Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

KOSTJA VASTUVÄITED

KOHTU SEISUKOHAD

tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut kohaldatakse ka vastavalt kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Seadust täiendati kohtutäituri seadusega ja selle seaduse seletuskirja kohaselt tuleb PankrS §-le 119 lõige 11 kohaldamisel arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripäraga võrreldes tehingu tagasivõitmisega. Pankrotiseadusest nähtub, et tehingu tagasivõitmisel kohaldatakse muuhulgas sama seaduse § 119 lg 4-6. Tehingu tagasivõitmisel tunnistatakse tehing kehtetuks, teisel poolel on kohustus tagastada tehingu alusel saadu ning tal on õigus nõuda võlgnikult üle antu tagastamist PankrS § 119 lg 4 alusel. Riigikohus on sellise olukorra kohta leidnud, et „PankrS § 119 lg-test 4-6 tuleneb erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks. See välistab kolleegiumi arvates tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. Kolleegium märgib, et see ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut ka tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenähtud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes“ (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2012.a otsus nr 3-2-1-163-11 p 48). Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääb tehing iseenesest kehtima, kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise ning võlausaldajal on kohustus tagastada saadud raha pankrotivarasse. Kohus ei pea põhjendatuks asuda seisukohale, et viimasel juhul PankrS § 119 lg 4 ning 5 ei kohaldu ja hageja peaks pankrotimenetlusse astuma tavavõlausaldajana. Tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib võlausaldajal õigus nõuda üleantu tagastamist või väärtuse hüvitamist, rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamisel on võlausaldajal õigus nõuda lepingu järgi tasumisele kuuluva üleandmist. Kohus ei pea põhjendatuks sellise võlausaldaja eelistamist, kelle puhul tunnistatakse kehtetuks terve tehing. Tehingu tagasivõitmisel on võlausaldajal tulenevalt PankrS § 119 lg 4 õigus nõuda raha väljamaksmist PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel enne jaotise alusel tehtud väljamakseid. Kui asuda seisukohale, et kohustuse täitmise tagasivõitmisele PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu, on võlausaldajal õigus esitada nõue PankrS § 93 alusel, s.t astuda menetlusse tavavõlausaldajana. Seejuures tuleb arvestada PankrS § 102 piiranguga, mille kohaselt ei saa nõuet esitada pärast seda, kui jaotusettepanek on esitatud kohtule kinnitamiseks. Antud menetluses on jaotusettepanek kinnitatud Tartu Maakohtu 29.01.2009.a määrusega, hagejal tekkis nõue alles Riigikohtu 29.08.2011.a määrusega ja seega ei ole tal enam võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Hagiavaldus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks on Tartu Maakohtu otsusest nähtuvalt esitatud 21.09.2009.a, s.t kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ei olnud hagejal võimalik teada, et tal võib tekkida õigus esitada OÜ Grünestar (pankrotis) pankrotimenetluses nõue. Seega ei olnud tal võimalik esitada ka tingimuslikku nõudeavaldust, millele on viidanud pankrotihaldur. Kohus peab võlausaldajat ebamõistlikult koormavaks, kui panna talle kohustus jälgida teise tehingupoole majanduslikku seisu pärast tehingut, et pankroti väljakuulutamisel esitada tingimuslik nõudeavaldus pankrotimenetluses. Tehingu tagasivõitmisel loetakse PankrS § 119 lg 5 kohaselt võlausaldaja, kes teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis, nõue tunnustatuks. Kui asuda seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmisel PankrS § 119 lg 4 ja 5 ei kohaldu, jääb heauskne võlausaldaja eeltoodust halvemasse olukorda, kuna peab asuma oma nõuet kaitsma. Kohus leiab eeltoodu alusel, et tehingu tagasivõitmise ja rahalise kohustuse tagasivõitmisele ei ole eeltoodud põhjustel kohaldada erinevaid tagajärgi. Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääksid võlausaldaja huvid kaitseta, kui tema suhtes PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu. Võlgnikul on mõlemal

juhul võimalik esitada PankrS § 119 lg 5 toodud vastuväiteid, milles tulenevalt võib võlausaldaja kaotada eelise nõude rahuldamisel. Kuna kostja ei ole käesolevas menetluses hoolimata kohtu ettepanekust soovinud PankrS § 119 lg 5 nimetatud vastuväiteid esitada, tuleb hagi rahuldada PankrS § 119 lg 4 alusel.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.