Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, AS V ning IK kolmepoolse võla tagastamise kokkuleppe 05.04.2005.a. Võlakokkuleppe p 1 kohaselt kinnitasid pooled, et AS V on hageja ees võlgnevus summas 972 793,50 USD (31.08.2010.a Eesti Panga ametliku valuutakursi alusel 12 001 548 krooni). Võlakokkuleppe p 2 järgi on võlgnevus kinnitatud põhivõlgnikule esitatud arvetega nr SA/4546, SA/4562, SA/4563, SA/4603 ja põhivõlgniku poolt 23. märtsil 2005.a allkirjastatud tagasimaksegraafikuga. Võlakokkuleppes märgitud põhivõlgniku võlgnevus hageja ees tuleneb 07.veebruari 2005.a naftasaaduste müügilepingust nr XXX, mille kohaselt omandas põhivõlgnik lepingus toodud tingimustel hagejalt mere diislikütust GASOIL DMA. Võlakokkuleppe p-s 10 leppisid pooled täiendavalt kokku, et kostja kohustub käendajana võtma hageja ees vastutuse võlakokkuleppest tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise osas. 05.aprillil 2005.a sõlmisid pooled lisaks kolmepoolse käenduslepingu, mille p 1 kohaselt võttis kostja tagasipöördumatult ja tingimusteta kohustuse tagada kogu oma varaga, sealhulgas 13 % AS S aktsiatega, põhivõlgniku kohustuste asjaomase ja täieliku täitmise hageja ees. Käenduslepingu p 1 kohaselt tulenevad kostja poolt käendatavad põhivõlgniku kohustused naftasaaduste müügilepingust, mille alusel on hageja esitanud põhivõlgnikule arved, maksegraafikust ja võlakokkuleppest. Võlakokkuleppe p 4 järgi kohustus põhivõlgnik tasuma võlakokkuleppe p-s 1 toodud võlgnevuse hagejale maksegraafikus toodud osamaksetena hiljemalt 20.aprilliks 2009.a. Lisaks eelnevale leppisid pooled võlakokkuleppe p-s 6 kokku, et juhul, kui müügileping nr XXX lõpeb enne, kui põhivõlgnik on täielikult täitnud oma kohustused hageja ees, kohustub põhivõlgnik maksma hagejale võlgnetavalt summalt intressi 5% aastas. Kokkuleppes toodud maksetega viivitamise korral anti hagejale õigus nõuda viivist 0,5 % päevas. Põhivõlgnik pidas võlakokkuleppes ja maksegraafikus sätestatust kinni kuni 19. märtsini 2007.a. 2007.a maist kuni 2007.a augustini tasus põhivõlgnik 41 080 USD võrra vähem, kui nägi ette vastava perioodi eest maksegraafik. 2007.a aprillis, oktoobris ja novembris jättis põhivõlgnik kuumaksed täies ulatuses tasumata. Septembris ja detsembris 2007.a tasus põhivõlgnik 5000 USD. 11.oktoobri 2007.a kirjas teatas põhivõlgnik, et on ajutistes makseraskustes ning lubas maksegraafikujärgsed maksed taastada hiljemalt kevadeks 2008.a. Alates jaanuarist 2008.a lõpetas põhivõlgnik maksete tegemise täielikult. Kuivõrd põhivõlgnik, vaatamata lubadustele makseid ei taastanud ning võlgnevust ei tasunud ka kostja, esitas hageja 20.märtsil 2008.a. põhivõlgnikule pretensiooni, milles nõudis 193 240 USD suuruse võlgnevuse tasumist hiljemalt 10 päeva jooksul. Võlga ei tasutud ning tasumata jäeti ka kõik pretensiooni esitamisele järgnenud 2008.a. ja 2009.a osamaksed, millest tulenevalt on käesoleva

