lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-12-5485/57

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 27.06.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-12-5485/57
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
27.06.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4197
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal 27.06.2014, Tallinn 2-12-5485

Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) hagi pankrotihaldur Rein Vaiksaare ja Danske Bank A/S Eesti filiaali vastu solidaarselt kahju hüvitamiseks ja viiviste saamiseks Harju Maakohtu 12.03.2014 otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) ja Danske Bank A/S Eesti filiaali apellatsioonkaebused 5670 eurot 18 senti Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende Hageja Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), esindajad lepinguline esindaja Eino Tamm Kostja I pankrotihaldur Rein Vaiksaar, lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja II Danske Bank A/S Eesti filiaal, lepinguline esindaja Katrin Kaus Kirjalik menetlus Menetluse liik

RESOLUTSIOON

1.Harju Maakohtu 12.03.2014 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
2.Apellantide menetluskulud jätta nende endi kanda ja vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik

1.07.02.2012 esitas Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu; hageja) Harju Maakohtule pankrotihaldur Rein Vaiksaare (kostja I) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt I välja tekitatud kahju eest hüvitise 43 320 eurot 18 senti. 21.03.2012 menetlusdokumendis vähendas hageja nõuet 37 569 euro 20 sendini. Harju Maakohus jättis 27.04.2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus 21.11.2012 otsusega jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohus 17.04.2013 otsusega tühistas ringkonnakohtu 21.11.2012 otsuse ja maakohtu 27.04.2012 otsuse osas, milles kohtud jätsid rahuldamata hagi kostja I vastu 5670 euro 18 sendi saamiseks ning menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jättis Riigikohus kohtute otsused muutmata ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. 07.05.2013 esitas hageja maakohtule taotluse kaasata tsiviilasjas 2-12-5485 teise kostjana Danske Bank A/S Eesti filiaal (kostja II). Maakohus 08.05.2013 määrusega kaasas kostja II menetlusse. Hageja nõue
2.Hageja esitas maakohtule tsiviilasja 2-12-5485 tühistatud osas 08.05.2013 hagiavalduse ja 18.09.2013 selle täienduse, mille kohaselt palus kostjatelt solidaarselt välja mõista kahju 5760 eurot 18 senti ja viivised. 17.02.2014 täpsustas hageja viiviste nõuet ja palus kostjatelt välja mõista seisuga 11.03.2014 viivised 1391 eurot 14 senti ja alates 12.03.2014 viivised seaduses sätestatud määras kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja palus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 ja jätta iga menetlusosalise kulud, Riigikohtu poolt tühistatud ja ka tühistamata jäetud alama astme kohtute otsuste osas, täielikult tema enda kanda. Alternatiivselt esitas hageja nõude kostja I vastu, milles palus juhul, kui kohus tuvastab, et kostja I rikastus konfiskeeritud 5670 euro 18 sendi käsutamisega alusetult, kostjalt I välja mõista alusetult saadud 5670 eurot 18 senti ja viivised. Kui kostja I poolt tehtud käsutuskeeldu rikkuv käsutus oli TsÜS § 88 lg 1 kohaselt tühine, siis peab kostja I TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastama tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Samuti esitas hageja alternatiivse nõude kostja II vastu, milles palus juhul, kui kohus tuvastab, et makseteenuse leping kostja II ja I. Zi vahel ei ole lõppenud ning hageja saab esitada ja kostja II saab täita kontol oleva (või taastatava) raha käsutamise nõude, siis kohustada kostjat II üle kandma I. Zi kontol Danske Bankis olevad hagejale kuuluvad 5670 eurot 18 senti ja viivised. Harju Maakohtu 07.12.2010 otsusega kriminaalasjas 1-10-15069 konfiskeeriti I. Zilt (võlgnik) KarS § 831 lg 1 alusel Danske Bankis asuv 88 719 krooni (5670 eurot 18 senti) ning KarS § 832 lg 1 alusel Tallinnas ja Saue vallas asuvad kinnistud ja väärtpaberikonto AS-s Swedbank väärtpaberitega vääruses 5 297 100 krooni (338 546 eurot 39 senti). Kinnistud olid hüpoteekidega koormatud. Kohtuotsus jõustus 23.12.2010 ja kohus saatis otsuse konfiskeerimise osas 04.01.2011 kirjaga nr 1-10-15069 täitmiseks hagejale ning teadmiseks pankadele, sh ka kostjale II ja Eesti Väärtpaberikeskusele. KarS § 831 lg 1 alusel läheb konfiskeeritu riigi omandisse. Vara valitsejaks oli hageja (RVS § 7 lg 5).

