2-12-2419/62 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Tsiviilasi nr 2-12-2419 X Xe ajutine pankrotihaldur esitas kohtule 20.03.2012 ajutise pankrotihalduri aruande ja 19.09.2012 ajutise pankrotihalduri täiendava aruande. X Xe teadaolevate varade maht on ca 250 000 eurot ja teadaolevate kohustuste maht ca 420 000 eurot, võlgnik on ajutise halduri hinnangul maksejõuetu. Võlgnik taotleb kohtusse esitatud hagis võlausaldajaga sõlmitud käenduslepingu tühisuse tuvastamist. Võlgnik on sundseisus allkirjastanud käenduslepingu, kuigi tal puudus isiklik vara, mille arvelt kohustusi täita. Võlausaldaja sundis teda sõlmima käenduslepingut olukorras, kus pangale pidi olema selge, et kinnisvaraprojekti riskid olid ülikõrged ja hagejal puudus isiklik vara, mille arvelt rahuldada käenduslepinguga tulevikus kaasnevaid võimalikke nõudeid. Käendusleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kuna see on sõlmitud võlgniku varanduslikku olukorda faktiliselt arvesse võtmata ja võlgniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Põhivõlgniku pankrotimenetluses on rahuldatud ca 70 % võlausaldaja nõudest, kuid saadud raha on arvestanud üksnes viiviste katteks. Esimese astme kohtu määrus Maakohus kuulutas X Xe pankroti välja. Ainuüksi hagi esitamine pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks ei tähenda võlausaldaja nõude ebaselgust. Võlgniku hagiavaldusest tulenevad vastuväited ei anna alust pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-64-12 märkinud, et juhul kui isik on käendanud tema enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid, ei saa sellist käenduslepingut lugeda vastuolus olevaks heade kommetega isegi võimaliku survestamise korral käenduslepingu sõlmimiseks, mistõttu võlausaldaja nõue võlgniku vastu on kohtu hinnangul selge ja kehtiv. Määruskaebus Võlgnik palub maakohtu määruse tühistada. Pankrotimenetluses ei ole võimalik lepingu kehtivust kontrollida, s.t anda pooltele võimalus esitada tõendeid oma väidete tõendamiseks, tõlgendada lepingu sätteid ja hinnata poolte tahet lepingu sõlmimisel. Vaidlus tuleb lahendada hagimenetluses. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel. Ringkonnakohus saab teha uue lahendi. Võlgnik vaidles avaldusele vastu muuhulgas ka põhjusel, et hageja nõue tema vastu ei ole selge, tuues välja järgmised asjaolud (I kd, tl 170): - Võlausaldaja tegi võlgnikule ettepaneku võtta temaga seotud firmale laenu Hundi tee 42 projekti päästmiseks ja tagada see lisaks hüpoteekidele isikliku käendusega; - Võlgnik teavitas võlausaldajat vara puudumisest vastavate kohustuste täitmiseks, vaatamata sellele nõudis võlausaldaja käenduslepingu sõlmimist; - Võlausaldaja ei teinud kindlaks võlgniku varalist olukorda; - Käenduslepingu sõlmimisest keeldumisel ähvardas võlausaldaja panna Hundi tee 42 pooleliolev arendusprojekt odava hinna eest sundmüüki, millisel juhul oleks hageja kaotanud firma kaudu investeeritud raha. Kohus kohaldab õigust poolte esiletoodud asjaolude alusel. Võlgniku vastuväited viitavad asjaolule, et võlausaldaja professionaalse krediidiandjana ei ole täitnud seadusest tulenevat vastutustundlikku laenamise kohustust. Nimetatust tulenevalt võib võlgnikul olla tasaarvestatav nõue võlausaldaja vastu, mistõttu võlausaldaja nõue ei ole selge ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (PankrS § 15 lg 3 p 1).

Tsiviilasi nr 2-12-2419 Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-136-12 leidnud, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. Riigikohtu lahendist ei tulene, et vastutustundliku laenamise põhimõte võiks kehtida ainult tarbija suhtes. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada PankrS § 31 lg 2 rikkumise tõttu ja võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Muuta tuleb menetluskulude jaotust ning ajutise halduri tasu ja kulude hüvitis jääb võlausaldaja kanda PankrS § 150 lg 3 alusel. Määruskaebuse läbivaatamise kulud jäävad võlausaldaja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.