Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hagejad esitasid 19.09.2007 hagi, milles palusid kostjalt välja mõista eellepingu alusel saadud 50 000 krooni A. M-i kasuks ja 40 000 krooni A. M-i kasuks, viivise 4116 krooni A. M-i kasuks ja eellepingu rikkumisega tekitatud kahju 82 000 krooni. 05.12.2011 toimunud kohtuistungil loobus hageja A. M kahjunõudest 50 000 krooni ulatuses ja palus välja mõista kahju hüvitamiseks 32 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 08.12.2003 eellepingu, millega kostja kohustus müüma hagejale Saue vallas Alliku külas asuva Jõeääre kinnistust pärast selle jagamist katastriüksusteks 1500 m2 hinnaga 50 000 krooni. Lepingu kohaselt pidi kostja sõlmima notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu pärast kinnistu jagamist. Kostja tõstis hiljem maatüki hinda 40 000 krooni võrra, millise summa andis A. M 2004. a. Summade maksmist tõendavad kostja allkirjaga dokumendid. Kuna eelleping on tühine, soovivad hagejad eellepingu alusel saadut tagasi ning A. M viivist VÕS § 113 lg 1 järgi. Usaldades eellepingut, arvestasid hagejad kostja nõusolekuga abihoone ehitamiseks krundile. Hagejad sõlmisid 06.05.2006 kolmanda isikuga töövõtulepingu, tasusid töövõtja nõudel käsiraha 50 000 krooni ja soetasid ehitusmaterjalid, soojaku ja metallraamid summas 32 000 krooni. Kuna hagejad ei suutnud töövõtjale ettenähtud aja jooksul tööfronti anda, jäid nad käsirahast ilma. Hagejale näidati ära, kus temale määratud maatükk asub ja milline on selle suurus. Kostja sallis ligi 3 aasta jooksul hagejate soetatud ehitusmaterjali, soojaku ja metallraamide hoidmist kinnistul. Sel ajal olid poolte vahel väga head suhted. Kostja pidas lepingueelseid läbirääkimisi pahauskselt ega teatanud hagejatele, miks jäi notariaalne leping sõlmimata. Kostja kinnitas 2003-2006. a korduvalt, et leping sõlmitakse, kui Saue Vallavalitsus jaotab krundi katastriüksusteks. Hagejate esindaja sai 2006. a Saue Vallavalitsuse arhitektilt teada, et katastriüksused on moodustatud. Kostja teatas hagejate arupärimisele, et nad maatükki ei saa, kuid ei teavitanud hagejaid vallavalitsuse 23.12.2003 otsusest detailplaneeringu algatamisest keeldumise kohta. Hagejad said detailplaneeringu mittealgatamise põhjustest teada alles 2008. a kohtumenetluse käigus. Kostjale pidi juba 11.02.2003 olema teada, et tiheasustusala moodustamine rannal ja kaldal on keelatud. Kostja käitus pahauskselt, kuna ta teadis ehituskeeluvööndist, kuid sõlmis siiski hagejatega eellepingu. Hagejatel tekkis mõistlik ootus, et nendega sõlmitakse müügileping, sest kostja kinnitas seda korduvalt kuni 2006. aastani. Kuna kostja pidas lepingueelseid läbirääkimisi pahauskselt, soovivad hagejad kahju hüvitamist. Kostja pahausksusele viitab asjaolu, et hagejad ei saanud krundi eest raha tagasi ning kostja

kasutas valetunnistajaid, et lavastada raha tagastamine. Kostja esitatud konto väljavõte ei tõenda raha hagejatele maksmist. Tunnistajad on kostja sõbrannad, nende ütlused on vastuolulised ja mitteveenvad. On arusaamatu, miks ei kasutanud kostja raha üleandmiseks pangaülekannet, mis oleks olnud kõige lihtsam ja kindlam viis. Kostja on ka varem potentsiaalseid ostjaid petnud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Pooled said sõbralikult läbi ning hagejad viibisid tihti kostja kinnistul. 