Hageja pöördus 09.03.2011 kostja II poole taotlusega kanda võlgnikult konfiskeeritud raha üle. 16.03.2011 kostja II keeldus ülekannet tegemast, kuna võlgniku pankroti väljakuulutamisega 02.03.2011 lõppes võlgniku varale seatud käsutamist keelanud arest, mistõttu riigi konfiskeerimisnõue tuli esitada võlgniku pankrotimenetluses. AS Swedbank täitis hageja nõude ja 30.03.2011 kandis konfiskeeritud väärtpaberid üle. Kostja I võttis võlgniku nimel olnud kostja II kontol asunud võlgniku 5670 eurot 18 senti välja sularahas kahes osas: 4000 eurot 02.04.2011 ja ülejäänud summa 19.05.2011, misjärel kostja I lasi võlgniku arvelduskonto Danske Bankis sulgeda. Hageja tegi järelpärimise kostjale I, kes 17.06.2011 kirjas teatas, et kuna pankroti väljakuulutamise hetkeks ei olnud konfiskeeritud võlgniku vara riigile üle läinud, siis oli tegu pankrotivaraga. 16.11.2011 esitas hageja kostjale I nõude võlgnikult konfiskeeritud vara välistamiseks pankrotivarast ja kostja I poolt võõrandatud vara eest hüvitise saamiseks. 02.12.2011 kirjaga kostja I keeldus nõuet täitmast. Kostja I rikkus hageja omandiõigust, hinnates vääralt, et võlgniku kontolt Danske Bankis konfiskeeritud raha käsutamise õigus kuulus võlgnikule. Kostja I saatis kostjale II võlgniku pankroti väljakuulutamise 02.03.2011 määruse teatega, nagu oleks kriminaalmenetluse tagamiseks kohaldatud arest PankrS § 45 alusel lõppenud. Kostja I selline käsutus oli tühine vastavalt TsÜS § 88 lg-le 1. Vaatamata sellele keeldus kostja II rikkumise lõpetamisest ja olukorra ennistamisest. Kostja II täitis õigusvastaselt käitunud õigustamata isiku maksejuhise ja andis võlgniku kontol oleva raha valele isikule, mistõttu tekkis hagejale kahju 5670 eurot 18 senti. Kahju tekitamise eest vastutasid kostjad solidaarselt. Kostja I oli konfiskeerimisotsuse jõustumisest ja sellega seotud asjaoludest teadlik, käitudes tahtlikult või raskelt hooletult võlgniku konfiskeeritud vara võlgniku pankrotivarasse võttes. Kostja II sai hageja maksejuhisest teada enne väljamakse tegemist kostjale I, kuna kohus saatis konfiskeerimisotsuse kostjale II teadmiseks 04.01.2011 ja hageja esitas kostjale II raha ülekandmise nõude 09.03.2011. Kostjal II oli võimalus blokeerida kostja I poolt 02.03.2011 taotletud ja saadud võlgniku konto arestist vabastamine seoses pankrotimenetlusega. Kostja II tegevuse õigusvastasus seisnes õigustamata isiku maksejuhise täitmises ja võlgniku kontol olnud raha väljamaksmises valele isikule. Kostja I vastuväited

