Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) hagi Polina Sporykhina vastu 2830 euro ja 77 sendi saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2830,77 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 28. märtsi 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti
Vabariigi
(Sotsiaalkindlustusameti
kaudu)
apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu (RK: 70001975); esindaja Meeli Maiorov Vastustaja (kostja): Polina Sporykhina (IK: 49101242216); volitatud esindaja Kristina Stekanova
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 28. märtsi 2011 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses
ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik esitas Sotsiaalkindlustusameti kaudu (hageja) hagi Polina Sporykhina (kostja) vastu hüvituse väljamõistmiseks regressi korras. Hagiavalduse kohaselt mõisteti kostja Viru Maakohtu 28. aprilli 2009 otsusega kriminaalasjas süüdi KarS § 121 ja § 118 lg 6 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Teo tagajärjel sai O. H. (kannatanu) raske tervisekahjustuse. S. H. esitas Virumaa Pensioniametile 30. novembril 2007 ja 1. märtsil 2008 ohvriabi seaduse (OAS) alusel hüvitisetaotluse. Virumaa Pensioniameti direktori otsustega hüvitati kuriteoga tekitatud kahju summas 52 759 kr. Riik palus OAS § 31 alusel kostjalt välja mõista OAS alusel makstud hüvitis summas 52 759 kr. 26. veebruaril 2010 täpsustas hageja oma nõuet (lk 54) ja palus kostjalt välja mõista kogusummas 44 292 krooni (2830,77 eurot), sh töövõimetuse hüvis perioodil 16. august 2007 - 30. september 2009 41 872 krooni, 80% kontaktläätsede maksumusest 828 krooni ja 80 % prillide maksumusest 1592 krooni.
2.P. Sporykhina hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi täies ulatuses rahuldatud juba enne 28. aprilli 2009 Viru Maakohtu otsuse tegemist ning kõik täiendavad nõudmised on alusetud. Kriminaalmenetluse käigus esitas kannatanu ema S. H. tsiviilkahju nõude summas 35 603.80 kr ja 18. septembril 2007 maksis kostja isa I.S. oma pangaarvelt S. H. arvele tsiviilhagi katteks 36 000 kr. OAS § 31 lg l kohaselt ei või tagasinõutav summa olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Seega tagasinõutav summa ei või olla suurem kui 36 000 kr ja seda saab nõuda ainult juhul, kui tsiviilhagi on hüvitamata. Deliktilise üldvastutuse korral peab lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg l) olema tõendatud kostja süü hagejale kahju põhjustamises (VÕS § 1050). Kostjal ei ole kohustust kahju hüvitada, kui ta tegutses kahju tekitamise ajal hädaseisundis, mis VÕS § 1045 lg 2 p 3 kohaselt välistab tema teo õigusvastasuse. Töövõime kaotus O. H. ei ole põhjustatud ainult kostja käitumisest, vaid ka muudest teguritest. Kannatanul oli XXX ja XXX juba enne vigastuse tekitamist. Kostja ei vastuta tagajärgede eest, mis tulenesid kannatanu organismi enda omadustest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 28. märtsi 2011 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt luges kohus tuvastatuks, et Viru Maakohtu 28. aprillil 2009 jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-07-13620 tunnistati P. Sporykhina süüdi KarS § 121 ja KarS § 118 p-i 6 järgi. Kannatanu hagi jäeti läbivaatamata ning selgitati, et kannatanul on õigus pöörduda kohtusse tsiviilkohtupidamise korras. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Varasem kohtuotsus on küll kasutatav dokumentaalse tõendina, kuid seega on ta vaid üks kogumis
hinnatavatest tõenditest. Üldpõhimõttena on kriminaal- ja väärteoasjades tehtud otsusest siduv vaid resolutsioon. Viru Maakohtu 28. aprilli 2009 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-07-13620 kohaselt süüdistati P. Sporykhinat selles, et tema, 26. aprillil 2007 õhtusel ajal, viibides Sillamäel mere kaldal männikus, lõi isiklike vaenulike suhete pinnal tekkinud tüli käigus rusikaga vastu nina kannatanu O. H., millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Oma tahtlike tegudega pani P. Sporykhina toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, st KarS § 121 ettenähtud kuriteo. Samuti samal päeval hiljem õhtusel ajal, viibides XXX maja juures, isiklike vaenulike suhete pinnal tekkinud tüli käigus, viskas kannatanu suunas oma mobiiltelefoni. Mobiiltelefon tabas kannatanut näo piirkonda, mille tulemusena kannatanu peas olnud prillide klaas läks katki ja XXX. XXX mida kinnitab ka asjas teostatud kohtuarstlik ekspertiis. Oma tahtlike tegudega pani P. Sporykhina toime raske tervisekahjustuse tekitamise, mis põhjustas elundi tegevuse lakkamise, st KarS § 118 p-s 6 sätestatud kuriteo. Hageja esitas nõude O. H. ohvriabi seaduse alusel väljamakstud hüvituse väljamõistmiseks regressi korras. OAS § 7 lg 1 kohaselt makstakse hüvitist Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning OAS § 9 lg-s 4 nimetatud isikule (füüsiline isik, kes kannab ohvri ravikulud või matuse korraldamise kulud). OAS § 31 lg 1 kohaselt pärast OAS alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Asjas on tuvastatud, et S. H. kannatanu O. H. esindajana esitas 4. detsembril 2007 ja 1. märtsil 2008 Sotsiaalkindlustusametile hüvitistaotluse. Sotsiaalkindlustusameti 14. veebruari 2008 otsuse nr VK0130 alusel hüvitati ühekordse väljamaksena 2008 märtsis 80% S. H.tütre O. H. ravimite ostmisega seotud kulutustest ning prillide ja kontaktläätsede soetamismaksumuse kokku summas 9244 kr. Sotsiaalkindlustusameti 31. märtsi 2008 otsuse nr VK0130/1 alusel hüvitati ühekordse väljamaksena 80% ohvri püsivast töövõimetusest tulenevast kahjust perioodi 16. august 2007 kuni 30. aprill 2008 eest summas 13 921 kr. Hüvitise arvutamisel võeti aluseks 2007. a Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär ja perioodiliste (igakuiste) väljamaksetena 80% ohvri püsivast töövõimetusest tulenevast kahjust alates 1. maist 2008 summas 1540 kr. Sotsiaalkindlustusameti 31. märtsi 2008 otsuse nr VK0130/2 alusel jäeti S. H. hüvitamata sõidukulud Ida-Tallinna Keskhaigla Silmakliinikusse ja Ida-Viru Keskhaiglasse. Sotsiaalkindlustusameti 2. juuli 2008 otsuse nr VK0130/3 alusel hüvitati ühekordse väljamaksena S. H. tütre O. H. ravimisega seotud sõidukulud (kütusekulu) 80%, s.o 1643 kr. