Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule (aadress: Kalevi 1; 50050 TARTU; telefonid: 7500702 või 7500703; faks 7500701; e-post: [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt (tl 19-21) Viru Maakohtu 28.04.2009 otsusega kriminaalasjas nr 1-0713620 mõisteti kostja süüdi KarS § 121 ja § 118 lg 6 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille tagajärjel sai Olga Hartšenkova raske tervisekahjustuse. Svetlana Hartšenkova esitas Virumaa Pensioniametile 30.11.2007 ja 01.03.2008 ohvriabi seaduse (edaspidi OAS) alusel hüvitisetaotluse. Virumaa Pensioniameti direktori 14.02.2008 otsusega nr VK0130, 31.03.2008 otsusega nr VK0130/1, 19.06.2008 otsusega VK0130/2 ja 02.07.2008 otsusega nr VK0130/3 hüvitati kuriteoga tekitatud kahju summas 52 759 krooni. OAS § 31 alusel läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Sama paragrahvi loike 2 alusel on riigi esindajaks regressinõudeasjades sotsiaalminister edasivolitamisõigusega. Sotsiaalministri 19.08.2008 määruse nr 43 „Sotsiaalkindlustusameti põhimäärus“ § 2 lõike 2 punkti 17 alusel on Sotsiaalkindlustusameti ülesandeks riigi esindamine kohtuvaidlustes oma pädevuse piirides ja § 3 lõike 2 punkti 16 alusel on Sotsiaalkindlustusameti peadirektoril õigus anda ametnikel volitusi ameti nimel toimingute tegemiseks ja haldusaktide andmiseks seadustest ja muudest õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, poolt 19.05.2009 väljastatud volikirjaga nr 1.2-4.SKA1/18 volitab Sotsiaalkindlustusameti peadirektor õigusosakonna juristi Silvia Azojani esindama ametit kõikides õigustoimingutes, sh kohtumenetluses tsiviilasjades hagejana. Riigile regressi korras tagastatava hüvitise summa palutakse üle kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220027689012 või 221020595183, mõlemal juhul on viitenumber 1200003194. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 145 alusel on Eesti Vabariik kui menetlusosaline riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastatud. Eeltoodust tulenevalt palutakse rahuldada hagi täielikult ning Polina Sporykhinalt välja mõista OAS alusel makstud hüvitis summas 52 759 krooni; võtta käesoleva hagi läbivaatamise juurde Viru Maakohtu 28.04.2009 otsus kriminaalasjas nr 1-07-13620.

KOSTJA VASTUVÄITED

Hagi vastuse kohaselt (tl 37-44) kostja hagi ei tunnista, vastuhagi esitada ei soovi. Kostja arvates on kriminaalasjas 1-07-13620 esitatud tsiviilhagi rahuldatud täies ulatuses veel enne 28.04.2009.a Viru Maakohtu otsuse tegemist ning kõik täiendavad nõudmised on alusetud. 2(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Hagiavalduse juurde lisatud dokumentidest nähtub hüvitise saanud isiku tahtlik tegevus alusetuks rikastumiseks. 28.04.2009.a Viru Maakohtu otsusega tunnistati Polina Sporykhina süüdi Olga Hartševnikovale raske tervisekahjustuse tekitamises, mis põhjustas elundi tegevuse lakkamist. Nimelt, 26.04.2007.a viskas Polina Sporykhina Olga Hartševnikova puhta mobiiltelefoniga kaudse tahtlusega: ta pidi võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Sellise tegevuse ja tahtluse vormi puhul kuriteo koosseis tuvastatakse saabunud tagajärje järgi. Saabunud tagajärjeks oli kannatanul täielik nägemisteravuse kaotus paremast silmast. Kriminaalmenetluse käigus esitas Olga Hartševnikova ema Svetlana Hartševnikova tsiviilkahju summas 35 603,80 krooni. Kostja ise pole tsiviilhagi aluseks olevate dokumentidega kuidagi tutvunud eelkõige oma vanuse tõttu (kostja pani kuriteo toime alaealisena). Telefoni teel edastati kostja vanematele sõnumi, et kannatada saanud tüdruku ema nõuab ravikulude hüvitamist summas 36 000 krooni. 18.09.2007.a maksis kostja isa Ivan Sporykhin oma pangaarvelt Svetlana Hartševnikova arvele tsiviilhagi katteks 36 000 krooni (kaks maksekviitungid üldsummas 36 000 krooni asuvad kriminaaltoimikus 1-07-13620). Alles peale kohtuotsuse kättesaamist nägi kostja vanemad, millest nende poolt hüvitatud ravikulud seisnesid:  uute prillide ostmine 7 100 krooni  kolm sõitu Tallinna 357 krooni  haiglaravi Puhu Haiglas 200 krooni  silmasalv ja tilgad 1 883 krooni  Viisa Venemaale 1 213 krooni  neli sõitu Tallinn-Sillamäe 12 106,80 krooni  15 sõitu Puru Sillamäe 12744,00 krooni Hagiavalduse juurde lisatud dokumentidest selgus, et 30.11.2007.a esitas Svetlana Hartševnikova pensioniametile avalduse hüvitise määramiseks Ohvriabi seaduse alusel, kuhu kuulusid järgmised kulutused:  AS „Optio“ arve nr 31 1 990 krooni  AS „Optio“ arve nr 4 7 100 krooni  Kontaktläätsede arve 1 034,49 krooni (2 330 rubla)  Ravimite arved 1 510,23 krooni ning samuti kaks OÜ Kneht arvet:  28.05.2007.a. arve  06.08.2007.a arve 21 558,60 krooni. Sõidukulude põhjendamiseks seletas Svetlana Hartševnikova oma avalduses, et ühistranspordi kasutamine oli sellel perioodil tema tütre tervisele ohtlik. Virumaa Pensioniamet on teinud mitmed järelpärimisi teostatud sõidukulude osas, sealhulgas taksoteenust osutanud osaühingule Kneht ja kütusefirmale AS Olerex, Ida-Viru Keskhaiglasse ja Ida-Tallinna Keskhaiglasse. IdaTallinna Keskhaigla tõendist nähtuvalt viibis Olga Hartševnikova ravil silmakliinikus, kuid taksoteenuse kasutamine ei olnud hädavajalik. Teised isikud ei ole päringule vastanud. Taksoteenust summas 24 850,80 krooni ulatuses (kohtule esitatud versiooni kohaselt) või 21 558,60 krooni ulatuses (pensioniametile esitatud kviitungite kohaselt) osutas kannatanule OÜ Kneht, mille omanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks on Gennadi Hartševnikov ehk kannatanu lähisugulane. Firma tegevusalade hulgas seisis kuni 04.12.2008.a „reisijate vedu Eesti Vabariigi piires“ ja „kaubavedu veomasinatega Eesti Vabariigi piires“. Kostja nägi kohtuistungile saabumisel, et Olga Hartševnikova pere kasutusel oli mingi sõiduauto. Seega „taksoteenuse“ näol on tegemist kahe tahtliku katsega rikastuda lähisugulase firma poolt väljakirjutatud tšekkide esitamise teel: esimene kord kostjalt tsiviilhagi esitamisel ning teine kord pensioniametile avalduse tegemisel (kusjuures teistkordselt nõutud rahasummad olid avaldaja Svetlana 3(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Hartševnikova arvele laekunud kaks kuud enne avalduse tegemist). Taksoteenuse arvete alusel hüvitas pensioniamet 1 643 krooni. Hüvitise saaja jäi ilmselt selle otsusega rahule, kuna see polnud vaidlustatud Ohvriabiseaduse § 24 alusel. Vaidlustamata pensioniameti otsuses toodud andmetega on piisavalt tõendatud fakt, et esialgu kostja seadusliku esindaja poolt hüvitatud taksoteenused summas 24 850,80 krooni ei olnud kuriteoga põhjustatud kulutusteks, vaid olid tsiviilhagi sisse arvatud tahtlusest rikastuda kostja arvelt. Ülaltoodu alusel on tõendatud, et pensioniameti poolt hüvitatud summad: 80% summalt 7 100 krooni (uute prillide ostmine ehk seesama AS Optio arve nr 4) ja 80% summalt 2 054 krooni (kütusekulud) olid Svetlana Hartševnikovale hüvitatud veel enne 30.11.2007.a. Seetõttu on juba olemasolevatest dokumentidest näha, et puudub alus nõuda kostjalt (7 100 + 2 054) x 80% = 7 323.20 krooni, kuivõrd ainult selles osas hüvitas kostja 36 000-kroonilise tsiviilhagi raames 9 154 krooni. See tähendab, et ülejäänud väljamakstud tsiviilhagi osa 26 846 krooni jäi kannatada saanud isikule muude võimalike ravikulude katteks. Kostja leiab, et kontaktläätsede ostmine ei saa lugeda kuriteoga põhjustatud hädavajalikeks kuludeks, kuna Olga Hartševnikovale osteti juba uued prillid hinnaga 7 100 krooni ning korraga kanda prille ja läätsi on ilmselt võimatu. Samuti seab kostja kahtluse alla ka muud hüvitatud kulud, kuid nende kontrollimiseks on vaja võrrelda kõik Svetlana Hartševnikova poolt esitatud dokumendid vastavate kulude põhjendamiseks:  tšekid, mis olid esitatud kohtule kriminaalmenetluse 1-07-13620 raames  tšekid, mis olid esitatud pensioniametile 30.11.2007.a. avalduse tegemisel. Dubleeritud tšekkide alusel tehtud väljamaksed ei tohi välja mõista hüvitisena teist korda, kui need olid varem hüvitatud. Selline võrdlus on hädavajalik, kuna eelolevaga on tõestatud hüvitise saanud isiku pahatahtlus sõidukulude ja prillide ostmise kulude hüvitamise osas. Vajab kontrollimist ka asjaolu, et kriminaalmenetluse käigus teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr l11 alusel tuvastati Olga Hartševnikoval üldist püsivat töövõimekaotust 30%. Peale seda, kui Olga Hartševnikova on saanud vajaliku ravi, mille eest esitati hüvitamiseks ka tšekid ravikulude ja taksokulude hüvitamiseks, tuvastati temal töövõimekaotus juba 40% ja viimane protsent võeti aluseks perioodilise hüvitise arvutamisel. Kostja vaidleb vastu temalt hüvitise väljamõistmisest Ohvriabiseaduse § 31 lg 1 alusel ka põhimõtteliselt, kuna: a) hagejale hüvitamata tegelik kahju oli hagiavalduse esitamise hetkel tunduvalt väiksem: see on tõendatud punktis nr l toodud arvestusega ning seda võib veel vähendada käesoleva kohtuvaidluse raames saadud dokumentaalsete tõendite võrdlemise teel. b) kostja tegutses kahju tekitamise hetkel hädaseisundis ja tugeva vaimse erutuse mõjul, mis välistab õigusvastasust Võlaõigus seaduse mõistes (VÕS § 1045 lg 2 p 3). Ohvriabiseaduse § 10 lg 2 kohaselt arvatakse hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust kõik summad, mida hüvitise taotleja on seoses kahjuga saanud või on õigustatud saama muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult. Hagejal oli enne hagiavalduse esitamist võimalik kontrollida kohtuotsuste registrisse kantud Kohtuotsuse põhjal, millised kulutused olid kostja poolt varem hüvitatud. Ohvriabiseaduse § 26 lg l kohaselt peab hüvitise saaja 15 päeva jooksul teatama Sotsiaalkindlustusametile asjaolust, mis tingib hüvitise suuruse vähendamise või hüvitise maksmise lõpetamise. Hagiavaldusest selgub, et hüvitise saanud isik ei ole teatanud pensioniametile, et ta on saanud kostja vanematelt hüvitise, mis tingis hagiavalduse esitamist ka topelthüvitatud kulutuste osas. Ohvriabiseaduse § 27 lg l kohaselt nõutakse enammakstud hüvitis tagasi hüvitise saajalt. 4(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Ohvriabiseaduse § 31 lg l kohaselt ei või tagasinõutav summa olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Käesoleva hagi põhjenduseks olevas kohtuotsuses leidis kajastamist asjaolu, et Svetlana Hartševnikova poolt kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi summas 35 603,80 krooni oli kostja vanemate poolt rahuldatud summas 36 000 krooni. Seni pole kannatada saanud isik esitanud mingit teist tsiviilhagi kostja vastu. Pealegi on kostjal esialgse tsiviilhagi põhjal ülemakstud „taksokulud“ ja on väga võimalik, et ka teised dubleeritud kulutused. Nii et tagasinõutav summa ei või olla suurem kui 36 000 krooni ja see on üksnes juhul, kui tsiviilhagi on hüvitamata. Deliktilise üldvastutuse korral lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg l) peab olema tõendatud kostja süü hagejale kahju põhjustamises (VÕS § 1050). VÕS § 1050 lg 2 kohaselt arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võtmeid ja muid isiklikke omadusi. Kostja tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises kaudse tahtlusega. Kostja advokaat on korduvalt väitnud nii esimese astme kohtumenetluses, kui ka apellatsioonikaebuses, et „kuritegu tuleb kvalifitseerida KarS §

