Vastustaja (hageja): Maarek Pütt (isikukood: 37901236532), esindaja: Andres Aavastik
1.Muuta Tartu Maakohtu 25. aprilli 2012 otsusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust (resolutsiooni punkt 3) ja jätta menetluskulud maakohtus 26,7% ulatuses Argo Kindi kanda ja 73,3% ulatuses Maarek Püti kanda.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 25. aprilli 2012 otsus muutmata.
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Argo Kindi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Maarek Pütt (hageja) esitas 17. juunil 2011 hagi kostjate Fredi Ostrovi ja Argo Kindi vastu mittevaralise kahju summas 6 000 eurot hüvitamiseks. Kuivõrd kostja F. Ostrov suri menetluse kestel, jäi menetluses kostjaks ainult A. Kind. Hagiavalduse kohaselt kasutasid F. Ostrov ja kostja 23. detsembril 2010 XXX asuvas GT tanklas hageja suhtes füüsilist vägivalda. F. Ostrov lõi hagejat ühel korral jalaga näkku ja kostja lõi hagejat vähemalt ühe korra jalaga pea piirkonda. Löömisega põhjustasid kostja ja F. Ostrov hagejale ninaluude ja ülalõua murru, pea lahtised hulgihaavad ja füüsilist valu. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 26. aprilli 2011 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega tuvastati F. Ostrovi ja kostja süü hageja peksmises karistusseadustiku (KarS) § 121 alusel kvalifitseeritava teo toimepanemisega. Kohe pärast intsidenti pöördus hageja XXX traumapunkti, kus hagejale anti esmaabi ning tehti näkku ja suukoopasse õmblused (kokku 12 õmblust). Pärast esmaste protseduuride tegemist suunati hageja edasi Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda, kus hagejal tuvastati ninaluude ja ülalõua murd, pea lahtised hulgihaavad ja põskkoopa sisemised vigastused. Peksmise tagajärjel oli hageja nägu moonutatud – näos olid haavade õmblused, mis veritsesid. Nägu oli potisinine ja paistes, mida võimendasid suukoobaste haavad. Füüsiline valu näo piirkonnas oli väga tugev ning kandus üle kogu keha ja tekitas närvilisust. Nägu ei olnud võimalik pesta, kuivõrd nahk ei talunud puudutamist ja sooja vett. Hageja välimus ei võimaldanud tal jõulupühade ja aastavahetusega seotud üritustest osa võtta, kuivõrd tal oli tema väljanägemisest tingitud huvi tõttu piinarikas teiste seas olla. Lastega planeeritud sündmused jäid ära, mis tekitas pingeid nii lastele kui ka abikaasale. Füüsilist ja hingelist valu oli just jõulupühade ajal raske taluda. Rääkimine oli traumajärgselt peaaegu võimatu ja päevade möödudes valulik. Suukoopa sisemised haavad olid valulikud ja suukoobas paistes, mistõttu ei olnud arusaadavaid sõnu võimalik öelda. Perekonnaga suhtlemisvõimaluse puudumine tekitas hagejale hingelist kannatust. Umbes kahe nädala jooksul oli söömine tavapärases mõttes võimatu. Suukoopa valulikkuse ja lõualuu murru tõttu ei olnud võimalik tahkemat toitu süüa. Lisaks füüsilisele valule tekitas hingelist kannatust jõulu ja aastavahetuse maitseelamustest ilmajäämine.
Kostja ja F. Ostrov panid hageja suhtes toime õigusvastase teo, millega põhjustati hagejale füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi ning tekitati hagejale mittevaraline kahju. Tervisekahjutuse tekitamist ja põhjuslikku seost kostja ja F. Ostrovi tegevuse ning hageja tervisekahjustuse vahel tõendas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 26. aprilli 2011 määrus. Hageja tervisekahjustust tõendasid hageja poolt esitatud epikriisid ja haiguslood. Hageja palus arvestada, et hageja läks F. Ostrovi ja kostja vägivalla eest kaitsma M.N. . Hageja ei käitunud õigusvastaselt ega viisil, et kostja ja F. Ostrov oleks pidanud hagejale kallale tungima. Kostja ja F. Ostrov soovisid kehavigastust tekitada ja pidid jalaga lüües arvestama raskema tervisekahjustuse tekkimise võimalusega. Kostja ja F. Ostrov olid hagejat rünnates alkoholijoobes, mis on vastutust raskendav asjaolu.
