Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Aleksei Vassilkovi hagi AS-i Eesti Merelaevandus vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-20629
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Eesti Merelaevandus määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aleksei Vassilkov Kostja AS Eesti Merelaevandus (registrikood 10075832), esindaja vandeadvokaat Tõnu Meidra
Asja läbivaatamise kuupäev
3. november 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2014. a määrus ja Harju Maakohtu 19. augusti 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-20629 ning saata menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada THOR Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr EE742200221054308825, AS Swedbank)
12.mail 2014 AS-i Eesti Merelaevandus eest tasutud kassatsioonikautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus jättis 19. juuli 2012. a otsusega Aleksei Vassilkovi (hageja) hagi AS-i Eesti Merelaevandus (kostja) vastu aegumise tõttu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. detsembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Riigikohus ei võtnud 27. veebruari 2013. a määrusega kassatsioonkaebust menetlusse.
2.Kostja esitas 20. märtsil 2013 menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse, milles palus hagejalt välja mõista kostja menetluskulud 9510 eurot 40 senti. Avaldusele on lisatud OÜ Advokaadibüroo Kasak ja Missik ning THOR Advokaadibüroo OÜ arved koos
spetsifikatsioonidega.
3.Hageja vaidles kostja esitatud avaldusele vastu. Hageja arvates on temalt kostja menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, kuna hageja on 80aastane pensionär ja invaliid ning ta pöördus kohtusse kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tsiviilasja hind hagi läbivaatamisel esimese astme kohtus oli 967 eurot 49 senti, sama hind oli ka apellatsioonimenetluses, seega kokku 1934 eurot 98 senti. Vabariigi Valitsuse määruse „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 1 lg 1 kohaselt on varalise nõudega tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär juhul, kui tsiviilasja hind on kuni 3200 eurot, 1600 eurot. Järelikult on kostjal õigus nõuda mitte üle 1600 euro. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 kohaselt palus hageja jätta kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata.
4.Harju Maakohtu kohtunikuabi mõistis 19. augusti 2013. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena kostja õigusabikulud 1600 eurot. Kohus leidis, et kostja esindaja toimingud ning tasu olid põhjendatud ning vajalikud. TsMS § 175 lg 4 kohaselt on Vabariigi Valitsus kehtestanud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär määratakse lähtuvalt tsiviilasja hinnast. Tsiviilasja hind oli 967 eurot 49 senti. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär kuni 3200 euro suuruse tsiviilasja hinna korral olla maksimaalselt 1600 eurot. Kostja nõutud lepingulise esindaja kulud 9510 eurot 40 senti ületavad Vabariigi Valitsuse määrusega sätestatud õigusabikulude sissenõudmise piirmäära, mistõttu saab kostja õigusabikuluna hagejalt välja mõista 1600 eurot.
5.Kostja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, millega hagejalt jäeti välja mõistmata menetluskulud 1600 eurot ületavas osas, ja mõista täiendavalt välja 7910 eurot 40 senti.
6.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas
10.veebruari 2014. a kirjaga läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. mai 2014. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja kostja määruskaebuse rahuldamata. Maakohus toimis õigesti, kui lähtus õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 4 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest, millega on kehtestatud lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et hagi hinna määramine kohtuotsuses on vaid tehniline toiming, mis ei tohiks menetluskulude hüvitamist mõjutada. Hagi hinna (samuti apellatsioonkaebuse hinna) määramise üheks eesmärgiks on kindlasti ka tekkivate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine. Kaotajalt poolelt väljamõistetavate menetluskulude ligikaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. Ka oma lepingulisele esindajale tasu maksmisel on hagi hinna teadmisel võimalik kaaluda kulutuste otstarbekust. Hagi hind praeguses asjas ei ole ebaselge. Hageja nõude suurus oli täpselt määratav ja kostjale teada. See, et hageja nõue sisaldas ka tagasiulatuvaid summasid, ei muutnud nõuet keerukamaks. Ka hagi aegumise vastuväitele tuginemine ei ole oma olemuselt õiguslikult keerukas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse ning teha asjas uus määrus ja mõista hagejalt kostja kasuks välja täiendavalt 7910 eurot 40 senti. Kostja on seisukohal, et praeguses asjas tuleb kõrvale kalduda TsMS § 174 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusest nr 137, sest esinevad kaalukad alused ja hageja on põhjustanud AS-ile Eesti Merelaevandus olulise kahju. On selge vajadus lähtuda vaidluse tegelikust sisust, menetlusosaliste tegelikust vaidlusele kulunud tööajast ning põhjendatud kuludest. Kostja on seisukohal, et avalduses esitatud menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude välja mõistmata jätmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ning sellega õigustataks ja soositaks hageja pahatahtlikku tegevust kulude tekitamisel kostjale. Kostja on seisukohal, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et hageja taotles nii kahju hüvitamist kui ka edasiulatuvalt hüvitise väljamõistmist, mis tegelikkuses hagi hinnas ei kajastunud, vaid oli piiratud TsMS § 129 lg-ga 2. Seega on tsiviilasja hind Vabariigi Valitsuse
4.septembri 2008. a määruse nr 137 tähenduses tegelikult ebaselge ning seda määrust ei ole võimalik ilma menetluskulude põhjendatust sisuliselt hindamata aluseks võtta.
9.Hageja vaidleb määruskaebusele vastu. Hageja on seisukohal, et temalt kostja menetluskulude väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 4 viimase lause, § 692 lg 5 ja § 701 lg 3 viimase lause alusel tühistada ning menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Riigikohus ei ole TsMS § 692 lg 4 järgi seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele kohaldatakse TsMS § 695 järgi kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui määruskaebuse kohta sätestatust ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. Seega saab Riigikohus tühistada olulise menetlusõiguse normi rikkumise korral ka ringkonnakohtu määruse, olenemata määruskaebuse põhjendustest. Tulenevalt TsMS § 692 lg 4 viimasest lausest on Riigikohtul õigus määruskaebuse põhjendustest olenemata tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka TsMS § 669 lg-s 1 nimetamata menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus ja rikkumist ei ole võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada. TsMS § 692 lg 5 järgi, kui maakohus on rikkunud § 669 lg-s 1 nimetatud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks maakohtule.
12.Kolleegium peatub esmalt sellel, kas maakohtus võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha kohtunikuabi.
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tehtud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Maakohtu 19. augusti 2013. a määruse, millega määrati kindlaks kostja menetluskulude rahaline suurus, on teinud kohtunikuabi. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt. Samuti kordab kolleegium Riigikohtu üldkogu lahendis märgitut, et kuna menetluskulud määras kindlaks kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis ning tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. TsMS § 692 lg 5 kohaselt, kui maakohus on rikkunud TsMS § 669 lg-s 1 nimetatud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks maakohtule.
13.Teisena käsitleb kolleegium seda, kas kohtud on õigesti lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 4 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Eelviidatud Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrus nr 137 „ Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 70–76). Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, kuna hageja on esitanud vastuväite kostja lepingulise esindaja kulude kohta (TsMS § 175 lg 1 teine lause).
14.Vastuseks kostja määruskaebuse väitele, et tsiviilasja hind on ebaselge ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähenduses tuleks see määrata uuesti, märgib kolleegium, et Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks mh TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrus. Seega ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 12).
15.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.