Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
Mittetulundusühingu Ühinenud Metsaomanikud hagi MTÜ Risti Jahimeeste Selts vastu maa jahindusliku kasutuse lepingust tuleneva võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mittetulundusühingu määruskaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2021 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
Ühinenud
nende Hageja Mittetulundusühing Ühinenud esindaja vandeadvokaat Karl-Morten Jõgi
Metsaomanikud
Metsaomanikud,
Kostja MTÜ Risti Jahimeeste Selts, esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Asja läbivaatamise kuupäev
18. detsember 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-101031 ja saata asi samale ringkonnakohtule Mittetulundusühingu Ühinenud Metsaomanikud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
1.Mittetulundusühing Ühinenud Metsaomanikud (hageja) esitas 19. jaanuaril 2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista MTÜ-lt Risti Jahimeeste Selts (kostja) välja 1809 euro 90 sendi suuruse võla.
2-17-101031 Pärnu Maakohus tegi 20. jaanuari 2017. a määrusega makseettepaneku, millele kostja esitas
25.jaanuaril 2017 vastuväite. Nõude menetlemine jätkus hagimenetluses.
27.veebruaril 2017 esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 1809 euro 80 sendi suuruse põhivõla ja viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni täitmiseni seaduses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13. jaanuaril 2015 maa jahindusliku kasutuse lepingu (leping). Lepingu p 1 esimese lause kohaselt andis hageja lepingu alusel kostjale kasutamiseks Nõva jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud maaüksused, mille loetelu oli toodud lepingu lisas 1. Sama lepingupunkti teise lause kohaselt oli hagejal õigus igal ajal täiendada lepingut uute maaüksustega, mille esindusõigus talle kuulub. Lepingu p 2.2 järgi kohustus kostja tasuma hagejale lepingu jõustumise aastal maa jahindusliku kasutuse tasu 5 eurot iga lepingu järgi kostja kasutusse antud hektari eest.
31.detsembril 2015 saatis hageja lepingu p-le 1 tuginedes kostjale ühepoolse lepingutäienduse, kuna hagejaga liitus uus maaomanik. Hagejal oli õigus lepingut ühepoolselt täiendada. Hageja esitas kostjale jahindusliku maa kasutamise eest 3019 euro 32 sendi suuruse arve, kuid kostja tasus selle vaid osaliselt. Kuna lepingu lisa 1 täiendus on kehtiv, siis on kostja jätnud põhjendamatult tasumata 1809 euro 80 sendi suuruse osa arvest. Lisaks põhinõudele on hagejal õigus nõuda ka viivist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et lepingu muudatus ei ole jõustunud ja seega ei ole ka lepingujärgse tasu suurus muutunud. Leping on oma olemuselt kasutusleping ja selle järgi ei saa täiendavaid kinnisasju ilma kostja nõusolekuta kostja kasutusse anda. Üürilepingu sätetega ei ole kooskõlas see, kui üürnik ei ole avaldanud soovi asja üürimise vastu, kuid üürileandja on selle omal algatusel lisanud üüritavate asjade loetellu. Kui kohus leiab, et hagejal on lepingust tulenevalt piiramatu õigus lisada lepingu eseme hulka uusi kinnisasju, siis on lepingu p 1 tühine tüüptingimus võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 14 järgi, kuna võimaldab hagejal ühepoolselt muuta lepingutingimusi.
3.Pärnu Maakohus jättis 30. juuni 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli lepingu järgi ühepoolne õigus lisada lepingu eseme hulka täiendavaid kinnisasju, kuigi kostja neid oma tegevuses ei vaja. Lepingu p 1 sõnastusest ja lepingu olemusest tulenevalt ei saa anda täiendavaid kinnisasju kostja kasutusse, ilma et kostja oleks teinud tahteavalduse lepingu muutmiseks. Üüri- ja rendilepingu olemusega ei ole kooskõlas, kui üürileandjal on võimalik oma suva järgi muuta üüritavate või renditavate kinnisasjade arvu. Ka lepingu p 1 sõnastus ei anna selleks alust. Seega ei ole lepingut kehtivalt muudetud ja kostja on lepingust tulenevad kohustused täitnud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 30. augusti 2017. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. 2(5)
2-17-101031 Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole alust, sest maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid ega selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus leidis õigesti, et lepingu sõnastusest ega olemusest ei tulene kostja kohustust täiendavate maaüksuste lepingusse lisandumisega nõustuda ja nende eest tasu maksta. Lepingu p-d 8.8 ja 9.4 näevad ette, et lepingu muudatused jõustuvad, kui pooled on neile alla kirjutanud. Samuti ei ole lepingu p 8.2 järgi kasutajal õigust lepingut ennetähtaegselt lõpetada. Lepingueelsed läbirääkimised ja lepingu sõnastus ei kinnita, et poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel oli selline, et kostja nõustub etteulatuvalt kasutatavate kinnisasjade nimekirja mistahes täiendamisega ega jäta endale isegi õigust leping ennetähtaegselt lõpetada. Tõenditest nähtub, et pooled nägid küll ette võimaluse lepingut hageja initsiatiivil muuta, kuid muudatused pidid jõustuma alles siis, kui mõlemad pooled on need allkirjastanud. Kostja ei nõustunud muudatustega, mistõttu ei ole need jõustunud. Seega on maakohtu lahend õige. Kaebuses toodud väide, et pärast lubade väljastamist ei ole jahipiirkondade kasutajad enam täiendavate eraomanikega lepingute sõlmimisest huvitatud, on uus väide apellatsioonimenetluses ja seda ei pea arvestama.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta hageja apellatsioonkaebus menetlusse või alternatiivselt saata apellatsioonkaebus ringkonnakohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud materiaalõiguse normi ning ringkonnakohus oleks pidanud apellatsioonkaebust menetlema. Hagi aluseks oli leping, mille p 1 nägi ette, et kasutusse andjal on õigus igal ajal täiendada lepingut uute maaüksustega, mille esindusõigus talle kuulub. Maakohtu tõlgendus, et üüri- või rendilepingu ühepoolse täiendamise võimalus ei ole põhimõtteliselt kooskõlas selliste lepingute olemusega, on ekslik. Võlaõigus on dispositiivne ega välista kokkulepet, mille kohaselt on rendileandjal õigus lisada lepingusse ühepoolselt uusi rendiesemeid. VÕS §-de 271 ja 276 ebaõige tõlgendusega rikkus maakohus materiaalõigust ja ringkonnakohus oleks pidanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtma.