2.Kostja A. Kind vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt sai tüli 23. detsembril 2010 alguse F. Ostrovi ja M.N. vahel ja sellesse sekkus M.N. poolelt XXX. Kostja läks tülitsejate juurde eesmärgiga konflikt lõpetada, kuid teda ründas ootamatult hageja. Hageja ja kostja kukkusid ning F. Ostrov, kes soovis sõpra aidata, lõi tõepoolest hagejat, tabades teda õnnetu juhuse tõttu näo piirkonda. Kostja ei vaielnud, et tema ja hageja vahel toimus rüselus, kuid kostja ei nõustunud hagejale mittevaralise kahju tekitamise ning tekitatud kahju suurusega. Kostjale teadaolevalt töötas hageja 2010 lõpul ja 2011 algul AS Ekseko sigalas ja ei olnud seoses terviserikkega tööst eemal. Vigastus ei takistanud hagejal normaalset töötamist, mis seadis kahtluse alla hagiavalduses kirjeldatud kannatused. Ei olnud tõendatud, et hageja pidi kehavigastuste tagajärjel muutma oma sisseharjunud eluviisi ning tal tekkis seetõttu mittevaraline kahju. Kostja selgitas, et tegelikult sekkus hageja konflikti ja ründas kostjat olukorras, kus temaga kaasas oleval seltskonnal oli F. Ostrovi ja kostja suhtes arvuline ülekaal. F. Ostrov lõi tõepoolest lamavas asendis olevat hagejat, kuid viimase ja kostja vahel toimus samal ajal rüselus, mida F. Ostrov soovis lõpetada. Seega ei olnud asjakohane hagiavalduses esitatud väide, et kostjad peksis julmalt hagejat, kes lamas abitult maas. Kostja hinnangul oli hageja 23. detsembri 2010 õhtul joobes, mis takistas olukorra adekvaatset hindamist. Kostja oli seisukohal, et hageja ei tõendanud mittevaralise kahju tekkimist ning tema poolt nõutud hüvitis ei olnud kooskõlas senise kohtupraktikaga sarnastes asjades.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 25. aprilli 2012 otsusega rahuldati hagi ja A. Kindilt mõisteti M. Püti kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 600 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kannatanule tekitati kehavigastus. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist, mille kostja põhjustas hagejale 23. detsembri 2010 õhtul kehavigastusega tekitamisega. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 23. detsembri 2010 õhtul XXX asuva tankla territooriumil toimus kaklus, milles osalesid ka hageja ja kostja. Kostja vaidlustas asjaolu, et tema tekitas hagejale kehavigastuse. Hageja vande all antud seletuse kohaselt (tl 72 pöördel) läks tanklas toimunud jutuajamise käigus F. Ostrov hagejaga ühes autos viibinud M.N. le kallale. Hageja läks F. Ostrovi takistama, mille peale lõi kostja teda selja tagant rusikaga vastu pead. Seejärel võttis hageja kostjast kinni, mõlemad kukkusid maha ja F. Ostrov lõi hagejat jalaga näkku. Hageja tuli püsti, läks auto
tagaosa juurde, pani kummargil olles verisele näole lund. Selja tagant tuli kostja ja lõi jalaga hoobi näkku. Seepeale kostja kaugenes, kuid tuli uuesti ja lõi jalaga hagejale näkku. Hageja vigastused tehti hiljem kindlaks XXX traumapunktis ja Tartu haiglas. Kostja vande all antud seletuse kohaselt (tl 73) tekkis F. Ostrovil tanklas toimunud jutuajamise käigus ühe tuttavaga kähmlus. Keegi viimasega ühes autos olnud isikutest läks F. Ostrovile kallale. Kostja läks neid lahutama ja rääkis rahumeelselt. Siis tuli hageja kostjale kallale ja lõi teda rusikaga näkku. Kostja vastas enda kaitseks löökidega. Võis olla, et kostja lõi hagejat rusikaga näkku. Hageja löögid ei lõppenud ja mõlemad kukkusid maha. Kostja oli allpool ja hageja lõi teda pidevalt rusikaga näkku. F. Ostrov tuli appi ja lõi kogemata hagejale jalaga näkku. Tunnistaja M.N. ütluste kohaselt (tl 74) tekkis tal tanklas toimunud jutuajamise käigus konflikt F. Ostroviga, kes lõi teda rusika ja jalaga. Hageja tõmbas F. Ostrovi M.N. st eemale, kuid siis tuli juurde F. Ostroviga kaasas olnud kostja ja läks suuremaks rüseluseks. Hageja ja kostja kukkusid maha. M.N. läks eemale ja kui ta tagasi tuli, oli hageja verine. Kes hagejat lõi, seda M.N. ei näinud. