Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve
Kohtuasi
Abi Kapital Grupp OÜ hagi Teet Risti vastu õppeteenustasu ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-60479
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teet Risti määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Abi Kapital Grupp OÜ Kostja Teet Rist, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo
Asja läbivaatamise kuupäev
18. aprill 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-60479 ja saata asi samale ringkonnakohtule Teet Risti apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
1.Abi Kapital Grupp OÜ (hageja) esitas 18. detsembril 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Teet Risti (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas maakohus 17. veebruari 2014 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule. Hageja esitas 18. märtsil 2014 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1296 eurot ja viivise 1296 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tallinna Tehnikaülikool (edaspidi ülikool) ja kostja õppekulude hüvitamise lepingu, mille järgi kohustus ülikool osutama täiendusõppurile (kostjale) ajavahemikus 14. september 2012 kuni 21. jaanuar 2013 õppeteenust täiendusõppuri õpingukava kohaselt ja kostja kohustus tasuma osutatava õppeteenuse eest ülikooli esitatud arve alusel kümne päeva jooksul arve
väljastamisest. Ülikool esitas 5. oktoobril 2012 kostjale arve 1296 euro saamiseks tasumise tähtajaga 19. oktoober 2012. Kostja arvet ei tasunud, samas ei kasutanud kostja ka lepingus sätestatud õigust leping lõpetada. Kostjaga 5. septembril 2011 sõlmitud nõuete loovutamise raamlepingu alusel loovutas ülikool 25. septembril 2013 oma nõude kostja vastu hagejale. Hageja teavitas kostjat võlgnevusest ja nõudis selle tasumist, kuid kostja seda ei teinud. Kostjal tuleb tasuda ka lepingus kokkulepitud viivist. Hagiavalduse esitamise seisuga on viivise võlgnevus 3337 eurot 20 senti. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlgnevuse ulatuses.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Pooltevahelist lepingut ei ole sõlmitud, sest kostja nägi allkirjastatuna lepingut alles kohtumenetluses. Lepingu kehtivus on ka lepingu tähtaega arvestades lõppenud. Ülikooli saadetud arvest sai kostja teada alles 17. veebruaril 2013, s.o ajal, mil leping oli juba lõppenud. Leping ei sätestanud kostjale kohustust õppeteenust kasutada. Kuivõrd kostja teenust ei kasutanud, siis ei ole ülikoolil tema vastu nõuet tekkinud. Lepingupunktid, mis kohustasid tasu maksma tulenevalt asjaolust, et õppur on registreerinud õpinguained ülikooli elektroonilises keskkonnas, on tühised. Ettemakse 1296 eurot on ebamõistlikult suur ning tarbijale ebamõistlikult koormav, seega tühine. Lepingu järgi on hüvitatavad õppetöös tehtud kulud, kostja ei ole aga hagejale kulusid tekitanud. Kuna hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, ei ole tal kostja vastu ka viivisenõuet. Hagejal ei ole õigust arvestada viivist alates 19. oktoobrist 2012, sest kostja nägi originaalarvet alles kohtumenetluses. Viivisemäär on alusetu.
