Osaühingu F hagi K.H U vastu põhivõla 1000 euro ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
1000 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja Osaühing F (registrikood XXX, asukoht XXX)
esindajad
Hageja lepinguline esindaja advokaat Ramil Pärdi (Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets, Tartu mnt 2, 10145 Tallinn, elektronpost [email protected]) Kostja K.H (registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja seaduslik esindaja juhatuse liige VK(elektronpost XXX) Kostja lepinguline esindaja Renee Mahl (CMR Konsultant OÜ,
2.Välja mõista K.H ULT põhivõlgnevus 1000 (üks tuhat) eurot ja 4. detsembri 2012.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 226,97 eurot (kakssada kakskümmend kuus eurot ja 97 senti) Osaühingu F kasuks.
3.Välja
mõista
K.H
ULT
viivis
protsendina
põhinõudelt
(1000
eurolt)
1(9)
2-11-4568 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5. detsembrist 2012.a kuni põhinõude kohase täitmiseni Osaühingu F kasuks.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 04.12.2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Osaühing F (hageja) esitas 03.02.2011.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse K.H U (kostja) vastu võlgnevuse 1000 euro ja viivise 200 euro saamiseks. Pärnu Maakohtu makseettepanekule 07.03.2011.a esitatud kostja vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja asi anti hagimenetluseks üle Harju Maakohtule. 24.11.2011.a esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 1000 eurot, viivise 1000 eurot (alternatiivselt seadusjärgse viivise 144,25 eurot) ja lisaks viivise kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 määras.
2.Hagiavalduse järgi teostas hageja kaubaveo kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (CMR) kohaselt, kuid hilines mõned päevad kauba kohaletoimetamisega. 26.01.2010.a saabus sihtkohta kaks veokit, 05.02.2010.a saabus ka kolmas veok. Kostja on jätnud veo eest 01.02.2010.a esitatud arvest nr 10 tasumata 1000 eurot. Kostja kirjalikku põhjendatud nõuet kauba kohaletoimetamisega viivitamisest tekkinud väidetava kahju hüvitise saamiseks ei esitanud. Kostja oleks pidanud kauba kohaletoimetamise viivitusest kahju nõude esitama hagejale kirjalikult hiljemalt 26.02.2010.a. Kostja rahaline kohustus hageja ees muutus sissenõutavaks 14.02.2010.a. Kostja esitas 28.02.2011.a saldokinnitusel põhjendamata pretensiooni hilinenud kauba eest summas 15 646,60 krooni (1000 eurot). Hagi esitamise seisuga (24.11.2011.a) on arvel toodud määras (1% päevas) kogunenud viivise summa 6490 eurot. Kostja ei ole arvel toodud viivise määra kunagi vaidlustanud ning on seda seega vaikimisi aktsepteerinud. Hageja vähendab viivise nõuet põhinõude suuruseni, s.o 1000 euroni. 2(9)
2-11-4568 Alternatiivselt on hageja arvestanud viivise välja ka kord poolaastas Eesti Panga poolt www.ametlikudteadaanded.ee avaldatava Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel summas 144,25 eurot.
3.Hagi on esitatud tähtaegselt. Hageja on esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse 03.02.2011.a, st 2 päeva enne aegumistähtaega. Kostja on kahe varem saabunud veo (need, mis jõudsid Krakowisse 26.01.2010.a) eest tasunud, kuid tasumata on jäetud raha üksnes 05.02.2010.a sihtkohta saabunud veo eest.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hagi on aegunud. Vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on VÕS § 802 kohaselt üks aasta alates veose üleandmisest. Veosed anti üle 26.01.2010.a ja 05.02.2010.a. Kostja ei ole kunagi arvet nr 10 tunnistanud, mistõttu puudub alus aegumise katkemiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 alusel. TsÜS § 160 lg-te 1 ja 2 alusel peatub hagi aegumine hagi esitamisega ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega. Viimane veos anti üle 05.02.2010.a, maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 03.02.2011.a, seega oli 03.02.2011.a seisuga aegumistähtaeg jooksnud 362 päeva. Kostja esitas maksekäsu ettepanekule vastuväite 07.03.2011.a, hageja esitas hagi 24.11.2011.a, seega lisandus eelmärgitud 362 päevale täiendavalt 261 päeva, kokku 623 päeva. Kuivõrd hageja ei esitanud hagi TsMS § 486 lg-s 4 ettenähtud ajavahemikul, siis puudub kostja arvates alus kohaldada nimetatud sätet. Isegi juhul, kui aegumise peatumine lõppeks 6 kuud pärast kostja vastuväite esitamist, ka siis lisandub 362 päevale alates makseettepanekule vastuväite esitamisest 07.09.2011.a kuni 02.12.2011.a kohtumääruse tegemiseni 85 päeva, kokku 447 päeva. Kuna VÕS 42. peatüki 1. jagu sisaldab aegumise kohta erinormi, siis ei kuulu kostja arvates kohaldamisele aegumise üldnorm 3 aastat.
