Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-12-5485 Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustunud hagis sisalduva KarS § 85 lg 1 tõlgendusega. KarS § 85 lg 1 alusel vara konfiskeerimine on vara omandamiseks vajalike õigustoimingute teostamise eelduseks ning juhul kui riik konfiskeerimisotsust enne kohustatud isiku pankroti väljakuulutamist ei täida, moodustub otsuse esemeks olevast varast pankrotivara. Konfiskeerimise õiguslikuks tagajärjeks ei ole mitte omandiõiguse tekkimine konfiskeeritud varale, vaid nõudeõiguse tekkimine vastava vara suhtes ning alles konfiskeerimisotsuse täitmisel omandab riik KarS § 85 lg 1 alusel konfiskeeritud vara. Riik omandab vara alles vastavate õigustoimingute tegemisel, s.o riik peab esitama kinnistamisavalduse. Omandiõigus ei saa olla üle läinud kinnistusraamatuväliselt, kuna see oleks vastuolus õigusselguse ja tugeva kinnistusraamatu põhimõtetega. Pärast pankroti välja kuulutamist ei ole konfiskeerimisotsust võimalik pankrotivara suhtes täita, vaid riigil on võimalik panna oma nõue maksma pankrotimenetluse käigus teiste võlausaldajatega võrdsetel alustel. Kostja märkis alternatiivselt, et konfiskeerimisotsuse esemeks oleva kinnisvara müümine ei ole hagejale kahju tekitanud. Kuna I Z kuulunud kinnistud olid koormatud hüpoteekidega, oleksid hüpoteegid jäänud konfiskeeritud vara müümisel kehtima või oleks pidanud riik need hüvitama. Kuna kinnistute hind ei ületanud hüpoteegipidaja nõuet, oleks hagejal tulnud anda kogu konfiskeerimise tulem hüpoteegipidajale ehk riik ei oleks konfiskeerimisel mingit kasu saanud. Samuti on võimalik, et hüpoteegipidaja oleks algatanud täitemenetluse, milles oleks kinnistud müüdud praeguses pankrotimenetluses saadud võrdväärse hinnaga. Puuduvad tõendid, et võlausaldaja oleks nõustunud oma nõudest loobuma. Hageja arutluskäik nõude vähendamisel jääb arusaamatuks. Pangakontol oleva raha osas on nõue esitatud vale isiku vastu, kuna hagejale tekkis kahju krediidiasutuse tegevuse tõttu, kes täitis konfiskeeritud nõude kostjale. Vara välistamisõiguse korral võib hageja nõuda hüvitist pankrotivara arvelt, mitte pankrotihaldurilt. Kostja võis usaldada kinnistusraamatu kandeid ega teadnud vara väidetavast kuuluvusest kolmandatele isikutele. Kostja teadmist ei saa järeldada üksnes kolmanda isiku paljasõnalisest väitest. Hageja esitas vara väljaandmise nõude alles 16.11.2011, seega pärast vaidlusaluste kinnistute enampakkumisi. Pangakontol olevad vahendid on 19.05.2011 seisuga ära kulutatud pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 123 lg 4 regulatsioonist tulenevalt on nõudeõigust omaval isikul õigus nõude esitamiseks vahetult pankrotihaldurile tingimusel, et on esitatud vara välistamisnõue, kuid pankrotihaldur on sellest hoolimata vara võõrandanud. PankrS §-st 45 tulenevalt ei oma mistahes pankrotimenetluse eelne arest pankroti väljakuulutamise järgselt õiguslikku tähendust. Kuna hageja ei olnud I Z võlausaldaja, ei pidanud kostja hagejat pankrotimäärusest teavitama. Kostja süü küsimus ei oma käesoleva vaidluse lahendamise õiguslikku tähendust. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude PankrS § 123 lg 4 teisest lausest tulenevalt põhjusel, et kostja kui haldur kasutas ära ja võõrandas pankrotimenetluse käigus vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule. Vaidlustamata on järgmised asjaolud. Harju Maakohtu 07.12.2010 otsusega kriminaalasjas konfiskeeriti I Z KarS § 831 lg 1 ja § 832 lg 1 alusel kinnistud, väärtpaberid ja raha. Kohtuotsus jõustus 23.12.2010 ja 04.01.2011 saadeti konfiskeerimise osas Harju Maavalitsusele täitmiseks (tl 13). Harju Maakohtu 09.02.2011 määrusega algatati I Z pankotimenetlus ning 02.03.2011 kuulutati võlgniku pankrot välja. 09.03.2011 saatis hageja kohtuotsuse täitmiseks Danske Bank A/S Eesti filiaalile (tl 14), 16.03.2011 kirjaga keeldus pank korralduse täitmisest seoses võlgniku