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti teatisele on O. H. 31. märtsil 2008 määratud püsivast töövõimetusest tuleneva kahju hüvitis alates 16. augustist 2007. Seisuga 30. september 2009 on perioodilist hüvitist välja makstud kogusummas 41 872 kr. Kohus leidis, et kostja vande all antud ütlustest ja tunnistajate antud ütlustest võib järeldada, et kostja pani kuriteo toime hädakaitse seisundis. Kostja peamine soov oli põgeneda olukorrast, mis ohustas tema elu ja tervist. Olukorra tekkimises oli süüdi kannatanu ise, kes oma seltskonnaga takistas kostjat lahkumast. Sama seltskond tuli sõnamurdlikult kostja sõprade kallale, mitu inimest ühe vastu. Kostja võttis oma mobiiltelefoni kätte eesmärgiga helistada ja kutsuda abi - sel hetkel kannatanu tõukas teda nii, et ta oleks peaaegu kukkunud. Kostja ümber oli alanud massikaklus ja tema teole eelnes vahetult kannatanu rünne (tõukamine). Samuti arvestas kohus seda, et kostja oma vanuse tõttu ei saanud õigesti olukorda hinnata. Kõigest ülaltoodust lähtudes leidis kohus, et kostja tegudes puudus hooletus, mis vabastab ta vastutusest hüvitada tekitatud kahju. Kuna hagi jäeti rahuldamata kostja süü puudumise tõttu, ei analüüsinud kohus tehtud kulutuste põhjendatust ja suurust.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 28. märtsi 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada apellatsioonkaebus ja jätta kohtukulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei nõustu apellant kohtuotsuses toodud seisukohaga, et kostja tegudes puudus hooletus. Samuti on kohtuistungil kostja poolt antud ütlused vastuolus Viru Maakohtu 28. aprilli 2009 kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1-07-13620 märgitud ütlustega. Kriminaalasjas nr 1-07-13620 kogutud tõenditele ja tunnistajate ütlustele tuginedes, ei saa kostja toime pandud toiminguid tõlgendada hädakaitse seisundina (VÕS § 1045 lg 2 p 2). Kriminaalmenetluse raames on tuvastatud ka õigusvastane käitumine, süü ning kaudne tahtlus; 2) teatas kostja esindaja kohtuistungi läbiviimise ajal, et soovib kohtuistungil kostjat vande all üle kuulata (TsMS § 267 lg 1). Kostja viibis kohtuistungi läbiviimise ajal kohtusaalis. Sama seaduse § 269 lg 1 ja § 260 lg 1 kohaselt kuulatakse isikud üle üksteisest eraldi ning nad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. Apellant võrdles kohtuotsuse ajal kostja vande all antud ütlusi kriminaalmenetluse läbiviimise raames antud ütlustega ja leidis, et need erinevad teineteisest. Tulenevalt eeltoodust on alust kahelda kohtuistungi läbiviimise ajal kostja vande all antud ütluste õigsuses; 3) vastutab isik VÕS § 104 lg 1 kohaselt seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Kostja oli õigusvastase teo toimepanemisel ajal 16-aastane, seega oli ta KarS § 33 kohaselt süüvõimeline ja sündmuste toimumise ajal oma tegude eest vastutav. Samuti ei kajastu kriminaalasja otsuses kostja süüd välistavad asjaolud; 4) on Sotsiaalkindlustusamet kannatanule kuriteo hüvitise määranud õigetel alustel. Praktikas tugineb Sotsiaalkindlustusamet kriminaalmenetluse raames Politseiameti poolt edastatud dokumentidele, milles puudub alus kahelda. Üldjuhul määratakse kuriteoohvrile hüvitis enne kriminaalasja kohtuotsust, kuna kriminaalmenetluse läbiviimise aega on raske ette planeerida. Pärast jõustunud kohtuotsust ja kannatanule täies osas kahjuhüvitise tasumist on Sotsiaalkindlustusametil õigus OAS § 31 lg 1 kohaselt esitada regressnõue kuriteo toime pannud isiku vastu. Käesoleva vaidluse puhul on amet lähtunud OAS § 10 lg 1 p-dest 1, 2, 4: töövõimetusest tulenev kahju, ohvri ravikulud ja prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone asendatavatele abivahenditele ning riietele tekitatud kahju.
5.P. Sporykhina palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 28. märtsi 2011 otsuse muutmata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja tegi tõendeid analüüsides õige järelduse tsiviilõigusliku vastutuse puudumise kohta; 2) on kohtuistungil kostja poolt antud ütluste ja kriminaalasjas antud ütluste näilik vastuolulisus tingitud sellest, et kriminaalmenetluses ei olnud alaealise kahtlustatava õigused, sh õigus keelduda vastamast sugestiivsetele küsimustele, piisavalt tagatud. Maakohtu otsus jäi kriminaalasjas jõusse üksnes P. Sporykhina kaitsjast olenevatel põhjustel, kes ei ole P. Sporykhinaga ühendust võtnud alates hetkest, mil sai tellimuse apellatsioonkaebuse koostamiseks; 3) leidis kohus õigesti, et kui kostja põhjustas kannatanule kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, vabaneb ta tsiviilõiguslikust vastutusest kui tõendab hooletuse puudumise; 4) ei tee kriminaalasja kohtuotsuses formaalselt tuvastamata jäetud hädakaitse olukord olematuks selle objektiivseid tunnuseid. Vastustaja tegutses hädakaitse seisundis, kuna soovis lõpetada konflikti, tema ümber toimus massikaklus ning tema teole eelnes kannatanupoolne rünne (tõukamine);
5) polnud kostja vande all ülekuulamisel tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega, kuna teisi isikuid üle ei kuulatud. Samuti on tsiviilkohtu istungil vande all antud ütlused sarnasemad tema poolt kriminaalmenetluses esmasel ülekuulamisel antud spontaansete ja mõjutamata ütlustega; 6) ei olnud hüvitise suurus määratud õigetel alustel. Kuriteoohver pole hagejale teatanud vastustajalt eelnevalt saadud hüvitisest, ta on esitanud topelt ja võltsitud kviitungeid. Sellest lähtuvalt on apellant oma esialgset hagisummat vähendanud. Vastustaja viitab OAS § 16 lg-le 1, § 21 lg-le 1 ja § 31 lg-le 1 ning leiab, et regressiõiguse eelduseks on kohtuotsusega tsiviilhagi rahuldamine teatud summas ja selle summa tasumata jätmine kahju tekitaja poolt. 7) 9. novembril 2011 esitatud täiendavates seisukohtades väitis P. Sporykhina, et tal ei olnud tahtlust tekitada selliseid vigastusi, oli vaid tahe ennast kaitsta. Samuti oli situatsiooni asjaolusid arvestades äärmiselt ebatõenäoline, et visatud telefon kannatanut üldse tabab. Kahjuhüvitiste summad on ülepaisutatud ning kuludokumendid osaliselt võltsitud. Samuti pole menetluses tuvastatud, millisel määral on kannatanu töövõimetus tekkinud vastustaja tegevuse tulemusena ning millisel määral tema varasemast haigusest tingitud.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 4. novembri 2011 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ning ei vasta seega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele ja ringkonnakohtul ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada.