7.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
9.Hageja on palunud mõista kostjalt välja põhivõla 1809 eurot 80 senti ja viivise. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. Lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning 3(5)
2-17-101031 kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.
10.Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks. Kuigi maakohus on otsusesse märkinud üldise edasikaebamise korra, ei ole see käsitatav edasikaebamise loa andmisena TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9). Kolleegium on oma varasemas praktikas lihtmenetluse kohta selgitanud, et lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta Riigikohtu
22.novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).
11.Kuna maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, oli ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski leiab kolleegium, et praegusel juhul on ringkonnakohus TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes alusetult keeldunud hageja apellatsioonkaebust menetlemast, sest kaebusest tulenevalt ei olnud ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi.
12.Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
13.Maakohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist esiteks sellega, et lepingu p 1 sõnastusest ja lepingu olemusest tulenevalt ei saa kostja kasutusse anda täiendavaid kinnistuid ilma kostja sellekohase tahteavalduseta, ja teiseks sellega, et üüri- ja rendilepingu puhul ei ole võimalik jätta lepingu eseme ühepoolse täiendamise õigust üürile- või rendileandjale.
14.Kolleegiumi arvates on maakohus jätnud asja lahendamisel tähelepanuta VÕS § 26, mille lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kui lahtise tingimuse peab määrama üks lepingupool, peab määratud tingimus vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Seadusest ei tulene, et viidatud sätted ei kohalduks üüri- või rendilepingutele. Kui pooled on selgelt kokku leppinud, et üks pool võib mingit lepingutingimust edaspidi muuta, siis võib tegu olla lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 mõttes.
15.Lisaks ei ole kolleegiumi arvates maakohtu otsusest võimalik aru saada, miks on maakohus lepingu p 1 tõlgendades leidnud, et viidatud sätte sõnastusest ja lepingu olemusest tulenevalt ei saa kostja kasutusse anda täiendavaid kinnistuid ilma kostja sellekohase tahteavalduseta. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki. Kuigi ringkonnakohus viitas oma määruses mh VÕS § 29 lg 5 p-le 4, mille kohaselt arvestatakse lepingu tõlgendamisel mh lepingu olemust ja eesmärki, ei ole ringkonnakohus neid asjaolusid tegelikult sisuliselt käsitlenud. 4(5)
2-17-101031 Õige on küll see, et praegusel juhul on tegu rendi- või üürilepinguga, kuid maa jahindusliku kasutamise lepingul on ka mitmeid erijooni, millele hageja on menetluses viidanud. Selleks, et jahindusliku maa ulatuslikuks kasutamiseks sõlmitud lepingu eesmärk välja selgitada, tulnuks mh arvestada jahiseaduse (JahiS) sätetega ja selgitada välja vastava tegevusala tavad (VÕS § 29 lg 5 p 6). Sellest järeldub, et kuigi ringkonnakohus käsitles oma määruses vaidlusaluse lepingusätte (p 1) tõlgendamist kooskõlas lepingu eesmärgi ja olemusega, ei ole ei maakohus ega ka ringkonnakohus kontrollinud, millisel eesmärgil selliseid maakasutuslepinguid tegelikult sõlmitakse. Tõlgendamisel tuleb seejuures arvestada mõlema lepingupoole võimalikke huve, kusjuures näiteks jahipidajaid koondava ühingu eesmärgiks sellise lepingu sõlmimisel võib mh olla jahipiirkonna kasutusloa saamine (vt JahiS §-d 13–15). Kolleegium märgib, et kuigi JahiS § 25 lg 1 esimese lause järgi tuleb kinnisasjal jahipidamiseks kinnisasja omanikuga sõlmida leping, võib sama paragrahvi teise lõike järgi piiramata või tähistamata kinnisasjal (kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest) päikesetõusust päikeseloojanguni jahti pidada ka ilma lepinguta, kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist keelanud.
16.Hageja viitas apellatsioonkaebuses mh ka sellele, et pärast jahipiirkonna kasutusloa väljastamist ei ole jahipiirkondade kasutajad enam huvitatud lepingute sõlmimisest täiendavate maaomanikega ja et selliste omanike maid võidakse jahinduslikul eesmärgil kasutada ka siis, kui lepinguid ei ole sõlmitud. Ringkonnakohus märkis, et tegu on apellatsioonimenetluses esitatud uue väitega. Seejuures jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et tegelikult tugines hageja juba ka maakohtu menetluses samadele väidetele (vt 21. aprilli 2017. a menetlusdokument „Hageja seisukohad kostja
20.märtsi 2017. a vastusele“, tl 94–97). Maakohus jättis aga selle väite tähelepanuta. Lisaks leiab kolleegium, et tegu on õiguse kohaldamise küsimusega, mistõttu ei ole tähendust sellel, kas hageja on sellele väitele tuginenud või mitte.
17.Kuna praegusel juhul ei ole hageja apellatsioonkaebusest tulenevalt ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, siis tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
18.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Henn Jõks
Peeter Jerofejev
Jaak Luik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.