3.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjalt I kahju sissenõudmine PankrS § 123 lg 4 alusel oleks võimalik, kui hageja oleks tõendanud, et hageja nõue kostja II vastu oli väärtusetu või, et kostja II ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja sai nõude omanikuks. Hageja nimetatut ei tõendanud. Kostja I vastu hagi esitamise eelduseks oli kahju olemasolu, kuid tõendamata oli, et kostja I väidetavate rikkumiste tagajärjel tekkis hagejale kahju. Konfiskeerimisotsuse jõustumise järgselt tekkis hagejal lepinguline suhe kostjaga II ja lepingurikkumise pani toime kostja II, keeldudes võlgniku kontol olevate vahendite kandmisest hageja kontole. Kostja I hageja õigusi iseseisvalt ei rikkunud. Hageja õigusi rikkus kostja II poolt maksejuhise alusetu täitmine. Hageja ei esitanud kostjale I nõuet pankrotivara arvelt hüvitise saamiseks ja hagi vara välistamiseks ning kaotas enda tegevusetuse tõttu välistamisnõude. Riigikohtu lahendi 32-1-26-13 seisukohad ei võimaldanud järeldada, et kostja I võiks teatud tingimustel vastutada hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest solidaarselt kostjaga II. Kostja II pakkus menetluse käigus korduvalt hagejale täitmist ja kinnitas valmisolekut kompromissi korral tasuda hagejale 5670 eurot 18 senti. Hageja keeldus pakutud täitmise vastuvõtmisest põhjendamatult.

Hageja nõude rahuldamine kostja II suhtes ei olnud sõltuvuses kostja II ja võlgniku vahelise makseteenuse lepingu kehtivusest. Hageja väitis menetluses läbivalt, et kostja II oli või pidi olema teadlik, et hageja sai nõude omanikuks. Seega ei saanud hagejal tekkida nõuet kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenevalt. Kui eeldada alusetust rikastumisest tuleneva nõude olemasolu, ei saanud hageja põhjendada selle nõude esitamata jätmist oletusega, et kostja I ei pruugi olla võimeline, nõude rahuldamisel, seda täitma. Hageja ei tõendanud nimetatut. Kostja II vastuväited

4.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejal puudus nõue kostja II vastu, kuna kostja II ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja sai vaidlusaluse nõude omanikuks. Kostja II teadis, et täidab kohustuse õigele isikule. Võlgniku pankrotimenetluses 17.12.2011 esitatud halduri aruandest nähtus, et konfiskeeritud vara ei olnud riigi omandusse pööratud ja vara omanikuks oli võlgnik. Hageja pidas 09.03.2011 täitmistaotluses otsust eraldi täitmisele kuuluvaks ning esimese ja teise astme kohtud olid samuti seisukohal, et konfiskeerimisotsuse jõustumine ei toonud vahetult kaasa vara omandiõiguse üleminekut riigile. Seega ei saanud eeldada, et kostja II oleks pidanud teadma, et jõustunud otsuse alusel toimus vara omandiõiguse automaatne üleminek hagejale. Nimetatut leidis Riigikohus alles 17.04.2013 otsuses, mille p-s 13 märgiti samas, et on võimalik, et pank ei teadnud ega pidanud teadma, et hageja sai nõude omanikuks. Sel juhul võib VÕS § 169 lg 1 ja § 173 lg 2 järgi tekkida olukord, kus pank täitis kohustuse õigele isikule. Sel juhul ei oleks hagejal panga vastu nõuet, kuid tal oleks VÕS § 1037 lg 4 järgi alusetust rikastumisest tulenev hüvitisenõue võlgniku kui täitmise vastuvõtmiseks õigustamata isiku vastu. Viimati nimetatud juhul võib hagejal olla halduri süülise tegevuse tõttu tekkinud kahju ulatuses, milles ta ei saa eelnimetatud hüvitist võlgnikult. Seega ei oleks PankrS § 123 lg 4 teise lause kohaldamine välistatud. Hageja esitas nõude kostja II vastu pärast Riigikohtu 17.04.2013 otsust, mis viitas, et hageja sai aru, et kostja II ei pidanud ega saanudki teada, et hageja sai nõude omanikuks. Hageja oleks pidanud lahendama vaidluse vara pankrotivarast välistamise menetluses enne pankrotipesast väljamaksete tegemist (PankrS § 123 lg 1), taotledes vajadusel hagi tagamise korras väljamaksete keelamise pankrotipesast. Juhul kui hageja nõue kostja II vastu oli põhjendatud, palus kostja II jätta rahuldamata viivisenõude või vähendada seda. Hageja oli oma vastuolulise käitumise tõttu kahju tekkimises vähemalt osaliselt ise süüdi. Kostja II kaasati menetlusse alles mais 2013 ja kostja II avaldas menetluse kestel soovi lahendada asi kompromissiga, mistõttu oleks viivise väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja vastavuses hea usu põhimõttega. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 12.03.2014 otsusega osaliselt hageja hagi kostja I ja kostja II vastu solidaarselt kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks ning mõistis kostjalt II välja hageja kasuks kahju hüvitise 5670 eurot 18 senti ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 07.05.2013 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohus jättis hagi kostja I vastu rahuldamata ja samuti rahuldamata kostjate vastu esitatud alternatiivnõuded. Hageja menetluskulud jättis kohus 85% ulatuses tema enda kanda ja 15% ulatuses kostja II kanda. Kostja I menetluskulud jättis kohus 100% ulatuses hageja kanda. Kostja II menetluskulud jättis kohus tema enda kanda. Puudus vaidlus selles, et Harju Maakohtu 07.12.2010 otsusega kriminaalasjas 1-10-15069 konfiskeeriti I. Zilt (võlgnik) KarS § 831 lg 1 alusel kostja II kontol asuv 88 719 krooni (5670