7.P. Sporykhina esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 12. juuni 2012 otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2011 otsuse ning saatis asja tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse põhjendustes märkis tsiviilkolleegium, et menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes oleks ringkonnakohus pidanud käesoleva asja ise sisuliselt lahendama. Ringkonnakohus oleks pidanud võtma seisukoha, kas hageja tekitas kostjale kehavigastuse hädakaitseseisundis VÕS § 1045 lg 2 p 3 mõttes. Isik, kes väidab, et ta tekitas kahju hädakaitse seisundis, peab VÕS § 1045 lg 2 p 3 järgi tõendama ka selle, et ta ei ületanud hädakaitse piire. Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse üksnes kahju õigusvastase tekitaja hooletust, mitte tahtlust. Järelikult võib hädakaitseseisundis ründajale kahju tekitanud isik, niikaua kuni pole tõendatud, et ta tekitas kahju tahtlikult, iseenesest tugineda sellele, et ta ei olnud hooletu. Näiteks kui isikut rünnatakse ja ta võtab enesekaitseks välja tulirelva, mis läheb kogemata lahti ja haavab ründajat, siis ei saa panna tulirelva haaranud isikule kohustust tõendada hädakaitseseisundis kahju tekitamise õiguspärasust VÕS § 1045 lg 1 p 3 järgi. See ei välista iseenesest aga seda, et ta võib vabaneda tsiviilõiguslikust vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud hooletu. Juhul, kui esineb kostja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära.
Kolleegium ei nõustunud ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja vande all antud ütluste ja samas kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tuvastada, et kostja ei pannud kuritegu toime tahtlikult või et kostja pani kuriteo toime hädakaitse seisundis. Nii menetlusosalise vande all antud seletus kui ka tunnistaja ütlus on TsMS § 229 lg 2 järgi tsiviilasjas lubatavateks tõenditeks. TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. OAS § 31 lg 1 esimese lause kohaselt läheb pärast OAS-i alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Selle sätte järgi saab riik esitada regressinõude seega üksnes osas, milles ta oli OAS-i järgi kohustatud hüvitist maksma. OAS § 31 lg 1 teise lause kohaselt ei või tagasinõutav summa olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Sätte eesmärgiks on piirata riigi nõude ulatust kannatanu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatusega. Riigi tagasinõudest tuleb maha arvestada kahjuhüvitis, mille kahju tekitaja on kannatanule juba maksnud. Selles osas saab riik OAS § 31 lg 3 alusel kannatanult talle enam makstud hüvitise tagasi nõuda. Kui OAS § 16 lg 1 p 1 järgi ei ole kostja vastu tagasinõude esitamine välistatud, saab kohus kostja taotlusel vähendada varalise kahju eest hagejale väljamõistetavat hüvitist, kui esinevad kas VÕS § 139 lg-s 3 või § 140 lg-s 1 nimetatud eeldused.
8.Riigikohtu otsuse järgselt avaldas vastustaja, et XXX juures XXX tekkinud olukorras väljendus tal üksnes kaitsetahe. Maakohus andis oma otsuses absoluutselt õige hinnangu vastustaja tegevuses hooletuse puudumisele. Vastustaja juhtis tähelepanu OAS § 16 lg 1 p –le 1 juba oma esimeses vastuses hagile. Kahjude hindamisel tuleb võtta arvesse kannatanu enda provotseerivat käitumist: ta oli vastustajast vanem, tema seltskond oli vanem ja suurearvulisem, nad olid joobes. Vastustajat jälitati, teda ei lubatud XXX maja juurest lahkuda, kannatanu sõimles pidevalt ja tõukas, kusjuures nende ümber oli alanud massikaklus. Tegemist oli kindlasti tahtliku ja ründava tegevusega st VÕS § 139 lg 3 tingimus on täidetud. Kannatanu ja tema seltskond valitsesid olukorda. Apellandi, kannatanu ja Eesti Haigekassa nõuded vastustaja vastu ulatuvad juba 10 000 euroni, selliste kahjude hüvitamine täies ulatuses on äärmiselt ebaõiglane ja ka mõistlikult vastuvõtmatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleb otsuse resolutsiooni osas jätta muutmata. Muuta tuleb maakohtu otsuses toodud põhjendusi hagi rahuldamata jätmisel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Kostja on Viru Maakohtu 28. aprilli 2009 otsusega mõistetud süüdi O.H. raske tervisekahjustuse tekitamises, mis põhjustas elundi (XXX) tegevuse lakkamise. Vaidlust ei ole selles, et kostja viskas 26. aprillil 2007 kannatanut mobiiltelefoniga, milline tegu tekitas kannatanule XXX vigastuse, mille tagajärjel tekkis kannatanul täielik XXX. Kriminaalmenetluses tuvastas kohus, et kostja tegutses kaudse tahtlusega. Asja materjalide kohaselt on hageja tasunud OAS-i säte alusel kannatanu emale S.H. kuriteoga tekitatud kahju hüvisena 52 759 krooni, millest hageja nõuab kostjalt regressi korras 44 292 krooni tasumist.
11.Kostja on esitanud hagile vastuväited ja on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja oli kahju tekitamise ajal hädakaitseseisundis, mis välistab kostja vastutuse. Maakohus tuvastaski kostja poolt kahju tekitamise hädakaitseseisundis ja jättis eelkõige seetõttu hagi rahuldamata. Hageja apellandina vaidlustab maakohtu otsuse ja leiab, et kriminaalasjas tehetud kohtuotsusest lähtudes ei saa kostja toime pandud tegu pidada toime panduks hädakaitseseisundis. Riik on kannatanule kuriteo hüvitise määranud õigetel alustel.
12.Vastavalt VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-ile 2 ja § 1050 lg-le 1 on vastutuse tekkimise eelduseks vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Seega peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks.
