Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-10-52514 tagastada laen hiljemalt 09.11.2007. Võlakirjas kostja kinnitas, et laenu tähtaegselt tasumata jätmisel kohustub ta tasuma viiviseid 24% aastas. 27.01.2011 seisuga on kostja tagastanud hagejale 31 900 krooni, kuid jätnud tasumata 33 000 krooni ja viivised summas 23 760 krooni. Hageja taotleb VÕS § 108 lg 1, § 113 lg 1 alusel nimetatud summade kostjalt välja mõistmist. Samuti palub hageja menetluskulud kostja kanda jätta. Viivise arvestamisel lähtub hageja asjaolust, et kostja jäi kohustuse täitmisega viivitusse 09.11.2007, mis tähendab, et kostja on hagiavalduse esitamise seisuga olnud viivituses 34 kuud. Kostja vastuväited Hageja esitas 25.10.2010 Pärnu Maakohtule kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, põhjendades avaldust väidetavalt tasumata võlaga summas 66 847 krooni. Hageja selline väide oli vale, sest kostja on hagejale kogu võla 03.11.2008 seisuga tasunud ning hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi vastuväidet viimase poolt võla tasumise osas ositi, aktsepteerides sellist kostjapoolset tegevust. Samuti ei ole hageja kostjaga läbirääkimisi pidanud viivise maksmise osas ega saatnud sellekohaseid meeldetuletusi, mis oleks hea usu ja mõistlikkusega kooskõlas olev tegevus. Hageja ja kostja sõlmisid 08.11.2007 laenulepingu VÕS § 396 mõistes, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu summas 64 900 krooni. Lepinguga võttis kostja endale kohustuse tagastada laenusumma hiljemalt 09.11.2007 kell 17:00. Hagile lisatud võlakirja allkirjastamisega kinnitas kostja, et võlasumma mittetagastamise korral märgitud kuupäeval kohustub ta tasuma summa koos 24% viivitusintressiga aastas. Kostja ei vaidlusta võlakirja, kuid vaidleb vastu hagis toodud väidetele, nagu oleks kostja poolt võlasumma osaliselt tasumata. Samuti vaidleb kostja vastu viivise nõudele summas 1 434,I7 eurot. Kostja väidab, et on esimese osa võlast, s.o 30 000 krooni (1917, 34 eurot) tagasi maksnud hagejale sularahas. Kostja lisab oma vastusele SEB Eesti Ühispanga konto väljavõtte 29.01.2008 kohta. Konto väljavõttest nähtub, et kostja on 29.01.2008 võtnud oma isiklikult kontolt pangakaardiga kokku sularaha 39 000 krooni. Kostja kinnitab, et nimetatud summa võttis ta oma pangakontolt just selleks otstarbeks, et maksta hagejale osa võlast. Hagejaga lepiti kokku, et kostja maksab esimese osa võlast sularahas. Sõlmides omavahel selliselt suulise lepingu, andis kostja järgmisel päeval, s.o 30.01.2008 30 000 krooni sularaha üle AZ, kes omakorda andis nimetatud summa üle hagejale. Hageja aktsepteeris sellist võla osalise tagasimaksmise viisi ning võttis sularaha 30 000 krooni AZ vastu. 30 000 krooni sularaha üleandmist saab tõendada tunnistaja AZ ütlustega, et kostja on tema vahendusel tasunud hagejale osa võlast. Lisaks kinnitab kostja, et on hageja kasuks teinud 2900 krooni (185,34 euro) väärtuses transporttöid 05.-06.07.2008. Kostja transportis oma isikliku sõidukiga keevitusballoone, tööriistu ning töömehi hageja huvides ja hageja kasuks kahel päeval hageja poolt nimetatud objektile. Kostja ja hageja leppisid kokku ning sõlmisid suulise lepingu, et eelnimetatud transportteenuse osutamisega on kostja võlg hagejale kogu summas tasutud. Nimetatud väite peab hageja omaks võtma, sest on aktsepteerinud vastavasisulist võla osaliselt tasumise viisi. Samuti on ülalmainitut võimalik tõendada tunnistaja AZ ütlustega, kes viibis kirjeldatud suulise kokkuleppe sõlmimise juures, mida hageja peab tunnistama. Kostjale jääb arusaamatuks, miks on hageja hakanud mitu aastat hiljem kostjalt nõudma võlga, mis tegelikkuses on tasutud. Kostja esitab maksekorraldused kogusummas 32 000 krooni ehk 2045,17 euro tasumise kohta hagejale. Maksekorraldustest nähtub, et kostja on neljas osas tasunud hagejale võlga pangaülekandega järgnevalt: 1) 14.03.2008 7500 krooni (479,33 eurot); 2) 19.03.2008 7500