5.Hageja nimel või hageja kasuks veolepingu sõlminud TP ja kostja leppisid kokku veotasu vähendamises 1000 euro võrra. Kui eeldada, et TP sõlmis kostjaga veolepingu hageja kui kolmanda isiku kasuks, siis VÕS § 80 lg 6 kohaselt võivad pooled kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut muuta ka kolmanda isiku nõusolekuta. Juhul kui TP oli õigus hagejat esindada, siis teostas ta lepingutingimuste muutmise hageja nimel. Kui käsitleda tasu vähendamise kokkulepet kompromissilepinguna, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 578 ja 579. Kuna kostja esitas korduvalt TP avaldusi, mis oli seotud hinna alandamisega 1000 euro võrra, siis võib kohaldamisele kuuluda ka VÕS § 112 sätestatud hinna alandamise regulatsioon.
6.Kostja leiab, et hagis on alusetu esitatud arve nr 10 alusel viivise arvestus 1% päevas. Kostja ei ole hagejaga vastavat viivist kokku leppinud ega ole ka mingil muul moel arvele märgitud viivisega nõustunud. TP ja kostja leppisid veolepingu olulised tingimused kokku jaanuari alguses 2010.a. TP toimetas kostjale arve 19.03.2010.a. Arvele märgitud viivis 1% päevas ei põhine kokkulepitud tingimustel.
MENETLUSE KÄIK
7.Asja läbivaatamise käigus 06.09.2012.a, 25.10.2012.a ja 14.11.2012.a toimunud kohtuistungitel jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus kuulas 14.11.2012.a toimunud kohtuistungil tunnistajana üle TP.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. 3(9)
2-11-4568
9.Hageja poolt esitatud põhinõue 1000 euro väljamõistmiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja teostas kaubaveo, mille käigus kaks veost jõudsid sihtkohta 26.01.2010.a ja kolmas 05.02.2010.a ning kostja tasus vedude eest 01.02.2010.a esitatud arve nr 10 osaliselt. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et asjas kohalduvad eelkõige CMR sätted, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. CMR konventsioon ei reguleeri veotasu maksmisega seonduvat. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Puudub ka vaidlus, et antud juhul tuleb kohaldada Eesti siseriikliku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale vedude eest 01.02.2010.a esitatud arve nr 10 eest tasumata jäänud 1000 eurot või on sõlmitud selles ulatuses kokkulepe veohinna alandamiseks. Hageja väitel on pooled sõlminud suulise veolepingu, mille järgi hageja teostas kaubaveo, kuid hilines kauba kohaletoimetamisega. Veo hinnas poolte vahel vaidlust ei ole. Kostja leiab, et ta sõlmis suulise veolepingu TP . Kui TP kvalifitseerub hageja esindajaks, siis on kostja arvates talle pretensioonid esitatud ja ta on kostjaga sõlminud kokkuleppe 1000 eurot hinna alandamiseks; kui TP ei kvalifitseeru hageja esindajaks, siis ei ole hagejal VÕS § 80 lg-te 6 ja 7 kohaselt õigus ja alust nõuda kokkulepitud ning vähendatud veotasu osa 1000 euro tasumist.
12.Veoleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Veolepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.