13.Tunnistajad, kostja ja kannatanu on andnud kostja teo ja sellele eelnenud sündmuste kohta vastavalt kriminaalasjas tehtud kohtuotsusele (lk 65 -71 I kd) järgmisi ütlusi. Kostja ütluste kohaselt kohtus ta kannatanuga esmakordselt 26. aprillil 2007 kella 16.30 paiku. Koos kostjaga olid I.R., A.T, K.S.. Kannatanu liikus 20-30 inimesega koos. Sillamäe männikus kohtudes kannatanu solvas kostjat, küsides „kellega ta neist poistest magab“ ja „et ta näeb välja nagu 50-aastane“, hiljem nimetas ka „litaks“. Solvangu tõttu lõi kostja kannatanut vastu nina. Seejärel jooksis kannatanu kambast välja XXX, kes hakkas kostjat peksma lõua piirkonda, mistõttu läksid kostja huuled paiste ja sealt tuli verd. Samal päeval õhtupoole kohtusid kostja ja kannatanu ning nende kambad uuesti. Kostja seltskond varjus XXX trepikotta. Kui nad olid trepikojast väljunud, siis nende juurde tulid kannatanu, B. ja B. ja küsisid, „miks te alustasite konflikti?“. Seejärel hüppas kostja juurde kannatanu ja tõukas kostjat vastu õlga, kostja õõtsatas, kuid tagant teda keegi toetas ja kostja ei kukkunud. Teda lükates väljendus kannatanu ropusti tema aadressil ja see ajas kostjat veel rohkem vihaseks. Ta ütles kannatanule „Ole vait“ ja enesevalitsust kaotades viskas käes olnud mobiiltelefoniga kannatanu suunas, kes oli temast umbes 5 m kaugusel, visates pani silmad kinni. Kõikide toimingute pärast oli ta erutatud seisundis ja ei mõelnud, kuhu telefon võib sattuda. Kannatanu kükitas, pani käed näo ette, tal olid prillid ees, ta justkui karjus ja hakkas nutma. Kostja jooksis koos poistega ära. Nii kostja kui ka kannatanu olid alkoholi tarvitanud. Kannatanu andis ütlusi selles, et mingit konflikti kostjaga 26. aprilli 2007 päeval ei olnud. Mingil hetkel ootamatult kostja jooksis tema juurde ja lõi rusikaga talle vastu nina. Pärastpoole mindi kannatanu maja hoovi, kus olid ka kaks või kolm poissi ja kostja, kes vestlesid omavahel. Kannatanu seisis kostja kamba poole küljega, keeras ringi ja tundis vastu prille lööki raske esemega. Prillid läksid katki ja klaas (plastikust) läks paremasse silma. Kostja ja kostjaga koos olnud poiste toiminguid ta ei näinud. Tunnistaja J.I. (kannatanu seltskonnast) andis ütlusi selles, et 26. aprilli 2007 päeval tähistas nende klass viimast koolikella, kostja kamba poisid käitusid ülbelt ja võtsid laualt toiduaineid. Õhtul mindi kannatanu maja juurde, ta kuulis valju juttu, kuid mitte jutu sisu, ta ei näinud, mis kannatanuga täpselt juhtus. Tunnistaja A.H (kannatanu seltskonnast) andis ütlusi selles, et 26. aprillil 2007 tähistas tema klass viimast koolikella ja kohtuti XXX männikus ka kostja ja temaga koos olevate poistega, kes käitusid jultunult ja kahmasid laualt toiduaineid. Tunnistaja koos kannatanuga lahkus männikust ja suundus kannatanu kodu poole. Ta nägi, kuidas kostjaga kaasas olnud posid üritasid kostjat ära viia, kuid kostja tiris ennast lahti ja jooksis tunnistaja ja kannatanu juurde. Kostjat nähes ütles kannatanu, et ta kardab, sest kostja oli häälestatud agressiivselt. Kostja rahunes ja tunnistaja palus kostjaga kaasas olnud poistel kostja ära viia. Kui ta poistega rääkis, kuulis ta kannatanu karjet. Kannatanu seisis kostjast sirutatud käe kaugusel ja kannatanu kisendas „ta lõi mind“.
Tunnistaja P.B. (kannatanu seltskonnast) andis ütlusi selles, et tema seltskond läks männikusse pingi juurde, kus istus ka kostja koos kahe poisiga. Mingil ajal hakkas teine seltskond käituma jultunult ja ropendama. Hiljem Anna Hrustaljova ja kannatanu hakkasid minema koju ja P. B. läks neile järele. Nad läksid mööda rada. Järsku kostja jooksis kannatanu juurde ja lõi talle rusikaga vastu nina ja koos kostjaga koos olnud noormees valas kannatanu peale õlut. Kõik kannatanuga koos olnud läksid kannatanut koju saatma. Kannatanu kodu sissekäigu juures nad nägid uuesti kostjat koos noormeestega ja P. B. ja tema kamp ütlesid kostjale ja temaga kaasas olnud noormeestele, et nad ei puutuks P. B. kampa. Kostja ja kannatanu hakkasid millestki rääkima, P. B. läks nende juurde ja jäi nende vahele seisma. Kannatanu läks eemale AA. juurde ja sel hetkel nägi P. B. kostja käeviibet. Ta kuulis vaid, et miski kukub maha, keeras ringi ja nägi, et kannatanu hoiab pead ülespoole ja silmast jookseb verd. Tunnistaja A.A. (kannatanu seltskonnast) ei näinud, kes lõi kostjat nina pihta, kuid nägi, et kannatanu ninast tuli verd. Kannatanu maja juures nägi ta kostjat koos kolme noormehega. Tunnistaja koos teistega otsustasid minna nende juurde ja asi selgeks teha. Nad küsisid, „miks te lõite Olgale vastu nina ja valasite ta peale õlut?“ Kannatanu seisis neist eemal ja sõimles kostja aadressil. Kostja läks natuke ette kannatanu poole ja viskas mingi esemega, kõik juhtus väga kiiresti. Tunnistaja A.A. (kannatanu seltskonnast) andis ütlusi, et kannatanu ütles talle, et kostja oli teda löönud jalaga vastu nina niisama ja mitte millegi pärast. Nad otsustasid saata kannatanu koju. Kannatanu kodu ukse juures nägi tunnistaja uuesti kostjat koos poistega. Kõik tunnistaja kamba poisid hakkasid küsima, miks kostja kannatanule seda tegi, kuid konkreetset vastust ei saanud. Kannatanu koos tunnistaja ja J.I. seisis eemal. Järsku tunnistaja nägi, et kostja võttis taskust välja mobiiltelefoni, viipas käega ja viskas mobiiltelefoni kannatanule näkku. Kõik toimus silmapilk, tunnistaja ei jõudnud reageerida ja kannatanu hakkas valust tagurdama. Tunnistaja E.T. (kannatanu seltskonnast) ütluste kohaselt tähistas ta XXX männikus viimast koolikella, kostja koos kahe poisiga käitus jultunult. Kannatanu ütles talle, et kostja on teda löönud ja nii otsustati kõik koos kannatanu koju saata. Kannatanu maja juures nägi ta kostjat koos kahe noormehega. Tunnistaja kambast läks keegi kostjalt küsima, miks ta lõi kannatanut. Kannatanu seisis kostjast eemal ja ei liginenud. Edasi tormas kostja rahvahulgast välja ja ta nägi, et kostja vehkis käega ja tema käest lendas mingi ese, mis see oli, tunnistaja ei näinud. Kõik juhtus kiiresti, ta keeras ringi ja nägi, et kannatanu silmast tilgub verd. Tunnistaja A.B. (kannatanu seltskonnast) ütluste kohaselt nägi ta kuidas kostja lõi kannatanule vastu nägu, eelnevalt mingit konflikti ei olnud. Nad läksid kannatanu maja juurde ja keegi poistest ütles, et kostja koos poistega ootavad kannatanut tema sissekäigu juures. Tunnistaja ei kuulnud, mida tema kamba poisid kostja ja temaga kaasas olnud poistega rääkisid. Kostja viset mobiiltelefoniga tunnistaja ei näinud, küll üritas ta kostjat pärast viset kinni pidada, kuid kostja kiskus lahti ja jooksis ära. Tunnistaja I.R. (kostja seltskonnast) andis ütlusi selles, et ta ei tea, kas kostja ja kannatanu vestlesid. Tunnistaja oli alkoholi tarvitanud ja ei mäleta kõike. Tal tekkisid lahkhelid A. T. kostja suhtes ja nad lahendasid seda omavahel. Siis tuli nende juurde P. B., kes oli üsna purjus ja lõi tunnistajale ja A. T. mitu korda vastu nägu. Peksmise põhjust tunnistaja öelda ei oska ja sündmust mäletab ähmaselt. Ta ei mäleta ka sündmusi, mis toimusid siis, kui tema ning kostja koos teiste poistega väljusid trepikojast. Tekkis kaklus, esimesena lõid teda mitmel korral umbes viis inimest. Peksmine toimus 5-10 minutit ja ta pöördus seoses kehavigastustega tervisekeskusesse XXX.