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt (tl 74 pöördel) sai F. Ostrov tanklas toimunud jutuajamise käigus M.N. peale vihaseks ja lõi M.N. jalaga. Kui hageja lähenes, läks F. Ostrov hagejale kallale ja lõi teda näkku. Hagejal hakkas verd jooksma ja ta pani lund näo peale. Siis tuli kostja ja lõi hagejale jalaga näkku. Tunnistaja T.T. ütluste kohaselt (tl 75) läks F. Ostrovil ja M.N. l vaidluseks, mille käigus tekkis rüselus. Hageja läks neile vahele. Kui T.T. autost välja läks, oli hageja juba lüüa saanud ja tal jooksis ninast verd. Tüli lõpus sai hageja kostjalt jalaga näkku. Tunnistaja K.M. ütluste kohaselt (tl 76 pöördel) läks F. Ostrov kõrvaloleva auto juurde juttu ajama. Äkki ta nägi, et F. Ostrov oli vastu autot surutud ja teda peksid kaks teises autos olnud isikut. Mingi hetk oli kostja maas ja keegi tema peal. Tunnistaja löömist ei näinud, kuna istus autos. Hiljem nägi, et hagejal oli nägu verine. K.M. mäletamist mööda siis keegi hagejale kallale ei läinud. Hinnates kogumis hageja ja kostja vande all antud seletusi ja tunnistajate ütlusi luges maakohus tõendatuks, et 23. detsembri 2010 õhtul XXX asuva tankla territooriumil toimunud kakluse käigus lõi kostja hagejale vähemalt ühel korral rusikaga vastu pead ja ühel korral jalaga näkku ning F. Ostrov lõi hagejale vähemalt üks kord jalaga näkku. Tõendid olid kokkulangevad selles, et 23. detsembri 2010 õhtul said XXX asuva tankla territooriumil kokku kaks seltskonda – ühes F. Ostrov, kostja ja K.M. ning teises
M.N. ,
A.A. , T.T. ja hageja. Tõendid olid kokkulangevad ka selles, et konflikt sai alguse M.N. ja F. Ostrovi vahel, millesse omakorda sekkus hageja. Nii hageja kui ka tunnistajad M.N. ja A.A. kinnitasid, et F. Ostrov lõi M.N. ja hageja läks F. Ostrovi takistama, mis seisnes selles, et hageja püüdis F. Ostrovi M.N. st eemale tõmmata. Ka kostja ise ja tunnistaja T.T. kinnitasid, et rüselus tekkiski esmalt M.N. ja F. Ostrovi vahel, millesse sekkus hageja. Maakohtu hinnangul sai eeltoodust teha järelduse, et konflikti algatajaks ei olnud hageja. Hageja sekkumine M.N. ja F. Ostrovi vahelisse konflikti oli kantud soovist kaitsta M.N. . Pärast seda, kui hageja oli sekkunud, tekkis rüselus hageja ja kostja vahel, sest kostja omakorda läks takistama hageja tegevust F. Ostrovi suhtes. Nii hageja kui ka kostja kinnitasid, et nüüd tekkis rüselus nende endi vahel ja nad kukkusid. Maakohtu hinnangul ei olnud eluliselt usutav kostja väide, et hageja tuli temale kallale. Hageja oli kostja sekkumise hetkel hõivatud F. Ostrovi ja M.N. vahelise tüli lahutamisega, mistõttu ei saanud hageja ilmselt kostjat ise esimesena lüüa, nagu kostja väitis. Pigem oli eluliselt usutav hageja väide, et kostja lõi teda rusikaga selja tagant vastu pead esimesena. Kostja ei eitanud sisuliselt, et ta rusikaga vähemalt ühel korral hagejat lõi, kuid kostja väitel tegi ta seda enesekaitseks, kuna hageja lõi teda. Hageja ja kostja seletused olid kokkulangevad selles, et nad
vastastikuse rüseluse käigus kukkusid ja F. Ostrov lõi maasolevale hagejale ühe korra jalaga näkku. Kuigi tunnistajad F. Ostrovi seda lööki ei näinud, ei olnud kohtu arvates alust siiski kahelda hageja ja kostja seletuses selle kohta, et rüseluse käigus sai hageja ühe jalahoobi näkku F. Ostrovilt. Maakohus ei nõustunud hageja hagiavalduses esitatud seisukohaga, et selle löömise ajal oli hageja abitu maaslamaja. Kostja seletuse kohaselt, mida kinnitas ka tunnistaja K. M., oli poolte maha kukkudes kostja all ja hageja tema peal. Arvestades poolte sellist asendist, oli eluliselt usutavam, et sel hetkel ei olnud hageja abitus seisundis. Hageja kinnitusel pärast seda, kui rüselus kostjaga oli lõppenud ja ta oli püsti saanud ning puhastas kummargil olles lumega verist nägu, lõi kostja teda kahel korral jalaga näkku. Kostja eitas seda ja kinnitas, et lõi hagejat üksnes ühel korral jalaga tagumikku. Tunnistaja A.A. kinnitas, et nägi, kui kostja lõi hagejale vähemalt ühel korral jalaga näkku. Seda on kinnitas ka tunnistaja T.T. . Maakohtu hinnangul oli tunnistajate A.A. ja T.T. ütlustega ümber lükatud kostja väide, et ta hagejale kordagi jalaga näkku ei löönud. Hageja ja tunnistajate A.A. ning T.T. väiteid ei lükka ümber tunnistaja M.N. ütlused, kelle kinnitusel eemaldus ta sündmuskohalt mõneks ajaks ja ei näinud, kes hagejat lõi. Hageja ja tunnistajate A.A. ning T.T. väiteid ei lükka ümber ka tunnistaja K.M. ütlused, kelle kinnitusel istus ta mõnda aega autos, mistõttu samuti kogu sündmust tervikuna ei näinud. Tunnistajad A.A. ja T.T. kinnitasid, et nägid ainult ühte kostja jalahoopi hageja näkku. Puudusid muud tõendid hageja väite kohta, et kostja kahel korral talle jalaga näkku lõi. Seetõttu luges maakohus tõendatuks, et kostja lõi hagejale jalaga näkku ühel korral. Sama (et hagejat lõi ühel korral jalaga näkku F. Ostrov ning ühel korral kostja), tuvastas ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 26. aprilli 2011 määruses (tl 5). Maakohtu arvates ei leidnud asja kohtuliku uurimise käigus tõendamist kohtumenetluse käigus poolte vastastikku tehtud etteheited selle kohta, et kumbki oli 23. detsembri 2010 õhtul alkoholijoobes. Hageja pöördus samal õhtul tervishoiuasutusse ja tema alkoholijoobes olekule ei olnud meditsiinidokumentides ühtegi viidet. Samuti oli maakohtu arvates paljasõnaline hageja väide, et kostja oli alkoholijoobes. Kostja seda väidet õigeks ei võtnud ja muud tõendid kostja alkoholijoobe kohta puudusid. Hageja kinnitusel, mida tõendas ka patsiendikaart ja haigusloo epikriis (tl 7-8), pöördus ta