lg

järgi ning sellest tulenevalt tuleb kergendada ka mõistetud lõplikku karistust. Apellant leiab, et 16 aastane P. Sporykhina, visates telefoni O.H suunas, ei teadnud, et see võib sattuda vastu prilliklaase, need lõhkuda ja klaasitükid võivad silma sattuda, kuid tähelepanelikumal ja kohusetundlikumal suhtumisel oleks pidanud seda ette nägema. Kaitsja leiab, et P. Sporykhina pani talle inkrimineeritud teo toime hooletuse tõttu KarS § 18 lg 3 mõttes“. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga: „Tõendeid kogumis hinnates maakohus tuvastas, et konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel sai alguse sama päeva õhtul Sillamäel mere ääres ning P. Sporykhina lõi kannatanut solvangute eest rusikaga näkku, pannes sellega toime kuriteo KarS § 121 järgi. Mõne aja möödudes samal õhtul konflikt jätkus Sillamäel Viru pst 39 maja juures, kus P. Sporykhina viskas kannatanu suunas oma mobiiltelefoni, mis tabas kannatanut näo piirkonda, mille tulemusena kannatanu peas olnud prillide klaas läks katki ja klaasitükk sattus kannatanu silma. Maakohus tuvastas, et telefoniga viskamise hetkel oli süüdistatav kannatanust umbes 5 meetri kaugusel. Süüdistatava ütluste kohaselt viskas ta kannatanut telefoniga viha tõttu. Sellest maakohus järeldas, et süüdistatav soovis tabada või vähemalt möönis, et tabab kannatanut oma mobiiltelefoniga.“ Nii et on tuvastatud oluline fakt, et tervisekahjustuse tekitamisele eelnes mingi konflikt kannatada saanud Olga Hartšenkova ja kostja vahel. Selle konflikti üksikasjad on kajastatud kohtuotsuses toodud tunnistajate ütlustes. Nende analüüsist selgub, et 26.04.2007.a õhtul leidis aset terav konflikt kahe noortekamba vahel, milles osalesid ühelt - ja tunduvalt suuremalt poolelt Olga Hartševnikova (18.a) ja teiselt poolelt Polina Sporykhina (16.a). Tunnistajad kannatanu Olga Hartševnikova poolel, kes peamiselt väidavad, et nad ei märganud mingit konflikti, pigem valetavad, sest tegelik olukord lahenes lõpuks massikaklusega kahe poistekamba vahel, kus peksmise tagajärjel said tervisekahjustusi vähemuses olnud Sporykhina tuttavad: tunnistajad I R (ütlused kriminaalmenetluses tl 80-85) ja A T (ütlused kriminaalmenetluses tl 86-91), löödi ka tunnistaja K S (ütlused kriminaalmenetluses tl 92-96). 1) tunnistaja I R seletused konflikti kohta: „Sporykhina juurde mööda teed männikusse viiva raja poolt jooksid kolm poissi, üks neist oli P B, kahte teist poissi I R ei tunne ja ära tunda ei suuda, kuna oli pime. P B oli küllaltki joobes ja midagi lausumata hakkas nende suunas kätega vehkima. Talle lõi P B rusikaga mitmel korral vastu nägu, mitu korda B lõi - ei oska öelda, kuid hoobid olid nõrgad ja ta ei kukkunud. Teised koos temaga olnud kaks poissi ei jaganud hoope. A T lõi P B ka vastu nägu ja keha, mitu korda - ei oska öelda, T ei kukkunud hoopidest. P B hoope tema (I R) ega T ei jaganud. Ta ei mäleta täpselt, kas sel hetkel Sporykhina oli nende kõrval. Miks neid peksis P B – I R ei oska öelda, kuna kõike sündmusi mäletab ähmaselt. Ta ei näinud, kuidas Sporykhina lõi OH. Hiljem tema, 5(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Sporykhina ja poiss hüüdnimega „Sliz“ läksid P kaupluse juurde ja majakaare juurde istusid piirdekividele. Umbes 10 minuti pärast trepi juures nad nägid kaheteistkümnenda klassi õpilasi /Olga Hartševnikova klassikaaslasi/. Õpilasi nähes läksid nad teise hoovi ja sisenesid sissekäiku. Pärast sissekäigu juures, kus nad istusid, seisid need poised 12-ndast klassist. Tema, T ja Sporykhina väljusid sissekäigust, mis edasi toimus - ta ei mäleta. Nende vahel tekkis kaklus, esimesena talle mitmel korral lõid umbes viis inimest, hoopidest ta kõikus, kuid ei kukkunud. Pärast nad hakkasid talle lööma vastu erinevaid kehaosi. Need viis inimest ka ei jäänud talle mällu ja ära tunda ei suuda. Kui ta kukus, siis talle lamavale jätkati hoopide/avamist. Mis toimus Sporyjkhina ja T-ga, ta ei tea.“ 2) tunnistaja A T seletused konflikti kohta: „'Vestluse ajal nende ja T vahel nende juurde tuli H /Olga Hartševnikova/ ja hakkas uurima: „Kes Te olete? Mida Te siin teete? Kui vanad Te olete?“, ühe sõnaga rääkis nendega, võib öelda, üleolevalt. Tema küsimustele nad vastasid naljatamisi ja see hakkas, nagu A T tundus, tegema talle (H) viha. H ja Sporykhina konkreetselt ei vestelnud. Hiljem nende (T kambi) juurde tuli K S ja nad otsustasid minna H kambast eemale. Tema, R, Sporykhina ja S läksime neist eemale umbes 200-300m kaugusele. Umbes 10 minuti pärast nad nägid, et H koos B suunduvad nende poolt. H tuli nende juurde ja kaugusest umbes 30m hakkas karjuma Sporykhinale midagi, ta ei mäleta täpselt, kuid tema meelest „Lits!“. Sporykhina vastas H midagi, kuid mida - T täpselt ei mäleta, tema meeles „Ise oled selline!“ ja nad hakkasid teineteisele lähenema. Sel hetkel T rääkis R -ga ja ei oska täpselt öelda, kes neist, kuid tema arust H lükkas Sporykhinat. Ta läks nende juurde, Sporykhina ja H seisid vastas ja jõhkrutsesid teineteisega. Ta jäi nende vahele seisma ja lükkas Sporykhina H eemale sõnadega: „Me kohe lähme ära, kõik on korras,“ ta ei näinud, kuidas Sporykhina Wi H. Sel hetkel tema juurde tuli P B, kellelt levis tugev alkoholi lõhn ja midagi rääkimata lõi rusikaga talle vastu selga. Nende vahel tekkis rüselus. R ja S proovisid kõiki rahustada, R üritas tirida B eemale ja see õnnestus tal. Sel hetkel T nägi, et Sporykhina jookseb H eest ära. Nende juurde tulid H klassikaaslased ja hakkasid paluma vabandust oma klassi käitumise eest. Pärast nad läksid H klassikaaslastest eemale, umbes 100m. Selja tagant T ründas P B ja midagi rääkimata hakkas peksma vastu erinevaid kehaosi. T ei püsinud jalul ja kukus maha ning B jätkas tema peksmist. R tassis B tema juurest eemale. Pärast seda tema, Sporykhina, R ja S läksid kiire sammuga tema maja Viru 39 hoovi. Umbes 20 minuti pärast nad nägid, et majanurga tagant väljus P B, kes neid nähes läks nurga taga tagasi. Peale seda kamp koos H ja B sundus nende poole. Nähes H kampa, nad jooksid, nagu ta nüüd sai teada, H naabersissekäiku. H kamp sisenesid sissekäiku ja palusid neid väljuda tänavale, et rääkida. T, R, S ja Sporykhina väljusid sissekäigust. H hakkas uuesti karjuma Sporykhina aadressil mingeid sõimusõnu, see talle aga ei vastanud midagi. T piirasid umber 4-5 võõrast poissi, keda ta ära tunda ei suuda, ja hakkas jagama talle hoope vastu erinevaid kehaosi, see kestis umbes 20-30 sekundit. Löökidest ta ei kukkunud. Sel hetkel ta ei näinud, mida tegid R, S ja Sporykhina. Kui tema peksmine lõpetati, siis ta nägi, et H lükkas tugevasti Sporykhinat. Tõukest Sporykhina oleks peaaegu kukkunud. Sel hetkel Sporykhina võttis välja enda mobiiltelefoni, tahtis ilmselt kellelegi helistada /sel õudsal hetkel tahtis kostja helistada oma vennale, et ta tuleks talle appi/. Tõukamise hetkel Sporykhina hoides telefoni paremas käes, hoogu võtmata viskas selle H suunda.“ 3) tunnistaja K S seletused konflikti kohta: „Pärast I T palus neid saata teda 12. klassi lõpetajate juurde. Tema, Sporykhina, T ja R läksid T saatma. Kohe kui nad tulid O H /Olga Hartševnikova/, hakkas esitama T ja Sporykhinale küsimusi: „Kui vanad Teie olete? Kuidas on Teie nimed?“. Kuna Sporykhina sukkpüksid olid katki, siis H küsis: „Miks sinu sukkpüksid on katki?“. Pärast H küsis Sporykhinalt midagi inetut, mida nimelt - ta (K S) ei mäleta. Sporykhina vastas H küsimustele rahulikult, kuid oli näha, et Sporykhinale see ei meeldi. Pärast ta (K S), Sporykhina ja T läksid poodi, et osta alkoholi. Mõne aja pärast nad tulid 12. klassi lõpetajate juurde tagasi. Nende juurde jälle tuli H ja hakkas Sporykhinalt uurima: „Mitu poissi sul on?“, küsis midagi veel, kuid mida nimelt - ei mäleta, Sporykhina talle vastas ja nende vahel tekkis sõnasõda. Nad otsustasid minna 12.klassi lõpetajate juurest eemale. Kui nad läksid eemale, Sporykhina hakkas 6(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