Tunnistaja A.T. (kostja seltskonnast) andis ütlusi selles, kuidas tema, kostja ja R. kohtusid 26. aprillil 2007 XXX männikus kannatanu ja tema klassikaaslastega. Mingil hetkel nad eemaldusid kannatanu klassist ja siis 10 minutit hiljem tulid kannatanu ja B. nende poole ja kannatanu hakkas 30 meetri kauguselt karjuma kostjale midagi, mäletab sõna „lits“. Tunnistaja meelest kannatanu lükkas kostjat ja nad jõhkrutsesid teineteisega. Ta ei näinud, kuidas kostja lõi kannatanut. Tunnistajat lõi rusikaga vastu selga P. B., kes oli joobes, tekkis rüselus tunnistaja ja P. B. vahel. Tunnistaja nägi, kuidas kostja jooksis kannatanu eest ära. Nende juurde tulid kannatanu klassikaaslased ja hakkasid paluma vabandust oma klassi käitumise pärast. T. ja kostja koos oma sõpradega läksid kannatanu klassist eemale ca 100 meetrit. Uuesti tuli B. ja hakkas tunnistajat peksma. R. tassis B. eemale. Seejärel läksid tunnistaja, kostja, R. ja S. XXX hoovi, sinna ilmus 20 minuti pärast B. ja seejärel kogu kannatanu kamp. Tunnistaja oma kambaga jooksid trepikotta, kuhu tuli ka kannatanu kamp ja palusid neil väljuda tänavale, et rääkida. Nad väljusid. Kannatanu hakkas jälle karjuma kostja aadressil sõimusõnu. Tunnistaja piirasid ümber 4-5 poissi, keda ta ei suuda ära tunda ja hakkasid talle jagama hoope vastu erinevaid kehaosi. Löökidest ta ei kukkunud. Kui tema peksmine lõpetati, siis tunnistaja nägi, et kannatanu lükkas tugevasti kostjat. Kostja oleks tõukest peaaegu kukkunud. Sel hetkel võttis kostja välja mobiiltelefoni tahtes ilmselt kellelegi helistada. Tõukamise hetkel kostja hoidis telefoni paremas käes, hoogu võtmata viskas selle kannatanu suunas ja telefon sattus kannatanule otse näkku. Peksmise faktis pöördus tunnistaja perearst XXX poole. Tunnistaja K.S. (kostja seltskonnast) andis ütlusi selles, et ta tuli XXX männikusse 26. aprilli 2007 õhtupoole I. T. kutsel. Männikus tähistas kannatanu klass lõpuõhtut. I. T. palus tunnistajat, kostjat, T. ja R. saata end 12. klassi õpilaste juurde, mida nad ka tegid. Kohe, kui nad tulid, küsis kannatanu kostjalt ja T., kui vanad nad on, kuidas on nimed, miks on kostjal sukkpüksid katki. Kannatanu küsis kostja käest ka midagi inetut, mida täpselt, tunnistaja ei mäleta. Pärast läksid tunnistaja, kostja ja T. poodi, et osta alkoholi ja tulid mõne aja pärast 12. klassi õpilaste juurde tagasi. Nende juurde tuli kannatanu ja küsis kostjalt „Mitu poissi sul on?“ Tekkis sõnasõda kannatanu ja kostja vahel. Kostja hakkas nutma, öeldes, et kannatanu sõnad olid talle vastumeelt. Mingil ajal kannatanu klass hakkas liikuma teise kamba poole. Kannatanu uuesti solvas kostjat ning kostja ei talitsenud end ja lõi rusikaga kannatanule vastu nägu. Kannatanu haaras kostja juustest ja nende vahel algas kisma. T. hakkas neid lahutama. Keegi poistest lõi T. vastu pead. Tunnistaja, kostja, R. ja T. läksid seejärel linna poole. Umbes 10-15 minuti pärast nad nägid lähenevaid 12. klassi lõpetajaid. Nad läksid kortermaja trepikotta. Sinna sisenes noormees ja tegi neile ettepaneku väljuda tänavale, öeldes, et neid keegi ei puutu. Nad väljusid ja nägid palju võõraid poisse. Kostja ja kannatanu vahel algas uuesti sõnasõda. Kes alustas esimesena, tunnistaja ei mäleta. Mitu võõrast noormeest hakkasid peksma tunnistajat ja R.. Kui teda (tunnistajat) löödi, siis tunnistaja nägi, et kostja viskas enda mobiiltelefoni kannatanu suunas ja see sattus näo pihta. Kannatanu karjatas ja kükitas, prillid läksid katki. Tunnistaja I.T. (kannatanu seltskonnast) andis ütlusi selles, et kui ta oma klassiga männikusse tuli, siis istusid seal pingil kostja, T. ja veel üks poiss, kelle nime ta ei tea. Nad küsisid tunnistajalt K.S. telefoninumbri, kellele tunnistaja helistas ja kes tuli mõne aja pärast kohale. Mingit konflikti tunnistaja ei näinud. Mõne aja pärast nad koos klassiga läksid koju. Metsast väljudes nägi ta kannatanut, kellel tuli ninast verd ja keegi poistest ütles, et teda lõi kostja. Miks, tunnistaja ei küsinud. B., I. ja keegi veel läksid kannatanut koju saatma. Tunnistaja rääkis A.A. ja veel kellegagi. Äkki jooksis välja J. I. ja karjus „Seal on kaklus“. Tunnistaja jooksis sinna, kuid kaklust ei näinud. Kostja, T., S. ja keegi veel seisid ühe maja sissekäigu ees. Kostja palus neid lasta ära minna, kuid tunnistaja klassivennad vastasid, et tahavad rääkida. Keegi klassi poistest, kes nimelt, ei mäleta, piirasid nad ümber. Edaspidiseid sündmusi ei mäleta. Ainult nägi, et kannatanu tahtis kostjat lüüa, poisid viisid ta eemale. Kannatanu hakkas kostjat solvama roppude sõnadega, kostja ei vastanud talle midagi. Järsku tunnistaja kuulis kannatanu karjet. Keegi poistest karjus „Prillid läksid katki“. Tunnistaja seisis kanntanust sel hetkel 5 meetri kaugusel. Hiljem sai ta poistelt teada, et kostja viskas kannatanule näkku mobiiltelefoni.