3.Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1296 eurot ja viivise 1296 eurot (kokku 2592 eurot). Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 220 eurot ja õigusabikulu 120 eurot. Maakohus tuvastas, et pooled on sõlminud vaidlusaluse lepingu ja see on kehtiv. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja allkirjastas lepingu 2012. a septembris ning selle allkirjastas hiljem ka ülikool. Lepingu allkirjastamisega kinnitasid pooled oma tahet lepingu sõlmimiseks. Mõlema poole allkirjastatud leping on esitatud hagiavalduse lisana. See, et kostja nägi allkirjastatuna lepingut alles kohtumenetluses, ei anna alust lugeda lepingut mittesõlmituks. Kuivõrd hageja ei tõendanud, et kostja oleks arve kätte saanud enne 17. veebruari 2013 (kostja kinnitus selle kohta, et sel kuupäeval sai ta arvest teadlikuks), siis tuleb lugeda, et kostja ei olnud varem kui 17. veebruaril 2013 arvest teadlik. Nimetatu ei tähenda aga, et ülikool ei oleks arvet koostanud ja esitanud 5. oktoobril 2012. Hageja on selgitanud, et arve on saadetud kostjale postiga 5. oktoobril 2012 ning lisaks on arve kättesaadav ka õppeinfosüsteemis (ÕIS-is on arve esitatud 5. oktoobril 2012 ning ka juhul, kui õppur on tellinud teate saatmise e-posti teel, edastab süsteem teate arve koostamise kohta). Lepingu p 2.2.1 kohaselt oli ülikoolil õigus esitada täiendusõppurile arve pärast lepingu sõlmimist. Kuivõrd leping oli sõlmitud septembris 2012, siis on eluliselt usutav, et ülikool koostas ja esitas arve 5. oktoobril 2012. Kostja väide, et ta sai ülikooli esitatud arvest teada hiljem (pärast lepingu lõppemist), et muuda lepingut kehtetuks. Lepingut ei ole ka enne selle lõppemise kuupäeva (21. jaanuar 2013) üles öeldud. Lepingu p 2.3.1 kohaselt kohustub täiendusõppur tasuma osutatava õppeteenuse eest ülikooli esitatud arve alusel kümne päeva jooksul arve väljastamisest. Lepingu p 3.1 kohaselt koosneb õppeteenustasu
täiendusõppuri registreerimistasust ja ainepunktide tasust. Ülikooli 17. novembri 2009. a nõukogu määruse nr 10 „Täiendusõppe kord" (edaspidi määrus) § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab täiendusõppur koostama semestriks õpingukava. Täiendusõppur valib õpingukavasse need õppeained, mida ta eeloleval semestril tahab ja saab õppida. Määruse § 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt on täiendusõpe ülikooli nimel osutatav tasuline teenus. Täiendusõppeteenuse hind kujuneb ülikoolis kehtestatud tasumäärade ja hinnakalkulatsiooni alusel. Arvest nähtuvalt on selles arvestatud registreerimistasu 114 eurot ning ainepunktide tasu üheksa kostja deklareeritud aine eest (kokku 1182 eurot). Kõnealune summa on ettemakse, kuid see ei ole ebamõistlikult suur või muul põhjusel ebamõistlikult kahjustav (võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 21). Kostjal oli aineid deklareerides võimalik tutvuda ka nn ainetasudega. Kostja valis üheksa ainet, mille hind kujuneb ainepunktide järgi. Ainepunkti hind 2445 eurot ei ole ebamõistlikult suur, arvestades, et tegemist on täiendusõppega. Iga mõistlik inimene saab aru, et õppele registreerumisega tekib üldjuhul registreerimistasu maksmise kohustus. Enne õppima asumist saab tutvuda registreerimistasu suurusega ning sellega arvestada. Registreerimistasu 114 eurot ei ole ebamõistlikult suur. Kostja leiab valesti, et ülikoolil ei tekkinud lepingu alusel õppeteenustasu nõudeõigust, sest kostjal ei olnud kohustust õppeteenust kasutada ja ta ei ole seda kasutanud. Lepingu p 2.3.2 kohaselt kohustub täiendusõppur järgima seadusest, ülikooli õigusaktidest ja muudest õigusaktidest tulenevaid täiendusõppuri kohustusi. Määruse § 7 lg 2 järgi on õpingukava täiendusõppuri poolt eelseisvaks semestriks valitud õppeainete loend, mida ta kohustub õppima. Määruse § 7 lg 3 kohaselt on täiendusõppurite osalemine seminarides, harjutustundides, praktikumides ja õppepraktikal kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus valitud õppeaineid õppida, s.o õppeteenust saada ning see, et kostja seda ei teinud, ei anna õigust tasu maksmisest keelduda. Ei ole tuvastatud, et ülikool ei oleks võimaldanud kostjal õppeteenust