Creditmarket OÜ hagi A. A. vastu põhivõlgnevuse 479,34 euro, viivise 479,34 euro ja intressi 162,97 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.09.2012.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
479,34 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Creditmarket OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Creditmarket OÜ (registrikood: 11445484, asukoht: Tallinn), hageja tehinguline esindaja Olga Lomakina; Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): A. A. (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: Tallinn)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 04.09.2012.a otsuse resolutsioon jätta muutmata arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, Creditmarket OÜ kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-11-60438 määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.26.03.2012.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 509,02 eurot ja viivisevõlgnevuse 509,02 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. 08.06.2012 täpsustas hageja hagiavaldust põhivõla suuruse, viiviste arvestuse ja intressi puudutavas osas ning palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 479,34 eurot, viivise summas 479,34 eurot ja intressi summas 162,97 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. 22.02.2012 esitas Creditmarket OÜ maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. A-lt võlasumma saamiseks ja menetluskulude hüvitamiseks. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduse kohaselt omab Creditmarket OÜ interneti portaali www.creditmarket.ee, mille kaudu on füüsilistel isikutel võimalik võtta laenu. Laenu võtmise tingimused ja kord on kajastatud portaali www.creditmarket.ee leheküljel. 06.01.2009.a võttis kostja hagejale kuuluva interneti portaali vahendusel laenu summas 7 500 krooni (479,34 eurot), esitades taotluse ja nõustudes lepingu tingimustega. Hageja kandis kostjale laenusumma 06.01.2009.a pangaülekandega. Laenu tagastamise kohta väljastati arve. Kostja võttis laenud 28 päevaks, millelt oli laenutingimuste kohaselt ette nähtud intress 2 550 krooni (162,97 eurot). Kostja pidi nii laenu, kui intressi tasuma 28 kalendripäeva pärast laenusumma saamist (hiljemalt 03.02.2009.a). Kostja nimetatud kuupäevaks laenu ei tasunud, vaid esitas kolmel järjestikulisel kuul laenu pikendamise taotluse 28-ks päevaks (kuni 30.04.2009) ja maksis lepingu p-s 6.1.4 sätestatud igakordset tasu 2 475 krooni (158,18 eurot) kogusummas 7 425 krooni (474,54 eurot). Kostjalt hagejale tagastamisele kuuluv laenu summa (põhivõlg) oli 7 500 krooni (479,34 eurot). Koos laenuga oli kostja kohustatud tasuma hagejale intressi summas 2 550 krooni (162,97 eurot). Arvestades kostja tähtaja pikendusi, oli laenu ja intressi, kokku 10 050 krooni (642,31 eurot), tasumise tähtpäevaks 30.04.2009.a. Kostja ei ole nimetatud tähtpäevaks ühtegi ülekannet teinud. 15.06.2012.a tasus kostja hagejale 2 085,50 krooni (133,29 eurot). Arvestades kostja makseviivitusi, oli hagiavalduse esitamise päeva (26.03.2012.a) seisuga kostja kohustatud maksma hagejale viivist tasumata summalt 479,34 eurot. Tasumisega viivitamise päevi oli 46 (15.06.2009.a tasus osaliselt, summas 133,29 eurot) 165,37 eurot ja tasumata summalt 346,05 eurot (jääk alates 15.06.2009.a), hilinenud päevi 1015, kokku 2 634,30 eurot. Seega oli 26.03.2012.a seisuga kostja kohustatud tasuma viivist kokku summas 2 799,67 eurot. Kuna viivise võlgnevus oli põhivõlgnevusest suurem, vähendas hageja viivise võlgnevust põhivõlgnevuseni summas 479,34 eurot. Vastavalt poolte vahel sõlmitud SMS- ja E-LAENULEPINGU p-le 6.3.3 käsitles hageja kostja poolt 15.06.2009.a hagejale tehtud makset summas 2 085,50 krooni (133,29 eurot) kostja võlgnevuse sissenõudmise kuluna. Hageja tegi tsiviilasjas kulutusi seoses kostjalt võlgnevuse sissenõudmisega summas 333,25 eurot, millest tasus maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks riigilõivu 47,93 eurot, hagiavalduse esitamiseks riigilõivu 54,32 eurot ja õigusabikulusid kokku 231 eurot. Seega kohustub kostja tasuma hagejale põhivõlgnevuse summas 479,34 eurot, intressi 162,97 eurot ja viivist 479,34 eurot.