nutma öeldes, et H sõnad olid talle vastu meelt. Umbes 10 minutit hiljem lõpetajate klassi poolt ja H midagi karjusid, mida nimelt - ta ei mäleta. Mõne aja pärast H ja klassist suurem osa hakkasid liikuma nende poole. H tuli nende juurde ja hakkas solvama Sporykhinat uuesti, mis sõnadega - ta ei mäleta. Sporykhina ei talitsenud end ja lõi rusikaga H vastu nägu. H haaras Sporykhina juustest kinni ja nende vahel algas kisa. T hakkas neid lahutama. Keegi poistest lõi T vastu pead, T ei löönud vastu ja palus neid rahuneda. Keegi poistest ka jagas R hoope vastu erinevaid kehaosi. Tema (K S), Sporykhina, T ja R läksid kiire sammuga linna poole. Nad jõudsid P kaupluseni ja istusid bordüürile. T oli katki huul ja sinilaigud näol. R ta nähtavaid kehavigastusi ei näinud. Umbes 10-15 minuti pärast nad nägid, et neile lähenevad 12.klassi lõpetajad. Nad jooksid naaberhoovi ja edasi avatud maja sissekäiku, nagu ta sai teada hiljem, see oli H trepikoja naabersissekäik. Umbes kaks minutit hiljem sisenes mingi noormees ja tegi neile ettepaneku väljuda tänavale öeldes, et keegi neid ei puutu. Nad väljusid ja ta nägi palju võõraid poisse. Sporykhina ja H vahel uuesti tekkis sõnasõda. Kes neist alustas esimesena - ta ei mäleta. Sel ajal mitu võõrast noormeest hakkasid jagama hoope rusikatega esialgu vastu keha R. Võõras noormees lõi korra rusikaga talle (K S) pihta. H olid prillid ees ja need läksid katki. H karjatas ja kükitas“ 4) tunnistaja I T seletused konflikti kohta (üks nende väheste Olga Hartševnikova klassikaaslaste hulgast, kes märkas konflikti): „Spotykhina, T vestlesid tema klassi poistega. H küsis midagi Sporykhinalt, mida nimelt - ta ei kuulnud, ei pööranud nendele tähelepanu. Peale seda ta (IT) läks poiste juurest eemale ja mis nendega toimus - ei näinud. Mõne aja pärast nad koos klassiga läksid koju. Metsast väljudes ta nägi O H, kelle ninast tuli verd. Ta küsis „Mis juhtus?“, keegi poistest ütles, et teda lõi Spotykhina, mille eest - ta ei küsinud. H jooksis linna poole, kus oli Sporykhina - ei tea. P B, J T ja keegi veel läksid saatma H koju. Sel ajal tema rääkis A A ja veel kellegagi. Äkki majakaare alt jooksis välja J J ja karjus: „Seal on kaklus!“. Ta (I T) jooksis sinna, kuid kaklust ei näinud. Sporykhina, T, S ja keegi veel, kes nimelt - ei mäleta, seisid üle sissekäigu H sissekäigust. Sporykhina palus neid lasta ära minna, kuid I T klassivennad vastasid, et nad tahavad rääkida. Keegi nende klassi poistest, kes nimelt - ei mäleta, piirasid neid umber. Edaspidiseid sündmusi ta ei mäleta. Ainult nägi, et H tahtis Sporykhinat lüüa ning poised viisid ta eemale. H hakkas solvama Sporykhinat ropusõnadega. Sporykhina ei vastanud talle midagi. Järsku ta (I T) kuulis H karjet. Keegi poistest karjus: „Prillid läksid katki!“ Sel ajal ta seisis H kaugusel umbes 5m. Tema kõrval seisid P B ja S K, ta üritas hoida neid kinni, kuna nad hakkasid kätega vehkima. Läks mölluks. Mis H toimus ta ei näinud, kuna sel hetkel tal oli väga hirmus.“ Kui isegi tütarlapsele, kes viibis suurema poistekamba hulgas, oli nii hirmus, kuidas siis hinnata temast kaks aastat noorema kostja vaimset erutust, mis sundis teda visata oma telefoni kannatada saanud Olga Hartševnikova pihta? Sel hetkel, kui tema juuresolekul hakati peksma tema sõpru, kes olid vähemuses, sel hetkel, kui Olga Hartševnikova ise tõukas kostjat nii, et ta „oleks peaaegu kukkunud“. Rääkimata sellest, et enne seda on Olga Hartševnikova pidevalt solvanud kostjat inetute sõnadega. Lõpuks ei lasknud Olga Hartševnikova pooldajate kamp kostjat ära minna vaatamata kostja palvele, vaid sõnamurdlikult hakkas peksma tema sõpru. Just sellel hetkel tahtis kostja kutsuda appi telefoni teel ja võttis mobiili kätte, Olga Hartševnikova aga tõukas teda peaaegu pikali... Ohvriabiseaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt ei maksta hüvitist juhul, kui ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega. Antud juhul on ohvri käitumine ammendavalt kirjeldatud Kohtuotsuses toodud tunnistajate ütlustega, mis üheaegselt tõendavad ka kostja tegutsemist hädaseisundis. See omakorda välistab õigusvastasust VÕS § 1045 lg 2 mõistes. Ülaltoodu alusel palutakse jätta EV Sotsiaalkindlustusameti kaudu esitatud hagi Polina Sporykhina vastu hüvitise 52 759 krooni nõudes rahuldamata.

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

7(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

26.02.2010 vastuses hagi vastuse kohta täpsustas hageja oma nõuded (tl 54) ja palus mõista P. Sporykhinalt välja hüvitusena 44 292 krooni.