saada, s.o ainetes osaleda ja neid sooritada. Kostjal oli lepingu p 4.4 kohaselt õigus leping üles öelda, kuid kostja seda ei teinud. Kostja leiab ekslikult, et ülikoolil ei saanud tasunõuet tekkida, kuna lepingust ei tulenenud kostja maksekohustuse tekkimist ainetele registreerumisega. Kostjal on olnud võimalus tutvuda lepingu, õppimise aluseks olevate asjakohaste materjalide ning õigusaktidega. Seega on ülikool enda kohustuse üliõpilase teavitamiseks täitnud. Iga mõistlik inimene saab sarnases olukorras aru, et pärast lepingu sõlmimist (ehk esimese tahteavalduse kinnitamist) ainete registreerimisega kinnitatakse enda soovi veel kord vastavad ained läbida (ehk kinnitatakse teine tahteavaldus), mille alusel on vajalik maksta tasu (millest oli kostja teadlik, kui ta aineid deklareeris). Vaidlusaluses lepingus ja täiendusõppe korras ei ole punkte, millest on raske aru saada. Lepingus ja täiendusõppe korras on selgelt esitatud õppuri kohustused ning ülikooli õigus esitada õppurile arve, mis koosneb registreerimistasust ja ainepunktide tasust. Mõistlik üliõpilane pidi aru saama, et lepingu allkirjastamisega ja seejärel ainete deklareerimisega kohustub ta lepingu p 2.3.1 järgi tasuma õppeteenuse eest esitatud arve alusel. Leping ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138), kuigi tuvastatud asjaoludel kostja õppesooritusi ei teinud. Eeltoodu alusel on hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse (1296 eurot) saamiseks põhjendatud.
Pooled ei vaidle nõude loovutamise üle hagejale ega selle üle, et nõude loovutus on kostjale teatavaks tehtud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu p 3.2 järgi ka viivist. Selles lepingupunktis on kokku lepitud, et tasumisega viivitamisel on ülikoolil õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Hageja arvates võlgneb kostja talle hagiavalduse esitamise seisuga viivise 3337 eurot 20 senti. Hageja nõuab viivist põhisumma (1296 eurot) ulatuses. Arvestades, et kostja sai hageja esitatud arvest teadlikuks vähemalt 17. veebruaril 2013, hakkas arvel näidatud tasumise 14-päevane tähtaeg kulgema alates 18. veebruarist 2013 ning arve tasumise tähtaeg möödus
4.märtsil 2013. Seega oli kostja arve tasumisega viivituses 379 päeva ja viivis on kokku 2455 eurot 92 senti. Lepingus sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur. Viivise vähendamise taotlust kostja esitanud ei ole. Kuna sissenõutavaks muutunud viivis ületab põhinõuet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõude (1296 eurot) ulatuses. Riigikohus on leidnud, et üürilepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, kuid ei ole siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 11. detsembri 2015. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemisel TsMS § 637 lg-t 21, sest maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi ja selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ning on selgelt valesti hinnanud tõendeid. Maakohus ei juhtinud otsuses poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Maakohus kohaldas lepingu tõlgendamisel valesti VÕS § 37 lg-t 1 ja VÕS § 39 lg 1 teist lauset, kui leidis, et lepingust tulenevalt oli kostjal kohustus valitud õppeaineid õppida, ning kostja
maksekohustus tekkis õppeainete registreerimisega ÕIS-is. Lepingust kostjale maksekohustust ei tulenenud ning kui ka mõni ülikooli sisemine õigusakt sätestas maksekohustuse tekkimise õppeainete registreerimisega ÕIS-is, ei oleks see kohaldatav. Seda põhjusel, et lepingu p-s 2.3.2 on viide ülikooli õigusaktidele üldsõnaline ja piiritlemata, mistõttu ei saa ülikooli õigusakti lugeda vaidlusaluse lepingu osaks. Maakohus rikkus TsMS § 230 lg-t 1, kui leidis, et ülikool esitas kostjale arve 5. oktoobril 2012, sest hageja selle kohta tõendeid ei esitanud. Arve esitamist on käsitletud kohtuotsuses võrreldes kohtuistungil esitatuga teistmoodi, seega on maakohus pooli ka üllatanud. Maakohus kohaldas viivise väljamõistmisel ebaõigesti VÕS-i tüüptingimuste sätteid. Lepingus sätestatud viivisemäär 0,5% päevas ehk 182% aastas on tarbijaga sõlmitud lepingus ilmselgelt ebamõistlikult suur (lepingu p 3.2 on tühine). Maakohus mõistis alusetult kostjalt välja hageja esindaja esinduskulu 120 eurot. Hagejat esindas enne