13.Kohus leiab, et tunnistaja TP ütlustega on tõendatud, et kostja juhatuse liige KHT H tellis vaidlusalused veod hagejalt (vt t lk 81-82). TP ütluste kohaselt sai ta pakkumuse KHT H ja arutas seda hagejaga, kellelt oli volitus otsida temale tööd ja vedusid. Hageja võttis pakkumuse vastu. Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale osaliselt vedude eest tasunud ning tasumata on jäänud 1000 eurot. TP väitel ei olnud tal õigust arveid ümber teha ega vähendada. TP ütluste järgi suhtlesid hageja ja kostja omavahel. Samuti tõendab poolte vahel veolepingu sõlmimist kostja poolt 22.03.2010.a koostatud ja hagejale adresseeritud reklamatsioon, millest nähtuvalt tellis kostja transporditeenuse hagejalt (t lk 38). Hageja ja kostja vahel veolepingu sõlmimise kohta saab järelduse teha ka kostja poolt maksekäsu kiirmenetluses 07.03.2011.a vastuväite põhjenduses märgitust, et kostja tellis hagejalt transpordi kolmele paberkoormale marsruudil Myllykoski-Krakov (t lk 11) ning 28.02.2011.a saldokinnitusest, millel on kostja pretensioon hagejale hilinenud kauba eest (t lk 24). Kostja poolt 28.12.2011.a vastuse lisana esitatud soome keelne elektronkiri (t lk 37) ei oma veolepingu sõlmimise ja selle sisu tuvastamise seisukohast tähtsust ja see 4(9)
2-11-4568 tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Eeltoodu põhjal on tuvastatud pooltevahelise veolepingu sõlmimise fakt. VÕS § 774 lg 1 kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). VÕS § 787 lg 1 järgi tuleb veotasu ja seisuraha vedajale maksta veose üleandmisel saajale. Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
14.Kostja väidab, et hageja nimel või hageja kasuks veolepingu sõlminud TP ja kostja leppisid kokku veotasu vähendamises 1000 euro võrra. TsÜS § 115 lg 1 võimaldab teha tehingu esindaja vahendusel. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindusõigus võib TsÜS § 117 lg 2 järgi tuleneda seadusest või selle võib anda tehinguga (volitus). TsÜS § 118 lg 1 kohaselt annab esindatav volituse tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Sama paragrahvi teine lõige võimaldab lugeda volituse antuks, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust. Asjas on tuvastamist leidnud, et TP ei ole hageja seaduslik ega lepinguline esindaja ning hageja ei ole volitanud TPt tema nimel kostjaga mingeid tahteavaldusi tegema või neid vastu võtma (vt t lk 49, 67 ja 81-83). TP poolt vaidlusaluse kolme veose vedamise eest väljastatud hageja originaalarve nr 10 kostjale üleandmisest ei piisa järeldamiseks, et TP oleks olnud hageja esindaja TsÜS § 118 lg 2 alusel. TP ütluste järgi oli tal volitus otsida hagejale tööd ja vedusid, kuid tal ei olnud õigust arveid ümber teha ega neid vähendada (vt t lk 82). Seega leiab kohus, et hageja poolt TP volituse andmine veotasu vähendamiseks ei ole tõendamist leidnud.
15.Kostja leiab, et juhul, kui TP ei olnud õigust teha hageja nimel tahteavaldusi või võtta neid vastu, siis oli kostjaga sõlmitud veolepingute puhul tegemist VÕS § 80 lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku (hageja) kasuks sõlmitud lepingutega. Kostja on seisukohal, et ta on alandanud arve nr 10 kohaselt maksmisele kuuluvat summat 61 960,54 krooni (3 x 17 211,26 krooni, millele lisandus käibemaks) 15 646,60 krooni (1000 euro) võrra ning et selles osas on ta sõlminud TPga kokkuleppe, mida võib käsitleda ka kompromissilepinguna. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. VÕS § 80 lg 1 järgi võib lepingus ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule, ja sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Vastavalt VÕS § 80 lg-le 6 võivad lepingupooled kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut muuta või selle lõpetada ilma kolmanda isiku nõusolekuta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline veoleping. Selle lepingu näol ei ole tegemist hageja kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga VÕS § 80 lg 1 järgi. See eeldaks TP kui väidetava lepingupoole soovi teha kulutusi enda arvel kolmanda isiku kasuks, kuid sellist TP eesmärki ei ole kohus tuvastanud.
5(9)
2-11-4568 Samuti ei saa kohus lugeda väidetavat kostja ja TP vahelist hinna alandamise kokkulepet kompromissiks VÕS § 578 mõttes. Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Esitatud asjaoludest nähtuvalt eitab hageja kokkulepet hageja ja kostja vahel (t lk 68). VÕS § 578 lg-t 2 saanuks kohalduda üksnes hinna alandamise kokkuleppe sõlminud kostja ja TP vahelises suhtes, kuid mitte kostja ja hageja kui kokkuleppe osaliseks mitteoleva isiku vahelises suhtes.
