2-10-20629/60 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik 03.05.2010 esitas A (A) V (V) Harju Maakohtusse hagi AS Eesti Merelaevandus vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja töötas 28.08.1959 kuni pensionile jäämiseni 1987. aastal Eesti Merelaevanduses laevamehhaanikuna. Alates 1993. a on kostja Eesti Merelaevastiku õigusjärglane. Hageja ei ole enne pensionile jäämist teiste tööandjate juures töötanud. Tallinna Meremeeste Haigla sanitarepidemioloogia osakonna 25.09.1979 aktiga tuvastati hagejal kutsehaigus – kuulmise halvenemine kõrgenenud müra ja vibratsiooni tõttu. Hageja sai sellest teada alles 2001. aastal pärast tema pöördumist kutsehaiguste kliinikusse. 06.02.2001 otsusega nr 011264 tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud raske invaliidsus. 30.12.2009 otsusega nr 578894 tuvastas SKA Põhja Pensioniameti Tallinna Büroo hagejal kutsehaiguse koos 50% töövõimekaotusega ja määratles töövõimetuse kestuse kuni 31.12.2011. Otsuse kohaselt esineb hagejal kutsehaigus kahepoolse kuulmislanguse tõttu kuni 90 db-ni. Hageja ei ole töötanud aastast 1987 kuni 2009. aasta lõpuni, kuna tema kuulmislanguse tõttu ei võeta teda tööle. Hageja leidis, et olemas on põhjuslik seos kutsehaiguse ja kostja õiguseelneja juures töötamise vahel. Ajavahemikus 1998-2005 maksis kostja hagejale kui endisele pikaajalisele töötajale toetust. Hageja käsitles kahju tekitava sündmuse algusena 30.12.2009 tehtud püsiva töövõimetuse tuvastamise otsust nr 578894, millega on tuvastatud hagejal esinev kutsehaigus ja 50 % töövõimekaotus ning taotles hüvitise väljamõistmist alates 01.02.2010 kuni järgmise ekspertiisini. Hageja igakuine pension on 4 694 krooni ning igakuine kahju on (12 662 x 50% - 4 649) 1 682 krooni. Kahju arvutuse aluseks võttis hageja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p 13. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Samadel asjaoludel nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist tsiviilasjas nr 2-08-4129. Nimetatud asjas on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja sai kutsehaiguse diagnoosimisest teada 26.03.1987. Kostja leidis, et nõue on TsÜS § 153 lg 1 järgi aegunud, kuna hageja sai kahjust ja hüvitamiseks kohustatud isikust teada rohkem kui kolm aastat tagasi. Lisaks sellele ei ole tegemist kohase kostjaga. Kostja ei ole Eesti Merelaevanduse õigusjärglane.

Kahju tekkimine pole ka tõendatud. Alusetu on hageja väide, et seoses tervisekahjustusega jääb tal saamata töötasu. Väidetava kutsehaigusega põhjustatud varaline kahju on hüvitatud riikliku sotsiaalkindlustuse poolt (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 71). Esimese astme kohtu otsus 19.07.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Vaidlus puudus selle üle, et hageja töötas Eesti Merelaevanduses alates 28.08.1959 kuni pensionile jäämiseni 1987. aastal ja 30.12.2009 otsusega nr 578894 tuvastati hagejal töövõimetus 50%, põhjus kutsehaigus. Riigikohus leidis, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (RK 3-2-1-45-99). Vaidlust ei olnud, et kahju tekitati enne 01.07.2002 ja kohaldada tuleb TsK § 448 ja § 464 lg 1 ning ajutist korda. Hageja kutsehaigus tuvastati 25.06.1979 aktiga, mille kohaselt on hageja diagnoosiks keskastme kohleaarne neuriit bilateralis. Vaatamata aktile tugines hageja sellele, et sai kutsehaigusesse haigestumisest teada 2001. aastal pärast tema pöördumist kutsehaiguste kliinikusse. Vaidlustamata asjaolude kohaselt 06.02.2001 otsusega nr 011264 tuvastati hagejal töövõimetus 25% ning see on aja jooksul suurenenud. Hageja selgitas hagis, et sai kutsehaigusesse haigestumisest teada 2001. aastal pärast pöördumist kutsehaiguste kliinikusse, 12.01.2011 kohtuistungil aga, et tegi 19.03.1987 avalduse tööandjale, et ta ei soovi teha järgmist reisi seoses tervisliku seisundiga ja soovis minna pensionile. 