eurot 18 senti). Sama otsusega konfiskeeriti võlgnikult KarS § 832 lg 1 alusel Tallinnas ja Saue vallas asuvad kinnistud ning väärtpaberikonto AS-s Swedbank koos väärtpaberitega vääruses 5 297 100 krooni (338 546 eurot 39 senti). Mõlemad kinnistud olid hüpoteekidega koormatud. Otsus jõustus 23.12.2010 ning kohus saatis otsuse konfiskeerimise osas 04.01.2011 kirjaga nr 1-10-15069 täitmiseks hagejale ja teadmiseks pankadele, sh ka kostjale II ja Eesti Väärtpaberikeskusele. Puudus vaidlus ka asjaoludes, et: - Harju Maakohtu 09.02.2011 määrusega algatati võlgniku pankotimenetlus ning 02.03.2011 kuulutati võlgniku pankrot välja ja määrati võlgniku pankrotihalduriks Rein Vaiksaar; - 09.03.2011 saatis hageja 07.12.2010 otsuse täitmiseks kostjale II, kes 16.03.2011 kirjaga keeldus korralduse täitmisest võlgniku pankrotimenetluse tõttu. Samas nimetatud otsuse alusel Swedbank AS kandis 30.03.2011 konfiskeeritud väärtpaberid hagejale üle Rahandusministeeriumi väärtpaberikontole; - kostja II andis kostja I taotlusel võlgniku Danske Banki kontol asunud 5670 eurot 18 senti kostjale I sularahas kahes osas; 4000 eurot 02.04.2011 ja ülejäänud summa 19.05.2011; - 17.06.2011 teavitas kostja I hagejat võlgniku pankrotimenetlusega seotud asjaoludest ja selgitas, et kuna võlgniku pankroti väljakuulutamise ajaks ei olnud võlgniku vara 07.12.2010 hagejale üle läinud, siis moodustus sellest võlgniku pankrotivara PankrS § 35 järgi; - 16.11.2011 kirjaga esitas hageja kostjale I vara võlgnikult konfiskeeritud vara välistamiseks pankrotivarast, millisest kostja I keeldus; - Harju Maakohtu 19.12.2011 määrusega kinnitati võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepanek, millega tunnustati kostja II nõuet 100% summas 319 681 eurot 64 senti. Konfiskeerimisotsuse adressaat ja vara omanik olid üks ja sama isik (võlgnik). Konfiskeeritud vara hulka kuulusid mh võlgnikule kuuluvad hüpoteekidega koormatud kinnistud ja võlgniku nõudeõigus kostja II vastu kontol oleva raha käsutamiseks. Riigikohus käesolevas tsiviilasjas 3-2-1-26-13 tuvastas, et KarS § 85 lg 1 alusel läks konfiskeerimisotsuse jõustumisel (23.12.2010) vara omandiõigus automaatselt üle hagejale (VÕS § 173 lg 3 p 4). Vaidlus puudus, et alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest sai hageja võlgniku kontol Danske Bankis asunud rahaliste vahendite omanikuks ja asus võlgniku asemel lepingulisse suhtesse kostjaga II ning et kostja II keeldus hagejale võlgniku kontol olnud raha ülekandmisest, kuna leidis, et konto käsutamist keelanud varasem arest oli PankrS § 45 alusel pankroti väljakuulutamisega lõppenud. Kostja II täitis kostja I maksekäsundi, kuigi kostjal I ei olnud enam nõudeõigust kostja II vastu. Vaidlus oli, kas hageja nõue kostjate solidaarvastutuse osas oli põhjendatud ning, kes ja kas ning millisel põhjendusel oli kohustatud hüvitama hagejale kahju 5670 eurot 18 senti. Riigikohus märkis antud asja kohta 17.04.2013 lahendis, et hageja võib nõuda kostjalt I kahju hüvitamist PankrS § 123 lg 4 alusel. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks oli kahju olemasolu. Hageja leidis, et kahju tekitamise eest vastutasid kostjad solidaarselt -kostja I tegevuse õigusvastasus seisnes hageja omandiõiguse rikkumises ning kostja II tegevuse õigusvastasus seisnes õigustamata isiku (kostja I) maksejuhise täitmises. Kostja I vaidles hagile vastu põhjendusel, et kostjalt I kahju sissenõudmine PankrS § 123 lg 4 alusel oleks võimalik juhul, kui hageja tõendaks, et hageja nõue kostja II vastu oli väärtusetu või, et kostja II ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja sai nõude omanikuks. Hageja õigusi rikkus kostja II poolt maksejuhise alusetu täitmine. Hageja ei esitanud kostjale I nõuet pankrotivara arvelt hüvitise saamiseks. Kostja II vaidles hagile vastu põhjendusel, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja sai nõude omanikuks. Nimetatut leidis Riigikohus alles 17.04.2013 otsuses.