2-10-52514 krooni (479,33 eurot); 3) 21.04.2008 15 000 krooni (958,67 eurot ); 4) 03.11.2008 2000 krooni (127,82 eurot ). Seega oli perioodiks 03.11.2008 kogu võlasumma kostja poolt hagejale tasutud. Hageja on väitnud, et kostja viivitas võla tagasimaksmisega kokku 34 kuud (09.11.2007-25.10.2011), sellest tulenevalt arvestas hageja viivitusintressi suuruseks 22 440 krooni (1434,17 eurot). Kostja ei nõustu hageja sellise väitega ning vaidleb sellele vastu. Laenulepingu järgi kostja küll kohustus kogu laenusumma tagastama 09.11.2007, kuid tegi seda hilisemalt ning mitmes osas. Hageja aktsepteeris sellist võla tagastamise viisi. Hea usu ja mõistlikkusega on kooskõlas tegevus, et juhul, kui tasu ei laeku õigeaegselt, saadetakse lepingupartnerile meeldetuletus. Kostja ei ole meeldetuletusi saanud ning tõlgendas hageja sellist käitumist nõusolekuna võla tasumise viisis. Seega, kuivõrd hageja on aktsepteerinud kostjapoolset võla tagasimaksmise viisi osade kaupa ja hilisemalt, ei saa hageja kostjalt viivitusintressi nõuda. Kostja leiab, et menetluskulud peab kandma pool, kes on põhjustanud asjatu kohtuvaidluse. Käesoleval juhul on alusetu vaidluse põhjustanud hageja ja eelnevaga seonduvalt tuleb kõik menetluskulud asjas jätta hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja andis kostjale 64 900 krooni laenu, kuid hageja väitel on sellest 33 000 krooni tagastamata. Kostja kinnitusel on võlg täies ulatuses tagasi makstud, kuna kostja tasus hagejale 32 000 krooni pangaülekannetega, 30 000 krooni sularahas ja 2900 krooni ulatuses osutas hagejale transporditeenust. Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas kostja on hagejale tasunud võlast 30 000 krooni sularaha üleandmise teel. Hageja väitel ei ole tema kostjalt kunagi sularaha saanud. Kostja kinnitusel edastas ta nimetatud summa AZ kaudu hagejale ning hageja ei esitanud sellisel viisil võla tagastamise osas mingeid vastuväiteid. Kohus on seisukohal, et kostja poolt 30 000 krooni tagastamine hagejale sularahas on tõendamist leidnud järgmiste tõenditega. Nimelt nähtub kostja kontoväljavõttest (lk 59), et kostja on 29.01.2008 võtnud oma pangaarvelt välja 39 000 krooni sularaha. Kohus kuulas 05.06.2012 kohtuistungil tunnistajana üle AZ, kes andis ütlusi, et 2008. aasta jaanuaris tõi kostja tunnistajale sularaha 30 000 krooni 500-kroonistes kupüürides ning tunnistaja läks kohtuma hagejaga, kellele sularaha üle andis (lk 144). Tunnistaja oskas veenva täpsusega kirjeldada, kus ja millistel asjaoludel kokkusaamine toimus. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused saab lugeda usaldusväärseks, kuna need haakuvad teise tõendi - kostja arveldusarve väljavõttega. Samuti on tunnistajat hoiatatud valeütluste andmisega kaasneda võivate tagajärgede eest ning tunnistaja on allkirjaga kinnitanud tema poolt antavate ütluste õigsust. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et kostja tagastas võlgnetavast summast 30 000 krooni hagejale sularahas. Järgnevalt analüüsib kohus küsimust, kas kostja on 2900 krooni ulatuses võlgnevuse tasunud transporditeenuse osutamise kaudu. Kohus leiab, et kostjapoolne nimetatud viisil võla tasumine ei ole tõendatud ning selles osas tuleb hagi rahuldada. Kostja väitel tegi ta hageja kasuks 05.06.07.2008 transporditöid - vedas oma isikliku sõidukiga tööriistu ning töömehi - ja hageja aktsepteeris nimetatud viisil võla tagastamist. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole kõnealuse väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Tunnistaja AZ oskas 05.06.2012 istungil anda ütlusi üksnes selle kohta, et kostjal oli autobuss, mille kostja andis hagejale rendile laenu kustutamiseks, kuid bussi kasutamise kohta tunnistaja täpsemalt ei tea. Teiste tunnistajate, kes võiksid anda ütlusi bussi kasutamise asjaolude, rendile andmise kestuse või hageja ja kostja

