2-10-52514/31 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

3.novembril 2008. a. 2000 krooni (127, 82 eurot). Kuigi kostja kohustus kogu laenusumma tagastama 9. novembriks 2007. a., tegi ta seda hilisemalt ning mitmes osas. Hageja aktsepteeris sellist võla tagastamise viisi. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi vastuväidet võla tasumise osas ositi ega ole pidanud kostjaga läbirääkimisi viivise maksmise osas ega saatnud sellekohaseid meeldetuletusi, mis oleks hea usu ja mõistlikkusega kooskõlas olev tegevus. Seega ei saa hageja kostjalt viivitusintressi nõuda. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2012. a. otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 311, 14 eurot. Kohus jättis menetluskulud 91, 23% ulatuses hageja ja 8, 77% ulatuses kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja laenas kostjale 64.900 krooni. Hageja väitel on sellest 33.000 krooni tagastamata. Kostja kinnitusel on võlg täies ulatuses tagastatud, kuna kostja tasus hagejale 32.000 krooni pangaülekannetega, 30.000 krooni sularahas ja 2900 krooni ulatuses osutas hagejale transporditeenust. Hageja väitel ei ole tema kostjalt kunagi sularaha saanud. Kostja kinnitusel edastas ta nimetatud summa A Z kaudu hagejale ning hageja ei esitanud sellisel viisil võla tagastamise osas mingeid vastuväiteid. Kostja poolt 30.000 krooni tagastamine hagejale sularahas on leidnud tõendamist. Kostja konto väljavõttest (tl. 59) nähtub, et kostja on 29. jaanuaril 2008. a. võtnud oma pangaarvelt välja 39.000 krooni sularaha. Tunnistaja A Z ütluste kohaselt tõi kostja 2008. a. jaanuaris tunnistajale sularaha 30.000 krooni 500-kroonistes kupüürides ning tunnistaja läks kohtuma hagejaga, kellele andis sularaha üle (tl. 144). Tunnistaja oskas veenva täpsusega kirjeldada, kus ja millistel asjaoludel kokkusaamine toimus. Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, kuna need haakuvad kostja arveldusarve väljavõttega. Samuti on tunnistajat hoiatatud valeütluste andmisega kaasneda võivate tagajärgede eest ning tunnistaja on allkirjaga kinnitanud tema poolt antavate ütluste õigsust. Kostja poolt 2900 krooni ulatuses võlgnevuse tagastamine transporditeenuse osutamise kaudu ei ole tõendatud ning selles osas tuleb hagi rahuldada. Kostja väitel tegi ta hagejale 5. - 6. juulil 2008. a. transporditöid (vedas oma isikliku sõidukiga tööriistu ning töömehi) ja hageja aktsepteeris nimetatud viisil võla tagastamist. Kostja ei ole kõnealuse väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Tunnistaja A Z oskas anda ütlusi üksnes selle kohta, et 3(8)

kostjal oli autobuss, mille kostja andis hagejale rendile laenu kustutamiseks, kuid bussi kasutamise kohta tunnistaja täpsemalt ei teadnud. Teiste tunnistajate ülekuulamist, kes võiksid anda ütlusi bussi kasutamise asjaolude, rendile andmise kestuse või pooltevahelise kokkuleppe kohta, kostja ei taotlenud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg. 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja osutas hagejale võla katteks 2900 krooni ulatuses transporditeenust. Olukorras, kus kostja osutas hagejale väidetavalt transporditeenust ning luges vastavas osas võla tasutuks, on sisuliselt tegemist tasaarveldamisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. See tähendab, et tasaarvestus ei toimu olukorras, kus isikutel on üksteise suhtes samaliigilised kohustused, automaatselt, vaid nõuab tasaarvestada sooviva isiku konkreetset avaldust. Kostja ei ole hagejale tasaarvestuse avalduse esitamist väitnud ega ole sellist avaldust esitanud ka asja menetlemise ajal. Tulenevalt