Kohtule ei esitatud asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja II ei olnud teadlik, et hageja sai 07.12.2010 otsusega nõude (5670 eurot 18 senti) omanikuks. Tõenditest nähtuvalt konfiskeeriti 07.12.2010 otsusega võlgnikult KarS § 831 lg 1 ja § 832 alusel kinnistud, väärtpaberid ja raha. Otsus jõustus 23.12.2010 ja edastati 04.01.2011 kirjaga nr 110-15069 täitmiseks hagejale ja teadmiseks kostjale II. Maakohtu 09.02.2011 määrusega algatati võlgniku pankrotimenetlus ja 02.03.2011 määrusega kuulutati võlgniku pankrot välja. Pankrotimenetluses oli suurimaks võlgniku võlausaldajaks kostja II. Hageja saatis jõustunud otsuse 09.03.2011 täitmiseks kostjale II, kes oma 16.03.2011 kirjaga keeldus korralduse täitmisest võlgniku pankrotimenetluse tõttu. Samas Swedbank AS kandis jõustunud otsuse alusel konfiskeeritud väärtpaberid 30.03.2011 hagejale üle. Kostja II pangakontol olevad rahalised vahendid maksti kostja I nõudel kostja II poolt välja kostjale I sularahas 02.04.2011 ja 19.05.2011. Eeltoodust tulenevalt oli kohus veendunud, et kostja II, saades kohtu 04.01.2011 kirja koos jõustunud otsusega, pidi olema teadlik, et hageja sai vaidlusaluse nõude omanikuks hiljemalt 04.01.2011. Kohtule ei olnud veenev ja usutav, et üks finantsasutus (Swedbank AS) sai samast otsusest aru nii, et nõue kuulub tingimusteta täitmisele hagejale, aga teine finantsasutus, kostja II, nagu ei saanud aru, mida tähendab jõustunud kohtulahend, vara konfiskeerimise otsus. Seega oli kostja II ilmselt rohkem huvitatud võlgniku pankrotimenetlusest, milles ta oli peamine võlausaldaja, kui otsuse täitmisest hagejale. Seega keeldus kostja II alusetult hageja nõude täimisest ja täitis selle ebaseaduslikult kostjale I. Kohus nõustus kostjaga I, et kostja I poolt maksejuhise andmine kostjale II hageja õigusi iseseisvalt ei rikkunud ega saanud rikkuda. Hageja suhtes pani õigusrikkumise toime kostja II. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostjad vastutavad hageja kahju eest solidaarselt, mistõttu jäi rahuldamata hageja nõue kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks kahju hüvitis. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et võlgniku pankrotimenetluses 17.12.2011 esitatud halduri aruandest nähtus, et kohtuotsusega konfiskeeritud vara ei olnud aruande koostamise seisuga riigi omandusse pööratud ja vara omanikuks on võlgnik. Nimetatud asjaolu oli tõendatud hageja esitatud tõenditega. Eeltoodust lähtudes oli tõendatud kostja II rikkumine. Seega hagi tuli rahuldada osaliselt ja kahju hüvitis 5670 eurot 18 senti tuli välja mõista kostjalt II hageja kasuks. Kohus leidis, et põhjendatud oli kostjalt II välja mõista viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 alusel alates 09.05.2013 kuni nõude kohase täitmiseni. Kuna kohus rahuldas hageja kahju hüvitise kostja II vastu, siis kohus jättis hageja alternatiivnõuded rahuldamata. Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) apellatsioonkaebus

