Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue

kohustusega ühinemisena. Kohustusega ühinemise korral ei ole kostja vastutuse rahaline maksimumsumma asjassepuutuv, kuna kohustusega ühineja muutub ise võlgnikuks. Kostja vastuväited

põhivõlgniku eest, kui põhivõlgnikul ei ole mingit võlga olemas. Põhivõlgnevuse puudumisele viitab asjaolu, et hagejalt oli põhivõlgniku soetatud kaupa 149 650 USD eest, kuid võlatunnistuse väljastamisest kuni pankrotiavalduse esitamiseni oli põhivõlgniku väidetav põhivõlgnevus vähenenud 536 480 USD võrra. Maakohtu otsus

võla tasumise kokkuleppest ja maksegraafikust tulenev tasumise kohustus, veenvalt tõendanud. Tunnistaja J. V ütlustest nähtub, et AS Vartoni raamatupidamises vaidlusaluste arvete aluseks olevaid dokumente ei leitud. Nimetatu ei tõenda kohtu arvates seda, et AS Vartoni ei ole arvete järgset kaupa saanud. Kuna AS Vartoni tasus vaidlusaluseid arveid nii enne deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamist kui ka pärast seda ning jätkas võla tasumist peale seda kui oli selgunud, et võlgnevuse aluseks olev dokumentatsioon põhivõlgnikul puudub, siis on kohtu hinnangul hageja väited kohustuse tekkimise kohta veenvamad. Kostja väiteid ei muuda veenvamaks ka asjaolu, et hagejal endal tehingute dokumentatsioon, v.a arved, puudub, sest põhivõlgnik on kinnitanud korduvalt vaidlusalustest arvetest tekkinud võla olemasolu hageja ees. Hageja väidetele lisab veenvust ka tunnistaja J. V ütlused selle kohta, et AS Vartoni pankrotimenetluses 2009.a ei teatanud AS Vartoni juhatuse liige pankrotihaldurile võimalikust tagasivõitmisest hagejalt. Veenvust hageja väidetele lisavad need ütlused seetõttu, et kui J. V oli väidetavalt teadlik arvete alusetusest ja sellest, et osaliselt olid selleks ajaks vaidlusalused arved hagejale tasutud, siis puudub veenev selgitus, miks ei teavitanud juhatuse liige pankrotihaldurit võimalikust tagasivõitmise võimalusest pankrotipessa. Seega on tõendamist leidnud, et AS Vartoni on jätnud hagejale tasumata 436 313,50 USD. Võla tasumise kokkuleppes ja maksegraafikus lepiti kokku võla 972 793,50 USD tasumises. Kostja on ise oma vastuses väitnud, et sellest summast tasuti 536 480 USD. Kostja väidete kohaselt ei ole 05.04.2005 sõlmitud käenduslepingust võimalik aru saada, milline on käendaja vastutuse tegelik suurus. Käenduslepingu p-s 1.2 viidatakse 23.03.2005 võla tagastamise graafikule 972 793,50 USD ulatuses, käenduslepingu p-s 1.3 viidatakse 05.04.2005 võla tagastamise kokkuleppele, mille p 1 kohaselt moodustab põhivõlgniku võlg 972 793,50 USD, käenduslepingu p-s 1.1 viidatakse neljale arvele, mis on esile toodud ka võla tagastamise kokkuleppe p-s 2. Viidatud neljast arvest moodustub suurem summa kui käenduslepingus ja võla tagastamise kokkuleppes võlgnevusena märgitud, kuid see ei muuda käendatava põhikohustuse suurust, kuna võla tagastamise kokkuleppes oli viidatud, et selle kokkuleppe sõlmimise seisuga on võlgnevuse suuruseks 972 793,50 USD. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et põhikohustuse suurus oli käenduslepingus selgelt arusaadav. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 1 ja § 34 mõistes. Tuleb tuvastada, kas kostja sõlmis lepingu ajendatuna majanduslikust huvist sh põhivõlgniku vastu või nõustus ta sõlmima lepingu heade sidemete tõttu põhivõlgniku juhatuse liikmega. Toimikust nähtub, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal hageja ja AS Bominflot Estonia nõukogu liige (tlk 146 ja 155). Puudub vaidlus, et AS Bominflot Estonia tarnis hagejale kaupa e mere diislikütust. Hageja müüs nimetatud mere diislikütuse müügilepingu nr K020205/VAR alusel edasi AS-le Vartoni. Mere diislikütus toimetati hagejalt AS-le Vartoni AS Scantrans terminali kaudu. Kostja oli AS Scantrans juhatuse liige. Käenduslepingu sõlmimise ajal olid kostja ja kostja abikaasa J K AS Petroimpex nõukogu liikmed (tlk 159). AS Petroimpex oli käenduslepingu sõlmimise ajal AS Bominflot Estonia aktsionär (tlk 156). Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja poeg V K AS Vartoni nõukogu liige (tlk 151). Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Käesoleval juhul ei olnud kostja põhivõlgniku juhatuse liige. Kostja on rõhutanud, et käenduslepingu sõlmis ta vaid seetõttu, et kostja ja AS Vartoni juhatuse liikme J. V vahel olid head isiklikud sidemed. Kohtu hinnangul on see väide jäänud kostjal täielikult tõendamata. Seega tekib küsimus, mis

