Võlaõigus › Võõrandamislepingud

ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

territooriumile kauba toimetamist saab pidada kauba üleandmiseks müüja poolt. Kostja esitas küll vastupidiseid väiteid, aga ei tõendanud, et leping puudus ja ta ei ole kaupu saanud. Kohus leidis, et kaup anti üle ja leping täideti hageja poolt. Esitatud tõenditest nähtus, et kostja pole täitnud müügilepingust tulenevat põhikohustust, s.o maksta ostuhind. Seega on kostja rikkunud müügilepingust tulenevat kohustust tasuda müüjale kauba eest. Eelnevast lähtudes leidis kohus, et hageja nõue 2 173, 98 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Lisaks on kostja kohustatud tasuma viivist seaduses sätestatud määras, sest pooled ei ole viivise määras kokku leppinud. Hageja esitas viivisenõude seisuga 29.06.2012 - 144,44 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o 30.06.2011-22.06.2012, on viivis 155,70 eurot. Seega on viivisenõue seisuga 22.06.2012 - 300,14 eurot. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leidis, et on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis kuni 22.06.2012 - 300,14 eurot ja pärast kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid nii, et viivisvõlgnevus ei ületaks põhivõlga. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Hageja esitas 31.05.2012 (ehk vähem kui 7 päeva enne 06.06.2012 kohtuistungit) taotlused dokumentaalsete tõendite juurdevõtmiseks ning tunnistaja ja juhatuse liikme ülekuulamiseks. 06.06.2012 kohtuistungil vaidles kostja, tuginedes TsMS § 331 lg-le 1, taotluste rahuldamisele ja tõendite juurdevõtmisele vastu. Maakohus rahuldas tõendite juurdevõtmise taotluse, millega rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja tõendite kogumise menetlusnorme. Nimelt oli tegemist kostja jaoks uute dokumentaalsete tõenditega, mille vastuvõtmisel oleks kostja soovinud esitada vastuväiteid. Kostjal on tänaseks kujunenud põhjendatud kahtlus, et tegemist on võltsitud e-kirjadega, mille kohta ootab täiendavaid tõendeid. Samuti soovis kostja teostada täiendavaid järelpärimisi nimetatud e-kirjad väidetavalt saanud isikutele ja võimalik, et taotlema kohtus nende tunnistajana ülekuulamist. Tõendite ootamatu ja TsMS § 331 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni eirates vastuvõtmine kohtu poolt pani kostja halvemasse olukorda võrreldes hagejaga. Maakohus rikkus tõendite kogumise menetlusnorme ja poolte võrdsuse printsiipi, kui kuulas vande all üle üksnes hageja juhatuse liikme, kuid keeldus üle kuulamast kostja juhatuse liiget. Maakohus ei põhjendanud, miks on tegemist olukorraga, kus varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses, mis on TsMS § 2681 kohaldamise eelduseks. Kohus tugines tegelikult ka dokumentaalsetele tõenditele, mistõttu on selge, et nimetatud sätte kohaldamise alus puudus. TsMS § 2681 kohaldamiseks puudub alus, kui üks pool oma enda tegevuse tõttu ei esita kohtule tal olemasolevaid tõendeid. Tekkida ei saa olukorda, kus kohus omal algatusel kuulab vande all ilma täiendavate põhjendusteta üle üksnes ühe poole seadusliku esindaja. Kui maakohus leidis, et kogutud tõendid ei ole otsuse tegemiseks piisavad, siis nö. sõna - sõna vastu olukorras oleks üle kuulama pidanud mõlema poole juhatuse liikmed. Maakohus rikkus tõendite kogumise menetlusnorme ja poolte võrdsuse printsiipi, kui keeldus üle kuulamast kostja poolt taotletud tunnistajat K. U. Nimelt esitas hageja juhatuse liige vande all ülekuulamisel informatsiooni, mida ei olnud kirjas tema ülekuulamise taotluses - et K. U. sisuliselt esindas vaidlusaluse müügilepingu sõlmimisel kostjat, omamata tegelikkuses volitust kostja esindamiseks. Seega ei saanud kostja nimetatud taotlust enne kohtuistungit esitada, kuna hageja vastavat infot oma taotluses kostjale ega kohtule ei esitanud. Maakohus rikkus otsuse