KOSTJA VASTUS HAGINÕUDE TÄPSUSTUSELE

Kohtule 29.03.2010 esitatud kostja vastuse kohaselt (tl 59-61) kostjal ei ole vastuväiteid, et hageja vähendab oma nõuet 8 467 krooni võrra. Kostja jääb varasema seisukoha juurde, et tema vastu Olga Hartševnikovale OAS alusel hüvitatud kuludest ja tema püsivast töövõimetusest tuleneva kahjunõude esitamine regressi korras ei ole põhjendatud, kuna kostja tegutses tervisekahju tekitamise hetkel hädaseisundis ja tugeva vaimse erutuse mõjul, mis välistab õigusvastasust Võlaõigusseaduse mõistes (VÕS § 1045 lg 2 p 3). Seega hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Täpsustatud hagisumma 44 292 krooni sisulise põhjenduse osas soovib kostja täiendada oma vastuväiteid seoses uute asjaoludega. Uuteks asjaoludeks on:  käesolevas kohtumenetluses leidis kinnitamist Svetalana Hartševikova tegevus, mis seisnes tema lapse Olga Hartševnikova ravimisel kantud kulude tahtlikus ülepaisutamises, mis tingis muuhulgas ka hageja nõude vähendamist,  käesolevas kohtumenetluses leidis kinnitamist, et hageja ei ole piisavalt kontrollinud Svetlana Hartševnikova poolt esitatud dokumente ja asjaolusid enne õisuste tegemist, mille alusel maksti Olga Hartševnikovale välja 52 759 krooni ja millega ta nüüd põhjendab oma nõude kostja vastu. Seetõttu kõik Svetlana Hartševnikova poolt esitatud dokumendid, millega hageja oma nõude põhjendab, vajavad põhjalikku uurimist, et jõuda antud vaidluses õiglase ja objektiivse otsuseni. Vastuväited nõude osas, mis koosneb OAS alusel hüvitise väljamaksmist summas 2 420 krooni. Hageja siiamaani pole esitanud ühtegi tšekki, mille alusel ta tegi väljamakseid Olga Hartševnikovale. 26.02.2010.a. vastuses mainib hageja, et „taotlemiseks on esitatud dokumendid, millest nähtuvad kulutused prillidele... ja kontaktläätsedele summas 2420 krooni“. Hagiavalduse juurde lisatud 14.02.2008.a. Otsuse nr. VK0130 lisast 1 selgub, et kulutused vastavate esemete ostmiseks olid järgmised:  AS „Optio“ arve nr31 1 990 krooni  Kontaktläätsede arve 1034,49 krooni (2 330 rubla) mis annab kokku summa 3 024,49 krooni. Seega on hageja poolt samade asjade eest nõutav summa 2 420 krooni dokumentaalselt tõendamata. Kontaktläätsed hinnaga 1 034,49 krooni (2 330 rubla). Kostja teadvustab, et Venemaalt ostetud kontaktläätsede otstarbekuste üle arve väljastanud isikule päringu tegemine on raskendatud. Kuid kontaktläätsede kulude ebaotstarbekust võib tuvastada ka Svetlana Hartševnikova käitumise analüüsides tema käsutuses olevate kuludokumentidega manipuleerimisel:  Kontaktläätsede ostuarve kannab 08.10.2007.a. kuupäeva.  Sama kuupäevaga 08.10.2007.a. dateeritud ravimiarve summas 237,98 krooni (536 rubla).  Svetlana Hartševnikova on esitanud kriminaalmenetluse raames tsiviilkahju hüvitamiseks ravimite kulutused summas 1 883 krooni, mille juurde oli kohtuotsuse andmetel lisatud kviitungi koopia

8(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

  

26.02.2010.a. haginõude täpsustuses keeldub hageja sellest nõude osast, mille moodustavad kulutused ravimitele kogu summas 1 510,23 (Otsuse nr VK0130 lisas nr 1 mainitud neli arvet ravimite kohta). Sellest võib aru saada, et kriminaalmenetluse ja käesoleva vaidluse raames Svetlana Hartševnikova poolt tasumiseks esitatud kulutused kattuvad omavahel vähemalt summas 1 510,23 krooni. 08.10.2007.a. rublade eest ostetud ravimi arve oli esitatud ja see oli ka võetud kriminaaltoimikusse, samas ei olnud samal päeval 08.10.2007.a. ostetud kontaktläätsede arve esitatud ega aktsepteeritud kriminaalmenetluses kui kehavigastusega põhjustatud kulu.

Kriminaalmenetluses lahendatakse kõik tsiviilhagiga seonduv tsiviilkohtumenetluse normide alusel. Seega on alust ka käesolevas tsiviilkohtuvaidluses mitte arvestada kontaktläätsede ostmiseks tehtud kulutused, kuna  neid polnud õigel ajal esitatud tsiviilhagi koosseisus;  siiamaani ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kontaktläätsede ostmine oli tingitud just Olga Hartševnikovale 26.04.2007.a. tekitatud kehavigastusest. Prillid hinnaga 1 990 krooni. Üleval toodud mõttekäiku võib rakendada ka Svetlana Hartševnikova poolt ostetud prillide osas: ühe prillide ostmise kohta olid dokumendid esitatud kriminaalmenetluse raames ja teiste kohta ei olnud. Kostja leiab, et teistele prillidele tehtud kulutuste otstarbekuse tõestamiseks on vaja uurida kriminaalmenetluse käigus tsiviilhagi tõendamiseks esitatud AS „Optio“ arve nr 4 ja samal ajal esitamata jäetud AS „Optio“ arve nr 31, samuti mõlema arve juurde kuuluvad arstiretseptid. Alles siis võib hagejal tekkida alust väita, et  mõlemad tooted olid ostetud just Olga Hartševnikova vajaduseks  selline vajadus oli tingitud 26.04.2007.a. saadud silmatraumast. Vastuväited nõude osas, mis koosneb püsivast töövõimetusest tulenevast kahjunõudest 41 872 krooni. Kostja oli juhitud kohtu tähelepanu sellele, et „kriminaalmenetluse käigus teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr. 111 alusel tuvastati Olga Hartševnikoval üldist püsivat töövõimekaotust 30% (Kohtuotsuse lk. 5). Peale seda, kui Olga Hartševnikova on saanud vajaliku ravi, mille eest esitati hüvitamiseks ka tšekid ravikulude ja taksokulude hüvitamiseks, tuvastati temal töövõimekaotus juba 40% (Otsus VK0130/1) ja viimane protsent võeti aluseks perioodilise hüvitise arvutamisel“. Hageja pole antud kahtlustust ümberlükanud. Seetõttu ei ole tõendatud püsivast töövõimetusest tulenev kahjunõue just summas 41 872 krooni, mis on arvestatud 40%-lise töövõimekaotuse alusel. Kostja leiab, et antud vaidluses on oluline tuvastada: - kuidas ja kas Otsuse VK0130/1 aluseks oleva 16.08.2007.a. ekspertiisi otsuse nr 398747 tegemisel on arvestatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr l11, mille kohaselt määrati samale isikule töövõimetuse kaotuse 30%? - millest oli tingitud asjaolu, et peale teatud ravi saamist suurenes Olga Hartševnikova töövõimekaotus veel 10% võrra ning kas selle asjaolu ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos? Ülaltoodu alusel palutakse jätta hagi rahuldamata täies ulatused, kohtukulud jätta hageja kanda. Peale dokumentidega tutvumist rõhutas kostja järgmisi asjaolusid, mis omavad tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel (tl 84-87).

