Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) hagi pankrotihaldur Rein Vaiksaare vastu 37 569 euro 20 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-5485
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
37 569 eurot 20 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Paul Varul Kostja pankrotihaldur Rein Vaiksaar, esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup
Asja läbivaatamise kuupäev
18. märts 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-5485 ja Harju Maakohtu 27. aprilli 2012. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles kohtud jätsid rahuldamata Eesti Vabariigi hagi pankrotihaldur Rein Vaiksaare vastu 5670 euro 18 sendi saamiseks. Samuti tühistada kohtute otsused menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta kohtute otsused muutmata.
2.Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 7. veebruaril 2012 Harju Maakohtule pankrotihaldur Rein Vaiksaare (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt tekitatud kahju eest välja hüvitise 37 569 eurot 20 senti. Hagiavalduse kohaselt konfiskeeriti Harju Maakohtu 7. detsembri 2010. a otsusega kriminaalasjas
nr 1-10-15069 I. Zavizionilt (võlgnik) karistusseadustiku (KarS) § 831 lg 1 alusel Danske Bank A/S Eesti filiaali (Danske Bank) arvelduskontol asuv 88 719 krooni (5670 eurot 18 senti). Sama kohtuotsusega konfiskeeriti võlgnikult KarS § 832 lg 1 alusel Tallinnas ja Saue vallas asuvad kinnistud ning väärtpaberikonto AS-s Swedbank koos väärtpaberitega väärtuses 5 297 100 krooni (338 546 eurot 39 senti). Mõlemad kinnistud olid hüpoteekidega koormatud. Kohtuotsus jõustus
23.detsembril 2010 ning kohus saatis otsuse konfiskeerimise osas 4. jaanuaril 2011 täitmiseks Harju Maavalitsusele. Maavanem pöördus 9. märtsil 2011 Danske Bank poole taotlusega kanda võlgnikult konfiskeeritud raha üle Rahandusministeeriumi kontole. Danske Bank vastas 16. märtsil 2011, et ülekannet ei saa teha, kuna võlgniku pankroti väljakuulutamisega 2. märtsil 2011 lõppes tema varale seatud arest. AS Swedbank täitis maavanema nõude ja kandis konfiskeeritud väärtpaberid üle Rahandusministeeriumile. Võlgniku pankrotihaldur (kostja) vastas maavalitsusele 17. juunil 2011, et pankroti väljakuulutamise hetkeks ei olnud võlgniku vara riigile üle läinud ja seega on tegemist pankrotivaraga, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Maavanem esitas 16. novembril 2011 kostjale pankrotiseaduse (PankrS) § 123 alusel nõude võlgnikult konfiskeeritud vara välistamiseks pankrotivarast ja võõrandatud vara eest hüvitise saamiseks. Kostja keeldus nõuet täitmast. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja PankrS § 123 lg 4 alusel kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Hagi põhjenduste kohaselt oli konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle läinud, mistõttu kostja rikkus vara võõrandades hageja omandiõigust. Kuna kostja võõrandas hagejale kuuluva vara, võib hageja nõuda PankrS § 123 lg 4 alusel tekitatud kahju hüvitamist (käsutustehingute tagasipööramist ei pea hageja mõistlikuks). Kostjal ei olnud alust käsutada hageja vara. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist. Kostja võõrandas hagejale kuulunud kinnistud tahtlikult, teades, et vara ei kuulu võlgnikule. Kostja süül on alusetult arvatud pankrotivarasse riigile kuulunud raha pangakontol. Saades teada, et kinnistutel on keelumärked Eesti Vabariigi kasuks ja võlgniku pangakonto on arestitud, ei küsinud haldur nende asjaolude kohta hageja seisukohta, jättes täitmata hoolsuskohustuse. Kostja teadis kriminaalasjas jõustunud süüdimõistvast otsusest juba hiljemalt juunis 2011, kui ta saatis hagejale esimese keelduva kirja. Kostja tegevuse tulemusena puudub karistusõiguslikul mõjutusvahendil oodatav mõju. On võimalik, et hüpoteegid oleksid ka kinnistute müügi korral jäänud tagama nõudeid võlgniku vastu või oleks hageja jõudnud pangaga kokkuleppele. Hageja arvutas talle tekkinud kahju järgmiselt: 1) pangakontol olev raha 5670 eurot 18 senti; 2) kinnistute võõrandamisest saadav summa − kinnistud võõrandati enampakkumisel kokku 251 000 euro eest, millest pangale oleks tasutud 209 692 eurot 80 senti. Kokku oleks hageja saanud konfiskeeritud vara realiseerimisest 46 977 eurot 38 senti (251 000 + 5670,18 – 209 692,80). Kostja tehtud kulutused (pankrotihalduri tasu jms) oleksid jäänud ära või oleksid olnud väiksemad, mistõttu hindas hageja talle tekitatud kahju suuruseks 37 569 eurot 20 senti.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei nõustunud hagis sisalduva KarS § 85 lg 1 tõlgendusega. Konfiskeerimise õiguslikuks tagajärjeks ei ole mitte omandiõiguse
tekkimine konfiskeeritud varale, vaid nõudeõiguse tekkimine selle vara suhtes ning alles konfiskeerimisotsuse täitmisel omandab riik KarS § 85 lg 1 alusel konfiskeeritud vara. Kostja märkis alternatiivselt, et konfiskeerimisotsuse esemeks oleva kinnisvara müümine ei ole hagejale kahju tekitanud. Kuna võlgnikule kuulunud kinnistud olid koormatud hüpoteekidega, oleksid hüpoteegid jäänud konfiskeeritud vara müümisel kehtima või oleks pidanud riik need hüvitama. Kuna kinnistute hind ei ületanud hüpoteegipidaja nõuet, oleks hagejal tulnud anda kogu konfiskeerimise tulem hüpoteegipidajale ehk riik ei oleks konfiskeerimisel mingit kasu saanud. Võlgniku pangakontol oleva raha osas on nõue esitatud vale isiku vastu, kuna hagejale tekkis kahju krediidiasutuse tegevuse tõttu, kes täitis konfiskeeritud nõude kostjale.
3.Harju Maakohus jättis 27. aprilli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et vaidlustamata on allpool kirjeldatud asjaolud. Harju Maakohtu 7. detsembri 2010. a otsusega konfiskeeriti võlgnikult KarS § 831 lg 1 ja § 832 lg 1 alusel kinnistud, väärtpaberid ja raha. Kohtuotsus jõustus 23. detsembril 2010 ja 4. jaanuaril 2011 saadeti otsus konfiskeerimise osas Harju Maavalitsusele täitmiseks. Harju Maakohtu 9. veebruari 2011. a määrusega algatati võlgniku pankotimenetlus ning 2. märtsil 2011 kuulutati võlgniku pankrot välja. 9. märtsil 2011 saatis hageja kohtuotsuse täitmiseks Danske Bank ́ile, 16. märtsi 2011. a kirjaga keeldus pank korralduse täitmisest võlgniku pankrotimenetluse tõttu. AS Swedbank kandis konfiskeeritud väärtpaberid
30.märtsil 2011 üle Rahandusministeeriumi väärtpaberikontole. 17. juunil 2011 teavitas kostja hagejat võlgniku pankrotimenetlusega seotud asjaoludest ning selgitas muu hulgas, et kuna võlgniku pankroti väljakuulutamise ajaks ei olnud võlgniku vara 7. detsembri 2010 kohtuotsuse alusel riigile üle läinud, siis moodustus sellest pankrotivara PankrS § 35 järgi. Võlgniku kinnistud võõrandati