hagivalduse esitamise hetkeks võlakokkuleppest tuleneva hageja põhinõude suuruseks 436 313,50 USD. 01.12.2008.a. kinnitas põhivõlgniku seaduslik esindaja JVkirjalikult, et põhivõlgnik võlgneb võlakokkuleppe alusel hagejale endiselt 436 313, 50 USD. Kostjal oli majanduslikult vahetu huvi nii võlakokkuleppe kui käenduslepingu sõlmimise vastu ja käenduslepingu näol on tegemist majandustegevuses sõlmitud käendusega. Hageja palub kostjalt välja mõista käenduslepingu alusel 2 000 000 krooni. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt võimaldavad hagiavalduses esitatud asjaolud kvalifitseerida 05.aprilli 2005.a kostjaga sõlmitud kokkulepet ka kohustusega ühinemisena. Sellise tõlgenduse kasuks räägib asjaolu, et kostja oli 05.aprilli 2005.a võlakokkuleppe pooleks. Kostja tõepoolest tegutses üksnes tarbijast käendajana ning tagas AS V kohustusi vaid isikliku sideme tõttu AS V juhatuse liikme JV, tuleb 05.04.2005.a kokkulepet käsitleda kohustusega ühinemisena. Kohustusega ühinemise korral ei ole kostja vastutuse rahaline maksimumsumma asjassepuutuv, kuna kohustusega ühineja muutub ise võlgnikuks.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Hageja nõude aluseks olev käendusleping on tühine. Hageja ja kostja ei ole kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingust nähtub, et kostja füüsilise isikuna käendab põhivõlgniku AS V kohustusi hageja ees ning põhivõlgniku kohustused ei ole kuidagi seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Kostja pole kunagi olnud AS V omanikuks ega juhtorgani liikmeks. Käenduslepingu sõlmimine oli tingitud vaid kostja ja põhivõlgniku juhatuse liikme Jüri Vassiljevi isiklike heade sidemetega. Käenduslepingust ei ole võimalik aru saada, milline on käendaja vastutuse tegelik suurus: kas LE arvetel toodud üldsumma 1 224 793,50 USD, kas AS V maksegraafikus toodud summa 972 793,50 USD või 05.04.2005.a võla tagastamise kokkuleppes toodud summa, mis koosneb maksegraafikus toodud summast, millele lisandub intress 5 % aastas ning viivised 0,5 % päevas. Kostja suhted hagejaga ning AS-iga BE ning nende puudumine AS-iga V ei anna alust pidada kostjat iseseisva majandustegevuses tegutsenuks käenduslepingu sõlmimisel. Kostja on ka seisukohal, et hagejal puudub nõue põhivõlgniku AS-i V vastu. Käenduslepinguga oli muuhulgas tagatud põhivõlgniku AS-i V kohustus tasuda hageja arved nr SA/4546, SA/4562, SA/4563 ja SA/4603 ning põhivõlgniku antud võlatunnistusega kinnitatud võlgnevus. Arvestades, et võlatunnistusega kinnitas põhivõlgnik vaid olemasoleva ning hageja arvetest tuleneva kohustuse, siis võlatunnistuse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millele saab esitada ka esialgsest võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid. Pärast pankrotiavalduse laekumist sai kostjale teatavaks, et hageja poolt põhivõlgnikule arvete nr SA/4546 ja SA/4603 aluseks olevaid müügitehinguid ei olnud AS V ja AS LE vahel toimunud. Põhivõlgnik ei ole hagejalt arvetel toodud kaupu soetanud ning antud asjaolule viitab ka tollideklaratsioonide, lepingute ning kauba üleandmis-vastuvõtmisdokumentatsiooni puudumine. Põhivõlgnik oli kinnitanud vaid arvetel nr SA/4562 ja SA/4563 toodud kauba soetamist kokku summas 149 650 USD, mille tõendamiseks oli esitatud ka vastavasisuline dokumentatsioon. Kostja on seisukohal, et arvestades käenduslepinguga antava tagatise aktsessoorsust ning käendaja kohustuse sõltuvust oma sisu poolest põhikohustusest, ei teki käendajal võlgnevuse tasumise kohustust põhivõlgniku eest, kui põhivõlgnikul ei ole mingit võlga olemas. Põhivõlgnevuse puudumisele viitab see asjaolu, et hagejalt oli põhivõlgniku poolt soetatud kaupa summas 149 650 USD, kuid võlatunnistuse väljastamisest kuni pankrotiavalduse esitamiseni oli põhivõlgniku väidetav põhivõlgnevus vähenenud 536 480 USD võrra. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja, AS V ning IK sõlmisid 05.04.2005.a. kolmepoolse võla tagastamise kokkuleppe (tlk 14-15, tõlge tlk 12-13). Võla tagastamise kokkuleppe p 1 kohaselt kinnitasid pooled, et AS-il V (edaspidi ka põhivõlgnik) on hageja ees võlgnevus summas 972 793,50 USD (31.08.2010.a Eesti Panga ametliku valuutakursi alusel 12 001 548 krooni), mis tekkis LEAS naftaproduktide mittemaksmise tagajärjel. Võla tagastamise kokkuleppe p 2 järgi on võlgnevus kinnitatud põhivõlgnikule esitatud arvetega nr SA/4546, SA/4562, SA/4563, SA/4603 ja põhivõlgniku poolt 23. märtsil 2005.a allkirjastatud tagasimaksegraafikuga. Asja materjalidele lisatud arvetelt nähtub, et arve nr SA/4546 järgi on V AS ostnud AS-ilt LE1000 t gasoil 0,1 summaga 381 940 USD, arve nr SA/4562 järgi 155 t diislikütust euro 66 650 USD, arve nr SA/4563 järgi diislikütust euro 200 t summas 82 000 USD, arve nr SA/4603, gasoil 0,1 kokku 2150 t kokku summas 694 203,50 USD. Võla tagasimaksegraafiku järgi kohustus AS V võla tagastama 48 kuu jooksul (tlk 20). Kostja möönab arvetel nr SA/4562 ja SA/4563 toodud kauba soetamist AS V poolt kokku summas 149 650 USD. Poolte vahel on vaidlus selles, kas arvete nr SA/4546 ja SA/4603 aluseks toimunud müügitehingud on toimunud ja sellest tulenevalt, kas V AS-il tekkis arvete maksekohustus

AS LE.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 05.04.2005.a sõlmitud võla tagastamise kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Seega on käesolevas asjas kostja tõendamiskoormus, et võlatunnistuses märgitud võlg AS-il V puudus. Käesolevas asjas on kostja esitanud V AS juhatuse liikme JV kirja 31.augustist 2009.a (tlk 122, tõlge tlk 12), millest nähtuvalt teatab AS V , et arvete nr SA/4546 ja SA/4603 alusel ei ole AS V AS-ilt LE kaupa soetanud. Tunnistajana ülekuulatud JV ütlustest nähtub, et vaidlusaluste arvete aluseks olevaid kaupade saatekirju ja deklaratsioone AS V raamatupidamises ei leitud. Samas on AS V juhatuse liige JVarvete nr SA/4546 ja SA/4603 järgset võlga tunnistanud 23.03.2005.a tagasimakse graafikus, 05.04.2005.a võla tagastamise kokkuleppes. 11.10.2007.a teatas JVAS LE, et AS V on ajutistes makseraksustes, kuid on seisukohal, et olukord paraneb 2008.a kevadel ning maksegraafiku täitmine jätkub (tlk 31). JV on ka 01.12.2008.a saldoteatise allkirjastanud, millest nähtub, et ta on kinnitanud arve SA 00004603 järgset võlga summas 436 313, 50 USD (tlk 34). AS V on hagejale teinud makseid selgitusega „SA/4546 ja SA/4603“ (tlk 219-220). Tunnistaja JV`i ütlustest nähtub, et hagejaga oli AS-il V küllaltki suur kaubakäive aastatel 2001 kuni 2005.a. 2005.a aastal teostatud auditi tulemusel selgus, et vaidlusaluseid arveid AS V raamatupidamises ei leitud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kuigi raamatupidamises vaidlusaluste arvete aluseks olevaid

