Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tsiviilasi nr 2-11-43274 tööleping. Kuna Rita Karask ei olnud hagejat enne pankroti väljakuulutamist mitme kuu vältel reaalselt tööga kindlustanud, tööleping oli lõpetamata, tööraamat kostja poolt hagejale tagastamata ning samas olid kostja makseraskused üldteada, küsis hageja kostjalt pidevalt selgitusi ning viimaks ütles kostja hagejale töölepingu 12.05.2011.a üles. Hagejale ei olnud töölepingu ülesütlemise ajal teda, et päev enne ülesütlemist oli kuulutatud välja Rita Karaski pankrot. Hageja esitas oma nõude pankrotimenetluses 30.05.2011.a (tl 5-11) Kostja (kelleks antud asjas on R. Karaski pankrotihaldur Andrus Õnnik) esitas 02.06.2011.a taotluse nõude põhistamiseks (tl 13) ning 16.06.2011.a õnnestus hagejal saada kostjalt viimase töötatud aasta kohta ülevaade arvestatud töötasudest (tl 14-15). Hageja täiendas oma nõudeavaldust Rita Karaski pankrotimenetluses 10.07.2011.a (tl 16-18), misjärel kostja andis nõudele hinnangu, et töötasu nõudmine võib olla karistusseadustiku §-s 209 sätestatud teoks ja süüdistas hagejat kelmuses (tl 19). 16.08.2011.a toimus Rita Karask pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek (tl 20). Kostja poolt saadetud protokollist (tl 21-22) tulenevalt ei tunnustatud hageja nõuet just kostja poolt. Hageja on seisukohal, et asjaolu, et hageja töötas samaaegselt mitme tööandja juures, ei ole aluseks nõude mittetunnustamisele. Töösuhe hagejaga ei saa olla lõppenud, kuna nagu protokollis märgitud „Rita Karaski (pankrotis) kinnitusel lõppes töösuhe 02.12.2010". Rita Karask lõpetas hagejaga töölepingu pärast hagejapoolseid pikaajalisi sellekohaseid nõudmisi 12.05.2011.a. Töösuhte dokumenteerimise kohustus on olnud R. Karaskil ja tema pankroti väljakuulutamise järel kostjal. Hageja ei ole käesoleva ajani saanud tagasi oma tööraamatut. Hageja on nõus, et tööleping lõppes 12.05.2011.a tööandja poolse ülesütlemisega, kuid väidab, et detsembris 2010 teavitas Rita Karask hagejat küll sellest, et tööd ei ole (väidetavalt ajutiselt) anda, ent mitte sellest, et leping oleks üles öeldud. Hageja palub kohtul tunnustada hageja nõuet FIE R. Karaski pankrotimenetluses koosseisus: töötasu novembrist 2010 aprillini 2011 summas 1668.12 eurot, töötasu maikuus 2011 summas 89.68 eurot, töölepingu lõpetamisel saamata puhkuse hüvitis summas 1006.95 eurot ja koondamishüvitis 565.72 eurot, kokku 3330.47 eurot 10.10.2011.a määrusega määras kohus käesoleva tsiviilasja hagihinnaks 1668.12 eurot. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja vastuväidetele Kostja oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl 97-103) ja hilisemas menetlusdokumendis (tl 137-138) hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt 30.05.2011.a pöördus kostja poole K.O. esindaja Ülli Adamson ning palus pankrotihalduril talle viivitamatult edastada tõend K.O. suhtes arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta K.O. töölepingu algusest kuni maini 2011.a. Pankrotivõlgnik oli pankrotihaldurile teatanud, et kõik tema poolt tööandjana sõlmitud töölepingud on lõppenud 2010.a. lõpus ning töölepingutest tulenevaid võlgnevusi temal ei ole. Võlgniku poolt pankrotihaldurile selleks ajaks üle antud raamatupidamisdokumentide hulgas K.O. esindaja poolt taotletavaid dokumente ei olnud. Hageja esindaja poolt taotletud tõendi väljastamiseks vajalike andmete kogumiseks kasutas pankrotihaldur talle kättesaadavaid legaalseid vahendeid. Muu hulgas teostas haldur päringu maksuameti andmebaasi, saamaks teada kas ja millise perioodi eest on FIE Rita Karask hageja suhtes töötasu ja muid sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid deklareerinud ja