Kostja vastuväited
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-11-60438
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tunnistas, et sai laenu 7 500 krooni. Kostja maksis esimese maksegraafikujärgse summa 2 085,50 krooni, kuid keeldus tasumast ebamõistliku suurusega kõrvalnõudeid. Kokku on kostja 15.06.2009.a seisuga tasunud 10 010 krooni (639,79 eurot). Hageja viivisemäär on ebaselge, kuna maksekäsu kiirmenetluses oli see 0,02% päevas aga hagis 0,75% päevas. Kostja on tasunud põhivõlast 2 510 krooni suurema summa tagasi ja hageja nõue ei vasta heale laenutavale. Laenuleping on heade kommetega vastuolus ja tühine. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 04.09.2012.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlust ei ole selles, et kostja võttis 06.01.2009.a hagejale kuuluva interneti portaali vahendusel laenu summas 7 500 krooni (479,34 eurot), esitades vastavasisulise taotluse. Hageja kandis kostja arvele laenusumma pangaülekandega 06.01.2009.a. Kostja võttis laenu 28 päevaks, mille pealt hageja on arvestanud intressi summas 2 550 krooni (162,97 eurot). Laenu tagastamine pidi toimuma 28 päeva pärast laenusumma saamist. Kostja kohustus laenu tagastama koos intressiga kokku summas 10 050 krooni (642,31 eurot) hiljemalt 03.02.2009.a. Kostja pikendas kolm korda laenu tagasimakse kuupäeva, makstes lepingu p-i 7.1.3 alusel pikendamise tasu 2 475 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et kokku on tasutud 10 010 krooni. 08.06.2012.a esitas hageja nõude täpsustuse, mille kohaselt on põhivõlg 7 500 krooni, intress 2 550 krooni ja viivis põhinõude piires. Kostjal tulnuks tasuda tähtajaks koos põhinõude ja intressiga kokku 10 050 krooni. Kostja hageja täpsustatud nõudega ei nõustunud. Kohus leidis, et laenuleping ei ole sõlmitud kõikides punktides tehingu head tava järgides. Kostja on põhjendatult viidanud, et hageja on olnud tugevamas positsioonis, kasutades ära tema rasket olukorda, sõlmides pikendamise kokkuleppeid ebamõistliku tasuga. Kuivõrd kostja on tasunud 10 010 krooni, saades sealjuures laenu 7 500 krooni ning hageja on hagis ise märkinud, et intressisumma oli 2 550 krooni, tuleb laen koos intressiga lugeda tasutuks. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega lepingu p 7.1.3 osas, et kostja maksed tuleb lugeda laenu pikendamise tasuks. Kostja on kolmel korral tasunud laenu pikendamise tasu kokku 7 425 krooni. Kostja võttis laenu 06.01.2009.a. Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007.a vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3, mille kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab krediidiasutus vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Kohtu hinnangul lasus hagejal vastutustundliku laenamise printsiibist tulenevalt ja kostja huvidest lähtudes kohustus sellega arvestada, pikendades kolm korda laenu tagasimakset ja võttes selle eest tasu, mis olulises ulatuses katab tagastavat laenu. Kohus leidis, et hageja, olles teadlik kostja maksejõulisuse probleemidest, kasutas oma positsiooni, võttis vastu lepingu pikendamise tasud, arvestamata maha laenusummat.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-11-60438 Vaatamata hinnakirjale selline tegevus, kus krediidiandja võtab korduvalt vastu uusi taotlusi võlgnevuse tagasimakse pikendamiseks, suurendab krediidiandja krediidisaaja laenukoormuse üle jõu käivaks. Hageja laenuandjana ei ole toiminud hoolsusega, mida käibes vajalikuks peetakse, sõlmides kokkuleppeid laenu pikendamiseks vastavalt hinnakirjale, rikkudes KAS § 83 lg-s 3 kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 esimene lause sätestab, et kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Põhimõte, mille kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine, kehtis ka SMS ja E-LAENULEPINGU alusel pikendamise kokkulepete sõlmimise ajal. Kohus leidis, et kuivõrd puudub vaidlus, et hagejale on tasutud kokku 10 010 krooni ja hageja nii täpsustatud hagis, kui istungil, on ise esile toonud, et kostjal tulnuks tasuda koos intressiga 10 050 krooni, puudub alus hagi rahuldamiseks. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu kokkulepitud intressimäära. Kohus leidis, et hageja viivise arvestus on ebaselge. Maksekäsu avalduses on märgitud viivise määraks 0,02% päevas ja hagis 0,75%. Kuivõrd tuleb lugeda põhinõue tasutuks, tuleb jätta viivis välja mõistmata. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse põhivõlgnevuse, intressi, viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatmaiseks saatmata uus otsus, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 479,34 eurot, viivisevõlgnevus 479,34 eurot ja intress 162,97 eurot ning jäetakse menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja uuris ebapiisavalt menetluses esitatud tõendeid. Maakohus on muuhulgas märkinud, et vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt peab krediidiasutus tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Kohus jättis tähelepanuta, et esitatud tõendite kohaselt (kostja konto väljavõte ja kasutajakonto) on kostja ka eelnevalt korduvalt võtnud hagejalt laenu, pikendanud laenu tagastamise tähtaega ja tasunud pikendamise tasu. Kõik eelnevad laenud tasus kostja hagejale nõuetekohaselt, sh 11.08.2008.a samadel tingimustel võetud laen, mille põhisumma oli 7 500 krooni ja tagastamisele kuuluv summa koos intressiga 10 050 krooni. Seega tundis hageja kui krediidiasutus väga hästi oma klienti. Hagejal ei olnud kahtlust kostja maksevõimes, mis annaks hagejale muuhulgas aluse keelduda laenu väljastamisest. Laenu andmisel tugines hageja kostja laenutaotlusele ja kostja eelnevate laenude tagastamise tähtaegsusele. Kostja ei ole esitanud hagejale teadet majandusraskuste kohta. Hageja oli põhjalikult ja vajaliku hoolsusega kontrollinud, et kostja majanduslik seisund võimaldab tal laenulepingut sõlmida, see ei ole tingitud erakordsest vajadusest, vaid soovist saada raha tarbimise eesmärgil. Seega on hageja täitnud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte eeldusi ja alusetu on maakohtu järeldus, et hageja oli teadlik kostja maksejõulisuse probleemidest.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-11-60438 Korrektne ei ole maakohtu viide KAS § 83 lg-le 3 laenusumma tagasimaksmise tähtaja pikendamise tasude kontekstis. Lepingu tingimus, mille kohaselt laenuandjal on õigus nõuda tasu laenu tagastamise tähtaja pikendamise eest, ei riku vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud tingimus on võimalus lisatasu eest pikendada laenu tagastamise tähtaega ja selle võimaluse kasutamine või kasutamata jätmine sõltub laenusaaja vabast tahtest. Nimetatud lepingu punkt ei ole käsitletav leppetrahvina ega kahjuhüvitisena lepinguliste kohustuste rikkumise eest ja ei takista laenusaajal põhikohustuse täitmist. Maakohtu hinnangul, tuginedes TsÜS § 86 lg-le 1 ja 2, on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas eelkõige seetõttu, et võrreldes laenusummaga (7 500 krooni) on laenu pikendamise tasu (ühekordne tasu 2 475 krooni) ja selle korduv küsimine ebaproportsionaalne. Maakohus viitas TsÜS § 86 lg-le 3, mille kohaselt kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõlmis hagejaga laenulepingu tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväiteid. Seega pidi kostja tõendama ja maakohus tuvastama, et sõlmides hagejaga laenulepingu, oli kostja väljapääsmatus olukorras ja oli sellest ka hagejale teada andnud. Maakohus ei ole andnud hinnangut TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduste olemasolule. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-49-11, p-s 8 märkinud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p-i 2 ja lg 3 järgi (mida ei ole antud juhul taotletud, kuid millisele õigusnormile on viidatud) tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel peab kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Otsuse p-s 9 selgitab Riigikohus, et tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Antud juhul ei ole kostja eitanud, et võttis ka eelnevalt hagejalt laenu ja enne vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist tutvus selle tingimustega. Seega oli kostjal selliste lepingute sõlmimise kogemus, sh teadis kostja ka laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamise eest ettenähtud tasu suurust. Kostjal oli võimalus mitte kasutada tagasimaksmise tähtaja pikendamise võimalust, sõlmides hagejaga nt maksegraafik laenu väiksemate osamaksetena tagastamiseks. Sellist soovi kostja hagejale ei avaldanud. Hageja algatas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse väiksema viivisemääraga, sooviga lahendada vaidlus võimalikult kiiresti, tulles kostjale vastu viivise suuruse osas. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, esitas hageja hagiavalduse viivisemääraga, mis oli märgitud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus. Kuna lepinguvabaduse põhimõtet järgides olid pooled kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras, pidi
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-11-60438 kostja arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad lepingus ettenähtud sanktsioonid, mh kohustus maksta viivist lepingus ettenähtud määras (lepingu p 7.2.1). Ebatäpne on maakohtu järeldus, et puudub vaidlus, et hagejale on tasutud kokku 10 010 krooni. Hageja on korduvalt esile toonud ja jääb oma seisukoha juurde, et ei käsitle laenusumma osana kostja laenu tagastamise tähtaja pikendamise tasusid ja tasu maksegraafiku koostamise eest. Seega ei ole alust lugeda hageja põhinõuet tasutuks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist laenu tagastamisega viivitamise eest vastavalt 08.06.2012.a hagi täpsustuses toodud arvutusele. Isegi kui käsitleda kostja tähtaja pikendamise makseid ja maksegraafiku koostamise tasu laenusumma osana, on kaks makset tehtud peale 03.02.2009.a (laenu tagastamise tähtpäev), vastavalt 04.03.2009.a ja 03.04.2009.a ning maksegraafiku eest tasumine toimus 13.05.2009.a. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja võttis hagejalt laenu, mille põhivõla summa oli 7500 krooni. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et kostja tasus hagejale käesoleva laenusuhte raames kokku 10010 krooni. Laenu pidi kostja hagejale tagastama 28 päeva pärast ning tagastada tuli 10050 krooni. Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, välja arvatud juhul, kui apellant vaidlustab kaebuses maakohtupoolset asjaolude tuvastamist ning esitab asjaolud, mille alusel saab järeldada, et maakohus eksis asjaolude tuvastamisel. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul kohtu ette toodud ei ole.
8.Hageja poolt koostatud tüüptingimustega leping ei näe ette, et kostja oleks pidanud tasuma hagejale intressi. Küll aga nägi lepingu p 7 ja selle alapunktid (vt t lk 27) ette, et kostja peab hagejale tasuma laenutasu, mille suurus sõltus laenu tähtajast ja laenusummast. Kuigi võlaõigusseadus ei keela pooltel sõlmida nö unikaalse sisuga lepinguid, milles teatud lepingutes tavaliselt kasutatavaid mõisteid ja konstruktsioone ei kasutata, tuleb ka sellistest lepingutest tulenevate õiguste maksmapanemise võimalikkuse üle otsustamisel lähtuda hea usu põhimõttest. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Seega tuleb ka antud juhul hinnata, kas see, kui hageja sõlmis kostjaga sellise laenulepingu, milles intressi ei mainita, kuid milles nähti ette, et kostja peab maksma tasu raha laenamise eest 7500-kroonise põhivõla 28-ks päevaks laenamise korral summas 2550 krooni, on hea usu põhimõttega kooskõlas. Juhul, kui see hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole, ei saa vastavaid laenutasu jm teenustasude kohta käivaid kokkuleppeid kohaldada. Seadusandja kehtestas VÕS § 6 lg 2 raames reegli, et isegi seaduses sätestatut, lepingus kokkulepitust rääkimata, ei rakendata, kui see viiks konkreetsel juhul hea usu põhimõttega vastuoluni.