dokumente ei leitud, jätkati ikkagi AS V poolt võla tagastamise kokkuleppe täitmist, sest kui võlga ei oleks tunnistatud, siis oleks AS V majandustegevus seisma jäänud. Arvestades asjas esitatud tõendeid kogumis on kohus seisukohal, et kostja ei ole oma väidet, et põhivõlgnikul puudus arvete nr SA/4546 ja SA/4603 tasumise kohustus ja sellest tulenevalt võla tasumise kokkuleppes ja maksegraafikust tulenev tasumise kohustus, veenvalt tõendanud. Tunnistaja JV`i ütlustest nähtub, et AS V raamatupidamises vaidlusaluste arvete aluseks olevaid dokumente ei leitud. Nimetatud ei tõenda kohtu arvates seda, et AS V ei ole arvete järgset kaupa saanud. Kuna AS V tasus vaidlusaluseid arveid nii enne deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamist kui ka pärast seda ning jätkas võla tasumist peale seda kui oli selgunud, et võlgnevuse aluseks olev dokumentatsioon põhivõlgnikul puudub, siis on kohus seisukohal, et veenvamad on hageja väited kohustuse tekkimise kohta. Kostja väiteid ei muuda veenvamaks ka asjaolu, et hagejal endal tehingute dokumentatsioon, v.a arved, puudub, sest põhivõlgnik on kinnitanud korduvalt vaidlusalustest arvetest tekkinud võla olemasolu hageja ees. Hageja väidetele lisab veenvust ka tunnistaja JV`i ütlused selle kohta, et AS V pankrotimenetluses 2009.a ei teatanud AS V juhatuse liige pankrotihaldurile võimalikust tagasivõitmisest AS L. Veenvust hageja väidetele lisavad need ütlused seetõttu, et kui JV oli väidetavalt teadlik arvete alusetusest ja sellest, et osaliselt olid selleks ajaks vaidlusalused arved AS L tasutud, siis puudub veenev selgitus, miks ei teavitanud juhatuse liige pankrotihaldurit võimalikust tagasivõitmise võimalusest pankrotipessa. VÕS (Võlaõigusseaduse) § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et AS V on jätnud hagejale tasumata summa 436 313,50 USD. Võla tasumise kokkuleppes ja maksegraafikus lepiti kokku võla tasumises summas 972 793,50 USD. Kostja on ise oma vastuses väitnud, et sellest summast tasuti 536 480 USD. 05.04.2005.a võla tagastamise kokkuleppe p-s 10 leppisid pooled täiendavalt kokku, et kostja kohustub käendajana võtma hageja ees vastutuse võlakokkuleppest tulenevate põhivõlgniku AS V kohustuste täitmise osas. 05.aprillil 2005.a sõlmisid pooled lisaks kolmepoolse käenduslepingu, mille p 1 kohaselt võttis kostja tagasipöördumatult ja tingimusteta kohustuse tagada kogu oma varaga, sealhulgas 13 % AS S aktsiatega, põhivõlgniku kohustuste asjaomase ja täieliku täitmise hageja ees, mis tulenevad järgmistest kokkulepetest ja tehingutest: tehingust naftasaaduste hankimise kohta faktis, kus hageja poolt oli esitatud arved SA/4546, SA/4562, SA/4563 ja SA/4603, võlgniku poolt esitatud võla tagastamise graafikust 23.03.2005.a summas 972 793,50 USD ja poolte kokkuleppest võla maksmise kohta 05.04.2005.a. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kostja väidete kohaselt ei ole käenduslepingust võimalik aru saada, milline on käendaja vastutuse tegelik suurus.