25.augustil 2011 ja 2. novembril 2011 toimunud pankrotivara enampakkumistel ja tehti vastavad kanded kinnistusraamatusse. 16. novembril 2011 koostatud kirjaga esitas hageja kostjale vara väljaandmise nõude. Harju Maakohtu 19. detsembri 2011. a määrusega kinnitati võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepanek. Praeguses vaidluses on asjakohaseks sätteks PankrS § 123, mille lg 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara hulka kolmandale isikule kuuluvad esemed. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. PankrS § 123 lg 2 kohaselt tagab haldur vara säilimise kuni selle tagastamiseni, lg 3 kohaselt tuleb vara välistamise taotlus esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Halduri vastutus eeltoodud sätetest tuleneva kohustuse rikkumise eest on sätestatud PankrS § 123 lg-s 4, mille teise lause kohaselt, kui haldur võõrandas sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. Tegemist on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille korral ei kohaldu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas vaidlusalune
vara kuulus võlgnikule ning kas raha kasutamise ja kinnistute võõrandamise hetkel haldur teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule. Vaidluse lahendamisel omab tähtsust KarS § 85 lg 1 tõlgendamine. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 3 tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel püsima. Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud KarS § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lgs 2 sätestatud juhtudel. KarS § 85 lg 3 kohaselt toimib kohtuvälise menetleja või kohtu lahend konfiskeerimise kohta enne selle jõustumist võõrandamiskeeluna. Riigivaraseaduse (RVS) § 7 lg 5 kohaselt on kriminaalasjas kohtuotsuse või -määrusega, väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse või määrusega või kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud vara valitsejaks konfiskeeritud vara asukohajärgne maavalitsus, kui õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Selleks, et tuvastada kostja vastutuse eeldus, tuleb esmalt võtta seisukoht, kas enne võlgniku pankroti väljakuulutamist oli konfiskeeritu läinud riigi omandisse. PankrS § 45 kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest pankroti väljakuulutamisega ning PankrS § 35 lgte 1 ja 2 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara ja läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus osaleda võlgniku asemel kohtumenetluses. Jõustunud konfiskeerimisotsuse alusel ei toimu konfiskeeritud vara omandiõiguse automaatset üleminekut riigile, mida kinnitab ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-1-1-97-10, mille järgi saab riik konfiskeerimise aluse olemasolul nõudeõiguse konfiskeeritavale varale või selle vara väärtusele vastavale rahasummale (konfiskeerimisnõue). Konfiskeerimisotsustuse täitmisel omandab riik konfiskeeritava vara. Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 651, mis reguleerib kande parandamist kinnistusraamatuvälise ülemineku korral ja kus ei ole konfiskeerimist asjaõiguse kinnistusraamatuvälise üleminekuna käsitletud. RVS §-s 10 on sätestatud riigivara valitsemise eesmärk, mille lg 3 kohaselt omandab riik vara õigusakti ja tehingu alusel, kui see on vajalik sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil või kui riigile vara omandamise kohustus tuleneb seadusest. Teistsugust tõlgendamist ei tulene ka kriminaalmenetlust reguleerivatest normidest. Täpsemini ei reguleeri küsimust ka Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004 määrus nr 263, millega kehtestati konfiskeeritud vara võõrandamise kord. Hageja pidi olema pankrotimenetlusest teadlik, kuna sellekohane info on kajastatud panga poolt hagejale adresseeritud 16. märtsi 2011 kirjas, samuti saatis sellekohase infoga kirja hagejale
17.juunil 2011 haldur. Vaatamata sellele esitas hageja vara välistamise taotluse haldurile alles
