Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-128-12 Tartu, 7. november 2012. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull AS-i Morrison Invest hagi OSAÜHINGU BERNESTA GRUPP vastu põhivõla 447 euro 38 sendi ja viivise väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-26537 AS-i Morrison Invest määruskaebus Hageja AS Morrison Invest (registrikood 10378065), esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Kostja OSAÜHING BERNESTA GRUPP (registrikood 10199818), esindaja juhatuse liige Meeri Klausen 8. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-26537 ja saata asi samale ringkonnakohtule AS-i Morrison Invest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
AS Morrison Invest (hageja) esitas 3. juunil 2010 Harju Maakohtule hagi OSAÜHINGU BERNESTA GRUPP (kostja) vastu, hagi täpsustuse kohaselt nõudis hageja kostjalt põhivõla 447 euro 38 sendi, viivise 94 euro 40 sendi ning lisanduva viivise väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt on hageja Tallinnas Juhkentali 11 asuva kinnistu omanik (29. juulil 2003 sõlmisid hageja ja Eesti Vabariik kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu). Kinnistu on koormatud tasulise kasutusvaldusega kostja kasuks (1997 kostja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud lepingu alusel). Hageja väitel teatas ta kostjale kasutusvalduse tasu muutmisest 25. septembril 2006, märkides, et tõstab kasutusvalduse lepingu p-st 3.4 tulenevalt igakuise kasutusvalduse tasu 25 000 kroonilt 37 500 kroonile. 12. jaanuaril 2010 kostja ja hageja vahel sõlmitud tasaarvestuskokkuleppe p-s 2.2 on fikseeritud poolte kokkulepitud kasutusvalduse tasu 37 500 krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Kokkuleppega tasaarvestati kostja mitmekuuline kasutusvalduse tasu võlg ja kohtukulunõue rahuldamata jäetud hagimenetluses. Hilisemad kasutusvalduse tasu arved jättis kostja tasumata. 18. mai 2010. a kirjaga teatas kostja hagejale, et ei tunnista varasemat kokkulepet kasutusvalduse tasu tõstmise kohta 25 000 kroonilt 37 500 kroonile ja nõuab kokkuleppeliselt kõrgemas osas tasutud summade tasaarvestamist. Hageja sellega ei nõustunud ja taotles 31. detsembri 2009. a arve nr 291103 alusel vähem tasutud osa 7000 krooni väljamõistmist. Kasutusvalduse lepingu p-st 12.2 ja
asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 203 ei tulene kasutusvalduse tasu muutmise kehtetus, kui kostja käitumist saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 3 kohaselt mõista kui nõustumist lepingu muutmisega teistsuguses vormis, kui on lepingus sätestatud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kasutusvalduse lepingu p-s 3.4 on märgitud, et riigivara valitsejal on alates kasutusvalduse neljandast aastast õigus nõuda kasutusvalduse tasu muutmist. Riigivara valitseja õigus on üle läinud hagejale, kuid sellist lepingutingimust ei saa tõlgendada nii, nagu annaks see omanikule õiguse kasutusvalduse tasu ühepoolselt muuta. Sellist õigust ei saa tuletada ka ainuüksi omaniku huvist tasu tõstmise vastu. Lepingu p 12.2 kohaselt tuleb kasutusvalduse tasu muudatus kokku leppida kirjalikult, mis jõustub pärast seaduses ettenähtud korras vormistamist. Sellist kokkulepet kasutusvalduse tasu muutmise kohta ei ole pooled sõlminud. Kuivõrd kasutusvalduse leping on kestvusleping, siis kohaldatakse selle muutmise vorminõuetele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77. Pooled ei ole sõlminud notariaalset kokkulepet selle kohta, et kasutusvalduse tasusid muudetakse. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt suuremat kasutusvalduse tasu kui 25 000 krooni kuus ning lepingus kokkulepitust suurema tasu maksmata jätmine ei ole rikkunud hageja õigusi. Välistatud on ka VÕS § 13 lg 3 kohaldamine. Väär on hageja viide poolte vahel 12. jaanuaril 2010 sõlmitud tasaarvestuskokkuleppele kui kokkuleppele kasutusvalduse tasude suurendamise kohta. Hageja on kostja saadetud 18. mai 2010. a tasaarvestusavalduse kätte saanud ning ei ole esitanud pretensioone eelnimetatud tasaarvestuse avaldusele.