tegemisel TsMS § 230 lg 1, kui sisuliselt heitis kostjale ette, et kostja ei tõendanud negatiivset asjaolu ehk müügilepingu puudumist ja kauba mittesaamist. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8, kui ei põhjendanud otsuses, kuidas puutub asjasse hageja poolt 31.05.2012 esitatud e-kirjavahetus, milline on selle seos kostjaga, mille alusel oli e-kirjavahetuses viidatud isikutel õigus kostjat esindada. Maakohus jättis põhjendamata, mille alusel ta tuvastas, et kostja tegutses või lausa valdab tootmisüksust Vinni vallas, Kadila külas, kuigi kostja seda otsesõnu eitas. Samuti ei põhjendanud kohus, kuidas nähtub müügilepingu olemasolu esitatud dokumentaalsetest tõenditest, sealhulgas saatelehtedest, kui ükski neist ei olnud kostja poolt allkirjastatud. Hageja ei ole tõendanud asjade müümist kostjale, kohtu vastupidine seisukoht on alusetu ja põhjendamatu. Hagiavaldusele lisatud arved ei ole kostja esindaja poolt allkirjastatud. Hagiavaldusele lisatud arve-saatelehed ei ole kostja esindaja poolt allkirjastatud. Kostjale ei ole teada, kes on allkirjastanud saaja nimel 08.06.2010 (halvasti loetav koopia) saatelehe. Kostja ei ole saatelehel loetletud kaupa saanud. Ka hageja juhatuse liige ei osanud 06.06.2012 kohtuistungil öelda, kes on selle saatelehe allkirjastanud, rääkimata sellest, milline on selle isiku seos kostjaga. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta on kostjale üle andnud mingi kauba või arved. Hageja poolt 31.05.2012 esitatud e-kirjavahetus seda ei tõenda, kuna need e-kirjad ei ole saadetud kostjale. Kostjal on oma meiliaadress [email protected]. E-kirjavahetusest nähtuvalt saadeti need @rekandi.ee lõpuga meilidele. Samuti puudub internetiteenuse pakkuja kinnitus, et need e-kirjad ka tegelikult saadeti. Sisuliselt tugines maakohus hagi rahuldamisel üksnes hageja juhatuse liikme vande all antud seletustele selle kohta, et tal on enda arvates õigus kostjalt raha nõuda. Seejuures ei hinnanud kohus, kui usaldusväärsed on asja enda kasuks lahendamisest otseselt huvitatud isiku ütlused. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi kirjalikku dokumenti, mis oleks kostja poolt allkirjastatud. Veelgi enam, ka hageja juhatuse liige ise kinnitas 06.06.2012 kohtuistungil vande all, et ta ei ole kostja juhatuse liikmega sel teemal üldse suhelnud. Samuti ei olnud ükski temaga suhelnud isik esitanud talle mingeid volikirju kostja nimel tegutsemiseks. Asjas puuduvad samuti muud alused lugemaks isikuid kaudselt volitatuks tegutsema kostja nimel ning ei hageja ega kohus ei ole nendele alustele ka viidanud. Piisavaks tõendiks ei saa lugeda hageja vande all seletust, allkirjastamata dokumente ja teadmata päritolu e-kirju. Märkimist väärib ka asjaolu, et kauba väidetaval teisel juhul üleandmisel tunnistas hageja juhatuse liige, et jättis selle lihtsalt laoukse taha, seega ei saa isegi hageja vande all antud seletusega lugeda tuvastatuks selle kellelegi üleandmine. Asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kostja valduses oleks tootmisüksus Vinni vallas, Kadila külas ning kostja on seda ka otsesõnu eitanud. Seega on kohus teinud alusetu otsuse, kui luges ilma ühegi põhjenduseta ega viiteta konkreetsele tõendile sellise asjaolu tuvastatuks ja hagi selle põhjal rahuldas. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ning tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 330 lg 1 sätestab, et avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, mille suhtes ei ole vastaspoolel esitatuga tutvumata tõenäoliselt võimalik seisukohta võtta, tuleb esitada enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit nii, et vastaspoolel oleks võimalik esitatuga vajalikul määral