6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata solidaarse nõude kostja I suhtes, mistõttu oli selles osas väär ka menetluskulude jaotus. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi kostjate I ja II vastu solidaarselt ning jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ning eksis oluliste asjaolude tuvastamisel ja/või hindamisel. Maakohus leidis vääralt, et kostja II sai rikkuda ja rikkus hageja õigusi üksinda. Kostjad ja kohus ilmselt eksisid asjaolu suhtes, et PankrS §-s 45 käsitletakse aresti, mis oli seatud pankrotivõlgnikule kuuluvale varale, mitte aresti konfiskeerimisotsusega riigile üle läinud varale. Ajal, kui kostja I teavitas kostjat II võlgniku pankrotist, oli konfiskeerimisotsus jõustunud ja maksejuhise andmise õigus ei kuulunud pankrotivõlgnikule. Seega eksitas kostja I kostjat II väära teatega ning kostja I poolt antud käsutuskeeldu rikkuvad maksejuhised olid tühised (TsÜS § 88 lg 1). Kostja I tegevuse tõttu tekkis hagejale kahju. Kohtu arutlus halduri poolt hageja õiguste iseseisvast või mitteiseseisvast rikkumisest ei olnud asjakohane. Solidaarse vastutuse eelduseks on kahju üheskoos tekitamine. Samas oli konto käsutamiseks

