Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt täitis hageja kostjale rahalise kohustuse, mis on tagasi võidetud PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel. PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. 01.01.2010 jõustunud sama paragrahvi lõige 11 sätestab, et käesolevas paragrahvis tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut kohaldatakse ka vastavalt kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Seadust täiendati kohtutäituri seadusega ja selle seaduse seletuskirja kohaselt tuleb PankrS § 119 lg 11 kohaldamisel arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripäraga võrreldes tehingu tagasivõitmisega. Pankrotiseadusest nähtub, et tehingu tagasivõitmisel kohaldatakse muuhulgas sama seaduse § 119 lõikeid 4-6. Tehingu tagasivõitmisel tunnistatakse tehing kehtetuks, teisel poolel on kohustus tagastada tehingu alusel saadu ning tal on õigus nõuda võlgnikult üle antu tagastamist PankrS § 119 lg 4 alusel. Riigikohus on sellise olukorra kohta leidnud, et „PankrS § 119 lg-test 4-6 tuleneb erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks. See välistab kolleegiumi arvates tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. Kolleegium märgib, et see ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut ka tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenähtud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes“ (3-2-1-163-11). Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääb tehing iseenesest kehtima, kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise ja võlausaldajal on kohustus tagastada saadud raha pankrotivarasse. Kohus ei pidanud põhjendatuks asuda seisukohale, et viimasel juhul PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu ning hageja peaks pankrotimenetlusse astuma tavavõlausaldajana. Tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib võlausaldajal õigus nõuda üleantu tagastamist või väärtuse hüvitamist, rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamisel on võlausaldajal õigus nõuda lepingu järgi tasumisele kuuluva üleandmist. Kohus ei pidanud põhjendatuks sellise võlausaldaja eelistamist, kelle puhul tunnistatakse kehtetuks terve tehing. Tehingu tagasivõitmisel on võlausaldajal tulenevalt PankrS § 119 lg-st 4 õigus nõuda raha väljamaksmist PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel enne jaotise alusel tehtud väljamakseid. Kui asuda seisukohale, et kohustuse täitmise tagasivõitmisele PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu, on võlausaldajal õigus esitada nõue PankrS § 93 alusel, st astuda menetlusse tavavõlausaldajana. Seejuures tuleb arvestada PankrS § 102 piiranguga, mille kohaselt ei saa nõuet esitada pärast seda, kui jaotusettepanek on esitatud kohtule kinnitamiseks. Antud menetluses on jaotusettepanek kinnitatud Tartu Maakohtu 29.01.2009 määrusega, hagejal tekkis nõue alles Riigikohtu 29.08.2011 määrusega ja seega ei ole tal enam võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Hagiavaldus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks esitati Tartu Maakohtu otsusest nähtuvalt 21.09.2009, st kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ei olnud hagejal võimalik teada, et tal võib tekkida õigus esitada OÜ Grünestar (pankrotis) pankrotimenetluses nõue. Seega ei olnud tal võimalik esitada ka tingimuslikku nõudeavaldust. Kohus pidas võlausaldajat ebamõistlikult koormavaks panna talle kohustus jälgida teise tehingupoole majanduslikku seisu pärast tehingut, et pankroti väljakuulutamisel esitada tingimuslik nõudeavaldus pankrotimenetluses. Tehingu tagasivõitmisel loetakse PankrS § 119 lg 5 kohaselt võlausaldaja, kes teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis, nõue tunnustatuks. Kui asuda seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmisel PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu, jääb heauskne võlausaldaja eeltoodust halvemasse olukorda, kuna peab asuma oma nõuet kaitsma.