16.Kostja on hinna alandamise osas tuginenud ka VÕS §-le 112. Hinna alandamise eesmärgiks on VÕS § 112 järgi mittekohase täitmisega rikutud pooltevaheliste kohustuste tasakaalu taastamine olukorras, kus lepingutingimustele mittevastava soorituse saanud lepingupool on mittekohase täitmise vastu võtnud ja ei soovi lepingust taganeda. Viidatud sätte lg 1 kohaselt, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja teostas kaubaveo, kuid hilinemisega. Täitmisega hilinemine ei saa aga VÕS § 112 lg-st 1 (mh selle teisest lausest) tulenevalt olla hinna alandamise põhjuseks (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2006, lk 372). Seega leiab kohus, et kostja ei saa sellel alusel veohinda alandada.
17.Vedaja vastutus on reguleeritud CMR art-s 17 ja sellele järgnevates artiklites. CMR art 17 lg 1 järgi reguleerib CMR vedaja vastutust kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise, samuti kohaletoimetamisega viivitamise korral. Vaidlust ei ole, et hageja toimetas kauba kohale viivitusega. Hageja seisukoht on, et kostja hüvitisnõue on põhjendamata (kahju on tõendamata) ning esitatud selleks ettenähtud tähtaega rikkudes. Kostja leiab, et ta on õigustatud nõudma kahju hüvitamist sellele vaatamata, et ta ei esitanud kahjuavaldust kirjalikult ja 21 päeva jooksul. Samas märgib kostja, et kasutas õiguskaitsevahendina hinna alandamise regulatsiooni (vt t lk 57). Hinna alandamise osas on kohus oma seisukoha võtnud eelnevalt. 28.02.2011.a esitas kostja iga-aastasel saldokinnitusel pretensiooni hilinenud kauba eest summas 15 646,60 krooni (t lk 24). CMR art 23 lg-st 5 tulenevalt on vedaja kohustatud hüvitama kahju kohaletoimetamisega viivitamise korral, kui nõude avaldaja tõendab, et viivitus on tekitanud kahju. CMR art 30 lg 3 kohaselt võib kauba kohaletoimetamisega viivitamine põhjustada hüvituse tasumise ainult sel juhul, kui avaldus oli tehtud kirjalikult 21 päeva jooksul arvates kauba saaja käsutusse üleandmise päevast. Nimetatud tähtaega arvutades ei arvata tähtaja sisse kauba väljaandmise või kontrollimise või kauba saaja käsutusse üleandmise päeva (CMR art 30 lg 4). Käesoleval juhul andis hageja kaubad üle osaliselt 26.01.2010.a ja osaliselt 05.02.2010.a. Seega oleks kostja pidanud oma nõude maksmapanemiseks viivitusest hagejale kirjalikult teatama hiljemalt 26.02.2010.a. Seda kostja teinud ei ole. Samuti ei ole kostja millegagi tõendanud, et kauba kohaletoimetamise viivitus oleks tekitanud talle kahju.
18.Kostja taotleb hageja nõuete osas aegumise kohaldamist. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kauba rahvusvahelise autoveo lepingust tulenevale veotasu nõudele kohaldub VÕS §-s 802 sätestatud aegumistähtaeg. VÕS § 802 lg 1 järgi on võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sätestatud vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta, 6(9)
2-11-4568 mis praeguse asja asjaoludel algab VÕS § 802 lg 2 kohaselt veose üleandmisest. Kostja on kahe varem saabunud veo (need, mis jõudsid Krakowisse 26.01.2010.a) eest tasunud, kuid tasumata on raha üksnes 05.02.2010.a sihtkohta saabunud veo eest. Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 järgi saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Selleks vastavaks päevaks on aastates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus, praegusel juhul 05.02.2010.a (vt Riigikohtu 23.05.2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1902, p 7, 14.11.2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15 ja 07.12.2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15). Tähtaja möödumist täpsustab TsÜS § 137 lg 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg üldjuhul vastaval päeval kell 24.00. Seega algas veotasu nõude üheaastane aegumistähtaeg 06.02.2010.a kell 00.00 ja lõppeks 05.02.2011.a kell 24.00. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses (TsÜS § 160 lg 2 p 3). Asjas on tuvastatud, et hageja esitas 03.02.2011.a maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning makseettepanekule 07.03.2011.a esitatud kostja vastuväite tõttu lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja jätkati asja lahendamist hagimenetluses. Sel juhul lõpeb aegumise peatumine sõltuvalt hagimenetluse lahendusest selle lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Kostja poolt viidatud TsMS § 486 lg-l 4 ei ole aegumise küsimuse lahendamisel materiaalõiguslikku tähendust. Nimetatud sättel on üksnes menetlusõiguslik tähendus. Seega peatus hagi aegumistähtaeg hageja jaoks 03.02.2011.a ning nõue ei ole aegunud.