eeltoodust ei ole kostja tõendanud, et ta on hagejalt saadud laenu 2900 krooni ulatuses tagastanud, mistõttu tuleb hagi nimetatud osas rahuldada. Hageja taotleb kostjalt põhivõlana 33.000 krooni väljamõistmist, kuid ei ole viidanud, millest ta vastava summa nõudmisel lähtub. Nimelt puudub vaidlus, et hageja laenas kostjale 64.900 krooni ning kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostja on hagejale 32.000 krooni pangaülekannetega tagastanud (tl. 61 - 64). Seega saab põhinõue olla 32.900 krooni, mitte 33.000 krooni. VÕS § 76 lg. 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas VÕS § 396 lõikega 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingut tähtaegselt täitnud. 8. novembri 2007. a. võlakirjast (tl. 18) nähtuvalt võttis kostja endale kohustuse tagastada laen hiljemalt

jäi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse 9. novembril 2007. a. 185, 34 euro suurusest põhivõlgnevusest moodustab viivis määras 24% 44, 48 eurot aastas, mis tähendab, et ühe kuu viivise suurus on 3, 70 eurot. Võttes arvesse, et kostja on 185, 34 euro suuruse põhivõlgnevuse tasumisega olnud hagiavalduse esitamise hetkel viivituses 34 kuud, on võlgnetav viivis 125, 80 eurot. Juhindudes VÕS § 101 lg. 1 punktist 6 ja §-st 113, tuleb kostjalt hageja kasuks laenulepingu alusel välja mõista viivis 125, 80 eurot. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta oleks esitanud 30.000 krooni tasumisega hilinemisega seoses kostjale viivisenõude enne 25. oktoobril 2010. a. maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Olukorras, kus hageja nõustus kostja poolt võlgnevuse tasumisega viivitamisega ning esitas kostjale viivisenõude seoses kohustusega, mis on juba täidetud, ligi 3 aastat pärast kohustuse täitmist, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Nimelt tuleneb VÕS § 6 lõikest 1, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (lahend 3-2-1-132-09, p. 9). Tulenevalt eeltoodust ei ole hageja poolt viivisenõude esitamine ca 3 aastat pärast kohustuse täitmist kooskõlas hea usu põhimõttega ning sularahas tasutud võlgnevuse osas tuleb viivisenõue kostja poolt perioodil 9. novembrist 2007. a. kuni 29. jaanuarini 2008. a. viivitusse jäämise eest jätta rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 124 lõikest 1 ning § 133 lõigetest 1 ja 2 on hagihind 2109, 80 eurot. Tulenevalt TsMS § 163 lõikest 1 tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hageja nõude kogusumma oli 3543, 97 eurot ja kohus mõistis kostjalt välja 311, 14 eurot, rahuldas kohus hagi 8, 77% ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 91, 23% ulatuses hageja kanda ning 8, 77% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude summas 3232, 12 eurot, millest 1924, 46 eurot on põhivõlg ja 1307, 66 eurot viivis, ning uue otsusega hagi selles osas rahuldada. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotuse. Laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostjal puudus laenu tagastamist tõendav dokument. Seega peab kostja usaldusväärselt tõendama, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostja ei ole täitnud kohustusi õigel ajal, kohas ja viisil. Puuduvad tõendid, et hageja andis kostjale nõusoleku kohustuse täitmiseks tunnistaja vahendusel. Seega puudus kohtul õigus jätta hagi rahuldamata. Kohus hindas ebaõigesti tunnistaja ütlused usaldusväärseks, sest veenva täpsusega võivad olla ka ebaõiged ütlused, mis on vastuolus teiste tõenditega. Kohus jättis analüüsimata ja hindamata järgmised toimikus asuvad tõendid, mis on vastuolus tunnistaja ütlustega. Makseettepanekule esitatud vastuväites kirjeldatud asjaolud erinevad oluliselt tunnistaja ütlustest ja hagiavalduses kirjeldatud asjaoludest. Vastuväite kohaselt anti sularahas üle 33.000 krooni, mitte 30.000 krooni ja laenusumma tagastati 2008. a. novembris, mitte