9.Ringkonnakohus leiab, et selline kokkulepe, mis näeb ette, et 28-ks päevaks 7500 krooni laenamisel tuleb tasuda laenutasu summas 2550 krooni, on hea usu põhimõtte vastane ning ei kuulu seetõttu kohaldamisele. Tavaliselt lepivad laenulepingu pooled kokku intressi
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-11-60438 maksmises ning intress on tasu selle eest, et laenuandja laenu annab ja et laenusaaja saab laenu kasutada. Juhul, kui see rahasumma, mida hageja nimetab laenutasuks, jagada nende päevade peale, milleks laen anti, teeks see 91,07 krooni päevas. See moodustab 1,21% välja makstud laenusummast päevas. Sellise laenutasu kokkuleppest tulenevate õiguste realiseerimine laenuandja poolt on ilmselgelt heade kommete vastane ning seetõttu tuleb jätta pooltevahelise lepingu vastavad sätted kohaldamata. Kohus loeb üldteadaolevaks, et eluasemelaenu intressid jäävad alla 5% aastas ning pankade poolt pakutavad ilma tagatiseta krediitkaardi ja tarbimislaenude intressid jäävad vahemikku 15-20% aastas. Kui hageja poolt rakendatud laenu päevatasu (1,21%) korrutada aastas olevate päevade arvuga, oleks intress 441,65%. Sõltumata sellest, kas hageja näeb sellise summa nõude ette intressina või mingi unikaalse õigusliku konstruktsioonina, näiteks laenutasu kokkuleppimise teel, ei tähenda see, et hageja poolt rakendatud tingimusi ei peaks saama teiste, tavaliselt antavate laenudega võrrelda. Kui hageja koostab sellise lepingu, mis annaks talle õiguse nõuda tasu laenu kasutamise eest, mille suurus on 1,21% päevamääras ja 441,65% aastamääras, on see hea usu põhimõtte vastaselt kõrge määr. Ükski mõistlik inimene, kes ei ole sundseisus, ei kasuta sellist laenuvõtmise võimalust, eriti olukorras, kus vähegi toime tulevatele inimestele võimaldatakse ilma tagatiseta ca 20 korda madalama tasuga laenu. Seega tuleb lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks seda, kui hageja pakub turul selliste tingimustega laenu, millega ükski mõistlik, vähegi toimetulev inimene laenu ei võtaks ning kasutades inimeste hädasid ja toimetuleku raskusi ning väljapääsmatut olukorda ära, nõuab inimestelt 20 korda kõrgemat tasu, kui seda nõuaksid näiteks pangad, tagatiseta laenude andmisel. Sellisel viisil inimeste raske olukorra ärakasutamise ning selle pealt kümneid kordi kõrgema tasu teenimise puhul ei saa riiklik sunniaparaat kohtu näol pakkuda hea usu põhimõtte vastaste õiguste realiseerimiseks kohtu abi ja riiklikku sunnijõudu. Tallinna Ringkonnakohus seda võimalikuks ei pea, samuti ei pidanud seda võimalikuks Harju Maakohus. Kostja väärib, et kohus ka tema õigusi kaitseks, seda eriti olukorras, kus hageja tahab realiseerida õigust, mis viiks olukorrani, mis on täielikult hea usu põhimõtte vastane.