Tsiviilasi nr 2-12-5485 pankrotimenetlusega (tl 15). Swedbank AS kandis konfiskeeritud väärtpaberid 30.03.2011 üle Rahandusministeeriumi väärtpaberikontole. 17.06.2011 teavitas kostja hagejat I Z pankrotimenetlusega seotud asjaoludest ning selgitas muuhulgas, et kuna I Zi pankroti väljakuulutamise ajaks ei olnud võlgniku vara 07.12.2010 kohtuotsuse alusel riigile üle läinud, siis moodustus sellest pankrotivara vastavalt PankrS §-le 35 (tl 17). I Z kinnistud võõrandati 25.08.2011 ja 02.11.2011 toimunud pankrotivara enampakkumistel ja tehti vastavad kanded kinnistusraamatus. 16.11.2011 koostatud kirjaga esitas hageja kostjale vara väljaandmise nõude (tl 27). Harju Maakohtu 19.12.2011 määrusega kinnitati I Z pankrotimenetluses jaotusettepanek. Käesolevas vaidluses on asjakohased sätted PankrS §-s 123, mille lg 1 kohaselt pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. PankrS § 123 lg 2 kohaselt haldur tagab vara säilimise kuni selle tagastamiseni, lg 3 kohaselt vara välistamise taotlus tuleb esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Halduri vastutus eeltoodud sätetest tuleneva kohutuse rikkumise eest on sätestatud PankrS § 123 lg-s 4, mille teise lause kohaselt kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. Antud juhul on tegemist kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille korral ei kohaldu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas vaidlusalune vara kuulus I Z ning kas raha kasutamise ja kinnistute võõrandamise hetkel haldur teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule. Vaidluse lahendamisel omab tähtsust KarS § 85 lg 1 tõlgendamine. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 3 tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. KarS § 85 lg 1 kohaselt konfiskeeritu läheb riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kolmanda isiku õigused jäävad konfiskeerimisel püsima. Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud käesoleva seadustiku § 83 lõigetes 3 ja 4, § 831 lõikes 2 ning § 832 lõikes 2 sätestatud juhtudel. KarS § 85 lg 3 kohaselt kohtuvälise menetleja või kohtu lahend konfiskeerimise kohta toimib enne selle jõustumist võõrandamiskeeluna. Riigivaraseaduse (RVS) § 7 lg 5 kohaselt kriminaalasjas kohtuotsuse või -määrusega, väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse või määrusega või kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud vara valitsejaks on konfiskeeritud vara asukohajärgne maavalitsus, kui õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Selleks, et tuvastada halduri vastutuse eeldus, tuleb esmalt võtta seisukoht, kas enne võlgniku pankroti väljakuulutamist oli konfiskeeritu läinud riigi omandisse. PankrS § 45 kohaselt enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega ja ning PankrS § 35 lg 1 ja 2 kohaselt pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara ja läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses. Jõustunud konfiskeerimisotsuse alusel ei toimu konfiskeeritud vara omandiõiguse automaatset üleminekut riigile, mida kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-97-10, mille järgi saab riik konfiskeerimise aluse olemasolul nõudeõiguse konfiskeeritavale varale või selle vara väärtusele vastavale rahasummale (konfiskeerimisnõue). Konfiskeerimisotsustuse täitmisel omandab riik konfiskeeritava vara. Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 651, mis reguleerib kande parandamist kinnistusraamatuvälise ülemineku korral