maksnud. Päringu vastusest nähtus, et FIE Rita Karask oli K.O. osas töötasusid deklareerinud ja maksnud perioodil september 2007 - november 2010.a. 2010.a detsembris ning 2011.a. jaanuarist kuni maini oli K.O. suhtes asunud töötasu deklareerima ja maksma A.K. (tl 105, 107, 109). FIE Rita Karask (pankrotis) on selgitanud (tl 112), et hageja tööleping lõppes 02.12.2010.a. Sinnani oli hageja töökohustuseks xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx õpilaskodude koristamine ning tööaeg oli iga nädala esmaspäevast reedeni kell 8 -16.30. Samuti kinnitab Rita Karask (pankrotis), et tööd samal objektil jätkas OÜ R.K.xxxxxxxx ning seoses sellega, et objektil töötavad töölised omasid pikaajalist kogemust selles valdkonnas, võeti nad ka seal tööle. OÜ R.K. xxxxxxxx juhatuse liige A.K. selgitab (tl 114), et K.O. asus tööle R.K.xxxxxxxx OÜ-sse alates 2 (6)

Tsiviilasi nr 2-11-43274 03.12.2010.a. Hageja tööülesandeks oli xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxx õpilaskodude koristamine, tööaeg oli esmaspäevast reedeni, 8 tundi päevas. Nimetatud asjaolusid arvestades on põhjendatud kostja asumine seisukohale, et hageja esitatud nõudeavaldus FIE Rita Karaski (pankrotis) pankrotimenetluses on alusetu. Hageja töötas faktiliselt FIE Rita Karaski (pankrotis) juures kuni 02.12.2010 ning selle ajani on talle töötasu ka makstud. Alates 03.12.2010.a. on K.O. tööleping läinud üle R.K.Xxxxxxxx OÜ-le ning koos lepingu ülevõtmisega on kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle läinud lepingu ülevõtjale R.K. Xxxxxxxx OÜ-le. Käesoleval juhul jätkas R.K.Xxxxxxxx OÜ FIE Rita Karaski (pankrotis) poolt seni teostatud xxxxxxxxteenuse osutamist Xxxxxxxx Xxxxxxxxxxxxxxxe õpilaskodudes ning teenust osutasid samad töötajad, kes olid seda senini teinud FIE Rita Karaski töötajatena. Kostja juhib tähelepanu sellele, et ettevõtte üleminek ei ole seotud vormistusliku küljega, vaid oluline on üleandja ja vastuvõtja tegelik tahe. Ülemineku tuvastamiseks piisab ka klientide ja hankijate kattuvusest ning et erinevate lepingute/varade/jms üleminek ei pea toimuma üheaegselt. Lisaks ei välista ettevõtte või selle osa üleminekut asjaolu, et ettevõtte üleandjale endale jääb pärast vara võõrandamist olulises osas vara. See tähendab, et ettevõtte ülemineku eelduseks ei ole üleandja kogu majandustegevuse lõppemine, vaid oluline on tuvastada, et ettevõtte omandajale läks üle selline vara, millega seotud tegevuse ettevõtte üleandja lõpetas ja mida omandaja jätkas. Juhul, kui kohus leiab, et esitatud asjaoludega ei ole siiski tõendatud FIE Rita Karask (pankrotis) ettevõtte üleminek R.K.Xxxxxxxx OÜ-le, on käesoleval juhul kindlasti tõendatud K.O. töölepingu üleminek võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 lg 1 alusel. Kuna töölepingu olulised tingimused on R.K.Xxxxxxxx OÜ-ga sõlmitud lepingu juures jäänud samaks ning ka töötegemise asukoht ei ole muutunud, siis on hageja tööleasumine alates 03.12.2010.a R.K. Xxxxxxxx OÜ-sse käsitletav FIE Rita Karaskiga sõlmitud töölepingute ülevõtmisena. Tehingu sisuks ei olnud uue töölepingu sõlmimine, vaid juba olemasoleva töölepingu ülevõtmine. Rita Karask on ka märkinud, et töid xxxxx Xxxxxxxxxxxxxxxe objektil jätkas R.K.Xxxxxxxx OÜ ning seoses sellega, et seal töötavad töölised omasid pikaajalist kogemust selles valdkonnas, võeti nad ka seal tööle. Eeltoodu näitab seda, et Rita Karask üleandjana ja R.K.Xxxxxxxx OÜ Rita Karaski venna A.K.i isikus on mõlemad andnud nõusoleku töölepingute üleandmiseks. Samuti on K.O. andnud nõusoleku töölepingu ülevõtmiseks R.K.Xxxxxxxx OÜ poolt, kuna töötaja on asunud faktiliselt tööle teises juriidilise isiku juures. Seega ei toimunud 02.12.2010.a