14.Kostja on andnud tsiviilasjas vande all ülekuulamisel järgmisi ütlusi (I kd lk 109). Kohtusid kaks noortekampa, kus ühes, millesse kuulus ka kostja, oli 4 inimest, teises ca 14 inimest, hiljem arv suurenes kuni ca 25 inimeseni. Kostja seltskond kartis peksu ja taandus suure kortermaja trepikotta, kuid neid kutsuti välja, hakati peksma kostja sõpru. O. (kannatanu) tõukas kostjat käega õlast, nii et kostja oleks peaaegu kukkunud, kusjuures kostja selja taga seisis poiss teisest kambast. Kostja kartis, et ka teda hakatakse peksma. Kostjal oli käes mobiiltelefon, millega soovis vanematele helistada ja samal hetkel kui teda tõugati, ta viskas telefoniga, et ennast kaitsta. Samal ajal kannatanu kükitas ja kostja koos sõpradega jooksis ära. Kostja sai alles järgmisel päeval teada, et telefon sai kannatanu näo pihta. Enne seda intsidenti ja trepikotta suundumist oli kostja juba kannatanuga samal päeval korra kohtunud, mil kannatanu küsis, „kellega kostja nendest poistest magab“ ja see vihastas kostjat. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt oleks maakohus pidanud kostjat, kelle vande all üle kuulamist menetluses taotleti, enne vande all üle kuulamist sarnaselt tunnistajaga asja arutamise ajaks enne tema ülekuulamist vande all, kohtusaali mitte lubama, ei ole õige. Kuigi TsMS § 269 lg 1 järgi kohaldatakse menetlusosalise vande all ülekuulamisele tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti, ei tähenda nimetatud regulatsioon seda, et menetlusosaline, keda kohus kuulab üle vande all, kaotab menetluses teatud ajaks oma menetlusosalise õigused. Menetlusosalise õigus on ka viibida oma kohtuasja arutamise juures. Seega on kostja poolt käesolevas tsiviilasjas vande all antud ütlused antud menetlusnorme järgides ja nende kui tõendiga saab kohus arvestada.
15.Asja kohta on üle kuulatud kokku 13 isikut, sh 3 tunnistajat kostja seltskonnast ja 8 tunnistajat kannatanu seltskonnast, samuti kostja ja kannatanu. Tunnistajate ütlustega on üheselt tõendatud, et sündmuse toimumise päeval 26. aprillil 2007 kohtusid kostja ja kannatanu pärastlõunal XXX männikus, kus kannatanu klass tähistas viimast koolikella. Kostja viibis männikus koos R. ja T., hiljem ühines nendega S.. Kannatanu seltskond oli suurem, kostja sõnul ca 14-25 inimest, kellest kriminaalasjas kuulati üle 9 isikut. Tarvitati alkoholi, sh kostja. Kannatanu alkoholijoove on tõendatud ekspertiisiaktiga (lk 73 pöördel, I kd). Kannatanu ja kostja vahel oli sõnavahetus, mis sai alguse kannatanust, mida tõendavad tunnistajate T. ja S. ütlused ning kostja vande all antud ütlused. Sõnavahetuse järgselt lõi kostja kannatanut vastu nina. Samal õhtul mõni aeg hiljem, kui mõlemad seltskonnad olid männikust lahkunud, kohtuti uuesti XXX kannatanu elukohaks oleva kortermaja, asukohaga XXX, trepikoja ees, kusjuures kostja koos T., S. ja R. olid varjunud trepikotta, kuhu ilmusid B.Jt. Viimsed soovisid, et kostja oma seltskonnaga väljuks, et saaks rääkida. Kostja väljuski oma seltskonnaga trepikojast. Mitte ükski kannatanu seltskonnas viibinud tunnistaja ei anna ütlusi masskakluse või üldse mingite kakluste kohta kahe seltskonna liikmete vahel, va kostja ja kannatanu vahel juhtunu. Samas kannatanu seltskonda kuulunud T. andis ütlusi, et kostja soovis XXX maja juurest lahkuda, kuid kannatanu seltskonda kuulunud poisid vastasid, et tahavad rääkida. Tunnistajate T., R. ja S. ütlused ning kostja vande all antud ütlused tõendavad, et kannatanu seltskonda kuulunud poisid neid peksid. T. ja R. pöördusid oma ütluste kohaselt ka perearsti poole meditsiinilise abi saamiseks. Seega peab ringkonnakohus kaklust pärast kostja seltskonna trepikojast väljumist kahe seltskonna meessoost liikmete vahel tõendatuks. Vaidlust ei ole selles, et kannatanule põhjustas kehavigastuse kostja, kes viskas kannatanu suunas mobiiltelefoni, mis kannatanut tabas. Kannatanu viset nägid pealt tunnistajad A., A., T., T., S.. Tunnistajad T. S. ja A. nägid, et kannatanu sõimles enne viset kostja aadressil. T. andis ütlusi ka selles, et kannatanu soovis kostjat lüüa, poisid viisid ta eemale. Viske hetkel oli kannatanu kostjast 5 meetrit eemal.
Seega on kostja enda ütlustega ja tunnistajate T., S., A., T. ütlustega tõendatud kannatanu agressiivsus, sh solvangud kostja suhtes enne seda, kui kostja viskas kannatanu suunas mobiiltelefoni, mis lõhkus kannatanu prilliklaasi. Seega on kannatanu käitumist võimalik käsitleda ründena kostja aule kui õigushüvele. Kannatanu ise ei ole kriminaalasjas avaldanud, et ta oli kostja suhtes füüsiliselt või verbaalselt vägivaldne. Kuna kannatanu ütlused ei ole tema enda tegevuse osas kostja suhtes kooskõlas tunnistajate T., S., A., T. ja kostja ütlustega, siis ei ole kannatanu ütlused selles osas usaldusväärsed ja nendega kohus ei saa arvesta.