30.juunit 2015 tema prokurist, kes on TsMS § 175 lg 2 esimese lause järgi hageja töötaja, kellele on hüvitatavad üksnes sõidukulud. Maakohus viidatud sättega ei arvestanud.
7.Hageja kostja määruskaebusele ei vastanud.
8.Kostja esitas Riigikohtule menetluskulude nimekirja, mille järgi on tema menetluskuludeks Riigikohtus kautsjon 50 eurot ja õigusabikulu 120 eurot (koos käibemaksuga).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
10.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1296 eurot ja viivise 1296 eurot. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.
11.Lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise korra märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt Riigikohtu
31.oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9). Kolleegium on lihtmenetluse kohta selgitanud, et lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13). Kuivõrd maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, ei ole
välistatud ringkonnakohtu õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg 21 alusel (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Vaatamata sellele on ringkonnakohus alusetult TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keeldunud kostja apellatsioonkaebust menetlemast, sest kaebusest tulenevalt ei olnud ilmne, et maakohus ei ole selgelt rikkunud materiaalõiguse normi. Ilmne ei olnud ka see, et see ei võinud oluliselt mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada. Kolleegium osutab, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9).
12.Kolleegiumi arvates on maakohus hageja viivisenõude lahendamisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi (VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5) ning see võis kõnealuse nõude osas kaasa tuua asja ebaõige lahenduse. Hageja tugineb oma nõudes kostjalt viivise saamiseks lepingu p-le 3.2, mille kohaselt on ülikoolil õigus tasumisega viivitamisel nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt pidas maakohus lepingutingimusi tüüptingimuseks (VÕS § 35). Kolleegium osutab lisaks, et Riigikohus on õppeteenustasu maksmise lahendis märkinud, et tüüptingimuseks on nii lepingutingimused kui ka lepingus viidatud õppeasutuse aktid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-111-13, p 10). Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis/sõlmib lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Järgnevalt tuli maakohtul lahendada tüüptingimuse kehtivuse küsimus. Maakohtu hinnangul saab asja lahendamisel lähtuda lepingujärgsest viivise määrast, sest see ei ole ebamõistlikult suur. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja põhjendab seda allpool. Ühtlasi ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, sest Riigikohus andis selles lahendis hinnangu viivisemäärale, mis oli kokku lepitud majandustegevuses sõlmitud lepingus. Nii leidis kolleegium majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt viidatud otsuse p-d 48-49).
13.VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega:
nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu
18.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuli praeguses asjas viivist arvestada ajavahemiku eest 5. märts 2013 kuni 18. märts 2014 lepingulise viivise päevamääraga 0,5% (s.o 182,5% aastas). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja
1.juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (s.o alla 0,025% päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu 13. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14).
Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul lahendada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine.
14.Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, ei pea kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustest tulenevalt vajalikuks vastata teistele kostja määruskaebuse väidetele.
15.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
16.Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava kohtu otsustada. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.