Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
KÜ Karuselli 71 hagi Jaak Kõrtsi vastu 12 005 krooni 40 sendi (767 euro 28 sendi) saamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-39645
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaak Kõrtsi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja KÜ Karuselli 71 (registrikood 80203591), seaduslik esindaja Raido Ilp Kostja Jaak Kõrts, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv
Asja läbivaatamise kuupäev
30. mai 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-39645. Saata asi samale ringkonnakohtule Jaak Kõrtsi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Jaak Kõrtsile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.KÜ Karuselli 71 (hageja) esitas 17. augustil 2010 hagi Jaak Kõrtsi (kostja) vastu 12 005 krooni 40 sendi (767 euro 28 sendi) saamiseks. Hageja loobus 462 euro 98 sendi osas hagist, kuna kostja tasus nimetatud summa hagejale pärast hagi esitamist. Hageja luges nimetatud summa arvel tasutuks haldustasu. Hagiavalduse kohaselt jättis kostja alates 2008. aasta augustist majandamiskulude ja kommunaalteenuste eest esitatud arved osaliselt või täies ulatuses tähtaegselt tasumata. Hageja üldkoosoleku 28. juuni 2008. a otsusega oli tasu majandamiskulude eest kehtestatud haldustasuna 5 krooni korteri ruutmeetri kohta. Haldustasust kaetakse remondikulud, palgad, koristusvahendid ja
materjalid, hoone kindlustus, lumelükkamine, raamatupidamisteenus, revideerimistasud, käibevara, telefoni- ja transpordikulu, jooksvad kulud. Osutatud teenuste eest tasu arvestamine on toimunud kas vastavalt korteriomanike esitatud mõõtjate näitudele (külm ja soe vesi, öine ja päevane elekter), korteri pinna suurusele (küte), jaotatuna korterite arvule (üldelekter, lifti hooldus ja telefon, SAT-TV) või jaotatuna korteris elavate inimeste arvule (veekadu, prügi). Igale hageja liikmele kuu maksesumma arvestamise aluseks on kogu hagejale teiste isikute osutatud teenuste eest esitatud arved ja arvestatud majandamiskulud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et hageja esitatud kulude jaotus on ebaselge ega ole kontrollitav (mh ei ole hageja esitanud SAT-TV teenusega ühinenud korterite nimekirja ega kogunud ja kontrollinud enne 2013. a jaanuari andmeid korteris elavate inimeste arvu kohta). Kostja soovis saada selgitust tasumiseks määratud summade kohta, kuid hageja ei võimaldanud kostjal tutvuda hageja raamatupidamisdokumentidega. Kostja ei vaidlustanud esitatud arveid külma ja sooja vee ning öise ja päevase elektri osas. Kostja korteri kõrged küttekulud (10% kogu elamu küttekuludest) on tingitud otseselt alumiste korterite kütmata jätmisest. Hageja ei ole tõendanud, millise hageja juhtorgani otsuse alusel kulusid hageja liikmete vahel jagatakse.
3.Pärnu Maakohus jättis 26. veebruari 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Pärnu Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2015. a otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 304 eurot 30 senti. Maakohus lõpetas menetluse 462 euro 98 sendi nõudes. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2022 eurot 82 senti. Maakohtu põhjenduste kohaselt hõlmas hageja nõue tasumata haldustasu ja küttekulusid ning maakohus käsitles otsuses ainult tasumata nõudeid. Seega tuli hagi rahuldada tasumata haldustasu ja küttekulude osas, ülejäänud vaidlusalused tasunõuded on kostja hagejale tasunud. Seega ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust, et kostja vaidlustab arvetel kajastatud teisi kuluartikleid. Kostja ei ole esitanud hagejale tasaarvestuse avaldust võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 197 ja 198 järgi. Maakohus leidis, et hageja dokumentidega tutvumise võimaluse puudumine ei takista kostjat maksmast hagejale haldustasu. Tegemist ei ole vastastikuste kohustustega VÕS § 111 tähenduses. Haldustasu nõue 12 420 krooni (793 eurot 78 senti) perioodi 1. juuli 2008 kuni 30. juuni 2010 eest on põhjendatud, kuna hageja kehtiva ja kõikidele hageja liikmetele täitmiseks kohustusliku 28. juuni 2008. a üldkoosoleku otsusega oli haldustasu suuruseks määratud 5 krooni ruutmeetri kohta, kostja korteri suurus oli 103,5 ruutmeetrit ning haldustasu kuus 517 krooni 50 senti. Tasutud haldustasust ei olnud võimalik kõikide remonttööde ja kindlustuse eest maksta, mistõttu oli põhjendatud esitada nende kulude eest täiendav nõue. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole halduskulust tasutavaid teenuseid saanud. Maakohus leidis, et perioodi 1. juuli 2008 kuni 30. juuni 2010 eest esitati kostjale arveid vee soojendamise eest 2787 krooni 60 senti (178 eurot 16 senti), küttekulu eest 7720 krooni 10 senti (493 eurot 40 senti) ning küttekulude ümberarvestuse alusel 5321 krooni 99 senti (340 eurot
14 senti). Maakohtu arvates oli küttekulude eest põhjendatud nõue 13 042 krooni 9 senti (833 eurot 54 senti). Olemas oli hageja kuni 26. oktoobrini 2013 kehtinud põhikirja kohane 4. juuni 2005. a üldkoosoleku otsus küttekulude individuaalseks arvestamiseks. Seega oli põhjendatud küttekulude arvestus viisil, et jooksvalt tasuti küttekulud ruutmeetripõhiselt ning kaks korda aastas tehti individuaalsete küttekulujaoturite andmete alusel küttekulude ümberarvestus vastavalt iga korteriomandi tegelikule tarbimisele. Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2015. a jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-13-44139 samade poolte vahel on tuvastatud, et sel viisil küttekulude ümberjaotus on õiguspärane. Hagi küttekulu osas rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja vastuväited, et tema korteri suured küttekulud on tingitud alumiste korterite kütmata jätmisest talvel. Seadusandja ega hageja ei olnud vaidlusalusel perioodil kehtestanud kohustuslikku temperatuurinõuet pikemat aega kasutamata korterites. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et küttekulu mõõtmise seade vastab standardile 834 ja kuna standardit ei ole märgitud majandus-ja kommunikatsiooniministri
12.detsembri 2006 määruse nr 104 lisas 1, ei tule seda seadet taadelda.