tutvuda ja kujundada oma arvamus ja lg 3 järgi uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada selliselt, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. Kaebaja väitis, et maakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 3 sätestatut, võttes vastu hageja poolt 31.05.2012 esitatud tõendid ja rahuldades taotluse poole esindaja vande all ülekuulamiseks. Maakohus on 25.05.2012 e-kirjas määranud hagejale tõendite esitamise tähtajaks 01.06.2012 (lk 91) ja pakkunud välja kohtuistungi läbiviimise ajaks 06.06.2012. Kohtuistungi läbiviimiseks pakutud aeg pooltele sobis. Hageja esitas 31.05.2012 maakohtule taotluse tõendite juurdevõtmiseks ning tunnistaja ja hageja juhatuse liikme vande all ülekuulamiseks. Kolleegium leiab, et kuna kohus ise määras tõendite ja taotluste esitamiseks lühema tähtaja, kui see on sätestatud TsMS § 330 lg-s 3, ei saa hagejale ette heita tõendite ja taotluste esitamist seaduses sätestatud tähtaja rikkumisega. Kolleegium märgib, et TsMS § 330 lg-s 3 sätestatud tähtaja järgimata jätmine ei tähenda automaatselt, et kohus peaks esitatu jätma arvestamata. TsMS § 331 lg 1 annab kohtule võimaluse kaaluda esitatud taotluse menetlemist, kui hilisemaks esitamiseks oli mõjuv põhjus. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et hilisem tõendite vastuvõtmine ja taotluse menetlemine ei tohi põhjustada poolte ebavõrdset kohtlemist ja teist menetlusosalist ei tohi panna halvemasse olukorda võrreldes isikuga, kelle hilinenud taotlus rahuldati. Järgnevalt tuleb hinnata, kas tõendite ja taotluste esitamine 6 päeva enne istungit on selline menetlusnormi rikkumine, millega on rikutud kostja õigusi viisil, mis tingib kohtuotsuse tühistamise või esitatud tõendite ja taotluste arvestamata jätmise. Hageja poolt esitatud taotlus ja tõendid on saadetud 31.06.2012 ka kostjale. Kostjal oli võimalus pärast taotluse ja tõendite kättesaamist esitada kohtule oma taotlused ja tõendid ning vajadusel taotleda kohtult TsMS § 352 lg 1 järgi kohtuistungi edasilükkamist. Tsiviilasja toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks pärast hageja taotluse kättesaamist sellele vastanud või esitanud kohtule tulenevalt hageja poolt esitatust omapoolseid taotlusi ja tõendeid. Ka 06.06.2012 kohtuistungil, pärast kohtu otsustust hageja tõendite vastuvõtmise ja poole esindaja vande all ülekuulamise taotluse rahuldamise kohta, ei ole kostja taotlenud kohtuistungi edasilükkamist ega soovinud esitada oma vastuväiteid põhistavaid tõendeid. Alles pärast hageja juhatuse liikme vande all ülekuulamist esitas kostja taotluse tunnistaja K. U. ülekuulamiseks, kuid maakohus taotlust ei rahuldanud, kuna kostjal oli võimalus oma taotlus esitada enne kohtuistungit. Kolleegiumi arvates on ka siin maakohus tegutsenud menetlust juhtides viisil, mis võib riivata poole õigusi, kuid kostjal oli võimalus oma väidete tõendamiseks taotleda TsMS § 633 lg 6 ja § 652 lg 3 p 2 järgi apellatsioonikohtult tunnistaja ülekuulamist, milline taotlus tuli esitada apellatsioonkaebuses. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses taotlenud tunnistaja K. U. ülekuulamist. Apellatsioonkaebuses väitis kostja ka seda, et soovis esitada vastuseks hageja poolt 31.05.2012 esitatule tõendeid e-kirjade võltsituse kohta ja teha järelepärimisi neid saanud ja saatnud isikutele, kuid ka neid tõendeid ei ole ta apellatsioonkaebusele lisanud. Samuti ei ole kostja taotlenud ringkonnakohtult kostja juhatuse liikme C. U. vande all ülekuulamist, kuid samas on kaebuses maakohtule ette heitnud, et maakohus juhatuse liiget üle ei kuulanud. Lisaks märgib kolleegium, et 06.06.2012 kohtuistungi protokollist ei tulene, et kostja oleks taotlenud maakohtus oma juhatuse liikme C. U. vande all ülekuulamist. Kolleegiumi arvates ei rikkunud maakohus kostja õigusi TsMS § 268 1 kohaselt hageja juhatuse liiget vande all üle kuulates. Hageja oli TsMS § 230 lg 1 järgi kohustatud tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid, milleks käesolevas asjas olid müügilepingu sõlmimine ja kauba üleandmine kostjale, ning varasemas menetluses esitatud tõendite põhjal ei olnud kohtul võimalik nende asjaolude tõepärasuse osas oma seisukohta kujundada, sest hagejal ei olnud vaidlusaluste asjaolude tõendamiseks esitada muid tõendeid. Eeltoodu tõttu oli põhjendatud hageja juhatuse liikme ülekuulamine vande all.