2003. a pöördusid hagejad kostja poole palvega müüa neile osa maast, kuid kostja selgitas, et see ei ole võimalik, sest kinnistu ei ole jagatud kruntideks. Hagejad soovisid siiski tehingu toimumist ja maksid omal algatusel ja ilma lepinguta kostjale ettemaksu. Kostja koostas 08.12.2003 võlakirja 50 000 krooni saamise kohta hagejatelt. Kostja tagastas kogu summa hagejatele 04.12.2006, mida tõendavad konto väljavõte, baarikülastuse tšekk ja tunnistajate ütlused. Teise võlakirja summa 40 000 krooni on esimese võlakirjaga hõlmatud. Kostja koostas teise võlakirja, kuna hageja väitis, et on esimese võlakirja summaga 50 000 krooni ära kaotanud. Võlakirja, summaga 40 000 krooni, osas on tehtud koopia, kuna ülemine osa on kaetud paberiga ja osa tekstist, s.h kuupäev, on puudu. Kostja soovis eellepingu koostamise ajal müüa maa hagejatele ning rääkis hagejatele, et vallavalitsus ei algata detailplaneeringut, ilma milleta ei ole võimalik maad müüa. Võlakirja andmisel ei teadnud kostja, et vallavalitsus keeldub detailplaneeringut algatamast. Kostja leiab, et tegemist oli võlatunnistuse, mitte eellepinguga. Maakohtu otsuse põhjendused Hagejad loobusid 05.12.2011 kohtuistungil töövõtulepingu alusel makstud ettemaksust 50 000 krooni. Kohus võttis loobumise vastu ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt välja A. M-i kasuks 3195,58 eurot, viivise põhinõudelt alates 01.01.2004 kuni 19.12.2011 summas 236,04 eurot ning alates 20.12.2011 kuni kohtuotsuse täitmiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Kohus mõistis kostjalt A. M-i kasuks välja alusetult saadu 2556,47 eurot. Kohus jättis hagi lepingueelsete läbirääkimiste pahauskse pidamisega õigusvastaselt tekitatud kahju 32 000 kroonise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kohus jätta hagejate menetluskuludest 74% kostja kanda ning 26 % hagejate endi kanda, kostja menetluskuludest 26% võrdsetes osades hageja kanda ning 74 % ulatuses kostja kanda. 23.11.2011 kohtule esitatud tervikteksti kohaselt soovivad hagejad alusetult saadu tagastamist 50 000 krooni ulatuses A. M-le ja 40 000 krooni ulatuses A. M-le. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas pooled sõlmisid eellepingu või andis kostja hagejale võlakirja. Kostja omakäelise kinnituse kohaselt sõlmisid pooled eellepingu. Seega on kostja kinnitanud, et sõlmiti eelleping ning vaidlusalused dokumendid tõendavad, et kostja on raha kätte saanud. Eellepingu tühisus ei muuda kostja antud raha kättesaamise kinnitusi võlakirjadeks. Poolte vahel puudub vaidlus, et eelleping on tühine. Pooled sõlmisid vaidlusaluse krundi omandamiseks eellepingu, kuid eellepingu notariaalse tõestamise vorminõue ei ole täidetud. Asjas puudub vaidlus, et tühise tehingu tõttu ei ole hagejatel kohustust maksta kinnistu eest. Poolte vahel on aga vaidlus selles, millise summa on hagejad kostjale tasunud ning kas kostja on alusetult saadu juba tagastanud. Kostja omakäelise eellepingu ja kinnituse kohaselt on ta saanud A. M-lt 50 000 krooni ja A. M-lt 40 000 krooni. Kostja väiteid selle kohta, et dokumendid on koostatud sama summa kohta, ei ole tõendatud. Kostja väited ei ole ka

seetõttu usutavad, et kinnituse kohaselt sai kostja A. M-lt 40 000 krooni ning oma selgituste kohaselt sai ta 50 000 krooni A. M-lt. Seega summad on saadud erinevatelt isikutelt. Kostja ei ole tõendanud väidet, et 40 000 kroonise summa kohta antud kinnitus oleks poolik. Seega ei ole kostja ümber lükanud hagejate väidet 90 000 krooni maksmise kohta ning hagejate väide on kohtule esitatud kinnitustega piisavalt tõendatud. Kostja väidab, et ta on 50 000 krooni tagastanud. Nimetatud asjaolu tõendamiskoormus langeb kostjale ning kostja esitatud tõendid, s.h tunnistajate ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed. Kostja esitatud konto väljavõttelt on küll näha, et kostja on 04.12.2006 võtnud välja sularahas 50 000 krooni, kuid sellega ei ole piisavalt tõendatud raha üleandmine hagejatele. Tunnistajate ütluste oluliste erinevuste tõttu ja kuna kostja kasuks andsid ütlusi tema sõbrannad ja hagejate kasuks nende