Harju Maakohus
Kohtunik
Taimi Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. detsember 2012, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-24990
Tsiviilasi
EPRI OÜ hagi OÜ FG vastu osanike otsuse tühisuse tuvastamiseks
Hagi hind
1595 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja EPRI OÜ (registrikood XXX, asukoht XXX), seaduslik esindaja IP(XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Erki Vabamets (Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets, City Plaza, Tartu mnt 2, 10145 Tallinn, e-post [email protected]) Kostja OÜ FG(registrikood XXX, asukoht XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaadi vanemabi PP(Advokaadibüroo Glikman & Partnerid, Liivalaia 45, 10145 Tallinn, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Kohtukulude jaotus Menetluskulud jätta kostja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõuded ja esitatud asjaolud Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja 05.juuni 2012 osanike otsus on kehtiv või mitte. Hageja on seisukohal, et viidatud osanike otsus ei ole kehtiv, sest puudus otsuse vastuvõtmiseks vajalik häälteenamuse nõue, mistõttu on otsus vastuolus ühingu põhikirjaga ja kas ÄS § 177l lg 1 järgi tühine või ÄS § 178 lg 1 järgi kehtetu. Otsuse eelnõud ei toimetatud hagejale kätte, millega rikuti ÄS § 173 lg-s 2 sätestatud otsuse vastuvõtmise korda ja millest tulenevalt on otsus ÄS § 177l lg 1 järgi tühine. Otsus on vastuolus hea usu ja teiste liikmete õigustatud huvide arvestamise kohustusega, mistõttu otsus on TsÜS § 32 ja 38 lg 1 järgi kehtetu. OÜ FG osanikud on AS Ä (50% häältest), M OÜ (37,5% häältest) ja EPRI OÜ (12,5% häältest). M OÜ ainuosanik on AS Ä, viimase suurosanik on FTTOÜ ja viimase ainuosanik on MV ehk MV on FTT kaudu nii AS Ä kui M OÜ ainuosanik. Lisaks on MV nõukogu liige. Kostja põhikirja p 5.6 sätestab: „Osanike koosolek on pädev vastu võtma otsuseid, kui sellel on esindatud 100 % osadega esindatud häältest.“ Kostja põhikirja p 5.7 sätestab: „Osanike koosolek võtab otsuseid vastu kui otsuse poolt on mõlemad Pooled, välja arvatud äriseadustikust tulenevad piirangud, millal osanikul ei ole õigust hääletamisel osaleda.“ Põhikirjas ei ole eraldi sõnastatud, milline on otsuste vastuvõtmiseks vajalik hääleenamuse nõue juhul, kui otsus võetakse vastu ÄS § 173 alusel koosolekut kokku kutsumata. Põhikirja kinnitamise ajal (28.08.2007) oli osaühingus kaks osanikku, kummalgi 50 % häältest (vastavalt AS Ä ja AVAS). 21.10.2009 liitus ühinguga kolmas osanik ja osalused jagunesid: AS Ä – 50%, Me OÜ 37,5% ja AVAS (12,5%). Kolmanda osaniku liitumisel ühingu põhikirja sõnastust ei muudetud. 12.12.2011 omandas hageja AVAS-ile kuulunud kostja (OÜ FG) osa. 20.12.2011 toimus OÜ FG osanike koosolek, kus osalesid kõik osanikud ja otsustati muuta juhatuse koosseisu. Otsuses on märgitud, et „Arvestades, et Ühingu kõik Osanikud on otsusega nõus, loetakse otsus Ühingu põhikirja punkt 5.7 alusel vastuvõetuks“. 04.05.2012 toimus OÜ FG osanike koosolek, kus osalesid kõik osanikud. Hageja hääletas otsuse vastuvõtmisele vastu. Otsuses on märgitud, et: „Otsuse vastu anti seega kokku 50 häält. Tulenevalt ühingu põhikirjast ei ole otsus vastu võetud“. 22.05.2012 (ehk 2,5 nädalat peale seda, kui koosolekul jäi otsus vastu võtmata) algatas kostja sama otsuse vastuvõtmise teises vormis, s.o koosolekut kokkukutsumata. Lisaks kavatseti otsuse eelnõu kohaselt konverteerida osakapital eurodesse ja muuta ühingu põhikirja ja sätestada, et osanike koosolek on pädev vastu võtma otsuseid, kui sellel on esindatud üle poole osadega esindatud häältest ja osanike otsus on vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjaga ei ole ette nähtud suuremat häälteenamusnõuet. Teisisõnu – kavatseti põhikirjast kaotada konsensusnõue. 04.06.2012 võttis kostja lepinguline esindaja PP hagejaga ühendust ning küsis, kas hageja on osanike otsuse eelnõu kätte saanud ja hageja vastas, et ei ole saanud. Viivitamatult pärast telefonikõne lõppu (04.06.2012) teatas hageja e-kirja teel kostja juhatuse liikmele, et hageja ei ole osanike otsuse eelnõud kätte saanud. 05.06.2012 allkirjastas kostja osanike hääletusprotokolli ja luges otsuse vastuvõetuks 87,5 % poolthäälte ja 12,5 % vastuhäältega. 05.06.2012 esitas kostja äriregistrile avalduse, milles teatas osakapitali uue suuruse ja põhikirja muutmise kuupäeva.