Käenduslepingu p-s 1.2 viidatakse 23.03.2005.a võla tagastamise graafikule summas 972 793,50 USD, käenduslepingu p-s 1.3 viidatakse 05.04.2005.a võla tagastamise kokkuleppele, mille punkti 1 kohaselt moodustab põhivõlgniku võlg 972 793, 50 USD, käenduslepingu p-s 1.1 viidatakse neljale arvele mis on esile toodud ka võla tagastamise kokkuleppes p-2. Viidatud neljast arvest moodustab suurem summa kui käenduslepingus ja võla tagastamise kokkuleppes võlgnevusena märgitud, kuid see ei muuda käendatava põhikohustuse suurust, kuna võla tagastamise kokkuleppes oli viidatud, et selle kokkuleppe sõlmimise seisuga on võlgnevuse suuruseks 972 793, 50 USD. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et põhikohustuse suurus oli käenduslepingus selgelt aru saadav. Käenduslepingu p. 1.3 kohaselt vastutab käendaja ka kohustusi mis tulenevad 05.04.2005.a võla tagastamise kokkuleppest. Võla tagastamise kokkuleppe p 4 järgi kohustus põhivõlgnik tasuma võlakokkuleppes p-s 1 toodud võlgnevuse hagejale maksegraafikus toodud osamaksetena hiljemalt 20.aprilliks 2009.a. Lisaks eelnevale leppisid pooled võla tagastamise kokkuleppe p-s 6 kokku, et juhul, kui müügileping nr XXX lõpeb enne, kui põhivõlgnik on täielikult täitnud oma kohustused hageja ees, kohustub põhivõlgnik maksma hagejale võlgnetavalt summalt intressi 5% aastas. Kokkuleppes toodud maksetega viivitamise korral anti p-s 7 hagejale õigus nõuda viivist 0,5 % päevas graafikujärgselt võlasummalt iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest. Nimetatud intressi ja viiviste kokkulepete tõttu on kohus seisukohal, et käendaja vastutuse tegelikku suurust käenduslepingu sõlmimisel ei olnud teada. Käenduslepingus ei ole märgitud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija, lg 2 kohaselt tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Hageja on käesolevas asjas tuginenud sellele, et kostjale ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna sõlmitud käendusleping sõlmiti huvist nii hageja ja kostja, kui ka nendega seotud vaidlusalustes tehingutes osalenud äriühingute majandustegevuse vastu. Kostja väidete kohaselt sõlmis ta käenduslepingu seetõttu, et tal olid isiklikud head suhted põhivõlgniku juhatuse liikme JV`iga. Käesolevas asjas tuleb seega tuvastada, kas kostja sõlmis lepingu ajendatuna majanduslikust huvist sh põhivõlgniku vastu või nõustus ta sõlmima lepingu heade sidemete tõttu põhivõlgniku juhatuse liikmega. Käesolevast asjast nähtub, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal AS LE ja AS BE nõukogu liige (tlk 146 ja 155) . Puudub vaidlus, et AS BE tarnis hagejale kaupa e mere diislikütust. Hageja müüs nimetatud mere diislikütuse müügilepingu nr XXX alusel edasi AS V . Mere diislikütus toimetati hagejalt AS V AS S terminali kaudu. Kostja oli AS S juhatuse liige. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja ja kostja abikaasa JKAS P nõukogu liikmed (tlk 159). AS P oli käenduslepingu sõlmimise ajal AS BE aktsionär (tlk 156). Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja poeg VK AS V nõukogu liige (tlk 151). Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Käesoleval juhul ei olnud kostja põhivõlgniku juhatuse liige. Kostja on kirjalikult rõhutanud, et käenduslepingu sõlmis