Tsiviilasi nr 2-12-5485 ja kus ei ole konfiskeerimist asjaõiguse kinnistusraamatuvälise üleminekuna käsitletud. RVS §-s 10 on sätestatud riigivara valitsemise eesmärk, mille lg 3 kohaselt omandab riik vara õigusakti ja tehingu alusel, kui see on vajalik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil või kui riigile vara omandamise kohustus tuleneb seadusest. Teistsugust tõlgendamist ei tulene ka kriminaalmenetlust reguleerivatest normidest. Täpsemini ei reguleeri küsimust ka Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määrus nr 263, millega kehtestati konfiskeeritud vara võõrandamise kord. Hageja pidi olema pankrotimenetlusest teadlik, kuna sellekohane info on kajastatud panga poolt hagejale adresseeritud 16.03.2011 kirjas, samuti saatis sellekohase infoga kirja hagejale 17.06.2011 haldur. Vaatamata sellele esitas hageja vara välistamise taotluse haldurile alles 16.11.2011. Kostjal ei olnud PankrS § 34 lg-st 1 tulenevat kohustust hagejat pankrotimäärusest ega esimesest üldkoosolekust teavitada, kuna hageja ei olnud haldurile teadaolevalt võlausaldaja. Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks 09.03.2011, s.o pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pank keeldus raha Rahandusministeeriumi arvele kandmast ning maksis need vahendid 02.04.2011 ja 19.05.2011 välja kostja nõudel. Kui hageja leiab, et pank rikkus sellega kohustust, siis võib ta esitada kahju hüvitamise nõude panga vastu. Kuna pärast vara välistamise taotluse saamist oli raha halduri poolt erinevate kohustuste katteks ära kasutatud, võiks hagejal tekkida PankrS § 123 lg 4 esimese lause kohaselt rahalise hüvitise nõue pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kinnistute osas ei asunud hageja konfiskeerimisotsust täitma, mistõttu on kostja vaidlusalused kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt müünud (PankrS § 139). Kuna kinnisasjade võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tõusetuda halduri vastutuse küsimust, sest vara müümisel täitis haldur PankrS §-dest 541 ja 55 tulenevaid kohutusi. Oma kohutusi täites ei rikkunud haldur TsÜS § 88 lg 1 normi, kuna PankrS § 45 kohaselt enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega. Isegi kui nõustuda hagejaga KarS § 85 lg 1 tõlgenduse osas, ei ole hagejale kostja tegevuse tõttu kahju tekkinud. Hagejal tulnuks KarS § 85 lg 2 alusel maksta kolmandale isikule hüvitist kinnistut koormavate hüpoteekide eest. Hageja ei vaidlustanud, et kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud panga nõude suuruseks võlgniku pankrotimenetluses oli 319 681, 64 eurot (tl 67-70). Kinnistute võõrandamisest laekus pankrotivarasse 251 000 eurot. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla kinnistute enampakkumise hinda ega ole tõendanud, et nende hind oleks võinud olla suurem. Hageja väide, et pank oleks osa võlga kustutanud ning hagejal tulnuks maksta pangale hüvitist väiksemas summas (209 682, 82 eurot) kui see, mis pankrotimenetluses pangale tasuti (251 000 eurot). Hageja oleks pidanud kogu konfiskeerimise tulemi pangale üle andma, mistõttu ei saanud kostjale etteheidetavast tegevusest hagejale varalist kahju tekkida. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Apellant on seisukohal, et maakohtu tõlgendus seadusele ja kohtu järeldused mitmete asjaolude kohta on ekslikud, mistõttu kohtuotsus tervikuna on väär. Maakohus on tõlgendanud vääralt materiaalõiguse normi (KarS § 85 lg 1). Maakohus järeldas ekslikult, nagu tekiks riigil konfiskeerimisotsuse alusel nõudeõigus konfiskeeritavale varale, mitte aga omandiõigus. Kohus on jätnud tähelepanuta, et KarS §-d 83-832 sätestavad konfiskeerimise kui karistusliku meetme rakendamise võimaluse (nõudeõiguse) kohtu, mitte aga maavalitsuse kaalutlusõigusena. Maavalitsus on konfiskeerimise kaudu juba riigile omandatud vara valitsejaks, kelle ülesandeks on vara õigusaktides määratud korras võõrandada. Kui aga konfiskeerimine asendatakse KarS §-s 84 sätestatud rahasumma väljamõistmisega, täidab riik seda jõustunud kohtuotsuse alusel kohtutäituri kaudu. Maakohus on KarS § 85 lg 1 tõlgendamisel jätnud tähelepanuta Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-97-10 p 33 seisukoha, mille kohaselt kui „ekslikult