töötajad, ei saa tunnistajate ütlusi pidada usaldusväärseks. Raha üleandmist peab kohustusest vabanemiseks tõendama kostja, kes ei ole kohtule esitanud usaldusväärseid tõendeid ning kostja ei ole väitnud, et esineb mõni muu VÕS § 1028 lg-st 2 tulenev alusetult saadu tagastamisest keeldumise alus. Seega ei saa kostja alusetult saadu tagastamist lugeda tõendatuks ja alusetult saadud 90 000 krooni tuleb VÕS § 1028 lg 1 järgi kostjalt hagejate kasuks välja mõista. Hagejad on 23.11.2011 kohtule esitatud hagiavalduse terviktekstis nõudnud viivist 263,06 eurot A. M-le. Kuna nõutud viivis jääb seadusjärgse viivise piiridesse, rahuldas kohus viivisenõude kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohtuotsuse tegemisest edasi peab kostja tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras A. M-i põhinõudelt, s.o 3195,58 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Kostja väidetava õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Kui hagejad ei oleks töövõtulepingut sõlminud ega ehitusmaterjale ladustanud, ei oleks ka hagejatele kahju tekkinud. Sõltumata kostja väidetavast pahausksusest ei ole hagejad tõendanud, et neil oli luba vaidlusaluse krundi kasutamiseks ja sinna ehitusmaterjalide ladustamiseks. Asjaolust, et kostja talus hagejate tegevust, ei saa järeldada kostja luba kinnistu kasutamiseks, hagejate tegevuse heakskiitmist või kostja vastutust tema kinnistule õigusliku aluseta ladustatud vara eest. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 1 alusel jättis kohus hagejate menetluskuludest 74% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 26% hageja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse alusetult saadu tagastamise, viivise nõudmise ja kohtukulude jagamise osas ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks tühistatud osas või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud palub kostja jätta hagejate kanda. Väär on kohtu seisukoht, et sõna „eelleping“ tõendab, et tegemist on eellepinguga. Nimetatud dokument on koostatud kostja poolt, kellel ei ole piisavalt teadmist, et teha vahet eellepingu ja lepingueelsete läbirääkimiste vahel. Tegemist oli lepingueelsete läbirääkimistega. Eelleping oleks ka vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Ainuke kohus, kes on vahetult tõendeid uurinud ja tunnistajaid ära kuulanud, on kvalifitseerinud pooltevahelised suhted lepingueelseks läbirääkimiseks. Järelikult on väär kohtu järeldus, et eellepingu tühisus ei muuda kostja antud raha kättesaamise kinnitusi

võlakirjadeks. Poolte tahe oli suunatud tulevikus sooritava tehingu puhul vormistada juba üleantud nn ettemaksu. Kostja on mitmel korral teavitanud hagejaid sellest, et Saue Vallavalitsus on keeldunud planeeringu teostamisest. Kohus on alusetult ja põhjendamata võtnud arvesse hagejate tõendamata väidet, et nad seda teavet kostjalt ei saanud. Hagejate kohtule esitatud andmed on vasturääkivad, kuid maakohus ei võtnud seda arvesse. Kohus ei pööranud tähelepanu kostja esiletoodud väitele, et hagejatel oli kohustus ja võimalus oma huvide kaitseks teavet hankida Saue Vallavalitsuse poole pöördudes. Väär on kohtu seisukoht, et kostja väited dokumentide sama summa kohta koostamisest ei ole tõendatud. A. M ja A. M on tegutsenud kogu aeg abikaasadena, ühe perekonnana ning ühiste huvide nimel. Seega on arusaadav, et kostja käsitas neid isikutena, kes tegutsevad ühise eesmärgi saavutamise nimel. Seetõttu ei pööranud kostja tähelepanu sellele, et üks võlakiri on kirjutatud A. M ja teine A. M-le. See, kelle käest täpselt oli raha saadud, pole kirjas. Seega kohtu järeldus, et kostja võttis 40 000 krooni A. M-i käest ja veel 50 000 krooni A. M-i käest, ei vasta tõele. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et 40 000 kroonise summa kohta antud kinnitus oleks olnud poolik. Kostja on mitmel korral pööranud tähelepanu sellele, et võlakirjast nähtub, et selle ülemine osa on kaetud valge paberiga. Hagejad esitasid võlakirja sellisel kujul selleks, et varjata, et võlakiri oli koostatud enne nn. eellepingu sõlmimist. Maakohus tegi otsuse aegumisest lähtuvalt ja seetõttu ei hinnanud kohus tõendi tõendamisjõudu ega ehtsust. Asja uuel läbivaatamisel ei nõudnud kohus hagejatelt algdokumendi esitamist, vaatamata kahtlusele, et esitatud oli ilma kuupäevata ja katmismärkidega ärakiri. Kohus jättis põhjendamata, miks ta ei pea kostja esitatud tõendeid, s.h tunnistajate ütlusi, piisavalt usaldusväärseks. Väär on kohtu järeldus, et taotletud tunnistajate ütlused erinevad olulisel määral üksteisest. Tunnistajate ütlused ei erine omavahel. Nad erinevad vaid hagejate kutsutud enda töötajate ütlustes, mis on arusaadav, sest töötajad on tööandjast sõltuvad isikud ja räägivad töö kaotuse kartuses seda, mis on tööandjale kasulikum. Arvestamata kostja väidet, et hagejad ei avaldanud kostjale pangakonto numbrit, on kohus pidanud arusaamatuks, miks ei kasutanud kostja raha üleandmiseks pangaülekannet. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises ei ole vaidlustatud, millest tulenevalt kolleegium otsust antud osas ei kontrolli. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt hagi osalisel rahuldamisel materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega ka menetlusõiguse normi rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Hagejad esitasid nõude kostjalt alusetult saadud 90 000 krooni tagastamiseks. Maakohus tuvastas, et hageja A. M. andis kostjale 50 000 krooni ja A. M. 40 000 krooni nimelt maatüki suuruses 1500 m2 ostmiseks. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et raha saamine hagejatelt eelnimetatud summas on tõendatud kostja poolt antud allkirjadega. Kostja väide

selles, et A. M-le antud allkirjas olev summa 50 000 krooni sisaldab ka A. M-lt saadud 40 000 krooni, on paljasõnaline ja tõendamata. Apellandi väide on ebaõige ka selles, et kohus ei ole kontrollinud 40 000 krooni osas oleva tõendi ehtsust. Kohus on kontrollinud ärakirja vastavust originaalile ning on seda ka märkinud 17.11.2008 (I kd. t.lk. 5). Ka ringkonnakohtu istungil esitasid vastustajad originaaldokumendi ning kolleegium veendus, et tegemist ei ole pooliku dokumendiga, nagu väidab apellant. 08.12.2003 kostja ise kinnitas, et sõlmis A. M-ga eellepingu kinnistu suuruses 1500 m2 võõrandamiseks ning sai 50 000 krooni kinnistu eest. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et kinnistu võõrandamise eelleping peab olema sõlmitud notariaalses vormis (AÕS § 119 lg 1) ning vorminõude mittejärgimisel on eelleping tühine (TsÜS § 83 lg 1). Apellandi enda seletusest ilmneb, ta sai kostjatelt kinnistu eest mitmel korral raha. Kostja kinnistut hagejatele ei müünud ning ei ole esile toonud ka asjaolusid, mis annaksid talle õiguse saadud raha mitte tagastada. Asjaolu, et poolte vahel oleksid olnud muud võlasuhted, kostja esile toonud ei ole. Apellatsioonkaebuses olev väide sellest, et tegemist ei olnud eellepinguga, vaid lepingueelsete läbirääkimistega, ei anna samuti alust jätta hagi rahuldamata. Ka sel juhul tuli kostjal tõendada, mis alusel oli ta õigustatud hagejatelt saadud raha mitte tagastama. Selliseid asjaolusid ei ole kostja esitanud. Kolleegiumil puudub alus kahelda, et hagejad andsid kokku kostjale 90 000 krooni nimelt 1500 m2 suuruse maatüki omandamiseks. Kui kostja ei saanud väidetavalt A. M-lt 50 000 krooni, siis mis põhjustel tagastas ta kostja enda väidetel nimetatud