2.märtsi 2012. a. vahistamismäärusest piisab, et teha järeldus kostja ja tema sõbra A Z ütluste usaldusväärsusest. Vahistamismääruse kolmandal lehel on märgitud, et kostjat on varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral. On ebaselge, miks kohus otsustas vastuoluliste tõendite näol arvestada mitmekordselt kriminaalkorras karistatud isiku ja tema tunnistajast sõbra kasuks, arvestades asjaoluga, et kostja on varem karistatud kelmuse ja valeandmete esitamise eest. Kohus järeldas ebaõigesti, et hageja nõustus tagastamise viivitusega. Kostja tagastas osa laenust summas 2000 krooni alles 3. novembril 2008. a. Selle päeva seisuga võlgnes kostja hagejale 32.900 krooni. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 25. oktoobril 2010. a., selles oli arvestatud nii põhiosa võlgnevust kui ka viiviseid vähem kui kaks aastat pärast osa laenu tagastamist. Kostja vastusest nähtub, et hageja tegeles pidevalt laenu sissenõudmisega kohtuväliselt. Kui ilmnes, et laenu tagastamine kohtuväliselt on võimatu, esitas hageja kiirmenetluse avalduse, arvestades ka viivist tähtajal tagastamata laenu eest. Hageja käitumine vastab hea usu põhimõttele. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas. Seega on otsus jõustunud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2900 krooni (185, 34 eurot) ja viivise 125, 80 eurot, kokku 311, 14 eurot. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada hagi rahuldamise ulatust ja menetluskulude jaotust puudutavas osas – osas, millega 30.000 krooni tagastamise ja sellelt arvestatud viivise nõue jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi lisaks maakohtu otsuses märgitud ulatusele veel 3220, 15 euro ulatuses ja mõistab lõppkokkuvõttes kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud rahasumma asemel välja 3531, 29 eurot. Menetluskuludest jääb 0, 3% hageja ja 99, 7% kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis 8. novembril 2007. a. kostjale laenuks 64.900 krooni tähtajaga 9. november 2007. a. ja viivisemääraga 24% aastas. Maakohus tuvastas, et raha ülekannetega tagastas kostja hagejale laenust 32.000 krooni, selle kohta on esitatud maksekorraldused (tl. 61 – 64) ja apellatsioonkaebuses ei ole seda järeldust ka vaidlustatud. Hageja ei ole nõustunud maakohtu poolt 30.000 krooni sularahas tagastamise kohta esitatud tõenditele antud hinnanguga. Ka ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse

järeldusega, mille kohaselt tõendatud on, et kostja tagastas hagejale saadud laenust 30.000 krooni sularahas. Kolleegium leiab, et selles summas laenu tagastamine ei ole tõendatud. VÕS § 95 lg. 1 lause 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt, kui võlgniku asemel täidab kohustuse kolmas isik, võib täitmise kviitungit nõuda nii võlgnik kui ka kolmas isik. Kostja ei ole kohtule täitmise kviitungit esitanud ega ka usutavalt seletanud, miks tema või kolmas isik – A Z, kes kostja väitel temalt saadud sularaha olevat hagejale üle andnud – hagejalt raha üleandmise kohta kviitungit ei nõudnud. Apellatsioonikohtu istungil selgitas kostja esindaja vastuseks kohtu küsimusele selle kohta, miks kostja raha hagejale ise üle ei andnud, et tunnistaja vahendusel otsustas kostja raha tagastada pooltevaheliste pingeliste suhete tõttu, et ise hagejaga mitte kohtuda. Küsimusele selle kohta, miks hagejalt täitmise kohta kviitungit ei