10.Eespool toodust tulenevalt ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlga ületavat laenutasu hageja poolt märgitud suuruses. Kuivõrd kostja tasus hagejale kolme kuu jooksul alates 03.02.2009.a, kolme maksega 7425 krooni ning kuivõrd kostja tasus hagejale kokku 10010 krooni, mille eelviimane makse tehti summas 500 krooni 13.05.2009.a viimane makse tehti 15.06.2009.a (vt t lk 51), tuleb sellega lugeda laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Ka laenu pikendamise tasu rakendamine (lepingu p. 6.1.4.) tuleb lugeda eespool toodud põhjustel hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, sest selle eest, et kostja sai õiguse maksetähtaega kuu võrra edasi lükata, pidi ta tasuma algse laenutasuga samas suurusjärgus tasu. Puudub põhjus, miks õiguskord peaks tolereerima raskustesse sattunud ja sundseisus oleva inimese pealt ebamõistlikult suurt teenimist. Sellisel viisil hädas olevate inimeste olukorra ärakasutamist endale väga suure kasu saamise eesmärgil, ei saa pidada ühiskonna moraalinormidest tulenevalt vastuvõetavaks. Kuivõrd kostja tasus summa, mis vastas valdavale osale laenu põhisummast, so 7425 krooni ca kolme kuu jooksul laenu võtmisest alates ning kokku tasus kostja hagejale 10010 krooni ning viimase makse tegi kostja 15.06.2009.a, so vähem kui 5,5 kuud peale laenu saamist, ei saa selle perioodi eest intressi ja viivist välja mõista suuremas ulatuses kui 2510 krooni (10010-7500). Kuivõrd käesoleva tsiviilasja raames ei nõua laenu saaja laenu andjalt enammakstud raha tagastamist vaid kohus peab otsustama, kas laenuandja saab laenu saajalt täiendavalt raha nõuda, ei tule kohtul tuvastada, kui palju täpselt kostja hagejale võlgnes, sest kohus leidis, et 2510 krooni ületavas osas viiviste ja intressi väljamõistmine oleks igal juhul hea usu põhimõtte vastane.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-11-60438
11.Viiviste osas märgib ringkonnakohus veel, et hageja ei saa nõuda viiviseid aja eest, mil hageja nõustus laenu tagasimakse tähtpäeva pikendama. Hageja sooviski saada viivist alates 01.05.2009.a, kuid selleks ajaks oli valdav osa laenust tasutud. Täiendav 500 krooni tasuti juba 13.05.2009.a ning järgnev summa, 2085,5 krooni tasuti 15.06.2009.a. Seega ei saanud viiviste summa, ka koos intressiga ületada 2510 krooni.
12.Ringkonnakohus rõhutab, et hea usu põhimõttest tulenevalt lepingust tuleneva kohaldamata jätmine ei eelda kahjustatud poole selgesõnalist taotlust (nagu näiteks aegumise kohaldamine). Vastupidi, seadusandja on näinud ette reegli, mille kohaselt ei saa kohus teha seadusele, tavale või lepingule tuginevat otsust, mis konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades oleks hea usu põhimõtte vastane.
13.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et kuivõrd ringkonnakohus käesoleva tsiviilasja lahendamisel krediidiasutuste seadusele ja TsÜS §-le 86 ei tuginenud, ei oma apellatsioonkaebuse vastavasisulised väited asja lahendamisel tähendust. Kuigi apellant heitis maakohtule ette seda, et maakohus tuvastas, et kostja tasus hagejale 10010 krooni, ei väitnud hageja apellatsioonkaebuses siiski, et sellist summat ei oleks kostja hagejale tasunud. Hageja väitis lihtsalt, et valdav osa sellest summast läks muude kulude katteks. Seega tuleb käesoleva asja lahendamisel ikkagi lähtuda sellest maakohtu poolt tuvastatud elulisest asjaolust, et kostja tasus hagejale 10010 krooni. See, milliste kohustuste katteks vastav rahasumma tasuti, sh kas selliste kohustuste eest saab hageja hea usu põhimõttest tulenevalt üleüldse raha nõuda, on õigusliku hinnangu küsimus, millele andis ringkonnakohus hinnangu eespool. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu ning hagi esitamisel tasutud riigilõivu, samuti kohtumenetlusega seotud esindajatasusid ei saa käsitleda võla sissenõudmise kuludena vaid vastavaid kulusid saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluse raames, eeldusel, et kohus menetluskulud kostja kanda jätab (TsMS § 174 lg 7). Menetluskulude jaotus
14.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.