K.O. ja FIE Rita Karaski vahelise töölepingu lõpetamist, vaid see läks üle OÜ-le R.K.Xxxxxxxx. Kuna töölepingut ei lõpetatud, siis ei ole hagejal alust ka töölepingu lõpetamise hüvitise nõudeks. Lisaks läksid töölepingu üleminekuga selle omandajale üle ka töölepingu alusel varem tekkinud nõuded, sh õigus kasutada seni kasutamata korralist puhkust. Hageja pöörab oma 03.05.2012.a menetlusdokumendis (tl 127 – 130) tähelepanu sellele, et tööandja kinnitus ei saa olla tõendiks töösuhte lõppemise kohta. Hagejale jääb arusaamatuks, kus, kellele ja kunas Rita Karask töölepingu lõppemist 02.12.2010.a on kinnitanud, kuivõrd hagejale teatas Rita Karask töölepingu lõpetamisest 12.05.2011.a. Tulenevalt sellest, et FIE Rita Karask on oma allkirjaga tõendanud lepingu lõpetamist 12.05.2011.a, on hageja hinnangul kaks võimalust: 1) pankrotihaldur kostjana kiidab 12.05.2011.a töölepingu ülesütlemise heaks ja leping loetakse lõppenuks 12.05.2011.a; 2) töölepingu ülesütlemine 12.05.2011.a on tühine, kuna sel ajal oli välja kuulutatud tööandja pankrot ja tööleping on käesoleva ajani kehtiv. 02.12.2010.a ei saanud vaidlusalune tööleping kuidagi lõppeda, kuivõrd ilma töötaja (hageja) teadmata ei saanud tööandja ühepoolselt lepingut lõpetada. Töölepingu üleminek on välistatud, kuna R.K.Xxxxxxxx OÜ sõlmis hagejaga uue tähtajalise töölepingu (tl 131-132), seega ei läinud see muutumatul kujul üle FIE Rita Karaskilt R.K.Xxxxxxxx OÜ-le. Sel alusel saab minna töölepingu üle ettevõtte omandajale, kostja andmetel ei ole R.K.Xxxxxxxx OÜ võtnud üle ettevõtet võlaõigusseaduse tähenduses. Töölepingu seaduse (TLS) § 113 lõikest 1 tulenevalt pidanuks esitama ettevõtte üleandja (antud 3 (6)

Tsiviilasi nr 2-11-43274 juhul kostja konstrueeritud olukorras FIE Rita Karask) ja omandaja (antud juhul R.K.Xxxxxxxx OÜ) kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töötajale hiljemalt üks kuu enne ettevõtte üleminekut kindlasisulise teatise, seda teadet hageja saanud ei ole. Tagantjärele ei saa öelda, et tööleping läks üle (töötaja teadmata) ühelt tööandjalt teisele. Hageja ja R.K.Xxxxxxxx OÜ vahel sõlmitud tööleping oli pooleaastase tähtajaga – ka see on üks oluline asjaolu, miks töölepingu üleminekuga antud juhul mingil tingimusel tegemist olla ei saa: tähtajatu tööleping ei saa töötaja teadmata üle minna teisele ettevõttele, muutudes seejärel tähtajatuks töölepinguks. Asjaolu, et hageja on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu mitmelt tööandjalt, ei saa olla mingil moel aluseks töötasunõude rahuldamata jätmiseks. Samuti ei ole pankrotihalduril voli asuda selgitama, miks pankrotivõlgniku töötaja eest keegi kolmas isik makse maksab. Rita Karaski selgitus, et „/.../ jäi mul kogemata tema lepingu lõpetamine allkirjastamata“ on kinnitus selle kohta, et Rita Karask ei ole kunagi olnud seisukohal nagu oleks tegemist töölepingu üleminekuga, vaid ta otsib praegu põhjendusi ja vabandusi, miks hageja tööleping korrektselt lõpetamata on. Kostja ise möönab oma vastuses, et „lepingu üleminekule on omane ka see, et senine leping jääb endisel kujul kehtima“. Antud juhul see nii kindlasti ei olnud – R.K.Xxxxxxxx OÜ sõlmis hagejaga täiesti uue lepingu, mille üks oluline erinevus seisnes lepingu tähtajalisuses. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. PankrS § 107 kohaselt saab nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille võlausaldaja oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja palub käesoleval juhul tunnustada nõuet summas 3330.47 eurot FIE Rita Karaski pankrotimenetluses, millele kostja pankrotihaldurina nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaidles. Vaidlust nõude suuruse arvutuse osas menetluses kostja poolt tõstatatud ei ole, samuti puudub vaidlus selles, et hageja töötas FIE Rita Karaski juures nende vahel 06.08.2007.a sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel. Vaidlus on küsimuses, kas kõnealune leping läks ettevõtte ülemineku alusel alates 03.12.2010.a üle OÜ-le R.K.Xxxxxxxx. Kuna ettevõtte ülemineku ja/või töölepingu ülevõtmise osas on tegemist kostja väitega, peab seda tõendama tema vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 sätetele. Ettevõtte üleminekut reguleerib VÕS-s § 180, mille lg 1 järgi võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepingu alusel kohustuda omandajale üle andma ettevõtte. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Antud juhul ei vaidle hageja vastu kostja väidetele osas, mis puudutab hageja töötamise jätkumist detsembris 2010.a samal objektil (Xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxx) samade tööülesannetega. Sama nähtub kostja esitatud tõenditest maksude tasumise kohta ning R. Karaski ja A. K. kirjalikest selgitustest kostjale. Samas juhib kohus tähelepanu sellele, et ettevõtte ülemineku korral on seadusandja töölepingu seaduses (TLS) pidanud vajalikuks välja tuua mõned piiravad täpsustused, mida töölepingute üleminekul ettevõtte ülemineku raames peab järgima. Nimelt on hageja õigesti viidanud TLS § 113 sätetele, mis paneb tööandjale ettevõtte ülemineku korral kohustuse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja vähemalt üks kuu enne ettevõtte üleminekut töötajale teatada, millal toimub ettevõtte üleminek, mis on selle põhjused, millised on selle õiguslikud, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed töötajatele ning milliseid meetmeid töötajate suhtes kavandatakse (lg 1). Kui töötajate olukord ettevõtte üleminekul muutub, peab 4 (6)

Tsiviilasi nr 2-11-43274 ettevõtte üleandja või omandaja töötajaga selles osas konsulteerima ja kokkuleppele jõudma. Ühtki sellekohast tõendit (ega väidet) konsulteerimise või eelmärgitud teatise esitamise kohta kostja asjas ei esita. Samas tuleneb see nõue ka Eesti Vabariigi suhtes kehtivast direktiivist nr 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Nimetatud direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus. Riigikohus on korduvates lahendites (tsiviilasjad nr 3-2-1-105-09, 3-2-1-82-10) leidnud, et ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lõikes 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. See kehtib seega ka vaidlusaluse töölepingu kohta. Kuna TLS § 112 lg 1 kohaselt peaksid ettevõtte omandajale töölepingud muutumatul kujul üle minema, ei saa käesolevas asjas esitatud 03.12.2010.a hageja ja OÜ R.K. Xxxxxxxx vahel sõlmitud töölepingu sisu arvestades lugeda tõendatuks ettevõtte üleminekut hageja ja FIE Rita Karask vahel sõlmitud töölepingu osas. Uues töölepingus on võrreldes varasemaga muutunud punktid 2.2, 2.3, 3.1 (töökoht, töö sisu, tööaeg – viimane ei ole enam täpselt määratletud), ja mis kõige olulisem – senine tähtajatu tööleping on muutunud tähtajaliseks (lepingu p 1.2. ja 1.3.). Isegi kui eeldada, et töökoht ja töö sisu jäid samaks ja muutus vaid nende nimetus, ja et tööaja muudatus ei olnud oluline (senine 0,9 kohta asendati võimaliku maksimaalse tööaja määratlusega), siis töölepingu tähtajalisuse muutus on oluline lepingutingimuste muut(u)mine ja kohtu hinnangul ei saa rääkida ettevõtte üleminekust kõnealuse töölepingu osas, vaid tegemist oli uue töölepingu sõlmimisega uue tööandjaga uutel tingimustel. TLS ei keela mitme töölepingu sõlmimist erinevate tööandjatega. TLS-i eelnimetatud sätted on mõeldud töötaja huvide kaitseks ja nende selge järgimine on kohtu hinnangul vajalik eeldus, rääkimaks võimalikust