Seoses häälteenamuse nõudega vaidlevad pooled kahe asjaolu üle: kas kostja põhikirja punkt 5.7 sätestab konsensusnõude ja milline on vajalik häälteenamuse nõue, kui otsuse vastuvõtmine toimub ÄS §-is 173 sätestatud viisil koosolekut kokku kutsumata. Kostja põhikirja p. 5.7 sätestab, et „Osanike koosolek võtab otsuseid vastu, kui otsuse poolt on mõlemad Pooled“ ja põhikirjas ei ole eraldi sõnastust selle kohta, milline vajalik häälteenamuse nõue juhul, kui otsuseid võetakse vastu ÄS §-is 173 sätestatud viisil koosolekut kokku kutsumata. Kuna põhikirja punktis 5.7 on kasutatud mõistet „mõlemad Pooled“ ja kuna põhikirjas ei ole eraldi sätestatud häälteenamuse nõuet otsuste vastuvõtmiseks koosolekut kokku kutsumata, tuleb põhikirja tõlgendamise kaudu tuvastada: kas põhikirja punkt 5.7 tähendab konsensusnõuet või midagi muud ja milline on vajalik häälteenamuse nõue, kui otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-166-09 p 11 kohaselt tuleb äriühingu põhikirja tõlgendamisel lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Põhikirja kehtestamise ajal olid n-ö lepingupoolteks tollased kaks osanikku AS Ä ja AVAS. Nende ühiseks tahteks oli, et osanike otsuste vastuvõtmiseks on vaja mõlema osaniku nõusolek ehk konsensusnõue. Algsete lepingupoolte (AS Ä ning AVAS) ühist tahet kinnitas 30.10.2012 toimunud maakohtu istungil ka tollane kostja juhatuse liige IP, kes ühtlasi on viidatud põhikirjale alla kirjutanud. Seega pooltel puudub vaidlus, milline oli algsete lepingupoolte ühine tegelik tahe – see oli tahe kehtestada põhikirja punktiga 5.7 konsensusnõue. Edasi tekib küsimus, kas ja mis muutus põhikirjas seoses kolmanda osaniku liitumisega. Kostja on seisukohal, et kolmanda osaniku liitumisega kaotas põhikirja p 5.7 oma tähenduse ja kehtivuse ning et sellest alates rakendub seaduses sätestatud häälteenamuse nõue. Hageja selle seisukohaga ei nõustu. Hageja on seisukohal, et põhikirja kehtivust ei mõjuta muutused osanike ringis. Vastupidine tõlgendus on õiguslikult võimatu. ÄS § 175 lg 1 kohaselt toimub põhikirja muutmine osanike otsusega ja ainult vastava otsusega saab põhikiri kaotada kehtivuse. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt põhikirja muutmise otsus jõustub vastava kande tegemisel äriregistrisse. Seega on põhikirja muutmiseks vajalik osanike otsus ja vastav kanne äriregistris. Kui osanikud oleks põhikirja kinnitamisel tahtnud, et koos kolmanda osaniku liitumisega muutub ka otsuste tegemiseks vajalik häälteenamuse nõue, siis oleks seda tulnud põhikirjas selliselt reguleerida. Käesoleval juhul vastav regulatsioon puudub. Samuti ei muudetud põhikirja siis, kui 21.10.2009 liitus ühinguga kolmas osanik, so Me OÜ. Edasi tuleb tõlgendamise kaudu tuvastada, milline tähendus on põhikirja punktil 5.7 olukorras, kus osaühingus on rohkem kui kaks osanikku. Hageja on seisukohal, et kuna algselt kehtis konsensusnõue, siis jäi see kehtima ka peale kolmanda osaniku liitumist. Hageja seisukohta toetab nii lepingupoolte käitumine kui pooltevaheline praktika. Kõik osanike otsused (kuni vaidlusaluse otsuseni) on vastu võetud 100% häälteenamusega. Otsustes on selgelt viidatud põhikirja p. 5.7 tulenevale konsensusnõudele. Kui osanikud ei oleks mõistnud põhikirja punkti 5.7 kui konsensusreeglit, siis ei oleks olnud vaja otsuste tekstis märkida, et „Arvestades, et Ühingu kõik Osanikud on otsustega nõus, loetakse otsus Ühingu põhikirja punkt 5.7 alusel vastuvõetuks“. Antud lause viitab üheselt, et osanikud mõistsid, et põhikiri (p. 5.7) sätestab konsensusnõude. Kostja enda käitumine näitab selgelt, et tegelikult mõistab ka tema põhikirja punkti 5.7 just selliselt, et see kehtestab konsensusnõude ning kostja sellekohased vastuväited on lihtsalt otsitud. Kostja ei oleks algatanud põhikirja muutmist, kui sellest ei oleks tulenenud konsensusnõuet. Hageja palub kohtul mõista, et MV eesmärk on saavutada kontroll kostja üle. Kostja väited ja tegelik käitumine on vastuolus. Ühelt poolt väidab kostja, et konsensusnõue kaotas kehtivuse juba kolmanda osaniku liitumisega. Teiselt poolt aga algatas kostja põhikirja muutmise, millega soovis määrata, et otsuste vastuvõtmiseks on vajalik seaduses sätestatud häälteenamus. Vastuseta jääb küsimus, miks on siis enamusosanike 05.06.2012 otsusega otsustatud muuta
