2-12-12403/7 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Pankrotiavalduse kohaselt on aktsionäride 20.01.2012 otsusega vastu võetud otsus SPTASmajandustegevuse lõpetamise kohta ja alustatud likvideerimismenetlust. Likvideerijaks on nimetatud Kaupo Meier. SPTASpõhitegevuseks oli trükiteenuse osutamine. Võlgnik tegutses üüripinnal, üürileping on lõpetatud. Võlgnik liisis tootmisvahendid aktsiaseltsist Sampo Liising. Liisingleping on lõpetatud ja vara tagastatud liisingandjale. Võlgniku tootmistegevus on lõpetatud 2 aastat tagasi. Äriühingus töötas 12 töötajat, kellega töölepingud on lõpetatud, töötajatel puuduvad nõuded võlgniku vastu. Võlgniku majandustegevus on lõppenud. Võlgnikul on vara summas ca 130 tuhat eurot, mis koosneb debitoorsetest nõuetest. Pankrotiavalduse kohaselt on nõuete laekumine ebatõenäoline. Võlgnikul on täitmata kohustusi summas 190 679 eurot, suurimaks võlausaldajaks on Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu summas 129 713 eurot. Võlgnik leiab, et ta on maksejõuetu ja see ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. 29.03.2012 määrusega on kohus avalduse menetlusse võtnud ja nimetanud ajutiseks halduriks Sirje Taela. Ajutine pankrotihaldur on esitanud ajutise halduri aruande, millest nähtub, et võlgnikul on vara 253.38 eurot, mis koosneb pangakontol olevast rahast. Võlgnikul on kohustusi kokku vähemalt 262 973.04 eurot. Suurimaks täitmata kohustuseks on maksukohustus, mille suuruseks koos intressidega on 201 686.61 eurot. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgnik on 2009. a majandusaastal tegutsenud suure kahjumiga, 2010. a majandusaastal on kahjum veelgi suurenenud. Suurimateks kuludeks on olnud tööjõukulud, samas on 2010. a puudunud müügitulu, millest tõusetub küsimus tööjõukulude põhjendatuse kohta. Võlgniku tegevus on lõpetatud 2009. a. Pärast võlgniku majandustegevuse seiskumist on maksuvõlgnevus suurenenud intresside võrra umbes 70 tuhat eurot. Kuna 2009. a lõpus koosnes võlgniku vara vaid nõuetest kolmandate isikute vastu, oleks võlgnik pidanud koheselt esitama pankrotiavalduse. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgniku juhatus ei ole õigeaegselt pankrotiavaldust esitanud. Võlgniku kohustused ületavad tema varasid ning puuduvad igasugused väljavaated senisel kujul tegevuse jätkamiseks. Ajutise halduri hinnangul võlgniku varadest ei piisa pankrotimenetluse katmiseks. 24.05.2012 määrusega tegi kohus SPTAS(likvideerimisel) pankrotimenetluse raugemise vältimiseks võlgnikule, võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele ettepaneku maksta kohtu deposiiti 4 000 eurot, mida ei ole käesoleva ajani tasutud, samuti ei ole kõnealuse summa maksmise soovi käesoleva ajani võlgnik, võlausaldaja ega kolmandad isikud avaldanud. 11.07.2012 on ajutine pankrotihaldur kohtu nõudel esitanud täiendatud aruande.