16.novembril 2011. Kostjal ei olnud PankrS § 34 lg-st 1 tulenevat kohustust hagejat pankrotimäärusest ega esimesest üldkoosolekust teavitada, kuna hageja ei olnud kostjale teadaolevalt võlausaldaja. Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks 9. märtsil 2011, s.o pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pank keeldus raha Rahandusministeeriumi kontole kandmast ning maksis selle 2. aprillil 2011 ja 19. mail 2011 välja kostja nõudel. Kui hageja leiab, et pank rikkus
sellega kohustust, siis võib ta esitada kahju hüvitamise nõude panga vastu. Kuna pärast vara välistamise taotluse saamist oli kostja raha erinevate kohustuste katteks ära kasutanud, võiks hagejal tekkida PankrS § 123 lg 4 esimese lause kohaselt rahalise hüvitise nõue pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kinnistute osas ei asunud hageja konfiskeerimisotsust täitma, mistõttu on kostja vaidlusalused kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt müünud (PankrS § 139). Kuna kinnisasjade võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tekkida kostja vastutuse küsimust, sest vara müümisel täitis kostja PankrS §-dest 541 ja 55 tulenevaid kohustusi. Oma kohustusi täites ei rikkunud kostja TsÜS § 88 lg-t 1, kuna PankrS § 45 kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest pankroti väljakuulutamisega. Isegi kui nõustuda hagejaga KarS § 85 lg 1 tõlgenduse osas, ei ole hagejale kostja tegevuse tõttu kahju tekkinud. Hagejal tulnuks KarS § 85 lg 2 alusel maksta kolmandale isikule hüvitist kinnistut koormavate hüpoteekide eest. Hageja ei vaidlustanud, et kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud panga nõude suuruseks võlgniku pankrotimenetluses oli 319 681 eurot 64 senti. Kinnistute võõrandamisest laekus pankrotivarasse 251 000 eurot. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla kinnistute enampakkumise hinda ega ole tõendanud, et nende hind oleks võinud olla suurem. Paljasõnaline on hageja väide, et pank oleks osa võlga kustutanud ning hagejal tulnuks maksta pangale hüvitist vähem (209 682 eurot 82 senti) kui see, mis pankrotimenetluses pangale tasuti (251 000 eurot). Hageja oleks pidanud kogu konfiskeerimise tulemi pangale üle andma, mistõttu ei saanud kostjale etteheidetavast tegevusest hagejale varalist kahju tekkida.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. novembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust hinnata maakohtu käsitlust KarS § 85 lg 1 tõlgendamisel ebaõigeks. Maakohus leidis põhjendatult, et jõustunud konfiskeerimisotsuse alusel ei toimu konfiskeeritud vara omandiõiguse automaatset üleminekut riigile, vaid vastava otsustuse täitmisel omandab riik konfiskeeritava vara. Tuginedes nii KRS §-le 651, RVS §-le 10, kriminaalmenetlust reguleerivatele normidele kui ka Riigikohtu praktikale, märkis maakohus õigesti, et konfiskeerimise aluse olemasolu korral tekib riigil nõudeõigus konfiskeeritavale varale või vara väärtusele vastavale rahasummale. Seaduse loogikaga kooskõlas ei ole kaebuse käsitlus, nagu ei peaks omanik vara eksliku konfiskeerimise korral hakkama sel juhul seda riigilt välja nõudma, vaid maavalitsuse väljaandmisnõue tuleks jätta rahuldamata (apellatsioonkaebuse punkti 4.2.1 kolmas lõik). Kui konfiskeerimisotsuse esemeks on ekslikult selle isiku vara, keda otsus ei puuduta, siis on sellel isikul õigus, sõltumata sellest, kas konfiskeerimisotsuse alusel läks omand kohe riigile üle või mitte, esitada oma vara suhtes nõudeid.