ta vaid seetõttu, et kostja ja AS V juhatuse liikme JV`i vahel olid head isiklikud sidemed. Kohus on seisukohal, et see väide on kostjal jäänud täielikult tõendamata. Seega tekib küsimus, mis põhjusel kostja käenduslepingu sõlmis. 10.05.2012.a istungil kinnitas kostja, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud kui ei oleks olnud kostja seotust hagejaga, käendajaks ei oleks ta hakanud ka siis, kui asjaga ei oleks seotud olnud AS V ja AS BE. Kostja seletustest 10.05.2012.a istungil nähtub, et võla tasumise kokkuleppe sõlmimine hageja ja AS V vahel toimus kostja huvides. Need kostja selgitused põhjendavad kohtu arvates veenvalt seda, et kostja sõlmis käenduslepingu huvist hageja, põhivõlgniku ja AS BE majandustegevuse vastu. Tunnistaja JV`i ütlustest nähtub, et ajal kui sõlmiti võla tagastamise kokkulepe oli hageja AS V strateegiliseks partneriks. Juhul kui võla tagastamise kokkulepet koos maksegraafikuga ei oleks sõlmitud, siis oleks AS V lõpetanud oma tegevuse. Eeltoodust tuleb kohtu arvates järeldada, et kui AS V oleks tegevuse lõpetanud, ei saanuks BEAS kaudu hageja AS V kütust tarnida sh läbi AS S terminali, mille juhatuse liikmeks kostja oli. Käesolevas asjas ei ole kohtu arvates veenvaks tõendiks kostja poolt esitatud tõendid, mille kohaselt ei saanud ta erinevate äriühingute nõukogu liikmena töötades sealt tasu. Olenemata sellest kas nõukogu liige saab tasu või mitte on tal kohustus tegutseda äriühingu paremates sh majanduslikes huvides. Kostjal oli sõlmitud juhatuse liikme leping AS-iga S (tlk 256-260), kes tasus talle ülesannete täitmise eest igakuiselt töötasu (teenistustasu). Kuna kütuse tarnimise skeemis osales ka AS S s, on ka selle asjaoluga tõendatud kostja majanduslik huvi käendatava lepingu vastu. Kohtu arvates on kostja majanduslik huvi käendatava tehingu vastu tõendatud ka sellega, et hageja rentis AS PK, mille osanik kostja käenduslepingu sõlmimise ajal oli (tlk 281), ruume oma kontori tarbeks (arvete tasumine selle eest tlk 311-332). Nimetatu näitab kohtu arvates veelgi suuremat kostja majanduslikku huvi, et käendatava lepingu kaudu laheneks hageja ja põhivõlgniku vaheline võlgnevuse vaidlus. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping ei ole tarbijakäendusleping. Kuna asjas on tõendamist leidnud, et põhivõlgnikul on täitmata kohustus hageja ees summas 436 313,50 USD, siis tuleb hageja nõue kostja kui käendaja vastu 127 823, 30 euro nõudes rahuldada. Alternatiivselt käendusele on hageja tuginenud ka sellele, et 05.04.2005.a kokkulepet tuleb käsitleda kostja poolt kohustusega ühinemisena. Kuna käesolevas asjas leidis tõendamist, et kostja sõlmis tavalise käenduslepingu, mitte tarbijakäenduslepingu, puudub vajadus käsitleda kohustuse ühinemisega seotud väiteid.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada, jäävad kooskõlas TsMS § 162 lg –ga 1 hageja menetluskulud kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluses kasutas kohtu tõlgi abi kostja. Riigilõivuseaduse § 58 1 lg 2 järgi kohtuistungi tõlkimise eest kohtu tõlgi poolt tasutakse riigilõivu 12,78 eurot tunni eest, lg 3 kohaselt käesolevas paragrahvis sätestatud riigilõivu tasutakse poole lehekülje või pooletunnise täpsusega. Kooskõlas riigilõivuseaduse § 58 lg 3 kasutas kostja 10.05.2012.a toimunud istungil tõlgi abi kokku (istung kestis 12.03-13.57) 3 pooltundi ja 19.06.2012.a toimunud istungil tõlgi abi kokku (istung algas kell 11.10 -12.57) 3 pooltundi. Kokku seega 3 täistundi. Seega moodustab tasu 3x12,78=38, 34 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista.

Krista Kirspuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.