kostja põhikirja ja kinnitatud uus põhikiri ilma konsensusenõudeta, kui kostja väitel konsensusenõuet enam ei eksisteerinudki. Kuna põhikirjas ei ole eraldi sätestatud häälteenamuse nõuet otsuste vastuvõtmiseks koosolekut kokku kutsumata, tuleb põhikirja tõlgendamise kaudu tuvastada, milline on vajalik häälteenamuse nõue, kui otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul kohaldub põhikirjas sätestatud konsensusenõue ka osanike otsuste vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata. Vastupidise tõlgenduse kohaselt oleksid põhikirja punktid 5.6 ja 5.7 sisutud, kuna enamusosanikel oleks sellisel juhul võimalik kõik otsused vastu võtta enamusosanike häältega koosolekut kokku kutsumata. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-97-11 punktis 27 asunud seisukohale, et osanike otsuste hääletamise viis ei tohiks oluliselt mõjutada hääletustulemust ning tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust. Just seda aga kostja suurosanikud praegu teha tahavad – kui otsuse vastuvõtmine ei õnnestunud osanike koosolekul, siis üritatakse otsus n-ö läbi suruda teisel viisil ehk koosolekut kokku kutsumata. Hageja hinnangul ei saa sama otsuse vastuvõtmise lahendus olla erinev sõltuvalt otsuse vastuvõtmise viisist. Hageja nõustub kostjaga, et Riigikohus on varasemalt selgitanud, et ÄS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt on osanike otsuste vastuvõtmisel koosolekul ja koosolekut kokku kutsumata erinevad häälteenamuse nõuded, aga see ei tähenda, et otsuste vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata kohalduks automaatselt seadusest tulenev häälteenamuse nõue. Riigikohtus ei ole üheski lahendis asunud seisukohale, et olukorras, mil põhikirjas ei ole sätestatud grammatiliselt eraldi häälteenamuse nõuet otsuste vastuvõtmiseks ÄS §-is 173 sätestatud viisil, kohaldub sellisel viisil otsuste vastuvõtmisele igal juhul seadusest tulenev häälteenamuse nõue. Riigikohtus on rõhutanud, et asjaolu, kas põhikirjas sätestatud konsensusenõue kohaldub ka otsuste vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata, tuleb kohtul hinnata tõlgendades äriühingu põhikirja VÕS § 29 abil lähtudes iga üksikjuhu asjaoludest (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-166-09, punkt 12). Viidatud otsuse (3-2-1-166-09) punktis 12 on Riigikohus selgitanud, et põhikirja tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid. Lähtudes Riigikohtu juhisest rõhutab hageja veelkord, et kõik senised otsused on tehtud koosolekul ja vastu võetud 100% häälteenamusega. Vaidlusalune otsus on esimene otsus, mis tehti koosolekut kokku kutsumata. Lähtudes praktikast, on seega põhjendatud lugeda, et konsensusnõue kehtib ka otsuste vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata. Kostja on ebaõigesti leidnud, et põhikirja punktist 5.4 sõnastusest: „vähemalt üks kord aastas majandusaasta esimese kuue kuu jooksul tuleb pidada osanike koosolek“, järeldub osanike tahe võtta otsuseid vastu valdavalt koosolekut kokku kutsumata. Kostja põhikirja punktis
vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata seadusandja kehtestanud rangema häälteenamuse nõude kui koosolekul otsuste vastuvõtmiseks (vt ÄS § 174 lg 1 ja 2 ning § 175 lg 1 – koosolekul osalenud osanike häälte arv versus kõikide osanike häälte arv). Seega on hageja hinnangul seadusandja tahtega vastuolus põhikirja tõlgendus, mille kohaselt eriregulatsiooni puudumise korral kohaldub ÄS § 173 alusel otsuste vastuvõtmisele leebem häälteenamuse nõue kui otsuste vastuvõtmisele osanike koosolekul. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et põhikirja punktis 5.7 sätestatud konsensusnõue kohaldub ka otsuste vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata. Hageja ei ole saanud kätte kostja juhatuse poolt 22.05.2012 hagejale e-postiga saadetud osanike otsuse eelnõud ja sellega on kostja rikkunud oluliselt ÄS § 173 lg-s 2 sätestatud osanike otsuse vastuvõtmise korda. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse teade kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Riigikohtu praktika kohaselt on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-123-07, punkt 12). Hageja ei ole osanike 05.06.2012 otsuse eelnõud kätte saanud. Seda tõendab hageja juhatuse liikme – IP, e-postkasti väljavõte. Vastavast väljavõttest nähtub, et kostja esindaja 22.05.2012 saadetud e-kiri on läinud automaatselt IP e-postkasti „rämpspostkasti“. Postkasti 06.06.2012 kell 14:50 tehtud väljavõttest nähtub, et postkasti „rämpspostkastis“ on 16 lugemata e-kirja, sh kostja esindaja 22.05.2012 saadetud e-kiri. Hageja on seisukohal, et Riigikohtu otsuse nr 32-1-123-07 punktis 12 sätestatu, mille kohaselt tuleks majandus- ja kutsetegevuses eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas, kohaldub e-postkasti sissetulevate kirjade, mitte „rämpspostkastis“ olevate e-kirjade kontrollimisele. Hageja hoolsusstandardi määramisel on oluline ka asjaolu, et varem on hageja kõik advokaadibüroo Glikman & Partnerid e-maili aadressilt (lõpuga blslawfirm.com) saadetud kirjad kätte saanud. Seetõttu ei osanud hageja oodata, et see vaidlusalune e-kiri võib olla sattunud rämpspostkasti ja sellest tulenevalt eriliselt rämpspostkasti kontrollida Hageja märgib täiendavalt, et äriseadustik ei reguleeri, mis vormis tuleb osanike otsuse eelnõu osanikele edastada. Seega võib otsuse eelnõu edastada mistahes viisil, sh e-kirjana. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-123-07 punkt 14 kohaselt kannab e-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Riigikohus selgitab, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. Kostja ei nõudnud hagejalt e-kirja kättesaamise kinnitust. Seoses sellega, et e-kirja saajani jõudmise riski kannab kirja saatja (3-2-1-123-07 p 14), on käesoleval juhul määrava tähendusega ka asjaolu, et nii kostjat esindanud advokaat PP kui kostja juhatuse liige teadsid enne hääletusprotokolli allakirjutamist, et hageja ei ole otsuse eelnõud kätte saanud. Hageja ütles seda 04.06.2012 telefonikõne käigus PP ja teatas sellest samal päeval ekirjaga kostja juhatuse liikmele. Selles hoolimata allkirjastas kostja (lepingulise esindaja PP kaudu) päev hiljem ehk 05.06.2012 hääletusprotokolli ja esitas selle äriregistrile kande tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt kannab teate e-postiga edastamise ja hagejale kättetoimetamise riski kostja ning kostjal lasub osanike otsuse eelnõu hagejale kättetoimetamise tõendamise kohustus. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei saa lugeda osanike 05.06.2012 otsuse eelnõud hagejale kättetoimetatuks. Hageja taotleb alternatiivselt osanike 05.06.2012 otsuse kehtetuks tunnistamist TsÜS § 32 ja 38 lg 1 alusel. TsÜS § 38 lg 1 võimaldab äriühingu otsuse kehtetuks tunnistada juhul, kui osanik kasutab hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid teiste osanike kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada. TsÜS § 32 kohaselt on sellisel juhul tegemist olukorraga, kus otsuse tegemisel on üks organi liige rikkunud teiste organi liikmete suhtes hea usu põhimõtte järgimise kohustust ja teiste liikmete õigustatud
huvidega arvestamise kohustust. OÜ FG põhikirjas sätestatud osanike otsuse konsensuse nõue annab vähemusosanikule õiguse blokeerida osanike otsuseid. Otsuste blokeerimisõigus võimaldab osaleda äriühingu juhtimises kaasarääkimisel. Tegemist on õigusega, mis moodustab olulise osa 12,5 % vähemusosaniku osa väärtusest. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et aktsiaseltsi aktsiate väärtust mõjutab oluliselt aktsionäri võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida. Nimelt sõltub Riigikohtu hinnangul aktsiate harilik väärtus esmajoones sellest, millised õigused annavad aktsiad aktsiaseltsi juhtimisel ja vara kontrollimisel. Seega toob Riigikohtu hinnangul blokeerimisõiguse kaotus ühtlasi kaasa aktsiate väärtuse vähenemise (vt Riigikohtu otsuse 3-2-1-7-10 punktid 37, 41 ja 42). Hageja omandas OÜ FG12,5 %-lise osaluse IP ja AVAS-i vahel 01.12.2011 tsiv.asjas nr 210-22874 sõlmitud kompromissilepingu alusel. IP loobus 1 342 141,1 euro suurusest rahalisest nõudest AVAS vastu ja sai vastusooritusena EPRI OÜ kaudu OÜ-s FG12,5%-lise osaluse. Seega tuleb hagejale kostjas kuuluva osaluse (12,5 %) väärtuseks lugeda 1 342 141,1 eurot. Oluline on rõhutada, et kompromissi kasuks otsustamisel oli määrav tähendus asjaolul, et kostja põhikiri sätestas osanike otsuste vastuvõtmisele konsensusnõude. Antud küsimuses ei oma tähendust asjaolu, kas vähemosanik teadis või ei teadnud kavatsetavast osanike otsusest. Kohtupraktikas on juba aastaid juurdunud praktika, mille kohaselt osanikult saab temale antud õiguse võtta ainult osaniku nõusolekul (vt Riigikohtu otsus nr 32-1-6-03, punkt 15 ja nr 3-2-1-7-10, punkt 24). EPRI OÜ ei ole andnud nõusolekut talle kuuluva blokeerimisõiguse äravõtmiseks. Osanike 05.06.2012 otsuse eelnõule lisatud põhikirja uue redaktsiooni projektis on konsensusenõue ehk väikeosaniku blokeerimisõigus välistatud. Registripidajale esitatud põhikirja uue redaktsiooni punktist 5.2 nähtub, et osanike koosolek on pädev vastu võtma otsuseid, kui sellel on esindatud üle poole osadega esindatud häältest. Käesoleval juhul on enamusosanikud võtnud hageja nõusolekuta temalt kui vähemusosanikult ära osanike otsuste blokeerimise õiguse ja õiguse osaleda osaühingu juhtimises võrdväärselt teiste osanikega. Kuna hagejale kuulub 12,5 % OÜ FG osadest, aga AS-le Ä ja M OÜ-le kokku 87,5%, puuduks uue põhikirja kohaselt hagejal edaspidi sisuliselt igasugune otsustusõigus