maksejuhise andmine eraldi käsitletav kui üksnes selleks õigustatud isiku varaline õigus, mida kostja I süüliselt rikkus. Maakohus sisustas ebaõigesti hageja varaliste õiguste mõistet, taandades selle konkreetse rahasumma saamisele, mis oli vastuolus Riigikohtu lahendis 3-2-126-13 toodud seisukohaga. Väär oli maakohtu väide nagu oleks kostja II menetluse kestel olnud valmis sõlmima kompromissi ja hagejale tasuma nõutava kahju hüvitise. Kompromissi pakkus korduvalt just hageja. Maakohus tõlgendas vääralt VÕS § 137 lg-t 1. Kostjaga I hagejal lepingulist suhet ei olnud ja riigile kuuluva vara käsutamise näol oli tegemist pankrotihalduri deliktiga. Kui kostja I poleks esitanud kostjale II võlgniku pankroti väljakuulutamise järel asjasse mittepuutuvat teadet riigi varal olnud aresti lõppemisest ega kasutanud vääralt maksejuhise andmise õigust, poleks kostja II saanud eksitavat maksejuhist täita. Riigikohus selgitas lahendi 3-2-1-54-07 p-s 12, et juhul, kui on kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja poolt ja kostja teo õigusvastasus, eeldatakse kostja süüd (VÕS § 1050 lg 1). Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti, kuna kulude jaotus kostja I osas põhines kostja I vastutuse täielikus välistamises ning ei arvestanud, et hagi rahuldati just hageja poolt korduvalt pakutud kompromissi ulatuses. Hageja palus jätta iga menetlusosalise kulud tema enda kanda (TsMS § 162 lg 4), kuna kostja I menetluskulude jätmine riigi kanda oli äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kostja I käitus süüliselt õigusvastaselt ja käsutas võõrast vara. Danske Bank A/S Eesti filiaali apellatsioonkaebus

7.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja kahju hüvitise 5670 eurot 18 senti ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning jättis hageja menetluskuludest 15% kostja II kanda. Kostja II palus teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata või alternatiivselt saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda või alternatiivselt jätta 08.05.2013 hagi ettevalmistamisega ja hilisemalt kantud kuludest 15% kostja II kanda. Maakohus väljus hagi raamidest, rikkudes TsMS § 439 ja ei põhistanud otsust piisavalt, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Otsus ei olnud selgelt jälgitav ja materiaalõiguslik alus ei olnud arusaadav. Kohus jõudis järeldusele, et kostjad ei vastuta hageja ees solidaarselt, kuid samas leidis, et kostjad tekitasid hagejale kahju üheskoos. Kuna kohus ei rahuldanud hageja põhinõuet, siis oleks ta pidanud analüüsima alternatiivnõudeid. Arvestades hageja nõudeid, saaks kostja II suhtes hagi rahuldada, kui tuvastataks solidaarne vastutus kostjaga I või kui tuvastataks, et makseteenuse leping kostja II ja võlgniku vahel ei olnud lõppenud ja hageja sai esitada nõude kontol oleva (või taastatava) raha käsutamiseks. Maakohus jättis põhjendamatult ja TsMS § 173 lg-t 1 oluliselt rikkudes hageja menetluskuludest 15% kostja II kanda, jättes arvestamata, et kostja II ei osalenud eelnevas menetluses. Kohus oleks pidanud märkima ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa. Vastused apellatsioonkaebustele
8.Hageja nõustus kostja II apellatsioonkaebusega osas, milles kostja II leidis, et maakohtu otsus oli vastuoluline, kuna kohus leidis, et kostjad ei vastuta hageja ees solidaarselt, kuid tekitasid hagejale kahju üheskoos. Hageja ei nõustunud kostja II apellatsioonkaebusega osas, milles kostja II leidis, et maakohus oleks pidanud hageja alternatiivnõudeid analüüsima.
9.Kostja I palus jätta hageja ja kostja II apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja apellatsiooniastme menetluskulud, sh kostja I kulud advokaadile palus kostja I jätta hageja kanda. Kostja II apellatsiooniastme menetluskulud, sh kostja I kulud advokaadile palus kostja I jätta kostja II kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esiteks vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Apellatsioonkaebus põhineb samadel väidetel, mida hageja esitas hagis. Hageja on endiselt seisukohal, et kostjatel on kohustus talle hagis nõutud summa 5670 eurot 18 senti koos viivisega solidaarselt hüvitada. Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud asja läbivaatamisel menetlusnorme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamise ja asjas uue otsusega hagi ka kostja I vastu rahuldamise. Vaidlus puudub selles, et Igor Zi pangakontol asunud ja talle kuulunud rahalised vahendid 5670 eurot 18 senti Harju Maakohtu 07.12.2010 otsusega, milline jõustus 23.12.2010, konfiskeeriti ja kohtuotsus saadeti 04.01.2011 täitmiseks hagejale ning teadmiseks kostjale II. Enam ei ole vaidlust selles, et alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest 23.12.2010 sai hageja I.Zi kontol olevate rahaliste vahendite omanikuks ja astus võlgniku asemel lepingulisse suhtesse kostjaga II. Hageja pöördus otsuse täitmiseks 09.03.2011 kostja II poole, kes teatas, et seoses 02.03.2011 väljakuulutatud I.Zi pankrotiga lõppes varale kohaldatud arest ja nõue tuleb esitada pankrotihaldurile. 02.04. ja 19.05.2011 võttis pankrotihaldur sularahas I.Zi kontolt raha välja ja arve suleti. Kostjad hageja nõuet ei rahuldanud, s.t kostja I ei välistanud riigile kuulunud raha pankrotivarast ja kostja II väitis algselt, et pankroti väljakuulutamise ajaks ei olnud vara riigile üle läinud ja sellest sai pankrotivara, ja hiljem, et nad täitsid kostja I maksejuhist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I kui õigustamata isiku poolt maksejuhise andmine kostjale II ei rikkunud iseseisvalt hageja õigusi. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendis selgitanud, et kui hagejal on säilinud nõudeõigus kostja II vastu, puudub alus solidaarvastutuse kohaldamiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjale II edastati 04.01.2011 kirjaga 07.12.2010 kohtuotsus teadmiseks, et hageja sai eelnimetatud otsusega I.Zi arvel olnud rahaliste vahendite omanikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei esitanud kostja II tõendeid ega toonud esile asjaolusid, et ta ei olnud teadlik,