23.detsembri 2010 õhtul kella 23.05 ajal XXX haiglasse ja hiljem Tartu Ülikooli kliinikumi. Hagejal tehti kindlaks ninaluude ja ülalõualuu murd ja pea lahtised hulgihaavad. Kuivõrd hageja pöördus tervishoiuasutusse vahetult pärast vaidlusalust sündmust, puudus maakohtul igasugune alus arvata, et hageja sai oma vigastused kusagilt mujalt. Nii pooled ise kui ka tunnistajad kinnitasid, et hageja nägu oli verine juba vaidlusaluse sündmuse käigus. See asjaolu andis maakohtule alust arvata, et hageja sai viga just 23. detsembri 2010 õhtul XXX asuva tankla territooriumil toimunud kakluse käigus. Uuritud tõenditest (poolte vande all antud seletused ja tunnistajate ütlused) ei nähtunud, et hagejat oleks 23. detsembri 2010 õhtul löönud keegi peale F. Ostrovi ja kostja. Seega oli maakohtul alust arvata, et hagejal tervishoiuasutustes kindlaks tehtud vigastused tekkisid 23. detsembri 2010 õhtul kostja ja F. Ostrovi löökidest. Kuna tegemist on mitme vigastusega, ei saanud vigastusi tekitada ainult üks löök, vaid lööke pidi olema mitmeid. Seega juba vigastuste arv ja raskus äratas maakohtu kahtlust kostja seisukoha osas, et hageja sai oma vigastused üksnes F. Ostrovi ühe jalalöögi tagajärjel. Nagu maakohus tuvastas, lõi hagejat ka kostja ja vähemalt ühel korral jalaga näkku. Kuna hageja vigastused olid näo piirkonnas ja hagejal oli mitmeid vigastusi ja nii F. Ostrov kui kostja lõid hagejat jalaga näkku, oli maakohtul alust asuda seisukohale, et hageja kehavigastuste tekitamises olid süüdi nii kostja kui F. Ostrov. Sündmuse käiku ja osaliste käitumist arvestades puudus maakohtul igasugune alus asuda seisukohale, et F. Ostrovi ja kostja käitumine ei olnud õigusvastane. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitsepiire.
Kohtu hinnangul ületas F. Ostrov ilmselgelt hädakaitsepiire, kui ta kostjaga maas rüselevat hagejat jalaga näkku lõi. Tunnistajate A.A. ja T.T. ütlustest nähtus, et kostja lõi hagejat jalaga siis, kui viimane juba veritsevat nägu puhastas. Seega ei saa rääkida ka kostja puhul tegutsemisest hädakaitseseisundis. Seoses kostja väitega, et vastastikuse rüselemise käigus lõi hageja teda korduvalt rusikaga, sh näkku, ja kostjal endal olid seetõttu näol vigastused, märkis maakohus, et ükski tõend peale kostja enda seletuse ei tõendanud kostja väidet, et hageja lõi teda. Ka ei nähtunud kostja näovigastuste olemasolu kostja esitatud patsiendikaardist. Patsiendikaardi kohaselt pöördus kostja 24. detsembril 2010 XXX haiglasse kaebusega, et vigastas rüseluse käigus paremat jalga. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et kostja põhjustas hagejale kehavigastuse tekitamisega õigusvastaselt kahju, mistõttu hagejal oli õigus kostjalt kahju hüvitamist nõuda. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja nõudiski kostja poolt kehavigastuste tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg-s 6 on sätestatud, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Teo toimepanemise ajal kehtinud VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Samasisuline kohustus on sätestatud ka käesoleval ajal kehtivas VÕS § 134 lg-s 2. VÕS § 134 lg 2 (varem VÕS § 130 lg 2) kohaselt eeldatakse kannatanu suhtes vägivalla toimepanemisega, millega tekitatakse kannatanule kehavigastus, mittevaralise kahju olemasolu. Varemkehtinud VÕS § 130 lg 2 rakendamisel selgitas Riigikohus otsuse 3-2-1-85-08 p-s 14, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Riigikohus selgitas otsuses 3-2-1-159-09, et isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Hageja hindas oma mittevaralise kahju suurust 6 000 eurole. Hageja kirjeldas nii hagis kui kohtuistungil vande all seletust andes, millist füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi temale peksmisega põhjustati. Hageja seletas, et tundis kuu aega ennast väga ebamugavalt ja tal oli füüsiliselt valus. Kuna lõualuu oli katki, oli rääkimine raskendatud ja hageja ei saanud süüa tahket toitu. Hageja ei saanud nina nuusata, hambaid ega nägu pesta. Rahva sees liikudes pidi hageja nägu varjama ja jõuludeks plaanitud üritustel ei saanud ta käia. Arsti juures pidi hageja käima kuni 2011 maini. Arvestades 23. detsembri 2010 õhtul toimunud sündmuse asjaolusid, hagejal pärast sündmust kindlaks tehtud vigastuste hulka ja raskust luges maakohus usutavaks hageja väite füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu kohta. Arvestades vigastuste paiknemist näo piirkonnas ja nende raskust (luumurrud ja hulgihaavad) oli eluliselt usutav, et hageja tundis valu ja pidi oma