äriühingu tegevuse üle. Hageja hinnangul on sellise otsuse vastuvõtmine vastuolus TsÜS §-s 32 sätestatud hea usu ning teiste osanike õigustatud huvidega arvestamise kohustusega, mis keelab hääleõiguse kasutamist otsuste tegemisel selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid teiste liikmete kahjuks. Käesoleval juhul on enamusosanikud, kaotades põhikirjast hageja nõusolekuta otsuste vastuvõtmise konsensuse nõude, lähtunud mitte äriühingu, vaid endi isiklikest huvidest. Sisuliselt on põhikirja muutmisega MV, kes kontrollib OÜ FG enamusosanike tegevust, taganud endale läbi kahe äriühingu ainuisikulise otsuste vastuvõtmise õiguse. Seega on hääleõigust kasutatud vähemusosanikust vabanemiseks ning äriühingu üle kontrolli saavutamiseks. Hageja hinnangul on selline käitumine vastuolus TsÜS §-ga 32. Hageja taotleb tuvastada kostja 05.06.2012 osanike otsuse tühisus või tunnistada 05.06.2012 otsus kehtetuks. Hageja palub jätta tsiviilasja menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagiavaldust ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et OÜ FG põhikirja punkt 5.7 on kehtivuse kaotanud. Isegi kui punkt 5.7 kehtiks, sätestab seadus osaühingu osanike otsuste tegemiseks erinevad viisid, millega kaasnevat häälteenamuse nõuet ei saa meelevaldselt tõlgendada, kui selleks ei ole põhikirjast tulenevat alust. Põhikirja punkt 5.7 sätestab, et otsus võetakse vastu, kui selle poolt on mõlemad pooled, mis tähendab, et see on rakendatav ainult olukorras, kus kostjal on kaks osanikku. Kui osanikke on rohkem, ei ole punkti 5.7 rakendamine võimalik, seega on nimetatud säte oma tähenduse ja
kehtivuse kaotanud. Isegi kui nimetatud säte kehtiks, rakenduks see ainult juhul, kui otsuseid võetakse vastu osanike koosolekul. Antud juhul toimus koosolek ÄS §-s 173 sätestatud viisil, s.t osanikke kokku kutsumata. OÜ FG põhikirja muudeti viimati 28.08.2007. Kui osanikud tahtnuks põhikirjas sätestada otsuste tegemisele koosolekut kokkukutsumata samasuguse häälteenamuse nõude nagu otsuste tegemisele koosolekul, siis oleks osanikud sellise sõnastusega põhikirja ka koostanud ja kinnitanud. Kostja põhikirjas ei ole sätestatud seadusest erinevat regulatsiooni, mis reguleeriks koosolekut kokkukutsumata viisil osanike otsuste tegemisel seadusest erinevat häälteenamuse nõuet. Selletõttu on endiselt arusaamatud hageja väited, nagu oleks võimalik põhikirja tõlgendada selliselt, et ka koosolekut kokkukutsumata viisil rakenduks nn konsensuse nõue. Selleks, et väidetav konsensuse nõue laieneks otsuste vastuvõtmisele ÄS § 173 alusel, peaks sellekohane säte sisalduma põhikirjas, mida käesoleval juhul aga ei esine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt märkinud (3-2-1-97-11, otsuse punkt 24 ja 3-2-1166-09 otsuse punkt 13), et ÄS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt on osanike otsuse vastuvõtmisel koosolekul ja koosolekut kokku kutsumata erinevad häälteenamuse nõuded. Kui soovitakse kõrvale kalduda äriseadustikus sätestatud häälteenamuse nõuetest, tuleb ka osaühingu põhikirjas eraldi ette näha suurema häälteenamuse nõue mõlema osanike otsuste vastuvõtmise viisi kohta. Vastavalt ÄS § 175 lg-le 1 on põhikirja võimalik muuta üksnes osanike otsusel. Käesoleval juhul ei ole osanikud põhikirja muutnud selliseks, et koosolekut kokkukutsumata kohalduks seadusest erinev häälteenamuse nõue. Seetõttu ei ole mitte mingit tähtsust sellel, et 20.12.2011 toimus koosolek, mille käigus otsustati juhatuse liikme vahetuse üle. Nimetatud koosolekul osalesid kõik osanikud, kellest kõik hääletasid otsuse poolt. Pooltevahelist praktikat nn konsensuse nõude osas ei ole OÜ FG osanike otsuste tegemisel välja kujunenud. Hageja ei ole siinjuures teineteisest eristanud kvooruminõuet ja häälteenamuse nõuet. Ühel koosolekul kõigi osanike poolthääle andmine ei loo mingit ühtset praktikat. Seda, et praktika ei ole välja kujunenud, näitab juba ainuüksi see, et otsused tehti käesoleval juhul ÄS § 173 sätestatud viisil, mitte koosolekut kokku kutsudes. Hageja on segamini ajanud kvooruminõue ja häälteenamuse nõue. 05.06.2012 otsusega on soovitud põhikirjas ühtlustada põhimõtet, et otsuste tegemisel koosolekul rakendub tavapärane häälteenamuse nõue sarnaselt koosolekut kokkukutsumata viisile, sest osanike tahe 28.08.2007 põhikirja kinnitades taandus sellele, et otsuseid tehakse esekätt just koosolekut kokkukutsumata. Kostja on jätkuvalt ka sellel seisukohal, et mingit nn blokeerimisõigust ei ole hagejal kunagi olnud, sest põhikirja kohaselt on koguaeg olnud võimalik otsuseid teha koosolekut kokkukutsumata, järgimata kõrgendatud häälteenamuse