19.Kuivõrd hageja ja kostja vahel on sõlmitud veoleping ja hageja nõue ei ole aegunud, on hagejal õigus nõuda vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 selle täitmist. Seetõttu kohus rahuldab hagi põhinõude osas ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja maksmata veotasu summas 1000 eurot.
20.Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja poolt esitatud alternatiivne viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult lisaks ka viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
21.Hageja väidete kohaselt on pooled arvel nr 10 kokku leppinud viivisemääras 1% päevas ning seetõttu palub hageja kohaldada seda määra. Hageja arvates on kostja arvel toodud viivise määra vaikimisi aktsepteerinud. Alternatiivselt palub hageja kohaldada seadusjärgset viivise määra. Kostja leiab, et arve alusel viivise nõudmine 1% päevas on 7(9)
2-11-4568 alusetu, kuna ta ei ole hagejaga vastavat viivist kokku leppinud ega ole arvele märgitud viivisega nõustunud. Kohtu hinnangul ei ole viivise nõudmine viivisemääras 1% käesoleval juhul põhjendatud. Kirjalikus vormis sõlmitud lepingut vaidlusaluse arve esitamiseks poolte vahel sõlmitud ei ole. Seega saaks viivisekokkulepe tuleneda üksnes hageja poolt osundatud veo arvest nr 10. Kõnealust arvet kohtule esitatud ei ole. Isegi kui arvel on fikseeritud viivisemäär 1% päevas, ei saa kohtu arvates siiski järeldada, et pooled olid sellises viivisemääras kokku leppinud. Kohus peab vajalikuks seejuures viidata ka Riigikohtu 17.12.2009.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, kus on asutud järgmisele seisukohale. Kuigi majanduskäibes võib arvele viivise lisamine olla tavapärane käitumine ka neil juhtudel, mil lepingus ei ole viivises kokku lepitud, ei tähenda sellise arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arvesaatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Riigikohtu seisukoht on põhjendatud asjaoluga, et arve vastuvõtmise kohta allkirja andmist ei saa TsÜS § 68 lg-te 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib aga lepingut muuta ainult lepingupoolte kokkuleppel. Kohus lisab, et tulenevalt TsÜS § 68 lg-st 4 ja VÕS § 20 lg-st 2 ei saa vaikimist ja tegevusetust reeglina lugeda tahteavalduseks, s.h juhul kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Kohus leiab, et kostja vaikimist ja tegevusetust ei saa käesoleval juhul lugeda aktseptiks viivisemäära suuruse osas.
22.Eeltoodu ei võta hagejalt siiski õigust nõuda viivist seadusjärgses ulatuses. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu 07.11.2005.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (p 16) avaldatud seisukohale, millest nähtub, et juhul, kui hageja nõuab viivist, kuid pole tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena. Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt alternatiivselt seadusjärgset viivist hagiavalduse esitamise seisuga (s.o 24.11.2011.a) summas 144,25 eurot. Viivise arvestamisele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Seega oli kostja ajavahemikus 14.02.2010-24.11.2011 viivituses 1000 euro tasumisega. 14.11.2012.a toimunud kohtuistungil palus hageja viivise välja mõista kindla summana hagi rahuldamise seisuga ja edasi protsendina põhinõudest (t lk 83). Kohtu arvestuste järgi on ajavahemikus 25.11.2011-04.12.2012 viivis sissenõutavaks muutunud summas 82,72 eurot (s.o 376 päeva x 0,22 eurot). Kokku on otsuse tegemise seisuga (s.o 04.12.2012.a) muutunud viivis sissenõutavaks summas 226,97 eurot (s.o 144,25 + 82,72).
23.Kohus rahuldab TsMS §-st 367 lähtudes samuti hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudelt (1000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 05.12.2012.a kuni põhinõude kohase täitmiseni. 8(9)
2-11-4568
24.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevusena 1000 eurot, lisaks käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 226,97 eurot ning edasi viivise protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras alates 05.12.2012.a kuni põhinõude kohase täitmiseni.
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus käesoleva otsusega hagi rahuldab, tuleb menetluskulud jätta asjas kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Sirje Õunpuu kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.