et hageja sai ülalnimetatud rahaliste vahendite 5670 eurot 18 sendi omanikuks. Samas täitis Swedbank AS kohtuotsuse ja kandis väärtpaberid hagejale üle Rahandusministeeriumi väärtpaberikontole. Alternatiivselt leiab hageja, et kostja I, kellega tal ei ole lepingulist suhet, vastutab pankrotivarast välistamisele kuuluva vara arvel hüvitise maksmisest keeldumise eest ja tegemist on pankrotihalduri deliktiga, milles põhjuslik seos ja teo õigusvastasus seisnevad ebaseadusliku korralduse andmises kostjale II konfiskeeritud raha suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud õigesti hagi kostja I vastu rahuldamata ka alternatiivselt esitatud nõude osas. Hageja õigusi rikkus kostja I antud alusetu maksejuhiste täitmine kostja II poolt, mitte iseseisvalt juhised. Järgnevalt vastab ringkonnakohus kostja II apellatsioonkaebuse väidetele. Kostja II on korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Kaebuses heidetakse maakohtule ette, et kohus ei ole analüüsinud kostja I suhtes esitatud alternatiivnõudeid piisavalt ja kostja II vastu saaks hageja nõude rahuldada vaid solidaarse vastutuse tuvastamise korral, mida ei ole tehtud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega menetlusõiguse normide rikkumise kohta alternatiivnõuete käsitlemise osas. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea kohus teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Maakohus on seda normi järginud. Riigikohus on käesolevas vaidluses tehtud otsuses nr 3-21-26-13 selgitanud solidaarse vastuse kohaldamise võimalikkust ja selgitanud, et kostja I vastutab vaid juhul, kui hagejal ei ole säilinud nõuet kostja II vastu. Ekslik on kostja II apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on hageja nõudeõigus kostja II vastu lõppenud seoses I.Zi arve sulgemisega. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks enne arvelduskonto sulgemist, ei mõjuta lepingu lõppemine hageja nõude rahuldamist. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka menetluskulude jaotuse osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus

11.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluses kantud apellantide kulud nende endi kanda ja vastustaja kostja I kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.