Kuigi KRS §-st 651 ei tulene, et riigi omand peab tingimata olema kinnistusraamatusse kantud, ei ole hageja sellele normile tuginev tõlgendus kooskõlas muude õigusnormidega. See, et maavalitsusel ei ole võimalik otsustada, kas konfiskeeritud vara riigile omandada või mitte, ei võimalda teha kaebuses soovitud järeldust. Kaalutlusõiguse puudumine ei anna alust tuletada omandiõiguse üleminekuga seotud asjaolusid. Ei karistusseadustik ega kriminaalmenetluse seadustik sätesta, et konfiskeerimisel võiks omand mingist hetkest riigi omandisse üle minna ilma toiminguid tegemata. Normi puudumisest ehk õiguslikust lüngast ei saa järeldada seadusandja tahet, et kriminaalmenetluses vara konfiskeerimisel läheks omand riigile üle kinnistusraamatuväliselt. AÕS § 641 sätestab selgelt, et erandid, sh omandi kinnistusraamatuväliseks üleminekuks peavad tulenema seadusest. Õigusselguse põhimõttest lähtuvalt ei saa sellist erandit tuletada regulatsiooni puudumisest. Sel viisil omandile õigusliku aluse tuletamine oleks vastuolus tugeva kinnistusraamatu põhimõttega. Ka see, et konfiskeeritud kinnisvarale seatud keelumärked kustutatakse siis, kui varale on leitud uus omanik, ei tähenda, et pankroti väljakuulutamisel ei tuleks järgida seadusest tulenevat korda. Maakohus ei tõlgendanud PankrS §-s 45 sisalduvat normi ebaõigesti. Võlgniku vara, mis oli konfiskeerimisotsuse esemeks, muutus pankrotivaraks, sest seda ei olnud riigi kasuks veel pööratud (kohtuotsus oli täitmata). Kindlasti on siinkohal riigipoolsel viivitusel vara valitsemisele asumisel. Kohtuotsuse jõustumisel oleks riigi kiire tegutsemine hoidnud ära edasised vaidlused. Küll ei võta viivitus ära õigust esitada nõue pankrotimenetluses. Kohtu viide, nagu puudunuks kostjal PankrS § 34 lg-st 1 tulenev kohustus informeerida hagejat pankrotimäärusest ja esimese üldkoosoleku toimumisest, ei ole korrektne. Kostja, olles teadlik võlgniku kinnistutele seatud keelumärgetest, pidi olema teadlik ka riigi konfiskeerimisnõudest. Samas, kohtule on esitatud tõendid, et juba märtsis 2011 oli ka hagejale teada, et on algatatud võlgniku pankrotimenetlus. Õige on maakohtu järeldus, et kostja vastu esitatud hagi ei ole võimalik rahuldada. Kuna kinnisasjade võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tekkida halduri vastutuse küsimust, sest vara müümisel täitis haldur pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Kostja võõrandas vaidlusalused kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt (PankrS § 139). Enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 45). Pealegi ei ole tsiviilasja materjali põhjal võimalik teha järeldust, et võlgnikule kuulunud kinnistute pankrotimenetluses võõrandamisega oleks riigile kahju tekitatud. Pankrotimenetluses tunnustati võlausaldajate nõudeid kogusummas 460 658 eurot 75 senti, sh esimese rahuldamisjärgu nõudena Danske Bank nõuet 319 681 eurot 64 senti. Pankrotivara müügi käigus võõrandas haldur kinnistud 251 000 euro eest, tehes väljamakseid kokku (sh tulevased kulud) 239 832 eurot 55 senti, sh pangale kui esimese rahuldamisjärgu nõuet omavale võlausaldajale 209 692 eurot 80 senti (tl 69−70). Sellest nähtuvalt ei suudetud täielikult rahuldada isegi esimese järgu nõuet. KarS § 85 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel enamasti püsima ning riik maksab kolmandale isikule hüvitist. Kui võlgniku vastu ei oleks algatatud pankrotimenetlust, oleks konfiskeeritud vara võõrandamisel tulnud riigil Danske Bank ́le tema 319 681 euro 64 sendi suurune nõue võlgniku vastu hüvitada. Kinnistud müüdi hinnaga 251 000 eurot, kusjuures hageja ei ole
