Harju Maakohus
Tsiviilasja number
2-12-18345
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
28.11.2012, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Kohtuasi
Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
Resolutsioon
Liili Lauri Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) hagi SIApS vastu nõude tunnustamiseks VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 25.10.2012 Hageja: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu), asukoht Endla 8, 15177, Tallinn, esindaja Nele Mals, epost: [email protected] Kostja: SI ApS, Taani registrikood XXX, esindaja vandeadvokaat Siim Roode, e-post. [email protected] Hagi rahuldada. Tunnustada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) maksuvõla nõuet 14 793,11 euro ulatuses II järgu nõudena VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Jätta menetluskulud täies ulatuses kostja SI ApS kanda
Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses.
Hagiavalduse asjaolud ja nõue. Hagiavalduse (tlk 2-5) kohaselt esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) nõudeavalduse summas 14 793,11 eurot ja selle rahuldamisjärgu tunnustamiseks VAOÜ pankrotimenetluses. Nõudeavaldusega palus hageja lugeda Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajaks 55 645,58 euro nõudes, milles hageja palus tunnustada maksuvõlga summas 55 645,58 eurot II järgu nõudena. 11.04.2012 toimus VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, millel esitas SI ApS vastuväite hageja nõudele summas 14 793,11 eurot, mistõttu hageja esitatud nõue sai tunnustatud osaliselt – summas 40 852,47 2 eurot II järgu nõudena. SI ApS on vastuväite esitanud maksuhalduri 17.10.2011 maksuotsusest nr 12.2-3/4952-11 tulenevale nõudele. Hageja esitas VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 27.12.2011 nõudeavalduse nr 13-12/528-1 koos nõude suurust kinnitavate dokumentidega. Viimatinimetatud nõudeavaldus summas 55 645,58 eurot koosneb 17.10.2011 maksuotsusest nr 12.2-3/4952-11 summas 14 793,18 eurot, 17.11.2011 maksuotsusest nr 12.2-3/4952-13 summas 14 419,11 eurot, deklareeritud tasumata jäetud maksudest summas 9 974,21 eurot, maamaksust summas 702,5 eurot ning intressist summas 15 233,2 eurot ja müügimaksust Tallinnas 523,38 eurot. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 17.10.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/4952-11 kohustati VAOÜ-d (pankrotis) tasuma riigieelarvesse makse kokku 14 783,18 eurot (231 463 krooni). Eelnimetatud summa tulenes tasumisele kuuluvast käibemaksust summas 2 297,24 eurot (35 944 krooni) ja alusetult tagastatud summast 12 495,94 eurot (195 519 krooni). Põhja MTK kontrollis 10.02.2011 korralduse nr 12.2-3/4952-4 alusel VAOÜ (pankrotis) aprilli 2010 maksude arvestamise ja deklareerimise õigusust, millega kaasnes kohustus esitada kaupade/teenuste ostu- ja müügiarved, lepingud, pangakontode väljatrükid ja muud ettevõtlust tõendavad dokumendid. Korraldus edastati lihtkirjaga VAOÜ (pankrotis) äriregistris registreeritud aadressile Vana-Viru 8, Tallinn ning kuulus täitmisele 21.02.2011. Korraldus jäeti täitmata. Hageja on varem 27.05.2009 korraldusega nr 12.2-3/4952-1 alustanud VAOÜ (pankrotis) aprilli 2009 maksude arvestamise ja deklareerimise õigsuse kontrolli. Eelnimetatud kontrolli käigus on selgunud, et VAOÜ (pankrotis) aprilli 2009 käibemaksu enammakse on tekkinud keraamiliste plaatide soetamiselt P OÜ-lt ning VAOÜ (pankrotis) on nimetatud keraamilised plaadid edasi müünud mais 2009 MHOÜ-le. VAOÜ (pankrotis) aprilli 2010 käibemaksu enammakse on tekkinud keraamiliste plaatide (tagasi) soetuselt MHOÜ-lt. Hagejale kontrollimiseks esitatud keraamiliste plaatide müügiarvetest (04.05.2009 arve-saateleht nr 1 ja 26.04.2010 arve-saateleht nr 14) nähtuvalt on hageja hinnangul tegu suures osas samade keraamiliste plaatidega. Seega on VAOÜ (pankrotis) müünud mais 2009 MHOÜ-le keraamilisi plaate ning aprillis 2010 ostis need samad plaadid MHOÜ-lt tagasi. VAOÜ (pankrotis) juhatuse liige VJ(ik XXX) on olnud erinevatel ajavahemikel nii P OÜ kui ka MHOÜ juhatuse liikmeks, kuid tehingute toimumise hetkel ei olnud VJ eelnimetatud äriühingute juhatuse liige. Hageja on veendunud, et VJ tegutses ise VAOÜ (pankrotis), P OÜ ja MH OÜ nimel ning nimetatud keraamiliste plaatide ostumüügitehingud on fiktiivsed. Eelnimetatu tõttu alustas hageja VAOÜ (pankrotis) aprilli 2010 maksude arvestamise ja deklareerimise õigsuse kontrolli. VJ oli P OÜ juhatuse liikmeks perioodil 02.09.1996 kuni 28.04.2009 ning MHOÜ juhatuse liikmeks perioodil 17.03.2009 kuni 22.09.2009.