16.Kehavigastuse tekitamine on eelduslikult õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, asjas ei ole vaidlust, et kehavigastuse kannatanule põhjustas kostja, tuvastatud on põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. VÕS § 1045 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis. Kostja väidab, et ta tegutses hädakaitseseisundis. Maakohus leidis kostja vande all antud ütlusi ja kriminaalasja kohtuotsuses kajastatud tunnistajate ja kannatanu ütlusi hinnates, et kostja pani kuriteo toime hädakaitseseisundis, kuna kostja peamine soov oli põgeneda olukorrast, mis ohustas tema elu ja tervist, olukorra tekkimises oli süüdi kannatanu ise, kes oma seltskonnaga takistas kostja lahkumist. Maakohus arvestas ka kostja vanust (alaealisust) ja seda, et ta oma vanuse tõttu ei saanud õigesti olukorda hinnata. Maakohus leidis, et kostja tegudes puudus hooletus, mis vabastab teda vastutusest kahju hüvitada. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetult või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Hädakaitse piiride ületamise mõiste annab KarS § 28 lg 2, mille kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Ka TSÜS § 140 kohaselt tuleb hädakaitseks tehtud teo hindamisel arvestada, et ei ole ületatud hädakaitse piire. Seega on hädakaitse tegu, mis on tehtud hädakaitseseisundis ja on vajalik vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks (RKKK 3-1-1-103-01). Hädakaitseseisund tekib vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõttu. Selleks, et hädakaitsest üldse rääkida, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund ja alles seejärel saab vaadata, kas kaitsetegevus oli õigustatud- jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Kui kaitseseisundit ei ole, ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu ning kaitsetegevust ennast ei ole vaja hakata analüüsima (RKKK 3-1-1-11596). Isik, kes väidab, et ta tegutses ja tekitas kahju hädakaitse seisundis, peab tõendama seda, et ta ei ületanud hädakaitse piire, seega on selles osas tõendamiskohustus kostjal.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eksinud VÕS § 1045 lg 2 p 3 kohaldamisel ja hädakaitseseisundi tuvastamisel. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja viibis talle etteheidetava teo toimepanemisel hädakaitseseisundis. Maakohtu otsusest ei nähtu selgelt, milliste tõendite alusel täpselt maakohus kostja tegutsemise (kuriteo toimepanemise) hädakaitse seisundis tuvastas. Maakohus on selles osas rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust (TsMS § 436 lg 1). Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-11-60-10; nr 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. Kuigi kostja ja kannatanu nn masskakluses ei osalenud, suhtusid nad mõlema üksteisesse agressiivselt ja sõimlesid omavahel. Tunnistaja S. on andnud ütlusi, et ka XXX asuva kortermaja trepikoja ees oli kostja ja kannatanu vahel sõnasõda. Kostja ütlusi kannatanu poolse tõukamise kohta kinnitavad üksnes tunnistaja T. ütlused, mille usaldusväärsuses ringkonnakohus kahtleb, kuna
tunnistaja T. enda ütluste kohaselt teda ennast peksti, mis seab kahtluse alla tema võime märgata enda ümber toimuvat. Ka ei ole tsiviilkohtumenetluses olnud kohtutel võimalust tunnistaja kriminaalmenetluses antud sellist ütlust üle kontrollida. Kostja väidet selles, et tal ei lubatud sündmuskohalt lahkuda, kinnitavad üksnes tunnistaja T. ütlused, samas jälle tunnistaja H. on andnud ütlusi, et ta palus kostjaga kaasas olnud poistel ta ära viia, mistõttu on tõendid kostjal sündmuskohalt lahkumisvõimaluse olemasolu/mitteolemasolu osas vastuolulised. Isegi kui nõustuda kostja väitega, et kannatanu oli teda tõuganud, nähtub nii kannatanu kui ka tunnistaja T. ütlustest, et mobiiltelefoni viske hetkel oli kannatanu kostjast juba 5 meetri kaugusel, seega oli rünne tervisele kannatanu poolt selleks ajaks lõppenud. Seega ei ole asjas tuvastatud sellist õigusvastast rünnet kostjale etteheidetava teo toimepanemise hetkel, mis oleks viinud kannatanu üldise kakluse ja vastastikuste solvamiste foonil hädakaitse seisundisse. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et nii kannatanu kui ka kostja olid tarvitanud alkoholi.
18.Maakohtule saab ette heita ka seda, et tuvastades hädakaitseseisundi, on maakohus samas jätnud tuvastamata, kas kostja on võimaliku hädakaitse korral ületanud hädakaitse piire. Maakohtus on kostja väitnud vande all üle kuulamisel, et ta soovis kannatanut mobiiltelefoniga visates ennast kaitsta; ta ei soovinud ründajale (kannatanule) kahju tekitada, ta soovis üksnes lõpetada konflikti. Riigikohus on käesolevas asjas selgitanud, et kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Antud juhul väidab kostja aga tsiviilkohtumenetluses, et ta tekitas kannatanule kehavigastuse tahtmatult, seega ei saa kostja ennast vabandada hädakaitseseisundiga ja ta ei vabane selle hüvitamisest VÕS § 1045 lg 2 p 3 alusel
19.Viru Maakohus on 28. aprilli 2009 kohtuotsuses kriminaalasjas leidnud, et kostja (süüdistatav) tegutses kaudse tahtlusega, ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-72-09 p-s 11 leidnud, et kriminaalasjas tehtud süüdimõistvat kohtuotsust kui tõendit ei tohi tsiviilasja lahendamisel üle hinnata. TsMS § 272, mis määrab kindlaks dokumentaalse tõendi mõiste, loetleb dokumentaalsete tõendite seas muu hulgas kohtulahendid teistes kohtuasjades. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega selles, et asjas omab eelkõige tähtsust see, et kriminaalmenetluse raames on tuvastatud kostja süü ja kaudne tahtlus. Ringkonnakohus leiab, hinnates kriminaalasjas tehtud kohtuotsust kui kirjalikku tõendit ja tunnistajate, kannatanu ja kostja ütlusi kogumis, et kannatanul esines objektiivselt tahtlus rünnata kannatanut ja teda kahjustada, seega saab lugeda tuvastatuks kostjal tahtluse olemasolu kõikide tagajärgede suhtes, mis on tavapärased teise isiku löömisel mitte eriti raske ja väikese esemega (mobiiltelefoniga). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et kostja on vande all üle kuulamisel oluliselt muutnud oma ütlusi võrreldes kriminaalasjas eeluurimisel antud ütlustega. Kriminaalasja otsuses kajastatud kostja ütluste kohaselt viskas ta kannatanut mobiiltelefoniga vihast, vande all üle kuulamisel avaldas kostja, et tema vise oli tingitud kaitsetahtest. Ringkonnakohus leiab, et viha teise isiku vastu ei välista kaitsetahet ning kättemaksu motiiv on enda kaitsmisel lubatud.