3.Harju Maakohus jättis 9. märtsi 2012. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei saa 12. jaanuari 2010. a tasaarvestuskokkuleppe p 2.2 käsitada kasutusvalduse tasu muutmise kokkuleppena, tegemist on poolte deklaratiivse võlatunnistusega. Tasaarvestuskokkuleppe p-st 2.2 ei selgu üheselt, et pooled on kokku leppinud kasutusvalduse tasu suuruse muutmises. Kostja tugineb sellele, et pooled ei ole sõlminud notariaalset kasutusvalduse tasu muutmise kokkulepet. AÕS § 203 järgi peab kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Poolte vahel kehtiva kasutusvalduse lepingu p-st 12.2 tulenevalt tuleb kasutusvalduse tasu muudatus kokku leppida kirjalikult, mis jõustub pärast seaduses ettenähtud korras vormistamist. Kohtu hinnangul tähendab viidatud lepingupunktis 12.2 sätestatud nõue "jõustub pärast seaduses ettenähtud korras vormistamist" seda, et kasutusvalduse tasu suuruse muudatus tuleb vormistada notariaalselt ning pooled ei ole kokku leppinud muud lepingu muutmise vormi. Kasutusvalduse eest tasu maksmine ning ka tasu suurus on kasutusvalduse olulised tingimused, mis tuleb kanda kinnistusraamatusse, kuivõrd kasutusvalduse seadmisel kokkulepitud võlaõiguslikud õigused ja kohustused kehtivad üksnes lepingupoolte vahel. Kui omanik vahetub, siis kohaldatakse uue omaniku ja kasutusvaldaja vahelistele suhetele üksnes seaduses ja kinnistusraamatu kandes sätestatut. AÕS § 641 järgi on kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja
sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Asjaõiguslepingu nõue kehtib kõigi kinnisasjaõiguslike õigusmuudatuste jaoks, st ka kinnisasjaõiguse sisu muutumisel. Kinnistule on seatud tasuline kasutusvaldus kostja kasuks ning tasu makstakse 9. juuni 1997. a lepingu p 3.3 (tl 4) järgi. AÕS § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Kuivõrd tegemist on piiratud asjaõiguse, s.o kasutusvalduse olulise tingimuse muutmisega, on asjas kohustuslik lepingumuudatuse notariaalne tõestamine ning VÕS § 13 lg 3 ei kohaldu. TsÜS § 77 lg 3 kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja väitel esitas ta hagejale 18. mail 2010 tasaarvestusavalduse. Kuna asjas ei ole tõendatud, et pooled oleksid suurendanud kasutusvalduse tasu suurust 37 500 kroonini + käibemaks, on kostja tasunud hagejale kasutusvalduse tasu rohkem, kui ta oli selleks kohustatud. Kostja ei pidanud tasuma hagejale kasutusvalduse tasu väidetava lepingumuudatuse alusel, mida õiguslikus mõttes ei eksisteeri. Kostjal on hagejale ettemaks ning seega oli kostja õigustatud oma nõuet hageja nõudega tasaarvestama.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 16. aprilli 2012. a määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on maakohus menetlenud tsiviilasja lihtsustatud korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 tähenduses ja maakohus ei ole edasikaebamiseks luba andnud. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel. Tsiviilasjas ei esine aluseid, mille alusel saaks väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud või rikkunud ärakuulamise õigust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt kõrvaldas asjaõigusseaduse 1. juulil 2003 jõustunud muudatus §-s 203 sätestatud kasutusvalduse seadmise kohustustehingult vorminõude, mistõttu ei eksisteerinud võlaõigusliku kasutusvalduse tasu muutmise kokkuleppe osas tasu muutmise avalduse esitamise hetkel vormisundi ning VÕS § 13 lg 3 on seetõttu asjas kohaldatav. Kasutusvalduse tasu kokkulepe ei olnud osaks kasutusvalduse lepingus sisalduvast asjaõiguslepingust, vaid asjaõiguslepingu osaks oli üksnes kokkulepe koormatiste kandmise kohta kasutusvaldaja poolt. Seega ei saanud AÕS §-s 203 sisalduv asjaõiguslepingu vorminõue mõjutada nõudeid kasutusvalduse lepingus sisalduvate