Kohus leidis, et tehingu tagasivõitmisele ja rahalise kohustuse tagasivõitmisele ei ole eeltoodud põhjustel põhjust kohaldada erinevaid tagajärgi. Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääksid võlausaldaja huvid kaitseta, kui tema suhtes PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu. Võlgnikul on mõlemal juhul võimalik esitada PankrS § 119 lg-s 5 toodud vastuväiteid, milles tulenevalt võib võlausaldaja kaotada eelise nõude rahuldamisel. Kuna kostja ei ole hoolimata kohtu ettepanekust soovinud PankrS § 119 lg-s 5 nimetatud vastuväiteid esitada, tuleb hagi PankrS § 119 lg 4 alusel rahuldada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tagasisooritus, millel pole vastusoorituse tunnuseid. Oluline on asjaolu, et PankrS §-s 113 on toodud ajaline ulatus ning eesmärgiks on kohelda kõiki võlausaldajaid võrdselt. PankrS 113 ei saa olla § 119 lg-tes 4 ja 5 sätestatud tagajärgedega, sest sel juhul kaotaks PankrS § 113 oma mõtte, alused ja ajalised kriteeriumid, mis ei saa olla seadusandja tahe. Sel juhul ühes kohtumenetluses mõistetakse välja ja teises kohtumenetluses antakse kogu raha tagasi. Tehingu/kohustuse tagasivõitmise eelduseks ongi, et tehing/raha maksmised on kahjustanud võlausaldajate huve, sh keegi on saanud võla tagasi, olles seega eelisseisus teiste võlausaldajate ees, kes võlgnikult raha ei saanud; 5) on pankrotimenetlus oma olemuselt kollegiaalne menetlus, kus kehtib võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte. Tagasivõitmise regulatsiooniga soovib seadusandja tagasiulatuvalt võrdsustada võlausaldajate olukorda ja maksimeerida pankrotivara. Kuivõrd rahalise kohustuse täitmine on jõustunud lahendiga tagasivõidetud, kaotas hageja oma eelise kohustuse täidetuse näol, kuid säilitas oma nõude OÜ Grünestar (pankrotis) vastu. Seetõttu ongi antud lühike tähtaeg, kolm kuud, mille puhul ei pea tõendama võlausaldaja teadlikkust. PankrS § 119 lg-t 11 ei saa tõlgendada selliselt, et kohustuse täitmise tagajärgedele kohalduksid PankrS § 119 lg-te 4 ja 5 tagajärjed, see on seaduse mõtte kohaselt välistatud. Pankrotiseaduse muutmise seaduse seletuskirjas toodu kohaselt tuleb PankrS § 119 lg 11 osas arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripäraga võrreldes tehingu tagasivõitmisega. PankrS § 119 lg 4 tagajärg on omane vaid tehingu tagasivõitmisele (mitte toimingule ehk kohustuse täitmisele), kuna siin on tegemist vastusoorituse situatsiooniga, mistõttu tulebki arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripäraga. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise ainukeseks tagajärjeks (PankrS § 119 lg-d 1 ja 11) on raha tagastamine pankrotivara hulka. 2010. a sätestati PankrS § 119 lg 11, kuna varem ei olnud kohustuse täitmise tagasivõitmisele eraldi tagajärge seaduses sätestatud ja selleks pidi kohaldama seaduse analoogiat. Seega tulenes seaduse täpsustus normitehnilisest vajadusest anda formaalne seaduslik alus ka rahaliste kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärje osas. Sellisel juhul rakendubki üldine, PankrS § 119 lg-s 1 sätestatud tagajärg, mille kohaselt saab ainsaks tagajärjeks olla saadud raha tagastamine pankrotivara hulka.