Maksustamisperioodil aprill 2010 on VAOÜ (pankrotis) deklareerinud 20% määraga maksustatavat käivet kokku summas 11 486,2 eurot (179 720 krooni) ja sellelt arvestatud käibemaksu 2 297,24 eurot (35 944 krooni) ning sisendkäibemaksu kokku summas 17 793,18 eurot (231 463 krooni). Hinnates kontrolli käigus kogutud tõendeid kogumis2, on hageja seisukohal, et VAOÜ (pankrotis), P OÜ ja MHOÜ vahel väidetavalt teostatud keraamiliste plaatide ostu-müügitehingud maksustamisperioodidel aprill ja mai 2009 ning aprill 2010 on fiktiivsed. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja saanud hinnata, kas ettevõtte kulutused on tehtud maksustatava käibe tarbeks ning kas need on üldse seotud VAOÜ (pankrotis) ettevõtlusega. Seega ei ole 2010 aprillikuu käibedeklaratsioonis kajastatud sisendkäibemaks summas 14 793,18 eurot (231 463 krooni) tõendatud ning sisendkäibemaks selles summas mahaarvamisele ei kuulu. Hageja palub tunnustada maksuvõla nõuet 14 793,11 euro suuruses summas II järgu nõudena VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited. SI ApS vaidleb Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu esitatud hagile vastu (tlk 67-73. 2010 aprillis tekkis VAOÜ-l (pankrotis) käibemaksu enammakse seoses ehitusmaterjali soetamisega MHOÜ-lt. Aprillis 2010 on VAOÜ-l (pankrotis) deklareeritud 20 %list käivet summas 11 486,2 eurot ja sellest arvestatud käibemaksu 2 297,24 eurot ning sisendkäibemaksu summas 17 793,18 eurot. Maksuhaldurile on esitatud nimetatud enammakse tõendamiseks 26.04.2010 arvesaateleht nr 14. VAOÜ juhatuse liige VJ ei olnud maksuhalduri poolt kontrollitud perioodidel ei kontrollitud tehingupartneri MHOÜ tehingupartner ega seotud ka P OÜ tegevusega. Maksuhaldur on maksuotsuses jõudnud teistsugustele järeldustele ning on leidnud, et aprillis ja mais 2009 toimunud tehingud pankrotivõlgniku ning P OÜ vahel on olnud fiktiivsed. Eelnev kinnitab maksuhalduri seisukohalt seda, et ka aprillis 2010 toimunud tehingud MHOÜ-ga on olnud fiktiivsed. 17.10.2011 on Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus teinud pankrotivõlgnikule maksuotsuse nr 12.2-3/4952-11, millega hageja vähendas pankrotivõlgniku 2010 aprilli deklaratsioonis deklareeritud sisendkäibemaksu summas 14 793,18 eurot, määras tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 2 297,24 eurot ning nõudis tagasi alusetult tagastatud maksusumma 12 495,94 eurot. Maksuhaldur on maksuotsuse punktis 3 leidnud, et kuna pankrotivõlgnik ei ole esitanud maksuhaldurile 10.02.2011 korralduses nõutud dokumente 2010 aasta aprillikuu tehingute kohta, ei ole maksuhalduril võimalik välja selgitada eelnimetatud tehingu reaalset majanduslikku sisu ning veenduda nende tehingute toimumises. Maksuhaldur ei ole maksuotsust tehes rakendanud uurimispõhimõtet (MKS § 11), mistõttu ei ole välja selgitatud kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Eelneva tõttu on maksuotsus formaalselt õigusvastane. Vaidlusaluses maksuotsuses on märgitud, et vaatamata maksuotsuse aluseks oleva kontrolliakti kättetoimetamisele ametlike teadaannete kaudu ei ole pankrotivõlgnik kontrollaktile oma vastuväiteid esitanud. Maksuotsuse punktis 3 on maksuhaldur leidnud, et kuna pankrotivõlgnik ei ole esitanud maksuhaldurile 10.02.2011 korralduses nr 12.2-3/4952-4 nõutud dokumente 2010 aprillikuu kohta, ei ole maksuhalduril olnud võimalik välja selgitada eelnimetatud tehingute reaalset sisu ning veenduda nende tehingute toimumises. Seega ei ole maksuhaldur sisuliselt eitanud, et tehingud võiksid olla õiguspärased. Küll heidab maksuhaldur ette seda, et talle ei ole loodud võimalusi kontrollida sellise tehingu reaalset sisu ega veenduda nende tehingute toimumises. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks pöördunud vaidlusaluste tehingute teiste poolte poole, s.t. P OÜ ning MHOÜ poole, et selgitada välja pankrotivõlgniku ning MHOÜ vahel aprillis 2010 sõlmitud keraamiliste plaatide ostu-
müügitehingute asjaolusid. Samuti ei nähtu maksuotsusest, et isegi kui maksuhaldur on nimetatud ettevõtjate poole pöördunud ning üritanud välja selgitada tehingute asjaolusid, siis ei ole sellise pöördumise tulemusi 17.10.2011 maksuotsuses analüüsitud ega arvesse võetud. Maksuhaldur on põhjendanud tehingute fiktiivsust sellega, et pankrotivõlgnik ei ole maksuhalduri nõutud dokumente esitanud ega kontrollaktile eriarvamust esitanud. Samas nähtub hagiavaldusest, et hagejale on esitatud keraamiliste plaatide müügiarve-saateleht nr 14, mille põhjal maksuhaldur on teinud (küll maksukohuslase suhtes negatiivseid) järeldusi. Maksuhaldur on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormust. Tõendamiskoormuse ebaõige jagamise tõttu on jäänud välja selgitamata asjas olulised asjaolud, mistõttu on maksuotsus faktiliselt valesti põhjendatud. MKS § 11 kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Maksuhaldur kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Käesoleval juhul on maksuhaldur märkinud maksuotsuse lk 4, et antud juhul ei ole VAOÜ esitanud maksuhaldurile tõendeid eelnimetatud tehingute tegeliku toimumise kohta. Riigikohus on oma 27.11.2006 otsuses nr 3-3-1-59-06 leidnud, et HMS § 6, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Uurimispõhimõtte kohaldamisel tuleb haldusorganil lähtuda neist õigusnormidest, mis vastavat valdkonda reguleerivad. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Maksuhaldur ei ole välja selgitanud tsiviilõiguslikke asjaolusid, mille alusel võiks anda hinnangu pankrotivõlgniku, P OÜ ning MHOÜ vahel tehtud tehingute õiguspärasusele ning majanduslikule sisule. Maksuhaldur on leidnud, et tegemist on fiktiivsete tehingutega. Maksuhaldur ei ole esitanud seisukohti, miks ei ole vaidlusalused ehitusmaterjalide müügitehingud tsiviilõiguslikult kehtivad ning millest tulenevalt on maksuhaldur leidnud, et tehtud tehingud ei vasta nende majanduslikule sisule ning tehingu tegelik majanduslik sisu oli tegelikkuses erinev tehingu poolte poolt nimetatud tehingu sisust. Riigikohus on oma 15.01.2001 lahendis 3-3-1-57-00 märkinud, et maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust ning et maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine. Vaidlusalune kaup on reaalselt ettevõtjate vahel üle antud ning kauba omand on üle läinud. Selle tõendamiseks on hagejal vastav arve-saateleht. Maksuhaldurile on esitatud tehinguid kajastav dokumentatsioon, milles sisalduvad kõik raamatupidamise seaduse §-s 7 ning muudes seadustes toodud asjaolud. Praegusel juhul jääb kostjale maksuotsuses toodud seisukohtadest mulje, et maksuhalduri tegevus on olnud pigem pankrotivõlgnikku karistav, kuna tuvastamata põhjustel on jäänud täitmata maksuhalduri korraldus dokumentide esitamiseks ning maksusumma on määratud sellele asjaolule tuginedes (VAOÜ ei ole PMTK 