töölepingu jätkumisest ettevõtte ülemineku korral. Seega ei ole kostja tõendanud ettevõtte üleminekut, ka uues töölepingus puudub sellekohane viide (s.t viide eelmisele töölepingule hageja ja FIE Rita Karask vahel). Mis puutub kostja viidatud lepingu ülevõtmisse VÕS § 179 mõttes, siis seda ei saa juba eelmärgitud tingimustel tuvastada. Kohus on eelnevalt märkinud, et hageja ja uue tööandja vahel sõlmiti uutel tingimustel uus leping, kusjuures uues lepingus oli oluliseks muudatuseks selle tähtajalisus – TLS § 9 kohaselt sõlmitakse töölepingud eelduslikult tähtajatult. Lepingu ülevõtmise puhul loetakse VÕS § 179 lg 2 järgi, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad lepingu ülevõtjale üle, mida aga antud juhul öelda ei saa. Kostja ei väida, et senine tööleping läks uuele tööandjale poolte kokkuleppel 02.12.2010.a üle, ent järgmisel päeval otsustati seda muuta läbi uue töölepingu sõlmimise. Asjaolu, et hageja ja FIE Rita Karaski vahel sõlmitud töölepingut ei ole üle võetud ja see kehtis vähemalt kuni tööandja pankroti väljakuulutamiseni, kinnitab ka R. Karaski enda poolt 12.05.2011.a vormistatud töölepingu lisa nr 2, milles järgi on ta lugenud töölepingu lõpetatuks TLS § 89 lg 2 p 2 alusel (pankrotistumise tõttu, mida loetakse koondamiseks) alates lisa allkirjastamise päevast. Kuigi kohus nõustub pooltega, et selline avaldus oli R. Karaski poolt selle tegemise hetkel PankrS õigustühine pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 3 ja § 36 lg 1 ja 2 kohaselt, saab sellest teha järelduse hageja ja tema tööandja vahelise faktilise töösuhte kestmise kohta. Asjaolu, et hiljem on pankrotistunud tööandja asunud seisukohale, et tööleping lõppes ikkagi 02.12.2010.a, kohtu järeldust ei muuda. Kindlasti ei ole töölepingu lõppemise tuvastamise aluseks tööandja selgituses esitatud väited, nagu ei olnuks töötaja hästi kättesaadav või et tal puudusid vahendid töötajale tasu maksmiseks. Esitatud tõendite valguses on usutav hageja väide, et tööandjal ei olnud enam võimalik töötajale tööd pakkuda (mida aga sai teha R.K.Xxxxxxxx OÜ), kuid 5 (6)

Tsiviilasi nr 2-11-43274 leping jäi lõpetamata, s.t kehtis edasi. Kohus nõustub hagejaga selles, et tööleping ei saa lõppeda töötaja teadmata, selleks on TLS 5. peatükis ette nähtud vastavad sätted ülesütlemise osas, mida antud juhul vähemalt enne 12.05.2011.a järgitud ei ole. Kuna tänaseks on haldur kostjana seisukohal, et töösuhted hagejaga on lõppenud, leiab kohus, et oma tegevusega on haldur R. Karaski 12.05.2011.a töölepingu lõpetamise teate heaks kiitnud ja sel kuupäeval tööleping ka lõppes. Pakutava töö puudumine vm takistused tööandja poolt lepingu täitmisel ei vabasta teda töötasu maksmise kohustusest jt TLS alusel kohustuslike maksete (hagis nõutud kasutamata puhkuse hüvitis ja koondamishüvitis) tegemisest. Seega on hagiavaldus põhjendatud ja tuleb rahuldada, tunnustades hageja nõuet FIE Rita Karaski (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgus. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Riigi nõude tasumata riigilõivu näol (hageja sai hagi esitamisel osaliselt menetlusabi riigilõivu tasumiseks) lahendab kohus TsMS § 179 sätete alusel pärast käesoleva lahendi jõustumist.

Toomas Talviste Kohtunik Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 05.11.2012.a. vea parandamise määrusega tsiviilasjas 211-43274 määrati:

RESOLUTSIOON

Parandada käesolevas tsiviilasjas Pärnu Maakohtu 31.10.2012.a kohtuotsuse menetluskulude jaotuse lahtris ekslikult märgitud, et: „Menetluskulud jätta hageja kanda“ ning lugeda käesolevaga õigeks menetluskulude jaotuseks, et: „Menetluskulud jätta kostja kanda“.

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.