2-12-12403 pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Õigustatud isiku taotlusel võib kohus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaega pikendada kuni kuue kuuni. Tähtaja pikendamisel määrab kohus kindlaks summa, mille taotluse esitanud isik peab tasuma likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja likvideerimiskulutuste katteks ning mis ei ole suurem kui 396.25 eurot. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 sätestab, et osakapitali väljendatakse eurodes. Osakapital peab olema vähemalt 2 500 eurot. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut. 27.03.2012 esitas SPTAS(likvideerimisel) Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse kohaselt on SPTASaktsionärid vastu võtnud otsuse aktsiaseltsi majandustegevuse lõpetamise ja likvideerimismenetluse alustamise kohta. Võlgniku põhitegevuseks oli trükiteenuse osutamine. Võlgnik tegutses üüripinnal, üürileping on

2-12-12403 käesolevaks ajaks lõpetatud. Võlgnik soetas tootmisvahendid liisinglepingu alusel, liisingleping on käesolevaks ajaks lõpetatud ja tootmisvahendid on liisingandjale tagastatud. Tootmistegevus on lõpetatud umbes 2 aastat tagasi. Võlgniku ettevõttes töötas 12 töötajat, kellega on töölepingud lõpetatud. Töötajatel puuduvad nõuded võlgniku vastu. Võlgniku majandustegevus on lõppenud. Võlgniku vara koosneb debitoorsetest nõuetest väärtusega umbes 130 000 eurot. Võlgniku hinnangul on nende nõuete laekumine ebatõenäoline. Kohustusi on võlgnikul vähemalt 190 679 eurot. Suurimaks võlausaldajaks on Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu. Võlgnik leiab, et ta on maksejõuetu ja see ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Pankrotiavalduse kohaselt koosneb võlgniku vara debitoorsetest nõuetest väärtusega kokku umbes 130 000 eurot. Võlgniku hinnangul on nende nõuete laekumine ebatõenäoline. Ajutine pankrotihaldur on hinnangu võlgniku vara väärtuseks 253.38 eurot, mis koosneb võlgniku pangakontol olevast rahast. Võlgniku bilansi kohaselt on võlgnikul nõudeid ostjate vastu 2 845 eurot. Likvideerija selgituse kohaselt on nimetatud nõue osaühingu F vastu. Kohus leiab, et kuna nõuded on tekkinud 08.01.2009 ja 30.04.2009, siis on tegemist aegunud nõudega ja selle väärtuseks tuleb hinnata 0 eurot. Võlgniku bilansi kohaselt on muude lühiajaliste nõuete väärtuseks 109 169 eurot. Ajutine pankrotihaldur on nimetatud vara väärtuseks hinnanud 0 eurot. Nimetatud summa koosneb HE antud laenust ja sellelt arvestatud intressist. Laenuleping sõlmiti 11.03.2006 ja laenu tagastamise tähtaeg oli 2011. a. Likvideerija selgituse kohaselt on ta saatnud korduvaid nõudeavaldusi laenuvõtja aadressile, kuid need on tagastatud, kuna H. E ei ela sellel aadressil. Teadaolevatel andmetel on H. E lahkunud välismaale. Likvideeritaval ettevõttel puudusid rahalised vahendid hagi esitamiseks kohtusse võlgnevuse sissenõudmiseks. Ajutine pankrotihaldur on välja selgitanud, et H. E puudub kinnistusameti andmetel vara, äriregistri andmetel ei oma ta äriühinguid ega ole ühegi äriühingu juhtorgani liige. Maksu- ja Tolliameti andmetel on H. E saanud viimati Eestis tulu 2008. a veebruaris. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nimetatud vara väärtuseks on 0 eurot. Muu varana kuulub Maanteeameti andmetel võlgnikule haagis Tiki Treiler paadiveok, mille esmane registreerimisaasta on 2008.a. Likvideerija selgituse kohaselt anti paaditreiler võlgnikule võlgnevuse katteks 2008.a. Kuna treiler ei olnud võlgniku tegevusala arvestades talle otstarbekas, lasti treiler ümber ehitada. Sellel ajal tekkisid võlgnikul makseraskused ja remonditöökoda pidas treileri remondimaksumuse tagatiseks kinni. Kuna treileri väljalaskeaastaks oli 2006.a, siis ei ole selle väärtus kõrge, sest sarnaseid paaditreilereid müüakse uuena 800 kuni 1000 euro väärtuses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nimetatud vara väärtuseks on 0 eurot. Kohus leiab, et võlgniku vara väärtuseks tuleb lugeda võlgniku pangakontol olev raha summas 253.38 eurot. Võlgnikul on täitmata kohustusi kokku 262 973.04 eurot. Suurimaks täitmata kohustuseks on maksukohustus summas 201 686.61 eurot. Võlgniku põhitegevuseks oli disaini- ja trükiteenuse osutamine. Võlgnik soetas tootmisvahendid erinevate liisinglepingute alusel. 