põhjusel kostja käenduslepingu sõlmis. 10.05.2012 istungil kinnitas kostja, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui ei oleks olnud kostja seotust hagejaga, käendajaks ei oleks ta hakanud ka siis, kui asjaga ei oleks seotud olnud AS Vartoni ja AS Bominflot Estonia. Kostja seletustest nähtub, et võla tasumise kokkuleppe sõlmimine hageja ja AS Vartoni vahel toimus kostja huvides. Kostja selgitused põhjendavad veenvalt seda, et kostja sõlmis käenduslepingu huvist hageja, põhivõlgniku ja AS Bominflot Estonia majandustegevuse vastu. Tunnistaja J. V ütlustest nähtub, et ajal, kui sõlmiti võla tagastamise kokkulepe, oli hageja AS Vartoni strateegiliseks partneriks. Juhul, kui võla tagastamise kokkulepet koos maksegraafikuga ei oleks sõlmitud, siis oleks AS Vartoni lõpetanud oma tegevuse. Eeltoodust tuleb järeldada, et kui AS Vartoni oleks tegevuse lõpetanud, ei saanuks Bominflot Estonia AS kaudu hageja ASle Vartoni kütust tarnida sh läbi AS Scantrans terminali, mille juhatuse liikmeks kostja oli. Kostja esitatud tõendid, mille kohaselt ei saanud ta erinevate äriühingute nõukogu liikmena töötades sealt tasu, ei ole veenvad. Olenemata sellest, kas nõukogu liige saab tasu või mitte, on tal kohustus tegutseda äriühingu parimates sh majanduslikes huvides. Kostjal oli sõlmitud juhatuse liikme leping AS-ga Scantrans (tlk 256-260), kes tasus talle ülesannete täitmise eest igakuiselt töötasu (teenistustasu). Kuna kütuse tarnimise skeemis osales ka AS Scantrans, on ka selle asjaoluga tõendatud kostja majanduslik huvi käendatava lepingu vastu. Kostja majanduslik huvi käendatava tehingu vastu on tõendatud ka sellega, et hageja rentis AS-lt Paavli Kinnisvara, mille osanik kostja käenduslepingu sõlmimise ajal oli (tlk 281), ruume oma kontori tarbeks (arvete tasumine selle eest tlk 311-332). Nimetatu näitab veelgi suuremat kostja majanduslikku huvi, et käendatava lepingu kaudu laheneks hageja ja põhivõlgniku vaheline võlgnevuse vaidlus. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping ei ole tarbijakäendusleping. Kuna asjas on tõendamist leidnud, et põhivõlgnikul on täitmata kohustus hageja ees 436 313,50 USD ulatuses, siis tuleb hageja nõue kostja kui käendaja vastu 127 823 euro 30 sendi saamiseks rahuldada. Alternatiivselt käendusele on hageja tuginenud ka sellele, et 05.04.2005 kokkulepet tuleb käsitleda kostja poolt kohustusega ühinemisena. Kuna leidis tõendamist, et kostja sõlmis tavalise käenduslepingu, mitte tarbijakäenduslepingu, puudus vajadus käsitleda kohustuse ühinemisega seotud väiteid. Hagi rahuldamisel jäävad menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus

parimates sh majanduslikes huvides, on asjakohatu. Väär on ka maakohtu seisukoht, et kostja sõlmis käenduslepingu huvist hageja, AS Vartoni ja AS Bominflot Estonia majandustegevuse vastu. Kostja ei ole kunagi avaldanud, et võla tasumise kokkuleppe sõlmimine hageja ja AS Vartoni vahel toimus kostja huvides. Maakohtu seisukoht, et apellandi majanduslik huvi on tõendatud ka sellega, et hageja rentis ruume OÜ-lt Paavli Kinnisvara, mille osanik kostja käenduslepingu sõlmimise ajal oli, on samuti väär. Vaidlusaluse käenduslepingu ning ruumide rendilepingu vahel puudus mistahes seos. Kostja hinnangul on tema poolt maakohtus esitatud asjaolude pinnalt üheselt tuvastatav, et tegu on tarbijakäenduslepinguga ning maakohus oleks pidanud kohaldama tarbijakäenduslepingu sätteid. Seega asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et kostja ja hageja vahel sõlmitud leping ei ole tarbijakäendusleping. Maakohus on vääralt hinnanud esitatud dokumente ning rikkus menetlusnormi (TsMS § 442 lg 8), jättes otsuses analüüsimata hageja 18.06.2012 esitatud vastuse kohtu 15.06.2012 ekirjale. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et nimetatud kirjas kinnitas hageja, et tal puudub kauba vastuvõtmisdokumentatsioon, mis, arvestades AS Vartoni juhatuse liikme J. V 31.08.2009 kirja ja tunnistaja J. V ütlusi, viitab üheselt sellele, et hageja arvetel nr SA/4546 ja SA/4603 märgitud kauba üleandmist AS-le Vartoni ei olnud tegelikkuses toimunud. Vastustaja seisukoht