5.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi kostja vastu 304 euro 30 sendi ulatuses rahuldati ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 4. detsembri 2015. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka menetluskulude kindlaksmääramisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kostja apellatsioonkaebus ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemisel TsMS § 637 lg-t 21, sest maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi ning selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus rikkus ka TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut, kui jättis arvestamata, hindamata ja analüüsimata kostja vastuväited vaidlustatud kulude (v.a küttekulud) kohta. Kostja oli apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et asjas ei ole tuvastatud, et hagiga hõlmatud perioodil jättis kostja esitatud arved tasumata üksnes haldustasu ja küttekulude osas. Kostja viitas hageja 14. oktoobri 2014. a seisukohale, mille kohaselt kostjale esitatud arvete ja tasumiste analüüsist nähtub, et kostja on jätnud teenuste eest 2009. a mais ja alates 2009. a detsembrist esitatud arvete
alusel tasumata halduskulu eest ja küttekulu ümberarvestuse alusel tasumisele kuulvad summad, mis esitatakse kaks korda aastas. Perioodi juuni 2009 kuni oktoober 2009 eest jättis kostja arved täielikult tasumata ja tasus novembri 2009 arve eest 2179 krooni 90 senti rohkem kui arvel kajastatud. 2179 krooni 90 senti ei kata tasumata jäänud kuude eest esitatud arveid, mis olid kokku 5686 krooni. Maakohus rikkus olulisel määral selgitamiskohustust, kui asus alles otsuses seisukohale, et kui kostja on tasunud vaidlusalusel perioodil hagejale makseid vaidlustamata kuluartiklitest suuremas summas, võtab maakohus vaidlustatud kuluartiklite osas vastuväited arvesse üksnes vastavas ulatuses tasaarvestuse avalduse esitamisel. Maakohus jättis hindamata, millises ulatuses on remondikulude osas täiendavate maksete määramine põhjendatud. Maakohus jättis tähelepanuta Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2013. a otsuses antud juhised AS Triger 29. juuni 2009. a arve alusel toimunud topeltarvestuse ja korteriühistu seaduse (KÜS) § 151 lg 1 tõlgendamise ja kohaldamise osas. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja 4. juuni 2005. a üldkoosoleku otsuse näol on olemas kuni
26.oktoobrini 2013 kehtinud põhikirja kohane üldkoosoleku otsus küttekulude individuaalseks arvestamiseks. Sellega kohaldas maakohus valesti KÜS § 151 lg-s 1 sätestatut. Maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsiooniõiguse piire ning luges alusetult
10.septembri 2013. a arve alusel apellatsioonkaebuse täiendavate seisukohtadega seotud hageja menetluskulude nõude vajalikuks ja põhjendatuks.
8.Hageja vaidleb määruskaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
10.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et haginõudest (767 eurot 28 senti) lähtudes oli tegu lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 mõttes. Praeguses asjas ei ole maakohus andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38; 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-12, p 9;
7.novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). TsMS § 405 lg 1 alusel menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. TsMS § 637 lg 21 järgi võetakse TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud
tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada põhjusel, et tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) nagu praegusel juhul või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. Kui isik oleks vaidlustanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, oleks tal olnud TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamise õigus ning ringkonnakohus oleks pidanud lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lgst 1 tulenevalt põhjendatud määrusega. Seega pidi ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust menetlema ning lahendama asja nii apellatsioonkaebust kui ka menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas põhjendatud lahendiga. TsMS § 637 lg-s 21 sätestatu eelnimetatud rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 669 lg 2 mõttes, mis juhul peab Riigikohus TsMS § 692 lg 4 ja § 695 kohaselt ringkonnakohtu määruse tühistama omal algatusel.
12.Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse menetlemisel vastama kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kuigi maakohus tuvastas, et haldustasu põhjendatud nõue oli 12 420 krooni (793 eurot 78 senti) ja küttekulude nõue oli 13 042 krooni 9 senti (833 eurot 54 senti), ei ole maakohus märkinud, milliste nõuete eest maakohus hagejalt 304 eurot 30 senti välja mõistab ning milliste tõenditega loeb tuvastatuks, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista just selline summa (vt selle kohta Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
13.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
14.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Villu Kõve, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.