nõuet. Endiselt paljasõnaline on ka väide, nagu oleks BG OÜ kohtuasja menetluses kompromissi sõlmimine ühingu huve kahjustav ja nagu oleks advokaat Paul Keres seda samuti kinnitanud. Vandeadvokaat Paul Keres ei ole midagi sellist kunagi väitnud. Hageja on süstemaatiliselt kohtule esitanud Riigikohtu lahenditest kontekstiväliseid repliike, mis ei oma puutumust käesoleva kohtuasja lahendamisega. Nimelt viitab hageja lahendi 3-21-166-09 punktile 11, jätmata samas tähelepanuta, et sama otsuse punktis 10 on selgelt öeldud, et pooled vaidlevad muuhulgas selle üle, kes võib valida osanike otsuse vastuvõtmise viisiks otsuse vastuvõtmise ilma koosolekut kokku kutsumata. Nimelt sätestas kõnealuses kohtuasjas käsitletud põhikirja punkt 5.2. järgmist: vähemalt üks kord aastas majandusaasta esimese kuue kuu jooksul tuleb pidada osanike koosolek, välja arvatud juhul, kui kõik osanikud on nõus, et koosolekut ei toimu. Samuti on kohus kõnealuses tsiviilasjas 37
2-1-166-09 otsuse punktis 12 sedastanud järgnevat: „Asja uuel läbivaatamisel tuleb lahendada ka küsimus, kas kostja põhikirja p 5.2 sätestab nõude, et kõigi osanike otsuste vastuvõtmiseks ilma koosolekut kokku kutsumata on vajalik kõigi osanike nõusolek“. Seega taandus Riigikohtu seisukoht põhikirja tingimuste tõlgendamise osas sellele, kas antud juhul üleüldse võis koosolekut kokkukutsumata viisil otsuseid vastu võtta, kuivõrd põhikirjas sisaldus säte, mis andis aluse sellekohaseks käsitluseks. Käesoleval juhul ei ole OÜ FG põhikirjas ühtegi punkti, mis reguleeriks koosolekut kokkukutsumata viisil otsuste tegemise eeldusi. Vastupidi, põhikirja punkt 5.1. sätestab otsesõnu, et osanikud teevad otsuseid osanike koosolekul või koosolekut kokku kutsumata äriseadustiku § 173 sätestatud viisil. Seega on hageja tsiviilasjale 3-2-1-166-09 viidates rõhutanud asjasse mittepuutuvat seisukohta. OÜ FG põhikirjas sisaldub sõnaselgelt ja ilma lisatingimusteta võimalus otsuste tegemiseks koosolekut kokkukutsumata ning otsuste tegemiseks sel viisil ei ole ette nähtud häälteenamusele erinevat nõuet võrreldes seaduses sätestatuga. Põhikirja ei ole käesoleval juhul võimalik tõlgendada selliselt, et koosoleku häälteenamuse nõue kohaldub ka otsuste vastuvõtmisele koosolekut kokkukutsumata. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutanud erinevusi nende otsuste tegemise viisi ja häälteenamuse nõuete osas. 05.06.2012 otsuste tegemine ÄS § 173 lg 1 sätestatud viisil oli seotud sellega, et OÜ M juhatuse liige MV viibis Eestist ära pikemat aega, mistõttu oli mõistlik otsuse tegemine läbi viia ÄS § 173 sätestatud viisil. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kostja poolt hagejale edastatud e-kiri jõudis hageja teenusepakkuja serverisse. Hageja on nimetatud asjaolu omaks võtnud sellega, et esitas nii 13.08.2012 määruskaebuse menetluses vastuse lisana kui ka 16.10.2012 vastuse lisana väljavõtte „prügikasti“ saabunud kirjade kohta, millelt nähtub, et advokaat PP kiri on saabunud hageja postkasti. Riigikohtu lahendis 3-2-1-123-07 on kohus sedastanud, et majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt üks kord päevas ning et seega saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Antud juhul ei olegi enam oluline, millisesse meilboksi kausta osanike otsuse eelnõu dokumendid sattusid. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud asja lahendamisel olulist tähtsust omava asjaoluna see, et dokumendid saabusid hageja teenusepakkuja serverisse. Kostja on seisukohal, et kohustus kontrollida ka „prügikasti“ saabunud teateid, on nagunii majandus- ja kutsetegevuses elementaarne kohustus, mistõttu puudub igasugune loogika väidetel justkui teate prügikasti sattumine vabastaks saaja kättesaamise riisikost. Kostjale jäävad selgusetuks hageja väited, et 05.06.2012 otsuste vastuvõtmisel on rikutud hea usu põhimõtet ning et asjas on kohaldatav TsÜS § 38 lg 1 sätestatud otsuse kehtetuks tunnistamise alus. Võttes arvesse põhikirjas sätestatud võimalust teha otsuseid ÄS § 173 sätestatud viisil, on kostja toimingud põhikirja ja seaduse sätteid järgides ning selle võimaluse kasutamine ainuüksi ei saa kaasa tuua hageja õiguste rikkumist. Osanike vahelisi suhteid ega otsuste tegemise korda ega viisi ei puuduta hageja poolt OÜ FG osaluse omandamise alusasjaolud või see, kuidas tema osalust omandades ühingu põhikirja mõistis. Kui hageja leiab, et põhikiri ei vasta tema arusaamisele või talle müüja poolt lubatule, on hagejal võimalus pöörata oma nõuded osa müüja vastu, milline võlasuhe aga ei ole aluseks 05.06.2012 osanike otsuse kehtetuks tunnistamisele. Kõike eeltoodut arvesse võttes palub kostja jätta hageja nõue tunnistada OÜ FG 05. juuni 2012 otsus kehtetuks läbi vaatamata, jätta hagi tervikuna rahuldamata, jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjendustel. Hageja on esitanud esimese alternatiivse nõudena taotluse tuvastada kostja 05.06.2012 osanike otsuse tühisus äriseadustiku (ÄS) § 177l lg 1 alusel, kuna otsuse tegemisel rikuti oluliselt otsuse tegemise korda. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ning on seisukohal, et otsuse vormistamise protsess oli nõuetekohane, kuna tegemist oli ÄS §-st 173 tuleneva osanikke kokkukutsumist mitte eeldava otsusega. Kohus osundab, et ÄS § 177l lg 1 kohaselt on osanike otsus tühine, kui see rikub osaühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele, samuti kui rikuti oluliselt otsuse teinud osanike koosoleku kokkukutsumise või otsuse tegemise korda. Hageja on seisukohal, et 05.06.2012 otsuse tegemise korda on rikutud, kuna kostja ei järginud OÜ FG põhikirja punkti 5.7, millest tulenevalt võtab osanike koosolek otsuseid vastu, kui otsuse poolt on mõlemad pooled, välja arvatud äriseadustikust tulenevad piirangud, millal osanikul ei ole õigust hääletamisel osaleda (kd I lk 16). Kostja on seisukohal, et põhikirja punkt 5.7 on kehtivuse kaotanud, kuna kostjal ei ole enam kaks osanikku, vaid kolm osanikku, mis välistab võimaluse, et hääletamise puhul on tegemist „mõlema poole“ nõusolekuga. Kohus lahendab esmalt küsimuse, kas kostja põhikirja punkt 5.7 oli 05.06.2012 osanike otsuse tegemise ajal kehtiv. Kohus osundab, et kostja osanike põhikiri võeti vastu 28.08.2007 osanike otsusega. Nähtuvalt kostja äriregistri väljavõttest oli kostjal põhikirja vastuvõtmise hetkel kaks osanikku – AVAS ja Aktsiaselts Ä (kd I lk 47) – mis selgitab põhikirja punkti 5.7 sõnastamise vormis „mõlemad pooled“. 05.06.2012 seisuga oli kostjal osanikke kolm – hageja, M OÜ ja Aktsiaselts Ä. Kohus märgib, et ÄS § 175 lg 1 kohaselt toimub põhikirja muutmine osanike otsusega ning ÄS § 175 lõikest 2 tulenevalt jõustub põhikirja muutmise otsus vastava kande tegemisel äriregistrisse. Käesoleval juhul ei ole pooled esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja põhikirja oleks seoses osanike arvu või koosseisu muutumisega täiendatud, samuti ei ilmne äriregistri väljatrükist, et äriregistrisse oleks tehtud kanne põhikirja muutmise kohta, mistõttu ei ole vastav otsus saanud ka jõustuda (lk 44). Seega puudub alus asuda seisukohale, et kostja põhikiri või selle punkt 5.7 oleks seoses osanike koosseisu või arvu muutumisega kaotanud 05.06.2012 osanike otsuse tegemise ajaks kehtivuse. Kuna leidis tuvastamist, et kostja põhikirja punkt 5.7 oli 05.06.2012 osanike otsuse tegemise ajal kehtiv, analüüsib kohus järgnevalt, kas antud punkt kuulus rakendamisele ka ÄS § 173 alusel toimunud osanike otsuse tegemisel. Antud juhul nähtub, et 05.06.2012 otsuse eelnõu edastati kostja osanikele e-kirja teel (kd I lk 136) ÄS § 173 alusel. Kohus osundab, et ÄS § 173 lg 1 kohaselt on osanikel õigus vastu võtta otsuseid osanike koosolekut kokku kutsumata. Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus, kas ÄS § 173 alusel vastu võetud otsuse puhul pidi kostja järgima põhikirjas sätestatud nõudeid, kuigi põhikirjas ei ole otseselt sätestatud eraldi regulatsiooni, mis kohalduks osanike poolthääle hulgale ÄS §-s 173 nimetatud otsuse tegemise puhul. Hageja leiab, et ka nimetatud otsuse puhul tuleb kohaldada põhikirja punktis 5.7 sätestatud nõuet, mille kohaselt peavad otsuse poolt hääletama kõik osanikud. Kostja on seisukohal, et ÄS § 173 puhul kostja põhikirja punkt 5.7 rakendamisele ei kuulu, kuna selles ei ole otsesõnu reguleeritud osanike poolthäälte nõue otsusele, mis on vastu võetud koosolekut kokku kutsumata. Kohus nõustub kostja väitega, et käesoleval juhul ei ole kostja põhikirjas sätestatud sõnaselgelt eraldi regulatsiooni, mis kohalduks ÄS § 173 rakendamisel. Samas tuleb arvesse
võtta Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-166-09 p-s 13 väljendatud seisukohta, mille kohaselt tuleb äriühingu põhikirja tõlgendamisel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Osanikud on selle sätte mõttes käsitatavad lepingupooltena. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tuleb juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid. Kohus osundab, et käesoleval juhul ei ole osanikud ühel meelel, kuidas kostja põhikirja punkti 5.7 peaks tõlgendama, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-st 4. Kohus leiab, et osanikud pidid aru saama, et põhikirja punkti 5.7 kohaldatakse ka ÄS § 173 rakendamisel. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-97-11 p-s 27 märkinud, et üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja põhikirja punkt 5.7 jäetakse rakendamata ÄS § 173 järgi otsuse vastuvõtmisel, võib hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Nimelt jääks hageja kui vähemusosanik, kellele kuulub kostja osadest 12,5% täielikult otsustusõiguseta, kuna kostja teised osanikud, kellele kuuluvad kokku 87,5% kostja osadest, saaksid teha ÄS §-i 173 kuritarvitades kõik otsused osanike koosolekut kokku kutsumata ning hagejat sisuliselt kaasamata. Selline võimalus ei saa lepingupoolega sarnase isiku jaoks mõistlik olla, kuna kostja põhikirja punkt 5.7 kaotaks oma mõtte ning realiseerumata jääks põhikirja koostamisel väljendatud poolte tahe, mille kohaselt on kostja otsuseid võimalik vastu võtta üksnes osanike üksmeele korral. Seoses kostja vastuväitega, mille kohaselt on Riigikohus asunud lahendis 3-2-1-199-06 seisukohale, et ÄS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt on osanike otsuse vastuvõtmisel koosolekul ja koosolekut kokku kutsumata erinevad häälteenamuse nõuded ning kui soovitakse kõrvale kalduda äriseadustikus sätestatud häälteenamuse nõuetest, tuleb ka osaühingu põhikirjas eraldi ette näha suurema häälteenamuse nõue mõlema osanike otsuste vastuvõtmise viisi kohta, märgib kohus, et Riigikohus on kõnealuses lahendis osundanud ka eelviidatud asjaolule, et lisaks mainitud sätetele peab kohus hindama ja tõlgendama ka konkreetse ettevõtte põhikirja, mida kohus on käesoleval juhul ka teinud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja põhikirja punkti 5.7 tuleb arvestada ka olukorras, kus kostja soovib osanike otsust teha ÄS § 173 järgi osanike koosolekut kokkukutsumata. Järgnevalt analüüsib kohus küsimust, millises hulgas poolthäälte nõue tuleneb kostja põhikirja punktist 5.7 osanike otsuse vastuvõtmiseks. Hageja on seisukohal et punkti 5.7 kohaselt on saab otsuse lugeda vastuvõetuks üksnes osanike konsensuse korral, s.t 100% poolthäältega. Kostja leidis, et põhikirja punkt on kehtetu ning seda ei ole võimalik rakendada, kuna kolme osanikuga ettevõttes ei saa tekkida olukorda, kus otsuse poolt hääletavad „mõlemad pooled“. Kohus leiab, et antud juhul ei ole määrava tähtsusega, et kostja põhikirja punktis 5.7 on kasutatud sõnastust „mõlemad pooled“. Kõnealusest sättest on üheselt mõistetav poolte tahte, et osanike otsuseid võetakse vastu üksnes osanike täieliku konsensuse korral, mõiste „mõlemad pooled“ kasutamine tuleneb üksnes asjaolust, et põhikirja koostamise hetkel oli kostjal kaks osanikku. Kohus on juba eelnevalt käsitlenud asjaolu, et kostja põhikirja ei ole hilisemalt muudetud, mis tähendab, et uued osanikud ei pidanud vajalikuks põhikirja sõnastust täpsustada ja punkt 5.7 oli piisavalt arusaadav ka selle praeguses sõnastuses. Kohus leiab, et kostja otsuste konsensusliku vastuvõtmise nõuet kinnitab ka kostja 20.12.2012 otsus (kd I lk 206), millest nähtub otsuse lõppu lisatud klausel „Arvestades, et Ühingu kõik Osanikud on otsusega nõus, loetakse otsus Ühingu põhikirja punkt 5.7 alusel vastuvõetuks“. Nimetatud otsusele on alla kirjutanud kõigi kostja osanike
esindajad, mistõttu on alusetu kostja väide, et kostja jaoks on põhikirja punkt 5.7 kehtivuse kaotanud. Seega on tuvastamist leidnud, et kostja põhikirja punkti 5.7 kohaselt saab kostja otsuseid vastu võtta üksnes siis, kui selle poolt hääletavad kõik kostja osanikud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja 05.06.2012 otsus on ÄS § 177l lg 1 alusel tühine, kuna otsuse tegemisel rikuti oluliselt otsuse tegemise korda. Kostja soovis otsust teha ÄS § 173 alusel, kuid jättis otsuse vastuvõtmisel järgimata kostja põhikirja punktist 5.7 tuleneva nõude, kuna üks kostja osanikest ei hääletanud otsuse poolt, s.t puudus osanike konsensus. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja tuvastada kostja 05.06.2012 otsuse tühisus ÄS § 177l lg 1 järgi. Hageja on esitanud lisaks otsuse tühisuse tuvastamisele eeltoodud alustel ka alternatiivse tühisuse tuvastamise aluse ning alternatiivse kehtetuks tunnistamise nõude. Kohus märgib, et TsMS § 442 lg 8 4. lause kohaselt ei pea kohus ühe alternatiivse nõude rahuldamise korral teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Nimetatud sätte alusel jätab kohus sisuliselt läbi analüüsimata hageja alternatiivsed nõuded ning nendele esitatud kostja vastuväited. Kooskõlas TsMS § 131 lg-ga 1 oli hagihind 1 595 eurot. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 319,55 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Taimi Kollom Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.