Ekslik on apellandi seisukoht, et 05.04.2005 sõlmitud käendusleping vastas tarbijakäenduslepingu tunnustele. Kuna leping sõlmiti enne 05.04.2011, siis tuli maakohtul kohaldada enne 05.04.2011 kehtinud VÕS § 143 redaktsiooni ja kostja väidetele vastamiseks anda hinnang põhivõlgniku AS-i Vartoni ja kostja omavahelistele õiguslikele suhetele. Maakohus tuvastas asjaolusid hinnates õigesti, et kostja oli sõlminud käenduslepingu ajendatuna majanduslikust huvist käendatud tehingu vastu. Kostja oli 05.04.2005 hageja ja AS Bominflot Estonia nõukogu liige ning terminaliteenuseid osutanud AS Scantrans juhatuse liige ja aktsiate kaasomanik. AS Scantrans aktsionäriks on AS Semiramis, kelle ainuaktsionäriks on kostja abikaasa. AS Blominflot Estonia, kes tarnis hagejale mere diiselkütuse, aktsionäriks oli AS Petroimpex, mille nõukogu liikmeks on kostja, aktsionäriks kostja abikaasa ja juhatuse liikmeks kostja poeg. Hageja müüs kütuse AS-le Vartoni ja kaup toimetati AS Scantrans terminali kaudu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjal oli käendatud tehingu vastu majanduslik huvi, sest tehingust said kasu kostjaga vahetult seotud äriühingud. Vastustaja on apellatsioonkaebuse vastuses õigesti märkinud, et majandusliku huvi mõistet tuleb tõlgendada laiemalt kui konkreetsest tehingust otsese varalise kasu saamist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-89-09 p-s 12 märkinud, et käenduse olemuse selgitamisel tuleb kaaluda, kas käendaja oleks sõlminud lepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud tehinguosaliste juhtorgani liige või osanik. Lisaks eeltoodule on tõendamist leidnud, et kostjal oli huvi hageja tulemusliku majandustegevuse vastu ka läbi Paavli Kinnisvara OÜ. Kostjale tasuti tulemusliku töö eest hageja nõukogus läbi Paavli Kinnisvara OÜ. Hageja esitas konto väljavõtte, millest nähtuvalt tasuti lisaks rendi- ja teenustemaksetele igas kuus suuri summasid ja hageja väitel tasuti tegelikkuses läbi Paavli Kinnisvara OÜ esitatud arvete kostjale tema töö eest hageja juhtorgani liikmena. Paavli Kinnisvara OÜ osanik 50% oli 31.12.2001 kuni 15.09.2004 kostja poeg ja alates 16.09.2004 kuni 30.11.2007 kostja. Eeltoodust kogumis järeldub kostja majanduslik huvi põhivõlgniku majandustegevuse vastu, sest asjaolusid hinnates ei ole usutav, et kostja oleks käendanud ligi miljoni USA dollari suurust kohustust üksnes isiklike heade sidemete tõttu põhivõlgniku juhatuse liikme J.Vga. Kostja on maakohtu 10.05.2012 istungil ise kinnitanud, et käenduslepingut ei oleks ta sõlminud, kui ei oleks olnud seotust hagejaga ja kui ei oleks asjaga seotud AS Vartoni ja AS-ga Blominflot Estonia. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et käendatud kohustuste maht oli selge. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 05.04.2005 sõlmitud võla tagastamise kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11 p-s 21 selgitanud, et võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Võlgnik võib kohustusest vabastamiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Apellandi viide tsiviilasjale nr 3-2-1-64-12 ei ole asjakohane, kuna selles ei käsitletud käesolevas vaidluses esinevat olukorda, kus pooled on võlatunnistuses kokku leppinud tõendamiskoormise muutmise. Seega oli kostja tõendamiskoormis, et võlatunnistuses märgitud võlg AS-l Vartoni puudus. Kostja on käenduslepingu p-s 5 kinnitanud, et mõistab täiel määral kohustuste sisu ja ulatust. Kostja on apellatsioonkaebuse korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile, et arvete nr SA/4546 ja SA/4603 ning kaubadokumentide mitteesitamine hageja poolt kinnitab, et müügitehinguid hageja ja AS Vartoni vahel ei olnud toimunud. Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud oma väidet, et põhivõlgnikul AS-l Vartoni puudus arvete nr SA/4546 ja SA/4603 tasumise kohustus, kuna AS Vartoni kinnitus ja J.V ütlused ei ole selleks piisavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda otsuse motiive selles osas.

Tunnistaja J.V ütlused selle kohta, et AS Vartoni raamatupidamises vaidlusaluste arvete aluseks olevaid dokumente ei leitud, ei tõenda, et AS Vartoni ei ole arvetejärgset kaupa saanud. AS Vartoni on neid arveid enne kui ka pärast deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamist tasunud ja jätkas tasumist ka pärast väidetava dokumentatsiooni puudumist. Maakohtu seisukoha veenvust kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid, mille kohaselt on AS Vartoni juhatuse liige J.V eelnimetatud arvetejärgset võlga tunnistanud 23.03.2005 tagasimaksegraafikus, 05.04.2005 võla tagastamise kokkuleppes ja 11.10.2007 on ta teatanud hagejale, et AS Vartoni on ajutistes makseraskustes, kuid 2008 kevadel olukorra paranedes maksegraafiku täitmine jätkub. Lisaks on J.V 01.12.2008 allkirjastatud saldoteatises kinnitanud arve nr SA 00004603 järgset võlga ning on makseid tehes märkinud selgituseks eelnimetatud 2 arvet. Apellandi väited, et maakohus on jätnud hindamata osa tõendeid, st hageja kirja kauba vastuvõtudokumentatsiooni puudumise kohta, ei anna alust esitatud tõendeid kogumis hinnates jõuda apellandi soovitud järeldusele. Maakohus ei rikkunud poolte tõendamiskoormuse jaotamisel menetlusnorme, nimetatud kirja analüüsimata jätmine ei ole menetlusnormi oluline rikkumine, mis oleks otsuse tühistamise aluseks. Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuse väidetud menetlusnorme, kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuivõrd maakohus tuvastas õigesti, et kostjal on käenduslepingujärgne kohustus, puudus kohtul vajadus hinnata teisi poolte seisukohti ja vastuväiteid. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.