9(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Prillide ostmise vajadus endiselt tõendamata. Kuriteoohvri hüvitise originaaltoimiku (edaspidi „originaaltoimik“) lk 49 käsitsi tehtud arvestusest selgub lugeda, et hageja nõuab kostjalt kontaktläätsete hinna 1 034,49 krooni 80% ehk 828 krooni ja prillide hinna 1 990 krooni hüvitamist 80% ehk 1 592, sellest on saadud summa 2 420 krooni. Kontaktläätsete kohta originaaltoimikus on olemas 05.02.2008.a. arstiteatis selle kohta, et kontaktläätsed olid patsiendile hädavajalikud (lk 64), tegemist on ravivahendiga. Jääb arusaamatuks, miks ei olnud kontaktläätsete arve esitatud juba kriminaalmenetluse käigus tsiviilhagi esitamise hetkel, mille hüvitamine välistaks pöördumist täiendava hüvitise saamiseks ohvriabi seaduse alusel ning kostjale kohtukulude tekitamist. Tsiviilhagi esitamisel esitas O. Hartševnikova hüvitamiseks vaid prillid, mis maksid 7 100 krooni. Nüüd, peale vastava tšekkiga tutvumist sai kostja teada, et Olga Hartševnikova soetas endale 7 100 krooni maksnud prillide koosseisus Dolce Gabbana prilliraamid, mille hinnaks oli 4 300 krooni. Kriminaalmenetluses ei olnud esitatud ühtegi tõendit, et kuriteo toimepanemise tagajärjel lõhutud prillid oleksid olnud kas või analoogilises hinnaklassis. Lähtudes kahju hüvitamise põhimõttest ka prilliraamide osas ei olnud O. Hartševnikova nõue põhjendatud, nagu see oli hiigelkuludega taksoga sõitmiseks. Teiste prillide kohta ei ole esitatud tõendit, et need oleksid vajalikud. Eeluurimisasutuse tõendis (lk 62) on kajastatud vaid üks prillide paar hinnaga 7 100 krooni, mis oli kostja poolt täielikult hüvitatud. Peale seda esitas O. Hartševnikova sama arve korduva hüvituse saamiseks ka Ohvri abi seaduse alusel. Vaatamata sellele, et tal on õnnestunud saada topelt tagasi ebamõistlikult kallide prilliraamide raha, ei olnud teiste prillide ostmine kuidagi põhjendatud (ainuke ratsionaalne põhjus, et teised prillid ei olnud nii „luksuslikud“, kuna prilliraamid olid juba 10 korda odavamad). Prillid erinevad praktiliselt prilliraamide maksumuse poolest: ühel tšekil prilliraamide maksumuseks on 4 300 krooni, teisel 460 krooni. Arstiretsepti ega arstiarvamust uute prillide vajaduse kohta esitatud ei ole. 30.11.2007.a. kirjas „Kuriteoohvrile makstava hüvitise taotlemine“ annab kuriteoohvri ema Svetlana Hartševnikova järgmise seletuse: „prillid 1 990 krooni olid ostetud 13.11.2007.a. selleks, et oli selleks ajaks vigastatud silma nägemisvõime tugevalt halvenenud“. Samas on kahe tšekkide võrdlemisel näha, et ostetavate prillide klaaside andmed on praktiliselt identsed, ehk mingit korrigeerimist ei toimunud. Pealegi juhib kostja kohtu tähelepanu sellele, et vigastatud silma nägemisvõime ei saanudki „tugevalt halveneda“, sest 08.06.2007.a. ekspertiisiaktis oli kajastatud „täielik nägemisteravuse kaotus paremas silmas“. Ka 31.01.2008.a. seisuga tehtud ekspertiisiaktis (ekspertiisikomisjoni otsuse vastuvõtmise kuupäev, lk 61) oli märgitud püsiva töövõimekaotuse protsent 40%, mis Sotsiaalministri 03.01.2002.a. määruse nr 3 kohaselt vastab lausa ühe silma kaotusele. Nägemisteravus ei saa „veel halveneda“, kui see oli täielikult kaotatud. Seega ei ole põhjendatud teiste prillide ostmine hinnaga 1 990 krooni. Kusjuures ka esimeste prillide koosseisus Dolce Gabbana prilliraamide ostmine hinnaga 4 300 krooni ei ole põhjendatud ja viitab isiku tahtlusele alusetult rikastuda nii kostja, kui ka riigi arvelt. Olga Hartševnikoval 40% töövõimetuse tekkimist ei ole põhjustanud üksnes kostja käitumine, vaid kõikide tegurite koosmõju: temal oli paremas silmas % ulatuv tsüst ja lühinägelikkus ehk nägemisteravuse teatud kaotus juba enne vigastuse tekitamist. Esitatud meditsiinilistest dokumentidest selgub, et Olga Hartševnikoval oli enne 26.04.2007.a. kehavigastuse saamist esinenud myopia ehk lühinägelikkus (mis tingiski prillide kandmist silma traumeerimise hetkel) ja et paremas ülemise lõua urges nähti 26.04.2007.a. kell 23.31 tehtud uuringus suurt ovaalset hästi piiritletud tsüsti, mis hõlmab siinuse % (ekspertiisiakt nr 111, vt. väljavõte haigusloost, kellaaeg fikseeritud haigusloo põhjal, samuti 27.04.2007.a. kolju röntgenograafia uuring, lk 84). Dokumentidest ei saa välja lugeda, et antud tsüst ei olnud põhjustatud 26.04.2007.a. tekitatud traumast, kuid pole võimalik, et nii suur ja hästi piiritletud kasvaja oleks tekkinud Olga Hartševnikova organismis tunni aja jooksul ehk 26.04.2007.a. ajavahemikul kl 22.25 kuni kl 23.31, kui tehti röntgeniuuring. Järelikult oli see kasvaja ohvri organismi omaduseks juba enne parema silma vigastamist. 10(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Seetõttu on tähtis arstlik arvamus selle kohta, kas vigastusele eelnenud tsüsti olemasolu ohvri paremas silmas soodustas posttraumaatilist ja postoperatsioonilist tüsistust ehk võrkkesta irdumist, mis nõudis 24.05.2007.a. korduvat operatsiooni? Kostjat ei saa tagajärgede tekitamises, mis olid tingitud ohvri enda organismi omadusest, kuna kostja ei saanud seda mõjutada ega arvestada sellega kas või Kohtuotsuses mainitud „kaudse tahtlusega“. Arstliku ekspertiisi otsuses nr 398747 viidatakse Sotsiaalministri määruse 03.01.2002.a nr 3, § 2 lg 7: isiku puhul, kes vahetult enne püsiva töövõimetuse tuvastamist oli töövõimetuslehe alusel ajutiselt töövõimetu või isik, kes on haiguse või vigastuse järgses varases raviperioodis ja püsiv töövõimetus tuvastatakse kuueks kuuks või üheks aastaks, võib sõltuvalt haiguse või vigastuse raskusastmest ja organismi funktsionaalsest seisundist käesoleva määruse peatükis 2 sätestatud protsente suurendada. Nägemisteravuse kaotus määrati § 4 lg 1 kohaselt 40%, kuigi selle paragrahvi ja lõige kohaselt võrdub nägemisteravuse kaotamine paremas silmas 0-ni 40% töövõimetusega alles siis, kui ka vasaku silma nägemisteravus on inimesel langenud 0,6-0,5-ni (vt. SMm 03.01.2002.a. nr 3 § 4 lg l toodud tabel, kus on toodud parema ja vasaku silma nägemusteravuse kaotus ja mõlema silma nägemisteravuse ühendamisel leitakse töövõimetuse protsent). Selleks, et tõendada, et Olga Hartševnikoval töövõimetuse tekkimist ekspertiisiotsusega fikseeritud ulatuses ei ole põhjustanud üksnes kostja käitumine, vaid kõikide tegurite ühine mõju ehk samuti see, et ohvril oli paremas silmas % ulatuv tsüst ja lühinägelikkus juba enne vigastuse tekitamist, taotleb kostja eksperdi täiendava arvamuse lisamist kohtutoimikusse. Kostja märgib samuti, et puhtrahaliselt on Ohvriabi seaduse alusel makstava igakuulise hüvitise summa niivõrd suurem, kuivõrd väiksem on töövõimetusprotsendile vastav töövõimetuspensioni suurus. Ei ole võimalik, et regressi korras hüvitise nõudmisel oleks õiglaselt arvestatud vigastuse tekitaja osalust koosmõjus teiste püsivat töövõimetust soodustanud teguritega. VÕS § 1050 lg 2 kohaselt küll arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võtmeid ja muid isiklikke omadusi. Kuid vastaspoole olukorda, tema käitumist ega isiklikke omadusi miskipärast ei arvestata, mis asetab hädaseisundis tegutsenud kostjat teadvalt ebasoodsasse olukorda. Sama põhimõtte alusel ei maksta Ohvriabi seaduse § 16 lg l p 4 kohaselt hüvitist, kui hüvitise maksmine on ebaõiglane või põhjendamatu muudel põhjustel regressinõude puhul sellist klauset ei ole ja see on iseenesest ebaõiglane. Kostja tugevneb omal seisukohal, et tema vastu kahjunõude esitamine regressi korras ei ole põhjendatud, kuna tervisekahju tekitamise hetkel viibis ta hädaseisundis. Regressinõude jaoks puudub alus, kuna kannatada saanud isikul puudus alus Ohvriabi seaduse alusel hüvitise saamiseks, sest tema ise soodustas ohtlikku olukorda: vahetult enne mobiiltelefoni viskamist tema tõukas O. Hartševnikova kostjat nii, et ta oleks peaaegu maha kukkunud. Olga Hartševnikovat toetas sellejuures viibinud suurem seltskond agressiivselt meelestatud noorukeid, kes hakkasid peksma vähemuses olnud kostja sõpru. Lõpuks oli O. Hartševnikova ise niisuguses alkoholijoobes, et ei andnud endale aru, mis temaga toimub. 08.06.2007.a. kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr. 11 on toodud kiirabikaardi nr. 97/7/1646, 26.04.2007.a. andmed (osaliselt vene keeles): „korraldus kell 22.25 aadressile Sillamäe, Viru 39, jõudis kohale kell 22.34. Anamnees: parema silma läbiv haav / klaasiga. Tema sõnul - visati pudelit - löödi prillid katki. Alkoholijoove. Diagnoos: parema silma läbiulatuv haav. Side silmale. Toimetati haiglasse“. Seoses ülaltooduga palutakse jätta hagi rahuldamata. Lugeda hüvitamisele kuuluv 80% kontaktläätsete maksumusest 828 krooni kaetuks kostja poolt Olga Hartševnikovale kriminaalmenetluse raames hüvitatud Dolce Gabbana prilliraamide maksumuse arvelt, mida osteti peaaegu 10 korda kallimalt, kui tavalised prilliraamid. Kohtukulud jätta hageja kanda. Samuti paluti esitada küsimused eksperdile.

HAGEJA VASTUS KOSTJA SEISUKOHTADELE

11(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Vastavalt hageja vastusele (tl 91-94) kostja poolt koostatud vastuse sisuline osa on esitatud küsimustega seoses Olga Hartšenkova tervisekahjustusega. Kas on põhjendatud Olga Hartšenkovale määratud töövõimetus protsent 40% ja teised küsimused seoses ohvri nägemisega enne ja pärast rünnet. Samuti on kostja esitanud täiendavad küsimused eksperdile.

Tsiviilasi nr 2-09-55061

direktori 14.02.2008 otsusega nr VK0130, 31.03.2008 otsusega nr VK0130/1, 19.06.2008 otsusega VK0130/2 ja 02.07.2008 otsusega nr VK0130/3 hüvitati kuriteoga tekitatud kahju summas 52 759 krooni. Hageja selgitas varasemas 26.02.2010.a. vastuses kriminaalasja nr 1-07-13620 raames esitatud tsiviilhagi nõuet ning selgus, et see on kohtu poolt rahuldatud ja kuriteo ohvrile hüvitatud. Seega kuna tsiviilhagi aluseks olevad dokumendid kattuvad osaliselt riigi poolt väljamakstud hüvitise summa ja kuludokumentidega summas 8 467 krooni, siis jääb nõude suuruseks 44 292 krooni. OAS § 31 alusel läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Sama paragrahvi lõike 2 alusel on riigi esindajaks regressinõudeasjades sotsiaalminister edasivolitamisõigusega. Sotsiaalministri 19.08.2008 määruse nr 43 „Sotsiaalkindlustusameti põhimäärus“ § 2 lõike 2 punkti 17 alusel on Sotsiaalkindlustusameti ülesandeks riigi esindamine kohtuvaidlustes oma pädevuse piirides ja § 3 lõike 2 punkti 16 alusel on Sotsiaalkindlustusameti peadirektoril õigus anda ametnikel volitusi ameti nimel toimingute tegemiseks ja haldusaktide andmiseks seadustest ja muudest õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks. Lähtudes eeltoodust ja OAS § 31 lg 1, palutakse Polina Sporykhinalt välja mõista Olga Hartšenkovale OAS-i alusel makstud hüvitis summas 44 292 krooni ja kohtukulud jätta kostja kanda.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Kostja pööras hageja esindaja ja kohtu tähelepanu, et Sotsiaalkindlustusameti originaaltoimikust tuleb välja jätta paar kviitungit, kuna nad on välja kirjutatud täiesti võõra isiku nimele, need kviitungid on tl-l 22 ja on väljakirjutatud Subajevi nimele kontaktläätsete kohta summas 1 750 rublat. Hageja esindaja nõustus sellega. Hageja esindaja ei lugenud vajalikuks teostada veel ekspertiisi, leides, et kõik tõendamisele kuuluvad asjaolud on hageja poolt esitatud dokumentidega on tõendatud. Kostja Polina Sporykhina oli ülekuulatud vande all. Kostja esindaja seletas, et hageja nõuab regressiõiguse korral OAS § 31 lg l alusel järgmiste kulude hüvitamist:  80% prillide maksumusest 1 990 krooni (tšekk 13.11.2007.a.) – 1 592 krooni  80% kontaktläätsete maksumusest 1 034.49 krooni (tšekk 08.10.2007.a.) - 828 krooni  hüvitis töövõimetuse puhul summas 41 782 krooni, mis oli välja makstud perioodil 16.08.2007.a. kuni 30.09.2009.a. I. Kostja leiab, et hagejal nõude esitamise hetke seisuga pole tekkinud regressiõigust vaidlusaluste nõuete osas: OAS sätete kohaselt ei tekki riigil regressiõigust kuni kannatanu poolt esitatud vastavasisulise tsiviilhagi rahuldamiseni, millega seatakse kahju tekitaja vastutuse piirid. Antud juhul hüvitise tasumisel on hageja tegutsenud vastuolus järgmiste õigusnormidega: OAS § 16 lg l kohaselt ei maksta hüvitist, kui ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega ning samuti kui hüvitise maksmine on ebaõiglane või põhjendamatu muudel põhjustel.