2-10-52514 vahelise kokkuleppe kohta, ülekuulamist kostja ei taotlenud. Kohus osundab, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud lisaks paljasõnalistele ütlustele kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja osutas hagejale võla katteks 2900 krooni ulatuses transporditeenust. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja osutas hagejale väidetavalt transporditeenust ning luges vastavas osas võla tasutuks, on sisuliselt tegemist tasaarveldamisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. See tähendab, et tasaarvestus ei toimu olukorras, kus isikutel on üksteise suhtes samaliigilised kohustused, automaatselt, vaid nõuab tasaarvestada sooviva isiku konkreetset avaldust. Kostja ei ole hagejale tasaarvestuse avalduse esitamist väitnud ega ole sellist avaldust esitanud ka asja menetlemise ajal. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejalt saadud laenud 2900 krooni ulatuses tagastanud, mistõttu tuleb hagi nimetatud osas rahuldada. Seega on kohtus tuvastamist leidnud, et kostja on hagejale võlgnetavast summast tagastanud 30 000 krooni sularahas, kuid 2900 krooni osas võla tagastamine ei ole tõendatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja taotleb hagiavalduses kostjalt põhivõlana 33 000 krooni väljamõistmist, kuid ei ole viidanud, millest hageja vastava summa nõudmisel lähtub. Nimelt puudub vaidlus asjaoludes, et hageja laenas kostjale 64 900 krooni ning kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostja on hagejale 32 000 krooni pangaülekannetega tagastanud (lk 61-64). Seega saab põhinõue olla 32 900 krooni, mitte 33 00 krooni ulatuses. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas VÕS § 396 lõikega 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja ja kostja sõlmitud laenulepingut kostja tähtaegselt täitnud ei ole, kuna nähtuvalt 08.11.2007 võlakirjast (lk 18) võttis kostja endale kohustuse tagastada laen hiljemalt 09.11.2007, kuid käesolevas kohtuotsuses leidis tuvastamist, et 2900 krooni on kostjal hagejale tagastamata. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1 ja § 396 lõike 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 2900 krooni, s.o 185,34 eurot. Järgnevalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas ja millises ulatuses on põhjendatud hageja viivisenõue. Kohus asus seisukohale, et kostja on jätnud hagejale tähtaegselt tasumata põhivõlgnevuse 185,34 eurot. Nähtuvalt kostja allkirjastatud võlakirjast kohustus kostja tasuma võlgnevuse hiljemalt 09.11.2007, seega on põhjendatud hagiavalduses esitatud väide, et hagiavalduse seisuga on kostja olnud laenu tagastamisega viivituses 34 kuud. Samuti nähtub võlakirjast, et hageja ja kostja on kohustuse täitmisega viivitamise korral leppinud kokku aastaintressis 24%. Kuigi võlakirjas ei ole otsesõnu täpsustatud, kas tegemist on intressi või viivise protsendiga, on kohus seisukohal, et nähtuvalt võlakirjas kasutatud sõnastusest on tegemist summa mittetagastamist reguleeriva tingimusega, mis tähendab, et tegemist saab olla üksnes viivise määraga, kuna just viimane rakendub kohustuse mittekohase täitmise korral.

2-10-52514 VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja vahel oli viivisemäär 24% aastas kokku lepitud 08.11.2007 võlakirjas (tl 18). Kostja jäi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse 09.11.2007. Kohus märgib, et 185,34-eurosest põhivõlgnevusest 24% viivist on 44,48 eurot aastas, mis tähendab, et ühe kuu viivise suurus on 3,70 eurot. Võttes arvesse, et kostja on 185,34-eurose põhivõlgnevuse tasumisega olnud hagiavalduse esitamise hetkel viivituses 34 kuud, on võlgnetav viivis 125,80 eurot. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjalt hageja kasuks laenulepingu alusel välja mõista viivis 125,80 eurot. Seoses asjaoluga, et kostja poolt sularahas võlgnevuse tasumine toimus 29.01.2008, kuigi nähtuvalt võlakirjast oli tagastamise tähtaeg 09.11.2007, s.t kostja jäi ka selles osas tagasimakse tegemisega viivitusse, märgib kohus järgmist. Kostja on selgitanud, et hilines küll hagejale laenu tagastamisega, kuid hageja aktsepteeriv vastaval viisil tagastamist ega esitanud pretensioone, sealhulgas viivisega seonduvaid. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja oleks esitanud nimetatud 30 000 krooni tasumisega hilinemisega seoses kostjale viivisenõude enne 25.10.2010 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja nõustus kostja poolt võlgnevuse tasumisega viivitamisega ning esitas kostjale viivise nõude seoses kohustusega, mis on juba täidetud, alles ligi 3 aastat pärast kohustuse täitmist, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Nimelt tuleneb VÕS § 6 lg-st 1, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-132-09 p-s 9 asunud seisukohale, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Kohus leiab, et tulenevalt eeltoodust ei ole hageja poolt viivise nõude esitamine ligi 3 aastat pärast kohustuse täitmist kooskõlas hea usu põhimõttega ning sularahas tasutud võlgnevuse osas tuleb viivisenõue kostja poolt perioodil 09.11.2007 kuni 29.01.2008 viivitusse jäämise eest jätta rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1, § 133 lg-test 1, 2 on hagi hind 2109,80 eurot. Seoses menetluskulude jaotusega märgib kohus järgmist. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldas kohus hagi osaliselt ning leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hageja nõude kogusumma oli 3543,97 eurot ja kohus mõistis kostjalt välja 311,14 eurot, rahuldas kohus hagi 8,77% ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 91,23% ulatuses hageja kanda ning 8,77% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on menetlusosalistel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

2-10-52514

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.