Tsiviilasi nr 2-12-5485 konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda.“ Kui maakohtu seisukoht oleks õige ja kuriteo toimepanija omand konfiskeeritud varale otsuse jõustumisega ei lõpe ja vara omandiõigus ei lähe kohtuotsuse alusel kohe riigile üle, peaks ka nõudeõigus olema vastupidine. Sel juhul ei peaks omanik eksliku konfiskeerimise korral hakkama vara riigilt välja nõudma, vaid maavalitsuse väljaandmisnõue ei kuuluks rahuldamisele. Seaduse loogikast tulenevalt lõpeb konfiskeerimisotsuse jõustumisel kuriteo toimepanija omand konfiskeeritud varale ja läheb kohtuotsuse alusel üle riigile. Kui maavalitsusel tekiks vara suhtes üksnes nõudeõigus, puuduks õiguslik mehhanism, kuidas vara väljanõudmist korraldada ja konfiskeerimine osutuks paljudel juhtude sisuliselt kehtetuks. Kui omand kohe riigile üle ei läheks, peaks konfiskeerimisotsuse alusel tekkiva nõudeõiguse täitmiseks olema muus seaduses eraldi kord, sellist korda aga kehtestatud ei ole. Ka konfiskeeritud vara võõrandamise kord reguleerib vastavat menetlust siiski just eeldusel, et vara omand on juba riigil. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-97-10 punktis 42 selgitatakse, et konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme eripärast tulenevalt ei kohaldu KarS § 85 lg 2 alusel tekkiva konfiskeerimisnõude pandi korral AÕS §-s 319 sätestatud kohustuse täitmise kord. See tähendab, et sõltumata sellest, kas pandi realiseerimistähtaeg on saabunud või mitte, täidetakse konfiskeerimisnõue alati üksnes riigile. Seega kinnitab ka viidatud Riigikohtu lahend, et pankrotihalduril ei ole võlgnikult konfiskeeritud vara suhtes enam mingit nõudeõigust, sest kuriteo toimepanija (kes on ühtlasi pankrotivõlgnik) omand konfiskeeritud varale on kriminaalasjas tehtud kohtulahendi jõustumisega lõppenud. Hageja seisukohti toetavad ka Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-1-12 p 15, nr 3-4-1-16-10 p 52 ning nr 3-1-1-37-07 p-d 21.1 ja 21.3. KRS §-st 651 ei tulene, et riigi omand peab olema tingimata kinnistusraamatusse kantud. Kohus kohaldas nimetatud sätet kitsendavalt, andes selle lõigetes 1-5 sätestatud juhtudele ammendava tähenduse. Isegi juhul kui konfiskeerimisotsuse jõustumise järel tekiks maavalitsusel tõesti kohustus kanda riik kinnisasja omanikuna ka kinnistusraamatusse, ei tähendaks selle nõude täitmata jätmine seda, et omand ei olegi riigile üle läinud (KRS § 651 lg 6). Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaõigusseaduse (AÕS) § 641, mis sätestab erandi AÕS § 56 lg-s 1 sätestatud reeglist, mille kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. AÕS § 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks on nõutav sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕS § 561 lg 2 järgi pidi pankrotihaldur olema võõrandamise keelumärkest teadlik. Maavalitsus ei saa konfiskeeritud vara omandada riigile ühelgi riigivaraseaduses nimetatud eesmärgil ning maavalitsusel puudub konfiskeeritud vara omandamiseks kaalutlusõigus. Maavalitsusel ei ole õigust teha otsustust, kas konfiskeeritud vara riigile omandada või mitte. Maavalitsus teostab jõustunud kohtuotsuse alusel juba riigile omandatud vara valitsemise muid toiminguid. Konfiskeeritud vara antakse vastava korra järgi maavalitsusele üle üleandmis-vastuvõtuaktiga, kinnisasjade puhul akti ei koostata. Konfiskeeritud kinnisvarale seatud arest kustutatakse alles siis, kui varale on leitud uus omanik (kinnisasja koormavaid lepinguid maavalitsus ei lõpeta ega sõlmi uusi). Riiki konfiskeeritud vara omanikuna kinnistusraamatusse ei kanta. Maakohus on vääralt tõlgendanud PankrS § 45. Nimetatud säte annab haldurile küll õiguse kustutada registrisse kantud märge võlgniku vara aresti kohta, kuid ta ei saa kustutada aresti juba riigile üle läinud varalt. PankrS § 123 lg-s 6 sätestatuga oleks vastuolus käsitlus, nagu võiks halduri õigus konfiskeeritud vara võõrandamiseks konkreetsel juhul tuleneda riigivara valitseja viivitusest. Pankrotivara moodustub üksnes võlgniku varast ja seadusest ei tulene, et halduril on õigus lugeda võlgniku vara hulka ka konfiskeeritud vara, kui haldur peab riigivara valitseja toiminguid hilinenuks. KarS § 85 lg 1 eesmärgiga on vastuolus tõlgendus, mille järgi vabaneb süüdimõistetu konfiskeerimisest, kui suudab esitada õigeaegselt pankrotiavalduse. Vastuoluline on