väitnud ega tõendanud, et kinnistuid oleks olnud võimalik võõrandada kõrgema hinnaga (pealegi oleks see ebatõenäoline, sest kinnistute võõrandamiseks korraldati korduvalt enampakkumisi). Konfiskeeritud vara võõrandamisel oleks tulnud pangale hüvitada tema nõuded (mis olid suuremad kui kinnistute ja arvelduskontol olnud raha koguväärtus). Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks 9. märtsil 2011, s.o pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pank keeldus raha Rahandusministeeriumi kontole kandmast ja maksis selle välja kostja nõudel. Kui hageja leidis, et pank rikkus sellega kohustust, siis võis ta esitada kahju hüvitamise nõude panga vastu. Ka võiks hagejal sel juhul tekkida nõue pankrotivõlgniku vastu, saamaks PankrS § 123 lg 4 järgi rahalist hüvitist pankrotivara arvel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud KarS § 85 lg-t 1. Olukorras, mil riik ei saaks konfiskeerimisotsuse jõustumisega vara omanikuks, tekiks küsimus, mis laadi nõude saab riik esitada isiku vastu, kes vabatahtlikult vara riigile üle ei anna. AÕS § 80 järgset hagi ei saaks siis esitada, sest riik poleks omanik. Seadusandja tahe polnud jätta kuriteo toimepanijale võimalust vabaneda vara konfiskeerimisest enda pankrotimenetluse abil. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud ka KarS § 85 lg-t 2, põhjendades vääralt pankrotihalduri käitumisega riigile kahju mittetekitamist. Hüvitist ei tule hüpoteegipidajale maksta, küll jäävad hüpoteegid püsima ning hinnata tuleb olukorda, kus riik on kinnistute omanik koos seda koormavate hüpoteekidega. Kohus on jätnud selle olukorra hindamata. Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud üksnes kinnisasjade konfiskeerimist ega ole pööranud tähelepanu raha konfiskeerimisele, millele juhiti tähelepanu apellatsioonkaebuses. Samas on vastuoluliselt leitud, et kui hageja leidis, et pank rikkus konfiskeeritud raha kostjale välja makstes oma kohustusi, võis hageja esitada hagi panga vastu – sellega on kohus möönnud, et konfiskeeritud raha on läinud riigi omandisse, küll aga on alusetult jäetud kohaldamata PankrS § 123 lg 4. Lisaks on hageja juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et AS-i Swedbank väärtpaberikontol olnud konfiskeeritud väärtpaberite väärtus oli suurem kui kogu muu pankrotivara kokku – pankrotihalduril aga puudusid panga tegevuse, s.o väärtpaberite/pankrotivara riigile loovutamise suhtes igasugused pretensioonid.
8.Kostja leidis vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 5 teise lause alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata Eesti Vabariigi hagi pankrotihaldur Rein Vaiksaare vastu 5670 euro 18 sendi saamiseks; samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb jätta kohtute otsused muutmata. TsMS § 691 p 4
järgi tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Tsiviilasjas tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas vara konfiskeerimise otsuse jõustumisest läheb konfiskeeritud vara omandiõigus riigile üle automaatselt või pärast omandamisele suunatud toimingute tegemist. Samuti tuleb kohtute tuvastatud asjaolude alusel lahendada küsimus konfiskeerimise tagajärgedest juhul, kui pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist kuulutatakse välja konfiskeerimisotsuse adressaadi (võlgniku) pankrot.