igapäevast harjumuspärast elu, kasvõi söömise ja hügieenitoimingute osas, muutma. Samuti pidi hageja suhtlemisel selgitusi jagama ja loobuma pühade ajaks planeeritud üritustest. Kostja lõi hagejat jalaga näkku, mis on oma olemuselt väga jõhker tegu. Hageja ei andnud põhjust enda ründamiseks, vaid takistas teise isiku õigusvastast rünnet hageja kaaslase vastu. Nagu maakohus eespool tuvastas, ei olnud tõendatud, et hageja ise oleks kostjat löönud. Maakohus leidis, et mittevaralise kahju väljamõistmine kostjalt oli põhjendatud. Kostja töötas enda kinnitusel autoremondilukksepana. Seega võis eeldada, et kostja oli täiel määral töövõimeline ja omas regulaarset sissetulekut. Kahju hüvitamise kohustus ei saanud kostjale olla ülemäära koormav ja tema toimetulekut takistav. Maakohus leidis, et põhjendatud ei olnud kostjalt välja mõista hageja poolt nõutud 6 000 eurot. Hageja seletusest ja haigusloo epikriisist nähtus, et hageja pärast 23. detsembri 2010 õhtu sündmust haiglaravi ei vajanud ja ta lubati ambulatoorsele ravile. Samuti ei vajanud hageja kirurgilist ravi. Hageja väide, et tegelikult pidasid arstid vigastust eluohtlikuks ja ta lasti koju hageja enda vastutusel, ei olnud tõendatud. Haigusloo epikriisis märgiti, et hageja üldseisund oli hea. Maakohus leidis, et ei olnud eluliselt usutav, et eluohtlikus seisundis olevat haiget poleks hospitaliseeritud. Asjaolule, et hageja tervislik seisud ei saanud olla eriti raske, viitas see, et hageja oli võimeline jätkama oma igapäevaste tööülesannete täitmist. Hageja kinnitas, et töövõimetuslehte ta ei võtnud. Töölepingust (tl 45-46) nähtus, et hageja töötas alates 11. oktoobrist 2010 AS-s Ekseko tehnik-operaatorina. Hageja väitel ei saanud ta töölt ära jääda rahalistel põhjustel ja töökohustuste täitmise vajaduse tõttu. Nimetatud põhjused olid maakohtu arvates inimlikult mõistetavad. Hageja oli hiljuti sellele töökohale asunud, mistõttu oli mõistetav tema soov ennast tööandjale positiivselt näidata. Ka oli üldteada asjaolu, et töövõimetuse korral makstavad hüvitised on tunduvalt väiksemad kui töötasu. Samas andis asjaolu, et hageja tervislik olukord ei sundinud teda ajutise töövõimetuse tõttu töölt eemale jääma, alust asuda seisukohale, et hageja olukord ei olnud siiski nii raske, nagu ta püüdis näidata. Maakohus leidis, et kui inimene on ikka nii haige, et ei suuda tööl käia, siis ta ka tööle ei lähe ei rahalistel või muudel kaalutlustel. Hageja tervislik seisund võimaldas temal edasi töötada. Seega võis eeldada, et ka muus elukorralduses ei pidanud hageja tegema nii suuri muudatusi kui näiteks haiglaravi vajaduse korral või olukorras, kus vigastus takistab otseselt inimese liikumist. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestas maakohus ka asjaolu, et
23.detsembril 2010 toimunu tagajärjel ei tekkinud hagejal püsivat tervisekahjustust. Väljavõtted ravilugudest (tl 9-11) tõendasid, et hageja pöördus 2011 jaanuaris, märtsis ja mais perearsti poole erinevate kaebustega. Jaanuaris olid kaebusteks peavalud, hingamistakistused, märtsis valu paremas õlavarreluu piirkonnas, köha ja ninakinnisus, mais lõualiigese valulikkus ja hingamistakistus. Samas nähtus ja ka hageja ise kinnitas kohtuistungil, et nina ja hingamisega oli probleeme juba varem. Maakohus pidas põhjendatuks mõista VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 1 600 eurot. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erineval alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Nagu kohus eespool tuvastas, tekitasid 23. detsembri 2010 õhtul hagejale kehavigastuse kostja ja F. Ostrov. Hagi esitati mõlema vastu kahju solidaarseks hüvitamiseks. Tartu Maakohtu
30.detsembri 2011 määrusega lõpetati menetlus käesolevas asjas osaliselt, s.o hagis F. Ostrovi vastu seoses viimase surmaga. Kuna asjas teist kostjat enam ei ole, ei saanud maakohus käesolevas asjas otsustada kahju hüvitamist solidaarselt, nagu kohtuvaidluse käigus leidis hageja esindaja.
Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist oli mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, mille puhul hageja võis tulenevalt TsMS §-st 366 jätta nõutava hüvitise summa hagis üldse märkimata. Seetõttu leidis maakohus, et kuigi hageja nõudis palju suuremat summat, kui maakohus kostjalt välja mõistis, oli sisuliselt tegemist hagi täieliku rahuldamisega. Seetõttu jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohtu hinnangul oli tsiviilasja hind TsMS § 132 lg 1 ja 3 kohaselt 1595 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. Kind esitas Tartu Maakohtu 25. aprilli 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist osas, millega määrati kindlaks A. Kindi poolt hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suurus ja jäeti kõik menetluskulud A. Kindi kanda. Apellant taotles uue otsuse tegemist, millega vähendatakse A. Kindilt vastustaja M. Püti kasuks väljamõistetava hüvitise suurust ja jäetakse maakohtus kantud menetluskulud proportsionaalselt nõude rahuldamata jäetud osas hageja kanda. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et apellant peab vastutama kogu vastustajale tekitatud mittevaralise kahju eest; 2) jättis maakohus tähelepanuta vastustajale kehavigastuse tekitamise asjaolud. Tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1 peab solidaarse vastutuse rakendamiseks olema tuvastatud, et mitu isikut põhjustasid kannatanule sama kahju. Vastustajal tuvastatud vigastustest oli kõige raskem ninaluumurd, mille tekitamiseks piisas ilmselt ühest tugevast hoobist näo piirkonda. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejat lõid nii F. Ostrov kui ka apellant. Kuigi tegemist oli üksteisele järgnevate sündmustega, olid need ajaliselt eristatavad ning kogutud materjalide pinnal võib teha järeldusi ka vigastuse saamise aja ja võimaliku tekitaja kohta. Riigikohus käsitles otsuse 3-1-1-57-10 p-s 6.2 teo grupilise täideviimisega seotud küsimusi ning juhtis tähelepanu sellele, et kaastäideviimisega on tegemist vaid juhul, kui isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Apellandi ja F. Ostrovi tegevus oli vastustaja löömisel selgelt eristatav, kusjuures apellant lõi kannatanut siis, kui viimasele oli juba põhjustatud näovigastus; 3) jättis maakohus tähelepanuta tunnistajate ütlustes sisalduvad vastuolud. Tunnistajad A.A. ja T.T. väitsid, et apellant lõi vastustajat jalaga näkku, kuid nii löömise koha kui ka asjaolude osas olid nende ütlused vastuolulised. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et mõlemad tunnistajad viibisid väidetava löögi ajal apellandist ja vastustajast eemal ning nende ja F. Ostrovi vahel jätkus rüselus. Sündmused toimusid pimedal ajal, mistõttu on küsitav, kas tunnistajad võisid näha, mis toimub auto taga. Kuna vastustaja oli löögi saamise ajal kummargil, siis pidi auto tema pead ja nägu tunnistajate eest varjama, mis omakorda seab kahtluse alla tunnistajate ütlused. Tunnistajad M.N. ja K.M. ei näinud, et apellant oleks vastustajat jalaga löönud. Eeltoodut arvestades ei ole üheselt tuvastatud, kas apellant kannatanut üldse näkku lõi ning kas saadud löök võis põhjustada vastustajale terviserikke; 4) põhjustas vastustaja ninaluude murru F. Ostrov. Poolte ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt tekkis apellandi ja vastustaja vahel rüselus ja nad kukkusid, misjärel lõi F. Ostrov vastustajat jalaga näkku. Arvestades, et F. Ostrov seisis ja vastustaja lamas löömise ajal maas, pidi löök olema tugev, mida kinnitas ka tugev valu ja verejooks ninast. Apellant ei olnud selleks ajaks hagejat näkku löönud. Isegi kui lugeda tõendatuks, et hiljem lõi vastustajat jalaga näkku ka apellant, siis ei nähtu ei vastustaja ega tunnistajate ütlustest, et pärast apellandi lööki oleks kannatanu olukord halvenenud. Vastustaja seletuste kohaselt oli ta löögi ajal kummargil.