10.02.2011 korralduses nr 12.2-3/4952-4 nõutud teavet ja dokumente esitanud, mistõttu ei ole maksuhalduril olnud võimalik hinnata, kas ettevõtte kulutused on tehtud maksustatava käibe tarbeks ning kas need on üldse seotud VAOÜ ettevõtlusega. Seega ei ole 2010 aprillikuu käibedeklaratsioonis kajastatud sisendkäibemaks summas 231 463 krooni tõendatud ning eeltoodust tulenevalt sisendkäibemaks kajastatud summas mahaarvamisele ei kuulu). Selle tulemusena on maksuhaldur tõendamiskoormuse ümber asetanud pankrotivõlgniku kahjuks. Siinkohal peab kostja veel kord vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele 3-3-1-18-10,
mille kohaselt tõendamiskoormuse üleminek ei tähenda, et maksukohustuslasel lasub või tekib uurimiskohustus ning et tõendamiskoormus ammendub seadusega maksukohustuslasele pandud kohustuste täitmisel ja asjakohaste oluliste hoolsuskohustuste täitmisel. Maksuhaldur ei ole selgitanud, milliseid seadusest tulenevaid hoolsuskohustusi on pankrotivõlgnik rikkunud ning kas ning millisel viisil annab selliste kohustuste rikkumine põhjust järeldada, et tehinguid tõepoolest tehtud ei ole. Maksuhalduril ei ole võimalik maksuotsust motiveerida väitega, et kuna kaasaaitamiskohustust ei ole täidetud, siis ei ole tehinguid toimunud vaatamata maksuhalduri enda poolt asjas kogutud tõenditele, s.h. maksuotsuses nr 12.2-3/4952-13 kogutud tõenditele. Pigem on hageja selline käitumine olnud karistusliku tagamõttega. Riigikohus on 20.01.2010 lahendis 3-3-1-74-09 leidnud, et seisukoht, et maksukohustuse suurus sõltubki hoolsusnõuete täitmisest, on ekslik. Selline seisukoht viiks lõppkokkuvõttes järelduseni, et hoolsusnõuete eiramise eest karistatakse maksude määramisega. Maksuhaldur ei ole usutavalt tuvastanud isikuid, kes on olnud seotud kõigi uuritud tehingutega. Viidatud välisriigi kodaniku kohta ei ole maksuhaldur maksuotsusest nähtuvalt andmeid kogunud ega temalt ütlusi võtnud. Maksuhalduri on võimalus kasutada rahvusvahelist ametiabi ning küsida selle raames infot Läti maksuhaldurilt maksuotsuses toodud isiku tuvastamiseks, et temalt ütlusi võtta. Kui maksuhaldur seda võimalust ei kasuta vaatamata sellele, et maksukohuslased on teinud talle teatavaks selle isiku nime, siis kostja arvates on maksuhaldur rikkunud enda uurimiskohustust. Maksuhaldur on lükanud tõendamiskoormuse pankrotivõlgniku kanda olukorras, kus maksuhaldur ei olnud enda uurimiskohustust täitnud ning pankrotivõlgnik oli enda kaasaaitamiskohustust täitnud. Riigikohus on oma 05.05.2010 otsuses 3-3-1-18-10 leidnud, et kui maksukohustuslane rikub kaasaaitamiskohustust ning seetõttu on takistatud maksustamisel tähendust omavate asjaolude väljaselgitamine, siis on maksukohustuslasel tõendamiskoormus oma tehingupartnerite suhtes. Sellises olukorras muutub oluliseks, et maksukohustuslane on täitnud selliseid hoolsusnõudeid, mille järgimisel tekkivaid tõendeid saab kasutada maksumenetluses. Tõendamiskoormuse üleminek ei tähenda, et maksukohustuslasel lasub või tekib uurimiskohustus. Tõendamiskoormus ammendub seadusega maksukohustuslasele pandud kohustuste täitmisel ja asjakohaste oluliste hoolsuskohustuste täitmisel. Maksuotsus on põhjendamata, mistõttu on maksuotsus vastuolus HMS § 56 lõikega 1. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Maksuotsus ei sisalda asjakohaseid põhjendusi ega kaalutlusi, mis õigustaks pankrotivõlgnikule maksusumma määramist.
Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Hagiavalduse, mis esitati kohtule 08.05.2012, kohaselt esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) nõudeavalduse summas 14 793,11 eurot ja selle rahuldamisjärgu tunnustamiseks VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses (tlk 7). VAOÜ
(pankrotis) pankrot kuulutati välja 21.12.2011 (hagis ekslikult 2012) Harju Maakohtu määrusega. Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu esitas 27.12.2011 VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses juhindudes PankrS §-dest 93 ja 94 nõudeavalduse nr 1312/528-1 koos nõude suurust kinnitavate dokumentidega (tlk 7-25). Nõudeavaldusega palus hageja lugeda Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajaks 55 645,58 euro nõudes, milles hageja palus tunnustada maksuvõlga summas 55 645,58 eurot II järgu nõudena. 11.04.2012 toimus VAOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek (tlk 26), koosolekul esitas SI ApS vastuväite hageja nõudele summas 14 793,11 eurot, mistõttu hageja esitatud nõue sai tunnustatud osaliselt – summas 40 852,47 2 eurot II järgu nõudena. Kostja SI ApS on vastuväite esitanud maksuhalduri 17.10.2011 maksuotsusest nr 12.2-3/4952-11 (tlk 32) tulenevale nõudele. Tulenevalt PankrS § 106 lg-st 1 kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Nõuete kaitsmine toimus 11.04.2012 ja hagi esitati 08.05.2012, seega tähtaegselt. Nõudeavaldus summas 55 645,58 eurot koosneb 17.10.2011 maksuotsusest nr 12.2-3/4952-11 summas 14 793,18 eurot, 17.11.2011 maksuotsusest nr 12.2-3/4952-13 summas 14 419,11 eurot (tlk 37), deklareeritud tasumata jäetud maksudest summas 9 974,21 eurot, maamaksust summas 702,5 eurot ning intressist summas 15 233,2 eurot ja müügimaksust Tallinnas 523,38 eurot. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagiavalduses kirjeldatu kohaselt on kahtlus, kas pankrotivõlgniku, P OÜ ja MHOÜ vahel teostatud keraamiliste plaatide ostu-müügitehingud maksustamisperioodidel 2009 aprilli- ja maikuus ning 2010 aprillikuus, on reaalselt toimunud. Kostja on seisukohal, et hageja 17.10.2011 maksuotsusest nr 12.2-3/4952-11, tulenev nõue ei ole õiguspärane. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Nõude tunnustamise aluseks on Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 17.10.2011 maksuotsus (tlk 37) nr 12.2-3/4952-11, millega kohustati VAOÜ-d (pankrotis) tasuma riigieelarvesse makse kokku 14 783,18 eurot (231 463 krooni). Maksuotsuse kohaselt nõue
tulenes tasumisele kuuluvast käibemaksust summas 2 297,24 eurot (35 944 krooni) ja alusetult tagastatud summast 12 495,94 eurot (195 519 krooni). VAOÜ –l (pankrotis) oli õigus 30 päeva jooksul haldusakti teatavaks tegemise või kättetoimetamise päevast arvates esitada vaie PTMK kaudu Maksu- ja Tolliametile ja taotleda maksuotsuse kehtetuks tunnistamist, muutmist või uue haldusakti väljaandmist. Kohtule ei ole esitatud teavet, et võlgnik oleks esitanud vaide või pöördunud 30 päeva jooksul Tallinna Halduskohtu poole. 11.04.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tugines kohtu hinnangul hageja põhjendatult oma nõude esitamisel jõustunud maksuotsusele kui kirjalikule tõendile ja sellele lisatud dokumentidele (tlk 91-147). Enne pankroti väljakuulutamist 21.12.2011 oli võlgnikul kui maksesuhte poolel õigus esitada vaie või kaebus haldusakti peale üldises korras, võlgnik ei ole vastuväidet esitanud ka nõuete kaitsmise koosolekul. Riigikohus on lahendis 3-2-1-103-02 märkinud, et nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaielnud võlausaldajat tuleb pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlemisest alates käsitleda kui muud isikut, kelle õigusi maksunõue puudutab ja kellel on õigus tulenevalt HKMS § 7 lg 1 alusel õigus pöörduda halduskohtusse. Kohus loeb esitatud maksuotsuse ja sellele lisatud dokumentide alusel nõude tõendatuks, kostja ei ole esitatut ümber lükanud. Kohus on kohtu korraldaval istungil kostjale tõendamiskoormust selgitanud (tlk 174), et ta esitaks tõendeid, mis annaks võimaluse teha teistsugune järeldus, kui maksuotsuses toodu. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus tuleb rahuldada, jäävad menetluskulud täies ulatuses TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.