11.Praeguses tsiviilasjas on tegemist juhtumiga, kus konfiskeerimisotsuse adressaat ja konfiskeeritud vara omanik on üks ja sama isik. Konfiskeeritud vara hulka kuulusid mh võlgnikule kuuluvad hüpoteekidega koormatud kinnistud ja võlgniku nõudeõigus panga vastu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Kolleegium leiab, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks. Kohtute teistsugused järeldused ei põhine KarS § 85 lg 1 õigel tõlgendamisel. AÕS § 641 kohaselt on mh kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on võimalik ka olukord, mil seaduse kohaselt läheb kinnisomand üle ilma sellekohase kandeta, st kinnistusraamatuväliselt (vt nt Riigikohtu
28.märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-07, p 10). Eeltoodust tulenevalt, kui konfiskeeritud vara hulka kuulub kinnisasi, muutub kinnistusraamatu kanne senise omaniku kohta konfiskeerimisotsuse jõustumisest alates ebaõigeks. See tähendab, et praegusel juhul sai riik alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest võlgniku kinnisasjade omanikuks ning kinnistusraamatu kanded võlgniku kõnealuste kinnistute omanikuks olemise kohta muutusid ebaõigeteks. AÕS § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Õigus nõuda kande parandamist on ka isikul, kelle õigust ei ole kinnistusraamatusse kantud. Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruses nr 263 „Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord" on jäetud reguleerimata küsimus, kuidas tehakse konfiskeeritud kinnisasja omanikukanne kinnistusraamatusse riigi kui kinnisasja uue omaniku kohta. KRS § 651 lg 1 esimese lause kohaselt, kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, parandab kinnistusosakond kande asjaõiguse uue omaja kinnistamisavalduse alusel. Kolleegiumi arvates saab nimetatud sättest tulenevalt konfiskeeritud kinnisasja kui riigile kuuluva vara valitseja (RVS § 7 lg 5 järgi maavalitsus) esitada kinnistamisavalduse riigi omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Seega kuulusid võlgniku kinnistud konfiskeerimisotsuse jõustumisest alates riigi omandisse ning
riigil oli õigus esitada avaldus enda kandmiseks kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse.
12.Järgmisena käsitleb kolleegium küsimust, kas kostja kui võlgniku pankrotihaldur tekitas riigile kahju, kui ta võõrandas riigile kuuluvad kinnistud pankrotimenetluses. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega, et kinnistute võõrandamisega pankrotimenetluses ei ole hagejale kahju tekitatud. Hageja on oma kahju arvestuses lähtunud sellest, et kui konfiskeeritud kinnistud oleks (omanikuna) müünud riik, oleks müümiseks kantavad kulutused olnud väiksemad, võrreldes pankrotimenetluses samade kinnistute müümise kuludega. Hageja ei väida, et ta oleks saanud kinnistud müüa kallima hinna eest. Müügi odavama korraldamise tõttu kokku hoitud raha oleks hageja saanud tema väidete kohaselt jätta endale, makstes pangale välja sama suure summa, kui maksti praeguses pankrotimenetluses (kinnistute müügihind miinus PankrS § 146 lg 1 järgsed väljamaksed). Selline hageja väide on kolleegiumi arvates ekslik. Kohtud on tuvastanud, et panga sissenõutavaks muutunud nõude suurus oli 319 681 eurot ja 64 senti ning et kinnistute müügist saadi 251 000 eurot. Panga nõue oli hüpoteegiga tagatud. Järelikult tuli see PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi rahuldada esimeses järjekorras, pärast PankrS § 146 lg 1 järgsete väljamaksete tegemist. Seega ei jätkunuks müügist saadud rahast hagejale jaotamiseks ning kogu kinnistute müügist saadud raha oleks ka väiksema müügikulu korral tulnud üle anda pangale. Juhul kui kinnistud ei oleks kuulunud pankrotivara hulka või riik oleks need pankrotivarast omanikuna välja nõudnud, võinuks pank pöörduda hüpoteegist tuleneva nõude sundtäitmiseks AÕS § 352 lg 1 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 alusel kohtutäituri poole (juhul kui pank ja võlgnik olid sõlminud ja lasknud kinnistusraamatusse kanda kokkuleppe selle kohta, et kinnistu igakordne omanik allub kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks) või esitada kohtusse hüpoteegi realiseerimisele suunatud hagi (vt nt Riigikohtu 24. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p 13). Kummalgi juhul ei oleks hagejal õigust kinnistute müügist saadud raha arvel oma nõuet rahuldada enne panka, kelle hüpoteegiga tagatud nõue oleks rahuldatud TMS § 174 alusel esmajärjekorras pärast täitekulude nõuet.