2009.a lõpetas võlgnik majandustegevuse, sest ei suutnud täita liisinglepingute järgseid kohustusi ja seetõttu tagastati kogu liisingvara liisinguandjatele. Võlgnik tegutses üüripinnal, üürileping on käesolevaks ajaks lõpetatud. Pärast tegevuse lõpetamist tegeles võlgnik võlgade sissenõudmisega. 20.01.2012 võtsid võlgniku aktsionärid vastu likvideerimisotsuse. Võlgniku ettevõttes töötas 12 töötajat, kellega on töölepingud lõpetatud. Töötajatel puuduvad nõuded võlgniku vastu. Võlgniku omakapital ei vasta alates 2010.a ÄS § 136 nõuetele: seisuga 31.12.2010 oli võlgniku omakapital – 1 669 098 krooni. 2009.a on võlgniku varad vähenenud 4 korda, võlgniku vara vähenes nõuete ja ettemaksude võrra, põhivara võlgnikul puudus. 2009.a suurenesid võlgniku maksukohustused, samas kui teised kohustused vähenesid,

2-12-12403 mistõttu võlgniku kohustuste kogumaht jäi samaks. Võlgniku majandustegevus on alates 2009.a olnud kahjumlik: 2009.a majandusaasta tulemuseks oli kahjum 6 367 766 krooni ja 2010.a majandusaasta tulemuseks oli kahjum 1 815 467 krooni. Võlgniku kahjumi põhjuseks on müügitulu langemine, võlgnik on püüdnud kulutusi vähendada, kuid see ei ole kahjumlikku tulemust ära hoidnud. Võlgniku suurimaks kuluks on olnud tööjõukulu. Puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku majanduslik olukord võiks tulevikus paraneda. Võlgniku majandustegevuse jätkamine või tervendamine ei ole võimalik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnikul on kohustusi vähemalt 262 973.04 eurot ja vara, mille arvelt kanda pankrotimenetluse kulusid ja rahuldada võlausaldajate nõudeid, praktiliselt puudub, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 3 kohaselt maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevus on lõppenud ja tema eelnev tegevus oli alates 2009. a kahjumlik, võlgniku omakapital ei vasta alates 2010. a ÄS § 136 nõuetele ning puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võiks muutuda, siis ei ole maksejõuetuse seisund ajutine. Tulenevalt ÄS § 180 lg 51 peab juhatus osaühingu püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Võlgniku omakapital ei vasta ÄS § 136 nõuetele. seisuga 31.12.2010 oli võlgniku omakapital – 1 669 098 krooni. Kuna seisuga 31.12.2009 on võlgniku omakapital vastanud ÄS § 136 nõuetele ja seisuga 31.12.2010 on võlgniku bilansi kohaselt omakapital muutunud negatiivseks ning kohtul puuduvad võlgniku 2010. a igakuised bilansid, siis järeldab kohus, et võlgniku omakapital muutus negatiivseks 2010. a jooksul. Võlgniku majandustegevus on lõppenud 2009.a. 20.01.2012 võtsid võlgniku aktsionärid vastu likvideerimisotsuse. Eeltoodust tuleneb, et võlgniku kohustused ületasid võlgniku vara juba 2010. a ja seetõttu tekkis võlgniku juhatuse liikmel pankrotiavalduse esitamise kohustus hiljemalt 2010. a lõpus. Kuigi juhatuse liikmetel tekkis pankrotiavalduse esitamise kohustus juba 2010.a on pankrotiavalduse esitanud kohtule võlgniku likvideerija alles 27.03.2012, s.o enam kui 2 aastat pärast ÄS § 180 lg 51 sätestatud tähtaega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku juhatuse liikmed, kes olid teadlikud võlgniku majandustegevuse lõpetamisest 2009.a ja kellel oli ÄS § 183 tulenevalt võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustusest, pidid omama ülevaadet äriühingu varadest ja kohustustest ning võlgniku maksejõuetusest ja seega pidid nad juba 2010.a aru saama, et võlgnik on muutunud alaliselt maksejõuetuks. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on KarS § 3851 kohaselt süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikmed, kelle kohustuseks oli võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel esitada 20 päeva jooksul pankrotiavaldus, jätsid pankrotiavalduse esitamata, mistõttu võlgniku varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine on karistusseadustiku kohaselt süütegu, siis on võlgniku juhatuse liikmed pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega toime pannud raske juhtimisvea. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud, et esineksid alused SPTASvara tagasivõitmiseks või –nõudmiseks pankrotivarasse. PankrS § 2 kohaselt selgitatakse pankrotimenetluse käigus välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Võlgniku likvideerija hinnangul on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks klientide tellimuse vähenemine, raskused käibekapitalifinantseerimisega, debitoorsete nõuete mittelaekumine, liisinglepingute lõppemine. Võlgniku likvideerija leiab, et seoses üleüldise