13(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

OAS § 21 lg l kohaselt võib Sotsiaalkindlustusamet hüvitise määramise otsustamise edasi lükata kuni otsuse tegemiseni maa- või linnakohtus, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult on ebaselge või on ilmne, et kuriteoga tekitatud kahju eest vastutav isik on nõus ja võimeline hüvitama kuriteoga tekitatud kahju. OAS § 31 lg l kohaselt pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Ülaltoodust tuleneb, et riigil regressiõiguse eelduseks on kohtuotsusega tsiviilhagi rahuldamine teatud summas ja selle summa tasumata jätmine kahju tekitaja poolt. 18.09.2007.a. maksis kostja lapsevanem vabatahtlikult kannatada saanud isiku esindajale 36 000 krooni võimalike tervisekahjude korvamiseks (sest sai SMS-i, et kannatanu nõuab kahju hüvitamist summas 36 000 krooni, mingeid dokumente ei näinud). Kostja lapsevanemalt saadud summa põhjendamiseks esitas Svetlana Hartševnikova kriminaalmenetluse 1-07-13620 raames tsiviilhagi summas 35 603,80 krooni. TsMS § 376 kohaselt hagiavaldust võib täiendada või parandada kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Kannatanu ei soovinud midagi lisada varem esitatud tsiviilhagisse. 28.04.2009.a. kohtuotsusega Svetlana Hartševnikova poolt esitatud tsiviilhagi jäeti läbivaatamata. Isegi juhul, kui tookord oleks hagi rahuldatud (seda poleks kindlasti rahuldatud vähemalt 24 850,80 krooni maksnud mittevajalike taksoteenuste osas), siis võiks muuta tagasinõutavaks vaid rahuldatud ja hüvitamata jäetud tsiviilhagi summa. Kostja teadaolevalt ei ole kannatanu siiamaani esitanud tsiviilhagi sama kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks nende kulude osas, mis on tekkinud peale 18.09.2007.a., millega on samal ajal välistatud vastavate kulude osas regressiõiguse tekkimine hagejal. II. Töövõime kaotust ei ole põhjustanud üksnes kostja tahtlik käitumine, vaid kõikide tegurite koosmõju:  kannatanul enne vigastuse tekitamist esinenud silmahaigus (tsüst, myopia, vt. ekspertiisiakti nr.111}  kannatanu enda provotseeriv käitumine kostja suhtes (vt. kohtuotsuse nr. 1-07-13620 kirjeldav osa, ekspertiisiakti nr. 111 kiirabi anamneesis on alkoholijoove)  kostja isiksusest ja olukorrast tingitud tugev psüühiline erutus: frustratsioon võimatusest leida väljapääsu olukorrast, mis seadis ohtu tema elu ja tervise (arvesse tuleb kostja piiratud teovõime - ta oli kuriteo toimepanemise hetkel 16-aastane ja kohtuotsuse kirjeldav osa). 1) VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu taga järg. Seni pole tõendatud, et kannatanul tekkinud 40% töövõimetuse põhjuseks oli üksnes kostja õigusvastane tegu. Vastupidi, on leidnud kinnitamist, et enne õigusvastase teo toimepanemist esines kannatanul silmahaigus ja tema töövõime (nägemisvõime) oli piiratud juba enne kahju tekitamist. Tekitatud kehavigastuse eest vastutuse kohaldamiseks on vaja tuvastada, millises ulatuses oli töövõime (nägemisvõime) kaotatud vigastuse tagajärjel ja milline osa töövõimest (nägemisvõimest) oli kaotatud enne vigastuse tekitamist ehk haiguse tõttu. Viimane asjaolu ei ole põhjuslikus seoses kostja tegevusega ja tekkinud tagajärgede selle osa eest kostja vastutada ei saa. 14(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Selguse saamiseks taotles kostja kannatanu ekspertiisi teinud arstile täiendavate küsimuste esitamist. Sest juhul, kui kostjale pannakse süüks kannatanu tervise halvenemine ja kostja vastutus püütakse laiendada kõigile kannatanule tehtud silmaravi kuludele (tüsistuste ravile), siis eksperdi arvamus kõikide mõjutegurite kohta on väga oluline. Täiendavate küsimuste eesmärgiks oleks kostja vastutuse piiride tuvastamine, kuivõrd kannatanu nägemisvõime oli juba enne halb ja peale vigastuse ravimist on temal tekkinud varasemast silmahaigusest tingitud tüsistused, mis nõudsid operatsioone ja kokkuvõttes halvendasid tema töövõime kuni 40%-ni. Samas objektiivse teokoosseisu tõendamine on hageja rida ja hageja leiab, et küsitlemine ei oma asjas tähtsust. Kui kohtu arvates piisab käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt OAS § 31 lg l alusel regressiõiguse mittetekkimise ja/või VÕS § 1045 lg 2 p 3 alusel õigusvastasuse välistava asjaolu ja subjektiivse süü puudumise tuvastamist, siis eksperdi arvamus kannatanul hilisemal perioodil tekkinud tüsistuste kohta väljub käesoleva vaidluse raamest ja eksperti pole vaja täiendavalt küsida. 2) VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kuna TsMS ei sätesta enam tsiviilasja läbi vaatava kohtu kohustust lugeda tõendatuks kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendiga tuvastatud asjaolud, nagu seda sätestas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lõige 2, peab tsiviilkohus antud vaidluses uuesti andma hinnangu kahju hüvitamise seisukohalt olulistele asjaoludele. VÕS § 1045 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis. Kahtlustatavana andis kostja ütlusi, et hetkel, kui tema juurde hüppas kannatanu ja tõukas teda vastu õlga, oli tal käes mobiiltelefon, kuna ta tahtis helistada vanematele, ta viskas mobiiltelefoni kannatanu suunda, pannes silmad kinni. Hiljem täpsustas, et tõugates väljendus kannatanu ropusti tema aadressil ja see ajas teda veel rohkem vihaseks, ta ütles talle vastu „Ole vait!“ ja enesevalitsust kaotanud kohe viskas mobiiltelefoni kannatanu suunda, hoogu võtmata alt üles, erutusest pani silmad kinni. Kostja ütluste järgi on näha, et ta ise tajus olukorda ohtlikuks, tundis ennast ründamise objektiks kannatanu poolt. Olukorra hindamisel ei saa tugineda ainult kostja enda ütlustest, kuna ta oli alles 16-aastane, pealegi kohal viibis palju rahvast, kelle ütlused viitavad kostjal hädakaitse seisundi olemasolule (vt. kohtuotsuse leheküljed). Kohtuotsusega nr. 1-07-13620 on tehtud järeldus, et kuritegu oli kostja poolt toimepandud kaudse tahtlusega. KarS § 28 lg l kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetult või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Lg 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse olukorda iseloomustab järgmist:  kostja peamine soov oli põgeneda olukorrast, mis ohustas tema elu ja tervist  olukorra tekkimises oli süüdi kannatanu ise, kes oma seltskonnaga takistas kostja lahkumast, see sama seltskond tuli sõnamurdlikult kostja sõprade kallale: mitu inimest ühe vastu  kostja võttis oma mobiiltelefoni kätte eesmärgiks helistada ja kutsuda appi - sel hetkel kannatanu tõukas teda nii, et ta oleks peaaegu kukkunud,  arvestades kostja ütluste hindamisel tema vanust (arusaamisvõimet ja juhtimisvõimet) kostja, visates telefoni kannatanu suunda, tegutses hädakaitse seisundis: tema ümber on alanud massikaklus ja tema teole vahetult eelnes kannatanu rünne (tõukamine). 15(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Sellises seisundis tegutsemine kaudse tahtlusega välistab vastutust VÕS § 1045 lg 2 p 3 alusel. 3) VÕS § 140 lg l kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud oma 26. septembri 2006. a. otsuses nr 3-2-1-53-06, märkides otsuse p-s 13 järgnevat: „Kuigi VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu deliktilise vastutuse juhtudel, võib kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal omada tähtsust delikti üldkoosseisu põhineva (s.o süülise) vastutuse korral (VÕS §-d 1045-1050). Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel.“ Kahjude ettenägemise osas ei saa isikult nõuda käitumist, milleks ta pole subjektiivselt võimeline. Pole mõistlik oodata 16-aastaselt tütarlapselt, kes sattus massikakluse keskpunkti, kes näeb ennast vanemaealiste noorte rühma agressiooni objektiks, et samal hetkel ta hakkab ratsionaalselt kaalutlema põhjuslikku seost ründaja suunda telefoni viskamise ja sellega kaasnevate hiigelkahjulike tagajärgede vahel, nimelt et hirmust tehtud ühe käeliigutuse eest peab tema ja tema pere ülal pidama töövõimetut võõrast isikut elu lõpuni. Meie ühiskonnas ei teadvusta selliseid võimalikke kahjusid valdav osa täiskasvanuid. Alaealine kindlasti ei saanud neid endale ette kujutada. Kokkuvõttes, antud juhtumi puhul ei leidnud tõendamist deliktilise vastutuse alust, seetõttu puudub alus nõuda kahju hüvitamist OAS § 31 lg l järgi, pealegi olematu regressiõiguse korras. Seoses sellega palutakse jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus loeb tuvastatuks Viru Maakohtu Narva kohtumaja 28.04.2009 kohtuotsuse resolutsiooniga kriminaalasjas nr 1-07-13620, mis jõustus 07.07.2009 (tl 65-71), et Polina Sporykhinat tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. Samuti tunnistati Polina Sporykhina süüdi KarS § 118 p 6 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. Kohaldati KarS § 64 lg 1 ning mõisteti Polina Sporykhinale liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes Polina Sporykhinale lõplikuks karistuseks 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud vangistust. Kohaldati KarS 73 ning otsustati mitte pöörata mõistetud karistust Polina Sporykhina suhtes täitmisele täielikult, kui tema ei pane kolmeaastase katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu. Polina Sporykhina suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld, tühistati kohtuotsuse jõustumisel.