Eeltoodust järeldub, et lööjal ei olnud võimalik tugevat jõudu rakendada ning ninaluude murru pidi põhjustama F. Ostrov. Kuna nii vastustajale põhjustatud valu kui ka sellest tulenev mittevaraline kahju oli esmajoones ninaluumurru tagajärg, siis pidanuks maakohus nimetatud asjaoluga arvestama apellandilt välja mõistetava hüvitise suuruse määramisel; 5) on maakohtu järeldused füüsilise valu ja hingelise kannatuse põhjustamise kohta vastuolus maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et vigastus ei sundinud vastustajat töölt eemale jääma ega tekitanud püsivat terviseriket. Maakohus ei lähtunud kehalise ja hingelise valu hindamisel VÕS § 134 lg 2 2010. aastal kehtinud redaktsioonist, vaid vastustaja üldsõnalistest ütlustest. Apellant möönab, et löök põhjustas vastustajale valu, kuid kuna löök järgnes mõlemapoolsele rüselusele, mille käigus sai vigastada ka apellandi jalg, siis ei ole põhjendatud eeldada, et vastustajale apellandi poolt põhjustatud kehaline valu oli sedavõrd suur, et väärib hüvitisena 1 600 euro väljamõistmist. Vastustaja selgitas mittevaralise kahju kohta, et seoses vigastusega pidi ta jõulude ja aastavahetuse paiku loobuma sõprade ja tuttavatega suhtlemisest ning pereüritustest. Nimetatud väidet ei kinnita peale tema enda seletuste ükski tõend, mistõttu jääb ebaselgeks, millel põhines maakohtu järeldus, et hageja pidi loobuma pühade ajal planeeritud üritustest; 6) on arusaamatu maakohtu seisukoht, et kuivõrd apellant töötab ja omab regulaarset sissetulekut, siis ei ole kahju hüvitamise kohustus apellandile ülemäära koormav ja tema toimetulekut takistav. Ei ole eluliselt usutav, et töökohta omava isiku poolt põhjustatud terviserike tekitab rohkem kehalist ja hingelist valu, kui töötu isiku tegevuse tulemusena saadud vigastus; 7) rahuldas maakohus vastustaja nõude osaliselt ning seetõttu oleks menetluskulude jaotuse määramisel pidanud lähtuma TsMS § 163 lg-st 1. Maakohus pidas põhjendatuks välja mõista hüvitise suuruses, mis moodustas vaid ca 27 % vastustaja poolt soovitud kompensatsioonist, mistõttu on apellant seisukohal, et VÕS § 127 lg 6 ei saa tõlgendada selliselt, et ka juhul kui vastustaja kasuks välja mõistetava hüvitise suurus jääb tunduvalt alla tema poolt eeldatud summa, jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.
5.Vastustaja M. Pütt vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei vaidlusta apellant Tartu Maakohtu otsust vastustajale õigusvastase kahju tekitamise, vastustajal mittevaralise kahju tekkimise ning apellandi käitumise ja vastustajale tekkinud tervisekahjustuse põhjusliku seose osas. Tulenevalt VÕS §-dest 1043 ja 1045 on apellandil kohustus hüvitada vastustajale tekkinud mittevaraline kahju; 2) on võimatu kindlaks teha, millised vigastused tekitas apellant ja millised F. Ostrov, mistõttu vastustaja esitaski hagi VÕS § 137 lg 1 alusel. Apellandi väide, et apellant lõi vastustajat siis, kui viimasel juba oli näovigastus, on oletuslikud ja tõendamata; 3) on väljamõistetud hüvitise suurus - 1600 eurot - mõistlik, mistõttu vastustaja ei esitanud apellatsioonkaebust; 5) saab mittevaralise kahju hüvitise õiglase suuruse määrata ainult kohus. Kohus ei ole hagiavalduses esitatud nõudega õiguslikult seotud. Hagejal ei olegi võimalik hagiavalduses märkida kõikide asjaolude arvesse võtmisel kujunevat hüvitise summat. Kõikide menetluskulude apellandi kanda jätmine oli sel põhjusel seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus muudab Tartu Maakohtu 25. aprilli 2012 otsusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust (resolutsiooni punkt 3) ja jätab menetluskulud maakohtus 26,7% ulatuses A. Kindi kanda ja 73,3% ulatuses M. Püti kanda. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 25. aprilli 2012 otsus muutmata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust vaid osaliselt, s.o hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas, ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas.
7.Põhjendatud on apellatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et maakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud, jättes need kõik kostja kanda, ning selles osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Alusetu on maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas on hagihind TsMS § 132 lg 1 ja 3 kohaselt 1 595 eurot ning tulenevalt sellisest ebaõigest seisukohast on jagatud maakohtu poolt ka ebaõigesti menetluskulud poolte vahel. Tartu Ringkonnakohus määras 30. mai 2012 määrusega tsiviilasja hinnaks 6 000 eurot (s.o summa, mille väljamõistmist kostjalt on hageja hagiavalduses taotlenud) ning menetluskulud tuleb jagada lähtudes hagi rahuldatud osast. Maakohus on rahuldanud hagi 26,7% ulatuses (1 600 eurot 6 000 eurost) ning sellises ulatuses jäävad menetluskulud maakohtus kostja kanda. Rahuldamata jäi hagi 73,3% ulatuses ning sellises ulatuses jäävad menetluskulud maakohtus hageja kanda.
8.Ülejäänud osas on maakohtu vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu vastavate põhjendustega ja ei pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on asja sisulisel lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi väide ei ole aluseks vaidlustatud otsuse täielikule tühistamisele.