2-12-12403 majanduslangusega vähenesid oluliselt klientide tellimused, mitmed suured kliendid muutusid maksejõuetuks, mistõttu tekkis oluline kahjum. Ajutine pankrotihaldur nõustub võlgniku likvideerija seisukohtadega võlgniku maksejõuetuse põhjuste osas. Täiendavalt leiab ajutine pankrotihaldur, et võlgniku 2008.a -2010.a majandustegevuse analüüs näitab, et võlgnik on alates 2009.a tegutsenud kahjumlikult. Ajutine pankrotihaldur leiab, et kuna nimetatust nähtus, et äriidee ei töötanud ning kliendibaas oli väike, siis oleks tulnud sisse viia muudatused, muu hulgas oleks pidanud vähendama äriühingu kulusid, et hoida tulud ja kulud tasakaalus. Võlgniku tegevjuht ei ole võtnud tarvitusele abinõusid, et töötada välja uus tegevuskava, mis tooks kaasa äriühingu majandustegevuse kasumlikkuse. Eeltoodust tulenevalt leiab ajutine pankrotihaldur, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on planeerimiskohustuses rikkumine. Samuti leiab ajutine pankrotihaldur, et pärast võlgniku tootmistegevuse lõpetamist on võlgniku maksukohustused kasvanud umbes 70 tuhat eurot. Ajutise pankrotihalduri poolt teostatud pistelisest analüüsist nähtub, et kuigi võlgnik on kandnud tööjõukulusid 2010.a, ei ole võlgnik tasunud sellelt kulutuselt seadusest tulenevaid makseid. Kohus leiab, et võlgniku juhatuse liikmed on rikkunud hoolsuskohustust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. ÄS § 306 lg 2 kohaselt on juhatus kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Võlaõigusseaduse § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Võlgniku juhatuse liikmed ei ole täitnud hoolsuskohustust. Asjaolu, et võlgniku debitoorsete võlgnevuste mittelaekumine on võlgniku makseraskused põhjustanud, viitab võlgniku juhatuse liikmete hoolsuskohustuse rikkumisele, kuna võlgniku juhatuse liikmed ei ole oma teenuse ja toodangu müümisel või laenude andmisel ilmutanud piisavalt hoolsust, et välja selgitada tellijate või laenajate maksevõime, et tagada osutatud teenuse või müüdud toodangu eest raha laekumine. Samuti ei ole võlgniku juhatuse liikmed olnud piisavalt hoolsad võlgnevuste sissenõudmisel. ÄS § 316 kohaselt planeerib nõukogu aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Kontrolli tulemused teeb nõukogu teatavaks üldkoosolekule. Kohus leiab, et võlgniku nõukogu liikmed on rikkunud võlgniku majandustegevuse planeerimise kohustust. Kohus loeb üldteada asjaoluks, et majandus toimib tsükliliselt, s.t majandustõusule järgneb langus. Kohus leiab, et võlgniku nõukogu liikmed ei ole võlgniku majandustegevuse planeerimisel olnud piisavalt hoolsad ja ei ole arvestanud võimalikust majanduslangusest tuleneva nõudluse vähenemisega. Samuti ei ole võlgniku juhatuse liikmed olnud piisavalt hoolsad nõudluse vähenemisel uue äriplaani väljatöötamisel. Kohus leiab, et lisaks nimetatule ei ole võlgniku juhatuse liikmed teostanud järelevalvet võlgniku juhatuse tegevuse üle olukorras, kus oluliselt vähenesid võlgniku tulud, kuid tarvitusele ei võetud abinõusid kulude vähendamiseks, s.h tööjõukulu vähendamiseks olukorras, kus võlgniku majandustegevus oli lõppenud. Võlgnikul on täitmata kohustuste suuruseks on kokku 262 973.04 eurot, sellest 201 686.61 eurot moodustavad täitmata maksukohustused. Maksukorralduse seaduse § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Kohus leiab, et kuna võlgniku juhatuse liikmed ei ole taganud võlgniku maksukohustuse täitmist, millest tulenevalt on võlgniku poolt jäetud tasumata maksukohustused summas 201 686.61 eurot, mis