08.07.2010 esitatud hagiavalduses märkis hageja kutsehaigusest teadasaamise ajaks 30.12.2009 ning sidus selle teadmise 30.12.2009 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusega nr 578894. Kostja leidis, et hageja sai teada kutsehaigusesse haigestumisest 26.03.1987, kuna nimetatud asjaolu on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-08-4129. Nimetatud asjas esitatud hagiavalduses tugines hageja sellele, et sai kutsehaiguse diagnoosimisest teada töösuhte lõppemisel 1987. aastal, kui talle anti üle dokumendid. Maakohus nõustus kostjaga ja leidis, et õige on arvestada hagi aegumistähtaja algust 26.03.1987. Kuigi maakohus ei andnud 09.06.2008 otsuse resolutsioonis hinnangut hagi aegumistähtaja algusele, tuvastas kohus selle asjaolu kohtuotsuse põhjendustes. Kuna nimetatud asjaolu oli otsuse tegemisel materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad poole selle asjaolu üle enam TsMS § 457 lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda (RK 3-2-1129-11). Kohus leidis, et õige ei ole tugineda aegumistähtaja alguse üle otsustamisel 30.12.2009 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusele nr 578894. Lähtuda tuleb sellest, et hageja sai teada kahju tekkimisest 26.03.1987, mil ta sai teada kutsehaigusesse haigestumisest ja asja lahendamisel tuleb kohaldada 1987. aastal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 81 kehtestas hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kolm aastat. TsK § 86 lg 1 kohaselt hagi aegumise tähtaja kulgemine algas hagemisõiguse tekkimise päevast; hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja esitas perioodiliste maksetena tehtava tervisekahju nõude kohtusse 03.05.2010. Seega on oluline, kas hageja sai tervisekahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada vähemalt kolm aastat enne nimetatud tähtpäeva. Kohus leidis, et kahju tekkimise aluseks olevast elusündmusest sai hageja teada 26.03.1987, kuna hageja on ise hagis märkinud, et kuulmislanguse tõttu ei saanud ta alates 1987. a töötada. Seega oli hageja sissetulek vähenenud, mistõttu esines alates 1987. a negatiivne diferents hageja majanduslikus seisundis. Seega on TsK § 86 lg 1 sätestatud aegumistähtaja alguse ja hagi esitamise vahele jääv periood rohkem kui kolm aastat.

Isegi siis, kui asuda seisukohale, et hageja sai kahjust teada alles 06.02.2001, s.o ajal, kui määrati töövõimetus 25 %, ei muudaks see aegumise kohaldamist. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat ja § 116 esimese lause kohaselt aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest, käesoleval juhul 06.02.2001. 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kuna puudub alus nimetatud sätte lg-te 2 või 3 kohaldamiseks, siis kuulub kohaldamisele 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1. Hagi esitamise ajaks oli TsÜS § 153 lg 1 sätestatud 3-aastane hagi aegumistähtaeg, mis algas 01.07.2002, möödunud. Kuigi perioodiliselt hüvitamisele kuuluvate tervisekahju hüvitiste puhul kohaldub aegumisele lisaks TsÜS § 154, eeldab tervisekahju nõude aegumise peatumine seda, et kahjustatud isik esitab kahju põhjustanud isiku suhtes TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul hagi, millega välistatakse tervisekahju nõude kui sellise aegumine. Kui kahju põhjustanud isik jätab edaspidi mõne perioodilise hüvitise makse tasumise kohustuse täitmata, tuleb vastava kohustuse aegumistähtaega arvestada TsÜS § 154 järgi. Aegumise kohaldamist ei välista ka see, et pärast esialgset töövõimetusest teada saamist töövõimetus hiljem suureneb. Olukorras, kus hageja saab esialgselt teada 25 %-lisest töövõime kaotusest ning sellest hoolimata nõuet üleüldse ei esita, ei saa hageja kaitset ka hiljem, s.t ka siis, kui töövõime kaotus suureneb. Ka sellisel juhul tuleb esitada nõue TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ja töövõime kaotuse suurenemisest tingitud hüvitise suurendamise nõue hakkaks aeguma kahju suurenemisest teada saamisest või teada saama pidamisest. Vaidlus puudus, et ajavahemikus 1998-2005 maksis kostja hagejale kui endisele pikaajalisele töötajale rahalist toetust. TsK § 89 lg 2 kohaselt vaidluste puhul, milles üheks või mõlemaks pooleks on kodanik, katkeb hagi aegumise tähtaeg samuti kohustatud isiku poolt tegude teostamisega, mis tõendavad tema võla tunnistamist. Sama sätte lg 3 kohaselt pärast katkemist algab hagi aegumise tähtaja kulg uuesti; kuni katkemiseni möödunud aega uue tähtaja hulka ei arvata. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 4 kohaselt aegumistähtaja kulg katkeb kui kohustatud isik teeb teo, millega tunnistab võlga. Sama sätte lg 3 kohaselt kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata. Kostja selgitas, et tegemist oli toetusmehhanismiga, mis oli kostja ja ametiühingu vahel sõlmitud kokkuleppe osaks ning selle kokkuleppe alusel lõpetati see maksmine alates 01.01.2006. Kostja eitas, et tegemist võiks olla vabatahtlike perioodiliste väljamaksetega väidetava kutsehaiguse hüvitamiseks. Kohtul puudusid muud andmed, et nimetatud maksete näol võiks olla tegemist kutsehaigusest tuleneva nõude tunnistamisega ning samuti ei tuginenud sellele hageja. Isegi kui tõlgendada neid makseid kostjapoolse võla tunnistamisena, siis ka sellisel juhul on nõue aegunud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Hagi ei ole aegunud. Apellandile ei olnud teada alates 1987. aastast asjaolu, et tema kuulmislangus on põhjustatud tervist kahjustavatest töötingimustest ja et tegemist võib olla töötervishoiu nõuete rikkumisega tööandja poolt. Kohus käsitles hagi aegumise üldteoreetilisi aluseid ega hinnanud hageja konkreetseid väiteid ja seisukohti. Otsus hagi aegumise

kohaldamisest ei käsitle pooli võrdsetena, vaid lähtub pigem kostja huvidest. Õigusemõistmine peab mitte ainult olema, vaid ka näima õiglase ja arusaadavana. Apellant peab silmas asjaolu, et kostja paljud endised töötajad võivad hagi rahuldamise järel tervisekahju nõudega kohtusse pöörduda, mida kaevatav kohtulahend ilmselgelt piirab. Apellant avaldas soovi isiklikult maakohtu istungil osaleda ning oma seisukohti avaldada. Kirjalik menetlus oli hageja osalusõigust selgelt piirav. Apellant palub maakohtu otsuse tühistamist olulise menetlusõiguse normi rikkumise ja isiku põhiõiguste olulise riive tõttu. Kohtuotsus ei ole seaduslik ka selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. TsMS § 348 lg 2 kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt ning TsMS § 351 lg 1 järgi on kohtul kohustus arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Apellant on kõrges eas vanaduspensionär ja muid sissetulekuid peale vanaduspensioni temal ei ole. Apellant elab üksinda, mingit kõrvalabi pole tal kelleltki oodata. Suur osa apellandi sissetulekust kulub ravimitele ja kuulmisaparaadi korrashoiule. Apellant peab ebamõistlikuks kohtu seisukohta, et hageja peab kandma kõik menetluskulud. Kohus võib mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus hagi aegumise kohta on õige. Hageja selgitas ringkonnakohtule, et ta suunati juba 1979. aastal tööandja poolt kutsehaiguse diagnoosimiseks vastavasse meditsiiniasutusse. Hageja väited kahjust ja seda põhjustanud isikust teadasaamise aja kohta on olnud muutuvad. Hagiavalduse ja ringkonnakohtus antud selgituse kohaselt diagnoositi hagejal 2001. aastal kutsehaigus ja fikseeriti töövõimekaotus. Hagi esitamisele eelnevalt on hageja 19.03.2007 pöördunud kostja poole avaldusega tervisekahjustuse hüvitamiseks, kus ta on selgitanud, et kutsehaiguse diagnoosimisest sai ta teada töösuhte lõppemisel 1987. aastal. (I kd lk 42-43). Hageja käsitlus, mille kohaselt tuleb kahjust ja seda põhjustanud isikust teadasaamiseks lugeda 2009. aastat, mil hagejal suurendati töövõimekaotuse määra 25%-lt 50%-ni, ei ole õige ega kooskõlas hageja enda poolt esitatud asjaoludega. Maakohus on analüüsinud nõude aegumist lähtuvalt sellest, et hageja sai teada talle tekkinud kahjust ja kahju põhjustanud isikust töölepingu lõpetamisel 1987. aastal ja leidnud õigesti, et nõue on aegunud. Lisaks sellele on maakohus hinnanud alternatiivselt nõude aegumist ka hageja poolt hagiavalduses märgitud kahjust ja seda põhjustanud isikust teadasaamise ajast 2001. aastal.