Tsiviilasi nr 2-12-5485 ka arusaam, et halduril ei olnud PankrS § 34 lg-st 1 tulenevalt kohustust hagejat pankrotimäärusest ega esimesest üldkoosolekust teavitada. See väide on tõene üksnes juhul, kui konfiskeerimisotsuse jõustumisega läks omand kohe riigile üle. Kui riigil aga tekkis varale nõudeõigus, on riik selle õiguse suhtes pankrotivõlausaldaja. PankrS § 123 lg 6 järgi on vara välistamise või hüvitise nõude aegumistähtaeg üks aasta pankrotiteate ilmumisest arvates, seega on hageja sätestatud tähtaega järginud. Maakohus on selgitanud, et halduril puudus kohustus hagejat pankrotimäärusest teavitada, sest hageja ei olnud haldurile teadaolevalt võlausaldaja. Selline olukord saab tekkida vaid üksnes juhul, kui omand läks konfiskeerimisotsusega kohe riigile üle. Kui riigile läks konfiskeerimisotsusega üle üksnes nõudeõigus, oleks riik olnud pankrotivõlausaldaja PankrS § 8 lg 3 alusel. Kohtu väited hageja nõude võimaliku rahuldamise kohta pankrotivara arvelt on vastuolus kohtu seisukohaga, et vara ei ole riigile üle läinud. Ei saa välistada, et pank kui võlausaldaja oleks ka konfiskeerimismenetluses nõustunud sama summaga, mille ta sai pankrotimenetluses. Kostja tekitas hagejale teadlikult kahju, kuna puudub igasugune õigustus, miks pidi haldur arveldusarvel konfiskeeritud 5670 eurot maksma hüpoteegiga nõude või pankrotimenetluse kulude katteks. Pangakontol oleva raha konfiskeerimine tähendab seda, et lõppeb süüdimõistetu nõudeõigus panga vastu ning raha nõudeõigus on edaspidi üksnes riigil. Kostja kustutas pangakontole seatud aresti ning sellega taastas ta süüdimõistetu nõudeõiguse panga vastu ja võttis riigi raha ise välja. Kuigi kohus asus seisukohale, et vara muutus pankrotivaraks seetõttu, et hageja ei olnud asunud pankroti väljakuulutamise ajaks konfiskeerimisotsust täitma, on kohus jätnud tähelepanuta, et Swedbank AS andis konfiskeeritud väärtpaberid riigile üle. Kohtu loogikat järgides peaksid ka need väärtpaberid olema pankrotivara ning haldur on näidanud üles rasket hooletust, jättes need pankrotivarasse välja nõudmata. Kohus on eksinud arvutuskäiguga ning pank ei saanud pankrotimenetluses 251 000 eurot, vaid 209 682, 82 eurot. Konfiskeerimise korral oleks nende summade vahe, pärast vara valitsemise kulude (9 408 eurot) mahaarvestamist, jäänud riigile, s.o 31 909, 18 eurot. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ühestki hageja viidatud kohtulahendist ei tulene järeldust, et konfiskeerimisotsuse jõustumine tuleb samastada riigi omandiõiguse tekkimisega. Asjakohatu on väide, et konfiskeerimise rakendamine on kohtu õigus, vara realiseerimise kohustus on maavalitsusel. Kohus ega kostja ei ole vastupidist väitnud. Konfiskeerimisotsuse jõustumisest ei saa riigi omandi teket tuletada ainuüksi asjaolust, et puudub regulatsioon, mis võimaldaks konfiskeerimisotsuse täitmist. Võlgniku arvelduskontol asuvad rahalised vahendid ja kinnistud olid pankrotilahendi tegemise aja seisuga võlgniku omandis, kuna hageja ei olnud selleks ajaks konfiskeerimisotsust täitma asunud. Halduril ei olnud võimalik käituda teisiti olukorras, kus hageja ei olnud vara võõrandamise ajaks esitanud isegi vara välistamise nõuet. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaevatava kohtuotsuse põhjendavas osas sisalduvad ebatäpsused ei ole põhimõttelist laadi ega too seetõttu kaasa lõppjäreldustes õige otsuse tühistamist. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Ringkonnakohtul ei ole alust hinnata maakohtu käsitlust KarS § 85 lg 1 tõlgendamisel ebaõigeks. Maakohus leidis põhjendatult, et jõustunud konfiskeerimisotsuse alusel ei toimu konfiskeeritud