13.Kolleegium jõudis käesoleva otsuse p-s 11 järeldusele, et alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest läheb konfiskeeritud vara omandiõigus üle riigile. Öeldu kehtib ka võlgnikule panga vastu kuulunud nõudeõiguse kohta käsutada arvelduskontol olnud raha (5670 eurot 18 senti). Nõude konfiskeerimisega läheb nõudeõigus seaduse alusel (KarS § 85 lg 1) üle riigile (VÕS § 173 lg 3 p 4). Riik astub seega konfiskeerimisotsuse jõustumise hetkest alates lepingulisse suhtesse, mis võlgnikul oli pangaga. Seetõttu on hagejal praegusel juhul mh õigus nõuda pangalt, et see kannaks võlgniku kontol oleva raha hageja või muu isiku kontole. Kohtud tuvastasid, et pank keeldus hagejale võlgniku kontol olnud raha ülekandmisest hageja kontole. Pank leidis, et konto käsutamist keelanud arest oli PankrS § 45 alusel pankroti väljakuulutamisega lõppenud. Pank täitis seejärel kostja maksekäsundi. Selliselt tegutsedes täitis pank aga sellise isiku maksekäsundi, kellel tegelikult ei olnud enam nõudeõigust panga vastu. PankrS § 123 lg 4 teine lause sätestab, et kui haldur võõrandas pankrotivarasse mittekuuluva eseme, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül
säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. See säte võib iseenesest olla kahju hüvitamise nõude aluseks juhul, kui pankrotihalduri süülise tegevuse tõttu on võlgniku kontolt üle kantud raha teise isiku kontole olukorras, kus konto käsutamise õigus oli nõude konfiskeerimise tõttu üle läinud riigile. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on aga mh kahju olemasolu. Kolleegium leiab, et kuna hagejal on panga vastu jätkuvalt nõue lepingu täitmiseks (st et pank keeldus ebaõigesti täitmast hageja maksekorraldust), siis ei ole hagejal eeldatavasti tekkinud kahju selle tõttu, et haldur andis pangale maksekorralduse hagejale kuuluva nõude käsutamiseks ilma hageja nõusolekuta. Praeguses asjas ei ole hageja väitnud, et tema nõue panga vastu on väärtusetu, nt panga maksejõuetuks muutumise tõttu. Samas on võimalik, et pank ei teadnud ega pidanud teadma sellest, et hageja on saanud kõnealuse nõude omanikuks. Sellisel juhul võib VÕS § 169 lg 1 ja § 173 lg 2 järgi tekkida olukord, kus pank on täitnud kohustuse õigele isikule. Sellisel juhul ei oleks hagejal panga vastu nõuet, kuid tal oleks VÕS § 1037 lg 4 järgi alusetust rikastumisest tulenev hüvitisenõue võlgniku kui täitmise vastuvõtmiseks õigustamata isiku vastu. Viimati nimetatud juhul võib hagejal olla halduri süülise tegevuse tõttu tekkinud kahju ulatuses, milles ta ei saa eelnimetatud hüvitist võlgnikult. Sellisel juhul ei oleks PankrS § 123 lg 4 teise lause kui kahju hüvitamise erikoosseisu ettenägeva sätte kohaldamine iseenesest välistatud. Kohtud on eeltoodud sätted jätnud ekslikult tähelepanuta. Maakohus oleks pidanud TsMS § 328 lgst 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg-test 1 ja 2 tulenevalt juba eelmenetluses hagejale selgitama, et kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks peab hageja tõendama, et tal ei ole võimalik nõuda pangalt lepingu täitmist ega alusetust rikastumisest tulenevat hüvitist võlgnikult. Praegusel juhul on otstarbekas saata asi tühistatud osas, st 5670 euro 18 sendi saamise nõude osas, TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule, sest maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust.
14.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
15.Eesti Vabariik on kautsjoni tasumisest TsMS § 145 järgi vabastatud. Jaak Luik ,Henn Jõks ,Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.