16(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Kannatanu Svetlana Hartševnikova hagi - jäeti läbivaatamata, seletades kannatanule tema õiguse kohtusse pöördumiseks tsiviilkohtupidamise korras. Polina Sporykhinalt mõisteti riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulud – eeluurimisel tehtud kohtukulud - 6 977 krooni 60 senti ja sundraha 10 875 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 272 lg 2 dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. TsMS seletuskirja kohaselt varasem kohtuotsus on küll kasutatav dokumentaalse tõendina, kuid seega on ta vaid üks kogumis hinnatavatest tõenditest. Üldpõhimõtte alusel kriminaal- ja väärteoasjades tehtud otsusest on siduv vaid resolutsioon. Lähtudes ülaltoodust peab kohus antud tsiviilasja lahendamiseks ise tuvastama faktilised asjaolud. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 28.04.2009 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-07-13620 (tl 6571) kohaselt Polina Sporykhinat süüdistati selles, et tema, 26.04.2007.a õhtusel ajal (täpne kellaeg tuvastamata), viibides Sillamäel, mere kaldal männikus, isiklike vaenulike suhete pinnal tekkinud tüli käigus, lõi rusikaga vastu nina kannatanu Olga Hartšenkovat, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Oma tahtlike tegudega pani Polina Sporykhina toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.t KarS § 121 ettenähtud kuriteo. Samuti tema, samal päeva, hiljem, õhtusel ajal (täpne kellaeg tuvastamata), viibides Sillamäe, Viru pst 39 maja juures, isiklike vaenulike suhete pinnal tekkinud tüli käigus, viskas kannatanu Olga Hartševnikova suunas oma mobiiltelefoni, mis tabas kannatanut näo piirkonda, mille tulemusena kannatanu peas olnud prillide klaas läks katki ja klaasitükk sattus kannatanu silma, millega kannatanule oli põhjustatud parema silma valge ja sarvkesta läbistav haav ning haav parema silma ülalaul, mille tüsistusena tekkis võrkkesta irdumine. Saadud vigastuse tagajärjel tekkis kannatanul täielik nägemisteravuse kaotus paremast silmast, mida kinnitab ka asjas teostatud kohtuarstlik ekspertiis. Oma tahtlike tegudega pani Polina Sporykhina toime rakse tervisekahjustuse tekitamise, mis põhjustas elundi tegevuse lakkamist, s.t KarS § 118 p 6 ettenähtud kuriteo. Hageja esitas nõue O. Hartševnikovale Ohvriabi seaduse alusel väljamakstud hüvituse väljamõistmiseks regressi korras. Ohvriabi seaduse (OAS) § 7 lg 1 kohaselt hüvitist makstakse Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning OAS § 9 lõikes 4 nimetatud isikule (füüsiline isik, kes kannab ohvri ravikulud või matuse korraldamise kulud). OAS § 31 lg 1 kohaselt pärast OAS alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast.

17(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Asjas on tuvastatud, et Svetlana Hartševnikova kannatanu Olga Hartševnikova esindajana esitas 04.12.2007 ja 01.03.2008 Sotsiaalkindlustusametile hüvitistaotluse (Sotsiaalkindlustusameti originaaltoimiku tl-d 50-54 ja 44-46). Sotsiaalkindlustusameti 14.02.2008 otsuse nr VK0130 alusel hüvitati ühekordse väljamaksena 2008 aasta märtsis 80% Svetlana Hartšenkovale tütre Olga Hartšenkova ravimite ostmisega seotud kulutused ning prillide ja kontaktläätsede soetamismaksumuse kokku summas 9 244 (üheksa tuhat kakssada nelikümmend neli) krooni (Sotsiaalkindlustusameti originaaltoimiku tl 48). Sotsiaalkindlustusameti 31.03.2008 otsuse nr VK0130/1 alusel hüvitati ühekordse väljamaksena 80% ohvri püsivast töövõimetusest tulenevast kahjust perioodi 16.08.2007 - 30.04.2008 eest summas 13 921 (kolmteist tuhat üheksasada kakskümmend üks) krooni. Hüvitise arvutamisel võeti aluseks 2007. aastal Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär ja perioodiliste (igakuuliste) väljamaksetena 80% ohvri püsivast töövõimetusest tulenevast kahjust alates 01.05.2008 summas 1 540 (üks tuhat viissada nelikümmend) krooni. Hüvitise arvutamisel võeti aluseks 2007. aastal Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär (Sotsiaalkindlustusameti originaaltoimiku tl 38-39). Sotsiaalkindlustusameti 31.03.2008 otsuse nr VK0130/2 alusel jäeti hüvitamata Svetlana

Hartševnikovale sõidukulusid Ida-Tallinna Keskhaigla Silmakliinikusse ja Ida-Viru Keskhaiglasse (Sotsiaalkindlustusameti originaaltoimiku tl 22a).

Sotsiaalkindlustusameti 02.07.2008 otsuse nr VK0130/3 alusel hüvitati ühekordse väljamaksena Svetlana Hartšenkovale tütre Olga Hartšenkova ravimisega seotud sõidukulud (kütuskulu) 80%, s.o 1 643 krooni (Sotsiaalkindlustusameti originaaltoimiku tl 14). Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti teatisele (tl 15) Olga Hartšenkovale on 31.03.2008 määratud püsivast töövõimetusest tulenev kahju alates 16.08.2007. Seisuga 30.09.2009 on perioodilist hüvitist välja makstud summas 41 872 krooni. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Sama paragrahvi lg 2 p-de 2 ja 3 kohaselt kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega ning kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis. Tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva peatüki tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Sama 18(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

paragrahvi lg 6 esimesest lausest tulenevalt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Vastavalt VÕS § 128 lg 1 hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Tulenevalt VÕS § 130 lg-st 2 isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Ülalnimetatu sätete alusel vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Alles kõike nelja elemendi samaaegsel olemasolul võib tekkida kostja vastutus. Kasvõi ühe elemendi puudumine välistab kostja vastutuse. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 26.04.2007.a kostja ja kannatanu O. Hartševnikova vahel toimus konflikt, mille tagajärjel kannatanule kostja poolt oli tekitatud kehavigastusi. Kohus leiab, et kahju tekkimine on kausaalses seoses (põhjuslik seos) kostja õigusvastase teoga. Kostja teo õigusvastasus on tõendatud Viru Maakohtu Narva kohtumaja 28.04.2009 kohtuotsuse resolutsiooniga kriminaalasjas nr 1-07-13620 (tl 65-71). Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Kuna on tõendamist leidnud, et kostja põhjustas kannatanule kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, vabaneb ta vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Seega peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. VÕS § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastavalt VÕS § 104 kommentaarile (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lehekülg 333-334, punkt 8) süü küsimusel üldise lepinguõigusliku vastutuse puhul teisejärguline koht, tähtis aga deliktiõigusliku vastutuse hindamisel. Kui tahtlus hinnatakse mõlemal juhul sarnaselt, 19(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