3) nõustub vastustaja maakohtu seisukohtadega. Eelnõu seletuskirjast ei tulene, et PankrS § 119 lg-t 11 tuleb kohaldada nii, nagu seda teeb kostja, ja tegemist ei ole lihtsalt normitehnilise seadusetäiendusega. Põhjendatud ei ole sellise võlausaldaja eelistamine, kelle puhul tunnistatakse kehtetuks terve tehing. Hageja on töövõtulepingu täitnud ning temalt kui heauskselt võlausaldajalt on töö eest saadud raha tagasi nõutud. Jääb arusaamatuks, miks esitas pankrotihaldur hagi (tsiviilasi nr 2-09-47968) just PankrS §-s 113 alusel, mitte PankrS §-s 110 toodud üldistel alustel, ning miks ta esitas hagi nii hilja – alles pärast jaotusettepaneku kinnitamist. Vastustaja leiab, et pankrotihaldur tegi sellise valiku teadlikult ja pahauskselt, et hageja ei saaks esitada nõuet koos teiste võlausaldajatega ning kaotaks oma nõudeõiguse. Kui asuda seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmisel ei ole PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 kohaldatavad ning kui arvestada asjaolu, et hageja on kaotanud võimaluse esitada nõue tavavõlausaldajana, siis oleks tegemist heauskse võlausaldaja asetamisega äärmiselt ebaõiglasesse olukorda. Seadusandja tahteks ei saa olla isiku asetamine kirjeldatud olukorda. Vastustaja nõustub kohtuga, et tehingu tagasivõitmisele ja rahalise kohustuse tagasivõitmisele ei ole alust kohaldada erinevaid tagajärgi. Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääksid võlausaldaja huvid kaitseta, kui tema suhtes PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu. Võlgnikul on mõlemal juhul võimalik esitada PankrS § 119 lg-s 5 toodud vastuväiteid, milles tulenevalt võib võlausaldaja kaotada eelise nõude rahuldamisel; 4) on OÜ Grünestar (pankrotis) ja hageja vahel sõlmitud töövõtuleping mitmepoolne tehing, sest selle sõlmimiseks oli vaja nii OÜ Grünestar (pankrotis) kui hageja tahteavaldusi. Tehingu täitmiseks oli vaja kahe omavahel seotud vastastikuse toimingu tegemist: hageja pidi töö üle andma ja OÜ Grünestar (pankrotis) hagejale töö eest maksma. OÜ Grünestar (pankrotis) poolset rahalise kohustuse täitmist ei saa poolte vahel sõlmitud ja täidetud tehingu kontekstist välja rebida. Tegemist ei olnud hageja alusetu rikastumisega ning seetõttu ongi hagejal tehingu tagasivõitmisest tulenev nõue OÜ Grünestar (pankrotis) vastu. Seadusandja tahe seaduse tõlgendamisel ei saa olla selline, et isik kaotab kahesuunalisest tehingust tulenevalt tehtud makse tagasivõitmise korral oma nõudeõiguse; 5) on kohus arvestanud, et pankrotimenetlus on kollegiaalne menetlus, kus kehtib võlausaldajate võrdsuse põhimõte. Samas ei ole kostja vaatamata kohtu selgitustele asjakohaselt toiminud – toonud välja PankrS § 119 lg 5 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid on esitanud väited selle kohta, et see polevat asjakohane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

OÜ Grünestar (pankrotis) poolt rahalise kohustuse 574 896 krooni (36 742,55 eurot) täitmine OÜ-le Teearu Grupp põhines pooltevahelise töövõtulepingul ning pooled ei vaidle selle üle, et märgitud summa ulatuses oli OÜ Teearu Grupp töövõtulepingu alusel töid teinud ja OÜ Grünestar (pankrotis) tööd vastu võtnud. Sellest tulenevalt on õige hageja seisukoht, et kuigi 11.10.2010 otsusega tunnistati PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks rahalise kohustuse täitmine (mitte tehing), põhines 36 742,55 euro tasumine hagejale kui töövõtjale kostja poolt saadud tööl (VÕS § 635 lg 1), st tegemist oli vastusooritusega. Vastavalt PankrS § 119 lg-le 1 kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. PankrS § 119 lg 11 kohaselt käesolevas paragrahvis tehingu tagasivõtmise tagajärgede kohta sätestatut kohaldatakse ka vastavalt kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Kuna antud juhul on tegemist vastusoorituse situatsiooniga, siis on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kohaldada tuleb PankrS § 119 lg 4 ning hagejal on õigus nõuda üleantu väärtuse hüvitamist PankrS § 146 lg 1 kohaselt. Apellatsioonkaebuses esitatud peamine vastuväide, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti PankrS § 119 lg 4, ei ole õige. Samuti on ebaõige apellandi väide, et maakohus ei ole oma seisukohta PankrS § 119 lg 4 kohaldamise osas põhjendanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.