Tsiviilasi nr 2-12-5485 vara omandiõiguse automaatset üleminekut riigile, vaid vastava otsustuse täitmisel omandab riik konfiskeeritava vara. Tuginevalt nii KRS §-le 651, RVS §-le 10, kriminaalmenetlust reguleerivatele normidele kui ka Riigikohtu praktikale märkis maakohus õigesti, et konfiskeerimise aluse olemasolu korral tekib riigil nõudeõigus konfiskeeritavale varale või vara väärtusele vastavale rahasummale. Seaduse loogikaga kooskõlas ei ole kaebuse käsitlus, nagu ei peaks omanik vara eksliku konfiskeerimise korral hakkama sel juhul seda riigilt välja nõudma, vaid maavalitsuse väljaandmisnõue tuleks jätta rahuldamata (apellatsioonkaebuse punkti 4.2.1 kolmas lõik). Kui konfiskeerimisotsuse esemeks on ekslikult selle isiku vara, keda otsus ei puuduta, siis on sellel isikul õigus, sõltumata kas konfiskeerimisotsuse alusel läks omand kohe riigile üle või mitte, esitada oma vara suhtes nõudeid. Kuigi KRS §-st 651 ei tulene, et riigi omand peab tingimata olema kinnistusraamatusse kantud, on kolleegium siiski seisukohal, et apellandi poolt sellele tuginev tõlgendus ei ole kooskõlas muude õigusnormidega. See, et maavalitsusel ei ole võimalik otsustada, kas konfiskeeritud vara riigile omandada või mitte, ei võimalda teha kaebuses soovitud järeldust. Vastava kaalutlusõiguse puudumine ei anna alust tuletada omandiõiguse üleminekuga seotud asjaolusid. Ei karistusseadustik ega kriminaalmenetluse seadustik sätesta, et konfiskeerimisel võiks omand teatud ajahetkel riigi omandisse üle minna ilma toiminguid tegemata. Vastava normi puudumisest ehk õiguslikust lüngast ei saa järeldada seadusandja tahet, et kriminaalmenetluses vara konfiskeerimisel läheks omand riigile üle kinnistusraamatuväliselt. AÕS § 641 sätestab selgelt, et erandid, s.h omandi kinnistusraamatuväliseks üleminekuks peavad tulenema seadusest. Õigusselguse põhimõttest lähtuvalt ei saa sellist erandit tuletada vastava regulatsiooni puudumisest. Sel viisil omandile õigusliku aluse tuletamine oleks vastuolus tugeva kinnistusraamatu põhimõttega. Ka see, et konfiskeeritud kinnisvarale seatud keelumärked kustutatakse siis, kui varale on leitud uus omanik, ei tähenda, et pankroti väljakuulutamisel ei tuleks järgida seadusest tulenevat vastavat korda. Maakohus ei tõlgendanud PankrS §-s 45 sisalduvat normi ebaõigesti. Võlgniku vara, mis oli konfiskeerimisotsuse esemeks, muutus pankrotivaraks, sest seda ei olnud riigi kasuks veel pööratud (kohtuotsus oli täitmata). Kindlasti omab siinkohal tähtsust konkreetne riigipoolne viivitus vara valitsemisele asumisel. Kohtuotsuse jõustumisel oleks riigi kiire tegutsemine hoidnud ära edasised vaidlused. Küll ei võta viivitus ära õigust esitada nõue pankrotimenetluses. Kohtu viide, nagu puudunuks halduril PankrS § 34 lg-st 1 tulenev kohustus informeerida pankrotimäärusest ja esimese üldkoosoleku toimumisest hagejat, ei ole korrektne. Pankrotihaldur, olles teadlik võlgniku kinnistutele seatud keelumärgetest, pidi olema teadlik ka riigi konfiskeerimisnõudest. Samas, kohtule on esitatud tõendid, et juba märtsis 2011 oli ka hagejale teada, et on algatatud I Z pankrotimenetlus. Kolleegium nõustub kaevatava kohtuotsuse lõppjäreldusega, mille kohaselt ei ole pankrotihalduri vastu esitatud hagi võimalik rahuldada. Kuna kinnisasjade võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tõusetuda halduri vastutuse küsimust, sest vara müümisel täitis haldur pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Haldur võõrandas vaidlusalused kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt (PankrS § 139). Enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega (PankS § 45). Pealegi ei ole tsiviilasja materjali põhjal võimalik teha järeldust, et võlgnikule kuulunud kinnistute pankrotimenetluses realiseerimisega oleks riigile kahju tekitatud. Pankrotimenetluses tunnustati võlausaldajate nõudeid kogusummas 460 658, 75 eurot, s.h esimese rahuldamisjärgu nõudena Danske Bank A/S Eesti filiaali nõuet summas 319 681, 64 eurot. Pankrotivara realiseerimise käigus võõrandas haldur kinnistud 251 000 euro eest, tehes väljamakseid kokku (s.h tulevased kulud) summas 239 832, 55 eurot, s.h pangale kui esimese rahuldamisjärgu nõuet omavale võlausaldajale 209 692, 80 eurot (tl 69-70). Sellest

