kirjeldusest (t I kd lk 64-65) nähtub, et kuigi selgitati liisinguvõtja õigust ese enne müüki suunamist jääkmaksumusega välja osta, samuti saada infot müügi kohta, siis ainus võimalus müügiprotseduuri sisuliselt mõjutada seisnes ostja
leidmises. Lahendis nr 3-2-1-77-08 on Riigikohus selgitanud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et ta teaks määratud hinnaga arvestada ja saaks soovi korral eseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus on seisukohal, et aktiivne osalemine müügiprotsessis peab muu hulgas sisaldama võimalust osaleda müügihinna määramisel (õigust vaidlustada liisinguandja määratud hinda, esitades oma põhistusi sõiduki tegeliku väärtuse kohta jmt).
40.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et liisinguvõtja ja käendaja kohustuste ulatuse kindlakstegemisel tuleb tagastatud vara turuväärtusena käsitleda hageja poolt määratud müügihinda, seega 45 833.33 krooni (vastab 2897.33 eurole; 55 000 krooni, millest on maha arvestatud käibemaks 9166.67 krooni). Tegemist on ainsa väärtusega, mida on võimalik tuvastada võimalikult tagastamise ajale lähedase aja seisuga. Kostjad olid maakohtus võtnud omaks, et neil oli kohustus hüvitada liisinguandjale vara kindlustusega seonduv kulu 96.34 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulu 9.59 eurot, samuti viivis 88.74 eurot. Lisaks ei vaidlustanud kostjad maakohtu seisukohta, et neil oli kohustus hüvitada liisinguandjale ka vara soetamismaksumuse jääk 2612.07 eurot. Arvestades hagejale jäänud vara väärtuseks 2897.33 eurot, nähtub aritmeetilise arvestuse (2897.33-2612.07-96.34-9.59-88.74= 90.59) tulemusest, et hagejal puudub liisingulepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenev nõue kostjate vastu ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
41.Kolleegium on seisukohal, et vaidlus selle üle, kas ja kui, siis millised defektid tagastatud sõidukil olid, käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. Seega ei olnud asjakohased ka tõendid, milliste kogumiseks oli esitatud 18.09.2012 kostjate taotlus ja maakohtu poolt selle rahuldamata jätmisega kostjate menetlusõigusi ei rikutud. Müüdava sõiduki tehniline ja visuaalne seisund avaldab küll otsest mõju sõiduki turuväärtusele, kuid kuna kostjad ei esitanud omapoolseid tõendeid sõiduki (ei defektidega ega ilma) turuväärtuse kohta, sai kohus võtta asja lahendamisel aluseks vaid hageja poolt määratud väärtuse, milline aga kattis ära hageja nõude kostjate vastu. Seega käesolevas vaidluses eraldi defektide olemasolu või puudumise tuvastamine asja lõpptulemusele mõju ei avalda. Nagu ka kohtu seisukoht selle kohta, kas liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4 on tühised kui liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad.
42.Hagi rahuldamata jäämise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu jäävad maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.