9.Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid kogumis, asunud seisukohale, et kostja on hagejale kehavigastuse tekitamisega õigusvastaselt kahju põhjustanud. Alusetu on siinkohal apellandi väide, et kostja ei pea vastutama kogu hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest, sest lisaks kostjale tekitas hagejale mittevaralist kahju ka F. Ostrov. VÕS § 137 lg 1 kohaselt kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Maakohus on õigesti tuvastanud, et 23.12.2010 õhtul tekitasid hagejale kehavigastusi A. Kind ja F. Ostrov ning nad vastutavad hageja ees solidaarselt tekitatud kahju, sh ka mittevaralise kahju, eest VÕS §-de 1043, 1045 lg 1 p 2 alusel. VÕS § 137 lg 1 sõnastuse kohaselt on oluline, et kõik kahju tekitajad vastutaksid kannatanule tekkinud sama kahju eest, s.o kahju hüvitamise nõue iga kahju tekitaja osas võib olla erineva ulatusega sõltuvalt kahju tekitaja süü astmest, käitumise õigusvastasusest jne, kuid nende solidaarvastutus tekib üksnes ulatuses, milles nõuded erinevate kahju tekitajate vastu oma ulatuses kattuvad. Antud juhul on hageja nõudnud A. Kindilt ja F. Ostrovilt kahju hüvitamist ulatuses, milles nõue nende vastu kattub. Kuna menetluse kestel F. Ostrov suri, siis on maakohus kostja taotluse kohaselt lõpetanud 30.12.2011 määrusega menetluse M. Püti hagis F. Ostrovi vastu (tl 34). Kuigi maakohus on lõpetanud ebaõigesti menetluse F. Ostrovi suhtes TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel, ei ole teised menetlusosalised menetluse lõpetamise määrust vaidlustanud. Samas selline maakohtu ebaõige menetluse lõpetamise määrus ei mõjuta asjas tehtud lahendi õigsust. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt
(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuna A. Kind ja F. Ostrov on solidaarvõlgnikud ja vastutavad hageja ees solidaarselt, siis võib hageja nõuda A. Kindilt täielikku täitmist ning hageja ongi seda antud juhul teinud.
10.Apellandi väide, et kuna hagejat lõid nii F. Ostrov kui kostja ning nende tegevus hageja löömisel on selgelt eristatav, siis ei vastuta kostja kogu hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest, ei ole õige. F. Ostrov ja kostja on käsitletavad solidaarvõlgnikena ning solidaarvõlgnikena vastutavad nad hagejale tekitatud kahju eest solidaarselt. Välissuhtes ei ole oluline kahju tekitajate erinev süü aste, osaluse suurus, käitumise õigusvastasus jne. Nimetatud asjaolud omavad tähtsust kahju tekitajate omavahelises suhtes (VÕS § 137 lg 2), s.o kostjal on õigus esitada VÕS § 69 lg 2 kohaselt tagasinõude F. Ostrovi pärijatele F. Ostrovile langevas osas.
11.Maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate ütlusi ning apellandi vastupidine väide ei ole õige. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et tunnistajate A.A. ja T.T. ütlustega on tõendatud asjaolu, et kostja lõi jalaga vähemalt ühel korral hagejale jalaga näkku. See, et tunnistajad M.N. ja K.M. ei näinud, et apellant oleks vastustajat jalaga löönud, ei sea kahtluse alla A.A. ja T.T. ütlusi. Kehavigastuste olemasolu hagejal tõendab patsiendikaart ja haigusloo epikriis (tl 7-11), mille kohaselt hageja pöördus 23. detsembri 2010 õhtul kella 23.05 ajal XXX haiglasse ja hiljem Tartu Ülikooli kliinikumi. Hagejal tehti kindlaks ninaluude ja ülalõualuu murd ning pea lahtised hulgihaavad. Kuna nii F. Ostrov kui kostja lõid hagejat muuhulgas jalaga näkku, on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et hagejale kehavigastuste tekitamises olid süüdi nii kostja kui F. Ostrov. Kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Seega praegusel juhul, kui kostja põhjustas hagejale kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, vabaneb ta vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Antud juhul ei ole kostja tõendanud süü puudumist.
12.VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 134 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Samuti arvestatakse VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus on hüvitise suuruse määramisel arvestanud VÕS § 134 lg-s 2 (teo toimepanemise ajal VÕS § 130 lg 2) ja lg-s 5 sätestatuga, ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi vastavate põhjendustega ja ei korda neid. Maakohus on hüvitise määramisel arvestanud asjaoluga, et vigastus ei sundinud hagejat töölt eemale jääma ega tekitanud püsivat terviseriket.
13.Iseenesest õige on kostja väide, et mittevaralise kahju olemasolu tuvastamine kannatanul ei sõltu sellest, kas kahju tekitanud isik omab töökohta või mitte. Samas aga võib VÕS § 140 lg 1 kohaselt olla isiku majanduslik olukord kahjuhüvitise vähendamise aluseks.
14.Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele vaid menetluskulude jaotuse vaidlustamise osas, kuid sisuliselt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.