siis hooletuse hindamisel tuleb lepingulise vastutuse puhul lähtuda üksnes objektiivsetest kriteeriumidest, deliktilise vastutuse puhul aga võtta juurde ka subjektiivsed kriteeriumid (§ 1050 lg 2). Lisaks vabastab süüvõime puudumine (nt alaealisus, vaimuhaigus) deliktiõiguses selgelt vastutusest. Vande all ülekuulatud kostja (tl 106-107) andis ütlusi selle kohta, et oli kaks noortekampa, kostja kambas oli 4 inimest ja teises kuskil 14, kostja ei tea, räägib umbes. Kostja kamp jooksis ära, kuna teine kamp tahtis meid peksta. Jooksid suvalisse treppikotta kuna uks oli lahti ja lukustasid seest poolt. Istusid trepis ja ootasid, kui kõik rahuneb. Poiss teisest kambast tuli sisse ja ütles, et tahame rahulikult rääkida. Kostja ja tema sõbrad said aru, et teine kamp läks nende järgi. Kostja kamp väljus, kuna lubati et keegi neid ei puutu. Selleks ajaks vastaskamp suurenes, seal oli umbes 25 inimest. Nad küsisid: „milleks me seda tegime, lahendame rahulikult asja.“ Kostja ütles: „andke meile ära minna.“ Nägi et tema sõpru hakati juba peksma, tiriti juuste eest. Mitu inimest tulid igaühe sõbra kallale. Ainul üht inimest ei löödud. Siis Olga, kes sai hiljem kannatada tõukas kostjat käega õlga. Ta tõukas kostjat nii, et ta oleks peaaegu kukkunud inimese kätte kes seisis taga oli võõrast seltskonnast. Kui kostjat tõugati ja tagant oli võõras poiss, tekkis tunne, et kohe hakatakse kostjat peksma. Kostja käes oli mobiiltelefon, ta tahtis helistada vanematele või vennale, kes saaks appi tulla. Samal hetkel kui kostjat tõugati ta viskas telefoni. Kostja ei sihtinud, siis hakkas pime, oli umbes 11 kella paiku, õhtul. Peale seda kui kannatanu isik kükitas kostja koos sõpradega jooksid ära. Üks poistes võttis maast telefoni ja andis kostjale tagasi, hiljem taheti neid jälitada aga selleks ajaks kostja sõpradega jooksid piisavalt kaugele. Kostja viskas telefoni mitte selleks, et anda lööki vaid eesmärgiks oli ennast kaitsta. Ainult järgmisel päeval sai kostja teada, et telefon sai tüdruku näo pihta. Erutus kui kostja viskas telefoni oli tekkinud hirmust, et teda hakatakse peksma. Kui kostja sai teada, et tüdruk sai kannatada kostjal oli kahju, kostja ei tahtnud seda. Kostja tahtis minna paluma vabandust aga ühine tuttav soovitas mitte paluda vabandust, selle päevani ei näinud kostja kannatada saanud tüdruku. Kahju hüvitamise kohta kuulis kostja, et kahju on osaliselt hüvitatud, selle tüdruku isa palus raha ja kostja isa maksis ära. Kahju hüvitamise dokumendi kohta kostja ei tea kas see oli või mitte. Kõik sai alguse mere äärest, kostja lõi kannatanut varem ka, sest kannatanu vihastas teda. Ta küsis kellega kostja magas nendest poistest ja esitas sarnaseid küsimusi. Kostjal oli väga vastik, et kannatanu temast niimoodi arvab, et tundmatu inimene tuleb ja nii ütleb. Kannatanu on kostjaga sama kasvu. Kostja ja kannatanu seisid teine teisele vastu. Ilmselt kostja viskas telefoni selle jõuga mis kuulus selleks, et tõusta üles peale kukkumist tõukamise tagajärjel, see andiski kostjale hoogu mobiili viskamiseks. Telefon oli Nokia. Kannatanu varem kostja ei tundnud. Ähvardus oli tingitud sellest et kostja juures juba peksti inimesi ja nende arv suurenes, neid kes peksis ja kostja märkas, et kamp sai suuremaks kui nad jõudsid trepikotta. Kannatanu on kostjast vanem, selleks hetkeks ta lõpetas kooli, kostja meelest oli ta täisealine. Kostja süü hindamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise olukorda. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud:

20(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

   

   



et kõik sai alguse mere äärest, kui kostja lõi kannatanut sest kannatanu vihastas teda. Ta küsis kellega kostja magas nendest poistest ja esitas sarnaseid küsimusi. Kostjal oli väga vastik, et kannatanu temast niimoodi arvab, et tundmatu inimene tuleb ja nii ütleb et oli kaks noortekampa, kostja kambas oli 4 inimest ja teises kuskil 14 kostja kamp jooksis ära, kuna teine kamp tahtis neid peksta poiss teisest kambast tuli sisse ja ütles, et tahame rahulikult rääkida. Kostja ja tema sõbrad said aru, et teine kamp läks nende järgi. Kostja kamp väljus, kuna lubati et keegi neid ei puutu. Selleks ajaks vastaskamp suurenes, seal oli umbes 25 inimest. Nad küsisid: „milleks me seda tegime, lahendame rahulikult asja.“ Kostja ütles: „andke meile ära minna nägi et tema sõpru hakati juba peksma, tiriti juuste eest mitu inimest tulid igaühe sõbra kallale erutus kui kostja viskas telefoni oli tekkinud hirmust, et teda hakatakse peksma. Olga, kes sai hiljem kannatada tõukas kostjat käega õlga. Ta tõukas kostjat nii, et ta oleks peaaegu kukkunud inimese kätte kes seisis taga oli võõrast seltskonnast. Kui kostjat tõugati ja tagant oli võõras poiss, tekkis tunne, et kohe hakatakse kostjat peksma. Kostja käes oli mobiiltelefon, ta tahtis helistada vanematele või vennale, kes saaks appi tulla. Samal hetkel kui kostjat tõugati ta viskas telefoni kostja viskas telefoni mitte selleks, et anda lööki vaid eesmärgiks oli ennast kaitsta.

Viru Maakohtu Narva kohtumaja 28.04.2009 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-07-13620 (tl 6571) kohaselt tunnistaja Amina Abubova andis ütlusi selle kohta (tl 67 pöördel), et 0 H sissekäigu juurde tulles nägi A A uuesti Sporykhinat kahe sama poisiga, nad seisid 0 H kaks sissekäiku edasi. Kõik nende (A A kamba) poisid hakkasid küsima Sporykhinalt: „Miks sa seda tegid?", kuid konkreetset vastust ei tulnud. Tunnistaja Anton Apuhtin andis ütlusi selle kohta (tl 67-68 pöördel), et O H seisis neist eemal ja sõimles Sporykhina aadressil. Tunnistaja Ilja Ristov andis ütlusi selle kohta (tl 69-70 pöördel), et pärast sissekäigu juures, kus nad istusid, seisid need poisid 12. klassist. Tema, T ja Sporykhina väljusid sissekäigust /.../ Nende vahel tekkis kaklus, esimesena talle mitmel korral lõid umbes viis inimest. Hoopidest ta kõikus, kuid ei kukkunud. Pärast nad hakkasid talle lööma vastu erinevaid kehaosi /.../ Kui ta kukkus, siis talle lamavale jätkati hoopide jagamist. Tunnistaja Aleksandr Tšussov andis ütlusi selle kohta (tl 69 pöördel - 70), et T piirasid ümber 45 võõrast poissi /.../ ja hakkasid jagama talle hoope vastu erinevaid kehaosi, see kestis umbes 2030 sekundit /.../ Kui tema peksmine lõpetati, siis ta nägi, et O H lükkas tugevasti Sporykhinat. Tõukest ta oleks peaaegu kukkunud. Sel hetkel võttis Sporykhina välja enda mobiiltelefoni, tahtis ilmselt kellelegi helistada. Tõukamise hetkel Sporykhina hoides telefoni paremas käes, hoogu võtmata, viskas selle O H suunda. Tunnistaja Konstantin Solodjankin andis ütlusi selle kohta (tl 70 - 70 pöördel), et umbes 10-15 minuti pärast nad nägid, et neile lähenevad 12.klassi lõpetajad. Nad jooksid naaberhoovi ja edasi avatud maja sissekäiku, nagu sai hiljem teada, see oli O H trepikoja naabersissekäik. Umbes kaks minutit hiljem sisenes /sissekäiku/ mingi noormees ja tegi neile ettepaneku väljuda tänavale öeldes, et keegi neid ei puutu. Nad väljusid ja ta nägi palju võõraid poisse. Sporykhina ja O H vahel uuesti tekkis sõnasõda /.../ Sel ajal mitu võõrast noormeest hakkasid jagama hoope rusikatega esialgu vastu keha R. Võõras noormees lõi korra rusikaga talle vastu rinda. Sel hetkel ta nägi, et Sporykhina viskas enda mobiiltelefoni O H suunda ia sattus näo pihta. Tunnistaja Irina Tšesnokova andis ütlusi selle kohta (tl 70 pöördel), et Sporykhina, T, S ja keegi veel seisid üle sissekäigu O H sissekäigust. Sporykhina palus neid lasta ära minna, kuid I T 21(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

klassivennad vastasid, et tahavad rääkida. Keegi nende klassi poistest piirasid neid ümber/.../ Ainult nägi, et 0 H tahtis Sporykhinat lüüa ning poisid viisid ta eemale. O H hakkas solvama Sporykhinat ropusõnadega, Sporvkhina ei vastanud, järsku ta kuulis O H karjet... Sporvkhina koos poistega jooksid kuskile ära. Kostja P. Sporykhina sündis 24.01.1991, seega kuriteo toimepanemise ajal (26.04.2007) oli ta 16-aastane. Olga Hartšenkova sündis 10.04.1988, seega kuriteo toimepanemise ajal oli ta 19aastane. Kohus leiab, et kostja vande all antud ütlustest, tunnistajate antud ütlustest võib järeldada, et kostja pani kuriteo toime hädakaitse seisundis, kuna kostja peamine soov oli põgeneda olukorrast, mis ohustas tema elu ja tervist; olukorra tekkimises oli süüdi kannatanu ise, kes oma seltskonnaga takistas kostja lahkumast, see sama seltskond tuli sõnamurdlikult kostja sõprade kallale: mitu inimest ühe vastu; kostja võttis oma mobiiltelefoni kätte eesmärgiks helistada ja kutsuda appi - sel hetkel kannatanu tõukas teda nii, et ta oleks peaaegu kukkunud; kostja ümber on alanud massikaklus ja tema teole vahetult eelnes kannatanu rünne (tõukamine). Samuti kohus arvestab kostja vanust, kes oli kannatanust 3 aastat noorem ja oma vanuse tõttu ei saanud õigesti olukorda hinnata. Kõigest ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et puudus kostja tegudes hooletus, mida vabastab teda vastutusest hüvitada tekitatud kahju. Eeltoodu alusel tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuna hagi on jäetud rahuldamata kostja süü puudumise tõttu, ei analüüsi kohus tehtud kulutuste põhjendatust ja suurust.

MENETLUSKULUD

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 145 kohaselt riigilõivu ja kautsjoni tasumisest on vabastatud Eesti Vabariik kui menetlusosaline. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata täies ulatuses, seega otsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab kostjale, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1.

/allkirjastatud digitaalselt/ 22(23)

Tsiviilasi nr 2-09-55061

Tamara Šabarova Kohtunik

23(23)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.