Eelnevat kokku võttes leiab ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebuse väited menetlusnormide rikkumise kohta ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et poolte vahel olid sõlmitud 08.06.2012 ja 05.07.2010 VÕS § 208 lg 1 järgi müügilepingud, mille kohaselt müüs hageja kostjale naelu. Kaup oli üle antud kostjale Vinni vallas Kadila külas ja kostja ei ole kauba ja selle kohaletoimetamise eest tasunud. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu järelduse ja leidis, et hageja väited ei ole tõendatud. Kolleegium apellandiga ei nõustu. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus on hinnanud hageja juhatuse liikme M. A. vande all antud seletust müügilepingu sõlmimise asjaolude ja kauba üleandmise kohta. Kauba eest esitatud arvete saamist kinnitab R. R. , kes hageja väidete kohaselt töötab kostja raamatupidajana, ja hageja juhatuse liikme M. A. e-kirjavahetus (lk 105). Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et R. R. ei ole isik, kes esindab kostjat ja tema poolt saadetud e-kirjad ei ole saadetud kostja e-posti aadressilt. Äriregistri andmete kohaselt on kostja üheks e-posti aadressiks [email protected] (lk 30), millelt on hageja juhatuse liikmega suhelnud R. R. Seega on ebaõige apellatsioonkaebuse väide, et meiliaadress, millelt R. R. suhtles hagejaga, on kostjale tundmatu. Kolleegiumi arvates kinnitab eeltoodu ka seda, et R. R. näol oli tegemist isikuga, kes tegutses kostja tavapärases majandustegevuses ja seega kostja huvides. TsÜS § 121 lg-te 1-3 järgi eeldatakse sellisel puhul, et isik võib teha majandustegevuses tavapäraseid tehinguid. R. R. on ekirjas kinnitanud, et arved on kätte saadud ja tasumine toimub pärast K. U. poolt korralduse andmist. Kahtlust, et hageja e-kirjad ei ole adressaadini jõudnud, ei ole kostja maakohtu menetluses avaldanud ega kaebuses põhistanud, miks ta esitab selle alles apellatsioonkaebuses, mistõttu jätab kolleegium selle väite TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta. Hageja juhatuse liikme M. A. seletuse kohaselt on K. U. isik, kes tegeleb kostja töö juhtimisega. Vaidlust ei ole, et kostja juhatuse liige C. U. ja K. U. on abikaasad ja tulenevalt hageja juhatuse liikme M. A. vande all antud ütlustest tegutsevad nad ka äris koos läbi kostja ja äriühingu Rekandi Grupp, mille juhatuse liige on K. U. Hageja väitis, et ta andis müüdud kauba üle kostja tootmisüksuses Kadila külas Vinni vallas, millega kohus nõustus. Kostja vaidles sellele vastu ja rõhutas kaebuses, et tal puudub igasugune seos Kadila külaga ja maakohtu järeldus ei rajane tõenditele. Kostja tegevuskohaks on Tallinn. Äriregistri andmetel on kostja praegune asukoht tõepoolest Tallinn, kuid eelmine asukoht on olnud Vinni vallas ja ka juhatuse liikme elukoht on Vinni vallas. Seega on ebaõige, et kostjal puudub igasugune seos Vinni vallaga. Hageja juhatuse liige on vande all selgitanud, et Vinni vallas Kadila külas asub nii kostja kui ka kostja juhatuse liikme abikaasale K. U-le kuuluva äriühingu Rekandi Grupp tootmisüksus, kus valmistatakse uksi ja aknaid ja sinna käskis kauba viia kostja tootmisjuht H. K. (lk 111). Kostja on esitatud asjaolule küll vastu vaielnud, kuid ei ole esitanud kohtule asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja tegevus on seotud muu asukohaga, kui Vinni vallas asuv Kadila küla, ja H. K. , kes suhtles hagejaga meiliaadressilt [email protected], ei ole kostjaga seotud isik. Õige on kaebuse väide, et hageja esitatud kauba saatedokumentidest 05.07.2010 kuupäeva kandval dokumendil ei ole märget kauba vastuvõtmise kohta ja 08.06.2010 dokumendil on küll olemas allkiri kauba vastuvõtmise kohta, kuid tuvastamata on isik, kes selle kirjutas. Samuti puudub kauba ja arve kättesaamise kohta kinnitus ka hageja poolt esitatud arvetel. Kolleegium leiab, et kohus ei olnud seotud ainult eelviidatud kirjalike tõenditega, vaid hinnata tuli kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis. Esitatud asjaolusid tuleb kohtul kaaluda ka VÕS § 7 lg-s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes. Hageja on tõendanud, et ta saatis kostjale pärast

müügilepingu sõlmimist, kauba üleandmist ja kostja poolt tasumata jätmist mitu e-kirja ja saldoteatise. Kolleegiumi arvates on sellises olukorras mõistlik eeldada, et juhul, kui arved ja meeldetuletused oleks saadetud kauba eest, mida ei ole saadud, oleks nende saaja teatanud, et dokumendid on talle saadetud ekslikult. Kostja seda aga teinud ei ole. Kolleegiumi arvates ka eeltoodu kinnitab maakohtu järelduste õigsust. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.