nõutud, väitis kostja esindaja aga, et pooled usaldasid teineteist. Maakohtu istungil on kostja esindaja selgitanud, et allkirja ei võetud, kuna pooled olid head tuttavad ja kostja probleemi ei eeldanud (tl. 143 pöördel). Kolleegium näeb nendes väidetes teatud vastuolu, sest eluliselt usutav ei ole, et kui pooltel olid sedavõrd pingelised suhted, et kostja pidas paremaks hagejaga isegi silmast silma mitte kohtuda, siis ei näinud ta ometi raha allkirjata tagastamisel mingit probleemi. Seda enam, et kui hageja kostjale raha laenuks andis, siis nõudis ta temalt kirjalikku kinnitust (allkirja) raha saamise kohta (tl. 18) vaatamata sellele, et andis raha lühikeseks tähtajaks ning et sel ajal ei olnud poolte suhted pingelised. Sellest võib järeldada, et poolte suhete laad ei olnud taoline, mille puhul võiks uskuda suurte rahasummade üleandmist (sealhulgas raha tagastamisel) ilma, et seda oleks vormistatud. Et kostjal ei ole täitmise kviitungit, siis on temal kohustus tõendada, et sellele vaatamata on ta osa laenust hagejale sularahas tagastanud. Maakohus tugines selle asjaolu tuvastamisel kostja konto väljavõttele ja tunnistaja A Z ütlustele, kolleegium ei pea aga neid tõendeid raha tagastamise tuvastamiseks piisavaks. Kostja konto väljavõtte kohaselt on ta 29. jaanuaril 2008. a. oma arvelt välja võtnud sularaha kokku 39.000 krooni (tl. 59). Tunnistaja A Z väitis, et saanud kostjalt 29. jaanuaril 2008. a. sularahas 30.000 krooni, andis ta selle samal päeval hagejale üle (tl. 143 pöördel, 144). Kolleegium nõustub apellandi väitega, et kontolt sularaha väljavõtmine iseenesest ei anna alust järeldusele, et see raha ka tunnistajale anti ning tunnistaja vahendusel hagejani jõudis, nende seoste kohta ei ole tõendeid esitatud. Asjaolu, et kostja käsutuses oli vajalik sularahahulk, taoliseks järelduseks piisavat alust ei anna. Tunnistaja ütlused aga ei lange kokku kostja poolt erinevates menetlusdokumentides raha üleandmise kohta esitatud asjaoludega. Nii väitis kostja vastuväites makseettepanekule, et A Z andis tema palvel 2008. a. novembris hagejale üle 33.000 krooni (tl. 10) ja selliselt ei lange kokku ei väidetavalt tagastatud rahasumma ega selle tagastamise aeg. Arvestades kostja vastuväites esitatud täpseid andmeid pangaülekannetega tagastatud raha kohta (esitatud on nii pangakonto number, ülekannete kuupäevad kui täpsed summad), ei ole usutav, et sularaha tagastamise asjaoludes eksis kostja seetõttu, et vastuväite koostamise ajaks ta neid asjaolusid ei mäletanud, seda enam, et ta ise seostas selle oma arvelt sularaha väljavõtmisega. Pealegi on vastuväites sularaha väidetava üleandmise aeg kuu täpsusega määratletud, vastuväite makseettepanekule esitas kostja üle 7 kuu enne hagiavaldusele vastuse esitamist ning eluliselt usutav ei ole, et hagiavaldusele vastuse esitamisel mäletas ta asjaolusid paremini. Tunnistaja A Z ütluste kohaselt toimus sularaha üleandmine teiste tunnistajateta, kostja on oma kajas (tl. 48) aga osundanud tunnistajale A Kle, küll täpsemalt selgitamata, mida võiks see tunnistaja tunnistada. Seda ei suutnud kostja esindaja usaldusväärselt selgitada ka apellatsioonikohtu istungil, rääkides võimalikkusest ja jättes selged vastused raha üleandmise asjaolude kohta andmata. Kostja esindaja ei osanud apellatsioonikohtu istungil selgitada sedagi, miks ei tagastanud kostja vaidlusalust rahasummat hagejale panga vahendusel, nagu ta seda tegi ülejäänud osaga laenust, eriti arvestades poolte pingeliseks muutunud suhteid. Eespooltoodud põhjendusel ei pea kolleegium osa laenu hagejale sularahas tagastamist eluliselt usutavaks ega 7(8)