summa. A. M-lt sai ta ju dokumentaalse tõendi kohaselt 40 000 krooni. Seega ei ole kostja oma vastuväiteid usaldusväärselt tõendanud. Mis asjaoludel jäi detailplaneering algatamata, ei oma nõude osas tähendust. Järgnevalt kolleegium kontrollib apellandi väidet selle kohta, et ta on A. M-le tagastanud 50 000 krooni 4.12.2006. Maakohtu seisukoht on õige, et kostjal lasus tõendamiskoormis tõendada raha tagastamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et konto väljavõte raha väljavõtmise kohta kostja poolt ei tõenda raha üleandmist hagejatele. Ringkonnakohtu istungil ilmnes, et detsembriks 2006 olid pooltevahelised suhted konfliktsed ning ei ole usutav, et kostja andis A. M-le 50 000 krooni üle ilma selle kohta allkirja saamata, seda enam, et allkirjaga kinnitas ta hagejalt 40 000 krooni saamist. Tegemist oli märkimisväärse summaga ning eelnevalt hagejatelt raha saades oli kostja ise valmis kirjutanud tekstid. Maakohus ei lugenud poolte tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks raha üleandmise asjaolu osas. Hagejate tunnistaja T. M kinnitas, et talvel 2006.a. tõepoolest tuli kostja koos kahe naisterahvaga baari ning nad jõid teed, küsides selle kohta tšekki. A. M. tuli korraks ning ei soovinud nendega rääkida (I kd. t.lk.143). Raha andmist tema ei näinud. J. K. ütluste kohaselt detsembris 2006 tuli kostja kahe sõbrannaga baari ning telliti teed, A. M. tuli korraks köögist välja, kuid mingit pikemat vestlust kostjaga ei toimunud (I kd. 149-150). Kostja tunnistaja L. R. andis ütlusi, et 2006 talvel kohtus ta N. P., kes kutsus teda kaasa Kristiine Keskuse juures olevasse baari, kus telliti süüa. Lauda tuli ka perenaine, kellele kostja andis raha. Jutt oli 50 000 kroonist, kuid raha lugemist tema ei näinud (I kd. lk.152-153). Kostja tunnistaja N. P. ütlustest ilmneb, et ta nägi raha üleandmist ning seda, et A. M. luges raha üle vihiku peal, mis oli põlvedel. Võlakirja ta ei andnud, summaks oli 50 000 krooni. Samas kinnitas tunnistaja järgnevalt, et kostja ei lugenud tema nähes raha üle. Seega kõik neli tunnistajat tõendasid asjaolu, et 2006.a talvel käis kostja koos kahe naisterahvaga baaris, kuid

tunnistajate ütlused raha üleandmise kohta on vastuolulised. Kostjate tunnistajate ütlustest ilmneb, et jutt oli 50 000 krooni üleandmisest, kuid kostjaga samas lauas istunud L. R. ei näinud raha lugemist, mida väidetavalt nägi N. P. Seega ka kostja tunnistajate ütlused on vastuolulised. Hagejate tunnistajad kinnitasid, et raha andmist ei toimunud. Seega ei suutnud kostja tõendada usaldusväärsete tõenditega raha üleandmise fakti ega väidetavalt üle antud summa suurust. Seega puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Rahuldades põhinõude, on maakohus põhjendatult rahuldanud ka viivise nõude. Viivise nõude esitas A. M, kelle osas ka nõue rahuldati. Viivise arvestuse kohta ei ole vastuväiteid esitatud. Menetluskulu jaotus Apellatsioonkaebuses on apellant vaidlustanud ka menetluskulu jaotuse. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus menetluskulu jaotamise osas kuulub muutmisele. Hagejad ei ole esitanud nõude solidaarselt. A. M-i nõue rahuldati täies ulatuses, seega tema menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse menetluskulu välja proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes. A. M-i nõue rahuldati osaliselt, so 82 000 kroonist rahuldati 50 000 krooni, s.o 60,98 % ulatuses. Seega A. M-i menetluskulud tuleb jätta 60,98 % ulatuses kostja kanda ja 39,02 % ulatuses hageja enda kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 kolleegium märgib, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Mare Merimaa

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.