Tsiviilasi nr 2-12-5485 nähtuvalt ei suudetud täielikult rahuldada isegi esimese järgu nõuet. KarS § 85 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel reeglina püsima ning riik maksab kolmandale isikule hüvitist. Kui I Z suhtes ei oleks algatatud pankroti-menetlust, oleks konfiskeeritud vara võõrandamisel tulnud riigil Danske Bank A/S Eesti filiaalile tema nõue I Z vastu summas 319 681, 64 eurot hüvitada. Kinnistud müüdi hinnaga 251 000 eurot, kusjuures hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kinnistuid oleks olnud võimalik võõrandada kõrgema hinnaga (pealegi oleks see ebatõenäoline, sest kinnistute võõrandamiseks korraldati enampakkumisi korduvalt). Konfiskeeritud vara võõrandamisel oleks tulnud pangale hüvitada tema nõuded (mis olid suuremad kui kinnistute ja arvelduskontol olnud vahendite koguväärtus). Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks 09.03.2011, s.o pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pank keeldus raha Rahandusministeeriumi arvele kandmast ja maksis selle välja pankrotihalduri nõudel. Kui hageja leidis, et pank rikkus sellega kohustust, siis võis ta esitada kahju hüvitamise nõude panga vastu. Ka võiks hagejal sel juhul tekkida nõue pankrotivõlgniku vastu, saamaks PankrS § 123 lg 4 järgi rahalist hüvitist pankrotivara arvel

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

E. Liiv

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) hagi pankrotihaldur R V vastu 37 569 euro 20 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-5485

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu)

Tsiviilasi nr 2-12-5485 kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus

37 569 eurot 20 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Paul Varul Kostja pankrotihaldur R V, esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

18. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.