võlaõiguslike kokkulepete vormile. Ringkonnakohus on keeldunud ebaõigesti apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuivõrd vaidluse asjaolusid arvestades ei ole menetluses tekkinud AÕS § 203 ja VÕS § 13 lg 3 kohaldamise ja tõlgendamise küsimustes Riigikohtu praktikat. Asjas on oluliselt rikutud menetlusõiguse normi, kuna maakohus on vaadanud asja läbi kirjalikus, mitte lihtmenetluses, mistõttu TsMS § 637 lg-t 21 ei saanud kohaldada. Kehtib edasikaebeõiguse üldregulatsioon. Ringkonnakohus on jätnud määruse olulises osas põhjendamata. Kasutusvalduse tasu kokkulepe ei sisaldu asjaõiguslepingus ning seda ei ole kantud ka kinnistusraamatusse. Asjaõigusleping ning kinnistusraamatu kanne viitavad kasutusvalduse tasu puudutavalt kasutusvalduse lepingu p-le 3.3, samas kui kasutusvalduse tasu kokkulepe sisaldub punktis 3.2. Seega ei ole kokkulepe kasutusvalduse tasu määra kohta asjaõiguslepingu osa. Kuivõrd kostja asus tasuma suurendatud kasutusvalduse tasu ning aktsepteeris lihtkirjalikus tasaarvestuse kokkuleppes nii tasu suurendamist kui ka sellest tekkinud võlga hagejale, tuleb eelnevate asjaolude põhjal järeldada, et ta luges kasutusvalduse lepingu p 3.2 muutmise endale siduvaks ning asjas tuli kohaldada VÕS § 13 lg-t 3.
7.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
9.Hageja nõuab kostjalt põhivõla 447 euro 38 sendi ja viivise väljamõistmist, mis on TsMS § 123, § 124 lg 1 esimese lause ja hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 redaktsiooni järgi ka asja hind. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. Maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38; 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-12, p 9). Vaatamata sellele on ringkonnakohus kolleegiumi arvates alusetult TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keeldunud hageja apellatsioonkaebust menetlemast.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel 12. jaanuaril 2010 sõlmitud kokkuleppega sai muuta kasutusvalduse tasu suurust või pidi tasu suuruse muudatuse vormistama notariaalselt tõestatud vormis.
11.Notariaalse kasutusvalduse lepingu p-st 12.2 tulenevalt võib selle lepingu tingimusi muuta üksnes lepinguosaliste kirjalike kokkulepete alusel ja need jõustuvad pärast seaduses ettenähtud korras vormistamist. Maakohus on leidnud, et lepingupunktis 12.2 sätestatud nõue "jõustub pärast seaduses ettenähtud
korras vormistamist" tähendab seda, et kasutusvalduse tasu suuruse muudatus tuleb vormistada notariaalselt ning pooled ei ole kokku leppinud muud lepingu muutmise vormi. Kolleegium märgib, et alates 2003. a 1. juulist kehtiva AÕS § 203 kohaselt peab üksnes kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Kasutusvalduse tasu ei kuulu kolleegiumi arvates kasutusvalduse seadmise asjaõiguslepingu sisusse. Seega ei pea kokkulepe kasutusvalduse tasu või selle muutmise kohta olema seadusest tulenevalt notariaalselt tõestatud. VÕS § 13 lg 2 sätestab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis.
12.Ringkonnakohtul tuleb kasutusvalduse lepingu p 12.2 tõlgendada, lähtudes lepingupoolte tegelikust tahtest (VÕS § 29) ja arvestades, et seaduses ei ole sätestatud kasutusvalduse tasu või selle muutmise kokkuleppele kohustuslikku vormi. Ringkonnakohtul tuleb hinnata, kas praegusel juhul kohaldub VÕS § 13 lg 2 või lg 3. Kui ringkonnakohus leiab, et pooled ei leppinud kokku lepingupunktis 12.2, et lepingut tuleb muuta üksnes notariaalses vormis, siis võis kasutusvalduse tasu suurust muuta ka kirjaliku kokkuleppega (VÕS § 13 lg 2). Kui ringkonnakohus leiab, et pooled leppisid kasutusvalduse lepingu p-s 12.2 kokku, et lepingut võib muuta üksnes notariaalselt tõestatud vormis, siis tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja saab sellele kokkuleppele tugineda, kui hageja võis kostja käitumisest aru saada, et kostja on nõus lepingu muutmisega ka teistsuguses vormis (VÕS § 13 lg 3).
13.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
14.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Hageja on soovinud, et kautsjon tagastataks ADVOKAADIBÜROO ENTSIK & PARTNERID OÜ-le. Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.