Isik tegutseb kaudse tahtlusega siis, kui ta ei soovi küll õigusvastase tagajärje saabumist, kuid on sellega nõus (isik näeb oma teo tagajärge ette). Antud asjas puuduvad tõendid, et kostja pidi ette nägema, et tema viske tagajärjel purunenud kannatanu prilliklaas tekitab kannatanule tervisekahjustusena XXX. Üldjuhul kellegi viskamine mobiiltelefoniga ei põhjusta selle isiku XXX. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-142-05 märkinud, et isiku arusaamisvõimet, sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning tagajärjega soostumist võib mõjutada ka füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka spontaanne, kaalutlemata, afektiivsele ärritusele sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kusjuures kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-04). KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele.
20.VÕS § 1050 järgi eeldatakse üksnes kahju õigusvastase tekitaja hooletust. Kuna kostja vise mobiiltelefoniga ikkagi kannatanul tuvastatud kehavigastuse tekitas, tuleb kostja lugeda tekitatud tagajärje suhtes väliselt hooletuks ja ta võib vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane arvestades juhtumi ja tema isiku eripära. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, et kostja tegudes puudus hooletus, on iseenesest õige, kuna kostja tegevuses puuduski sisemine (subjektiivne) hooletus VÕS § 1050 lg 2 tähenduses. Sisemine hooletus on etteheide konkreetsele kahju tekitajale. Sellise hooletuse tuvastamise käigus hinnatakse, kas objektiivsete hoolsusnormide rikkumine kahju tekitaja poolt on subjektiivselt vabandatav. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et üksnes kostja vanus, st alaealisus, välistab käesoleval juhul kostja süü, ei nõustu. Küll aga tuleb kostja sisemise hooletuse hindamisel arvestada kogu juhtumit. Kostja pani talle etteheidetava teo toime kooliõpilaste masskakluse foonil olukorras, kus tema seltskond oli vähemuses ning kannatanu ja tema seltskond valitsesid olukorda. Seega on objektiivsete hoolsusnormide rikkumine kostja poolt tema isikut, juhtumit ja tagajärje ettenähtamatust arvestades vabandatav. Asjas ei ole tõendatud kostja süü kannatanule tervisekahjustuse tekitamises, mistõttu kostja ei vastuta kannatanule tekitatud kahju eest ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
21.Apellatsioonkaebuse väitele selles, et Sotsiaalkindlustusamet on kannatanule kuriteo hüvitise määranud õigetel alustel, vastab ringkonnakohus järgmiselt. Kostja on nii kriminaal- kui ka tsiviilasja menetluse vältel viidanud kannatanu osale kahju tekitamises. OAS § 16 lg 1 p 1 kohaselt ei maksta kannatanule hüvitist, kui ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega. Ringkonnakohus leiab, et asjas tuleb arvestada sellega, et kannatanu sai tervisekahjustuse tema
elukohaks oleva kortermaja ees toimunud kooliõpilaste masskakluse foonil. Seejuures oli kannatanu üks neist isikutest, kes kutsus kostja koos tema seltskonnaga trepikojast välja, kuhu kostja oma seltskonnaga oli varjunud. Kannatanul oli võimalik sündmuskohalt lahkuda koju, mida aga kannatanu ei teinud, vaid jätkas kostjaga vastastikust agressiivset käitumist. Nimetatud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kannatanul ei olnud õigust saada kuriteo hüvitist OAS-i sätete alusel.
22.Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et juhul kui asjas oleks leidnud tõendamist kostja vastutus õigusvastase teoga tekitatud kahju eest, tuleks kaalumisele kostja taotlusel varalise kahju eest hagejale väljamõistetava hüvitise vähendamine, kui esinevad VÕS § 139 lg-s 3 või § 140 lg-s 1 nimetatud eeldused. Kostja/vastustaja on kogu menetluse jooksul tuginenud oma vastuväidetes väitele, et kannatanu ja tema seltskond valitsesid olukorda ja leidnud, et seda tuleb kahju väljamõistmisel arvestada. VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 3 kohaselt isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Ringkonnakohus käesoleval juhul kahjustatud isiku tahtlust või rasket hooletust kahju tekitamisele kaasa aitamisel ei tähelda. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Nimetatud sätte eesmärk on anda kohtule alus kalduda konkreetse juhtumi asjaolusid silma pidades kõrvale kahju täieliku hüvitamise põhimõttest ning vähendada kahjuhüvitist, kui kahju täieliku hüvitamise kohustus oleks üksikjuhtumi asjaolusid arvestades kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu.
23.Ringkonnakohus leiab, et juhul kui hagi kuuluks rahuldamisele, annavad asjas tuvastatud asjaolud aluse kostjalt välja mõistetava kahju hüvise vähendamiseks, kuna kogu kahju hüvitamine oleks kostja kui kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane. Asjas on tuvastatud (vt otsuse punkt 15), et konflikt kostja ja kannatanu vahel sai alguse sellest, et kannatanu solvas kostjat. Esmase konflikti järel kannatanu koos oma seltskonnaga lahkus sündmuskohalt ja isegi varjus võimalikku kättemaksu kartes kortermaja trepikotta, kust neil palusid väljuda rääkimise eesmärgil kannatanu seltskonda kuuluvad noormehed, kes olid tulnud enda ütluste kohaselt kannatanuga kaasa teda koju saatma. Lõplik intsident toimus kannatanu elukohaks oleva kortermaja juures, kusjuures asjas ei ole tuvastatud, et kannatanul oleks takistatud koju minna. Kannatanu osales aktiivselt nn arvete klaarimises, sh ründas kostjat verbaalselt. Samal ajal kaklesid kannatanu seltskonda kuuluvad noormehed, kes olid arvulises enamuses, kostja seltskonda kuuluvate noormeestega. Kannatanu oli ka alkoholijoobes. Seega pani kostja talle etteheidetava teo toime kooliõpilaste masskakluse foonil olukorras, kus tema seltskond oli vähemuses ning kannatanu ja tema seltskond valitsesid olukorda. Õigusvastase teo toimepanemise hetkel oli kostja alaealine kooliõpilane. Kostja vanemad on tasunud kriminaalmenetluse ajal kannatanule tekitatud kahju hüvitamiseks vastavalt sel hetkel kannatanu vanemate esitatud nõudele 36 000 krooni (2300.82 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitamine selles ulatuses on TsMS § 140 lg 1 sätestatut arvestades piisav ja ülejäänud ulatuses ei pea kostja kannatanu võimalikku kahju hüvitama.
Seega puuduks hüvitatud osa ületavas osas riigil ka kostja vastu tagasinõudeõigus OAS-i sätete alusel. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga ka poolte väiteid hageja kahju nõude suuruse põhjendatuse kohta.
24.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.